Mina olen Siim ja ma ei tea tantsust suurt midagi. Õpin TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnas tehnilise produtsendi erialal ning olen ligi kaheksa aastat töötanud Ugala teatris erinevatel tehnilistel ja administreerivatel ametikohtadel. Enne käesoleva aasta Tantsunädalat, mis toimus 23.–29. aprillil Viljandis, olin käinud vaatamas mitte rohkem kui kümmet erinevat tantsuetendust. Tantsumaailma mõistes olen ma “tüüp tänavalt”.
Vaatasin Tantsunädala seitsme päeva jooksul ära kõik programmi jõudnud etendused – kokku 13. Iga etenduse vaatamiseks kutsusin endaga kaasa ühe kaaslase. Esimesel ja viimasel päeval oli minu kaaslaseks Kai Valtna, kes andis alustuseks juhiseid, kuidas „tüüp tänavalt“ võiks tantsu vaadata, ning lõpetuseks jagas oma tähelepanekuid kogu eksperimendi ning minu kui vähese tantsuvaatamiskogemusega vaataja arengu kohta. Ülejäänud kaaslased olid erineva taustaga teatri- ja kultuurivaldkonna inimesed, kelle kokkupuude tantsuga on minuga sarnaselt pigem napp: Anne-Ly Sova, Pille‑Riin Lillepalu‑Tubli, Liis Aedmaa, Madis Martin Kasterpalu ja Peep Maasik.
Igal õhtul, pool tundi pärast viimase etenduse lõppu, läksin koos oma kaaslasega festivali klubisse, et muljetada sel päeval nähtud etenduste üle ning arutada meie arusaama tantsust laiemalt. Need olid sellised avatud kohtingud, kuhu ootasime ka kõikvõimalikke teisi huvilisi. Kai Valtna ütles selle kohta “tagurpidi pööratud artist talk”. Minu rõõmuks leidsid selle formaadi kenasti üles nii tantsupedagoogid, etendajad, tudengid kui ka muu festivalipublik. Seitsmel õhtul külastas vestlusringi kokku ~120 huvilist. Igale kohtingule järgneval hommikul kirjutasin ühe blogipostituse möödunud päeva kokkuvõtteks.
Tantsunädal on katsetamist soosiv platvorm. Sinna saavad esinema tulla kogenud tantsijad, et publiku ees oma uusi ideid katsetada; sinna tulevad tudengid enda loomingut näitama; seal näeb lisaks nüüdistantsule ka võrdlemisi eksperimentaalseid etenduskunstide nähtuseid. Sealjuures on kõik etendused tasuta! Minu huvi oli luua tantsukunsti kõrvale üks eksperiment, mis tegeleb publiku kaasamise ning vaatajakogemuse mõistmisega. Ma arvan, et “ma ei saa ju mitte midagi aru” ei ole piisav argument ühe kultuurinähtuse vältimiseks. Ma tunnen, et “tüüp tänavalt” vajab aega, kohta ja kaaslast, kellega pärast etendust muljeid vahetada. Ma usun, et kunstnike jaoks on tähtis oma loomingut esitleda publikumile, kes ei koosne vaid töökaaslastest. Ma olen kindel, et selliste inimeste tagasiside saab loojate jaoks olla väärtuslik. Ma teadsin, et ma pole ainus, kes selliseid mõtteid mõtleb.
Kuigi kohtingutele tuli sageli ka etendajaid ning kasutasime neid täpsustavate küsimuste küsimiseks või vahetuks peegeldamiseks, olid nad selle formaadi puhul siiski taustategelased. Vestlustes ei keskendunud me sellele, mis võis olla kunstniku taotlus, vaid mida meie – „tüübid tänavalt“ – nägime ja tundsime. Mõnel puhul leidsime lugusid etendustest, kus neid ei pidanud olema, ning teistel puhkudel suutsime esitatud loost absoluutselt mitte aru saada. Ükski etendus ei jätnud külmaks ning tegelesime vahetute emotsioonide jagamisega. Mitmel puhul tõlgendasime kaaslasega nähtut täiesti erinevalt (sealjuures ei pruukinud kumbki kunstniku taotlusele pihta saada) ja seetõttu olid need arutelud eriti lahedad. Vestluse vedajad olid tantsuvõhikud. See tekitas vaba õhkkonna, kus ka teised kohtingut kuulama tulnud inimesed olid valmis enda nähtut ja tunnetatut jagama. Kõik mu külalised tõid vestlusele kaasa enda taustast tuleneva erineva vaatenurga. Kunstnik võis oma loomingus tegeleda mingite väga konkreetsete taotlustega, kuid me ei lasknud sellel end üldse segada. Vastupidi – mulle tundus, et mitmel puhul suutsime etendajate silmi avada täiesti uute ja ootamatute tõlgendustega.
Eksperimendi üks osa oli jälgida, kuidas muutun mina vaatajana. Esimesel päeval andis Kai Valtna mulle ülesandeks ennast jälgida ja küsida: “Kas ma vaatan homme teisiti?” Seda küsimust kandsin terve nädala kaasas. Esimesel päeval oli päris keeruline, aga samas huvitav lainele saada. Teine päev oli lihtsam ning kolmandaks päevaks oli tekkinud selge hasart: mida ma veel näen?; kuidas ma vaatan teisiti? Enda sõnateatri tausta tõttu proovisin esimeste etenduste puhul mingit väga konkreetset lugu otsida. Oma tehnilise tausta tõttu tegelesin sageli rohkem lainetava tantsupõranda või üleliigsete müradega lavaruumis kui tantsu endaga. Kolmandaks päevaks olin enam-vähem suutnud nendest taakadest lahti lasta, mispeale muutus kõik eriti nauditavaks ja huvitavaks. Enam polnud tähtis “mis juhtub?”, vaid “kuidas juhtub?”. Loo otsimine ning tehnilise ballastiga tegelemine asendus keha ilu ning kehalise võimekuse nautimisega. Märkidega tegelemisest sai tunnetusega tegelemine. Kindlasti mõjutas seda ka festivaliformaat – kui ma olin end juba tantsu peale häälestanud, siis sõitsin sellel lainel kenasti festivali lõpuni välja. Ma kahtlustan, et tulevikus eraldiseisvat tantsuetendust vaadates võin olla taas hädas sõnateatri vahenditest loobumisega.
Igapäevane blogi vormis festivali kajastamine sai alguse pigem mu isiklikust huvist proovida etendustega seotud mõtteid ka kirjalikult formuleerida, kuid samas kandis ettevõtmine mõnes mõttes ka tekstilise kroonika funktsiooni. Kirjutamine osutus minu jaoks kogu eksperimendi kõige keerulisemaks ja ajakulukamaks osaks. Samas kõnetas see paljusid inimesi. Kahe nädala jooksul (festivalinädal + mõned päevad enne ja pärast) kogus see leht 800 külastust. Blogi on leitav aadressil https://danzupoiss.blogspot.com/.
Need vestlusringid olid ägedad. “Tüübid tänavalt” said tantsu kohta midagi arvata. Vestlusringides proovisime veel aru saada kehast kui sellisest ning tegelesime terminoloogiaga (nüüdistants, füüsiline teater, etenduskunst, visuaalne teater, performance, showing, häppening jne). Kunstnikud said oma tehtud tööle teistsuguses formaadis tagasisidet. Isegi tantsupedagoogidel oli huvitav! Minul oli väga huvitav. Need 13 erinevat tantsuetendust suutsid avardada minu arusaama tantsust ning kehast. Programm oli väga mitmekülgne ning eri etendused kõnetasid eri publikut. Nädala lõpuks olin väga väsinud, kuid õnnelik.
Kõige toredam ja elutervem soovitus tantsu (ja laiemalt kõige muu) vaatamiseks tuli mu teise päeva kaaslaselt Anne-Ly Sovalt ning kõlas nii: “Tuleb lihtsalt minna lahtiste silmade ja avatud südamega ning vaadata, kas see asi võtab su sülle ja kas ta viib su kuhugi. Väga lihtne! Kuhugi ikka viib tavaliselt.”
