“Phase Shifting Index” on KUMUs kuni 20. veebruarini eksponeeritav videokunstiteos, mille autoriks on Kanada päritolu Berliinis tegutsev visuaalkunstnik Jeremy Shaw. Mainekas kunstiajakiri Frieze nimetas selle 2020. aasta Euroopa kümne parima näituse hulka.
Artikkel on sündinud kolme iseseisvalt näitust külastanud ja oma muljed kirja pannud inimese sulest. Kokku panime teksti lõika ja kleebi meetodil. Nii et esimest korda avaneb tervikpilt ka autoritele endile, kui uus Tantsu KuuKiri värskelt lugejate ette ilmub. Võetagu seda performance’likku lähenemist artiklile kui tagasihoidlikku austusavaldust KUMUs eksponeeritud tööle ja tema loojale.
Tants ja performance muuseumis pole tänapäeval midagi enneolematut. Juba 20. sajandi 60ndate eksperimenteeriv põlvkond jõudis oma otsingutes galeriiruumid ja muuseumid avastada, sooviga tuua uus tants puhastele pindadele, teatrikoodidest vabadesse ruumidesse. Muuseum omakord paistab olevat huvitatud vaataja/teose staatilise suhte dünaamiliseks ja interaktiivsemaks muutmisest (performer kui kunstiteos, kes võib sulle vastu jalutada või hoopiski vaatajat jälgida[1]) suunata vaatajad avastama oma liikumistrajektoore kui koreografiseeritud käitumist[2]. Kaasaegse kunsti muuseumid on kuuldavasti omandanud juba esimesed tantsulavastused[3].
Näituse kirjeldus lubas eklektilist vaatepilti, tundeid ja mõtteid ning siin ei pidanud ma pettuma. Ekraanidest eredaks kistud hämara saali avanedes nägin ühes suunas mustvalgel ekraanil dokumentalistlikku teraapiasessiooni. Teisel pool tabas mind aga 90ndate disko vibe’i kandnud värviekraan. Silmad vajusid vaatepildist kõõrdi, kuni olin valinud seitsmest ekraanist ühe, mille sisusse süveneda. Kuulnud videos intervjueeritavate moondunud inglise keelt, jätsid teised tajumehhanismid end tagaplaanile, sest kõrvadel lasus ülim vastutus talletada edastatust vähemalt mingisugune umbluu sõnum. Aga kinnisideeliselt sõnade sisu otsimine tundus visuaalselt väga erutava ja sisult müstilise installatsiooni puhul tagurlikuna. Shaw tõi 2020. aastal antud intervjuus välja, et seitsme video lugudes oli eesmärgipäraselt välditud lineaarsust. Vaataja saab niisiis rahumeeli phase shift´ida videote vahel, võttes ekraanilt ekraanile kulgedes sõnumi ikkagi kaasa.[4] Karuteene kiirtarbijale, aga uudishimu ja kriitiline kõrv lihtsalt ei lasknud mul üle lipsata nii enesekindlalt esitatud sürreaalsest ilmavaatest.
Ma külitan pimedas ruumis. Ruumis, mille täidavad seitse suurt ekraani, mis omakorda on täidetud liikuvate inimestega. Saali põrandad on kaetud halli pehme kangaga, mis lausa kutsub ennast vabalt tundma. Ekraanide vahel jookseb, huilgab, hüppab, naerab klassitäis lapsi, nii umbes kakskümmend kümneaastast. Lõpuks ometi ei keela neid keegi – luksus, mida nad suurepäraselt kasutada oskavad. Inimesed ekraanidel ja lapsed saalis liiguvad järjest vabamalt, tempokamalt, koordineeritumalt. Kuni kõigil seitsmel ekraanil juhtub midagi – tantsijad tarduvad piksliteks, nende liigutused aeglustuvad, näod moonduvad grimassideks, samal ajal kui heli hakkab justkui venima ja hääl omandab sügava bassi. See ehmatab lapsi – keegi naerab veel pingutatult, keegi jookseb edasi, aga meeleolumuutus on tajutav. “Miks see nii kole on?” nõuab üks julge tüdruk vastust hirmunud häälel. Või mulle vaid tundub see nii? Kui inimesed ekraanidel värviliseks tähetolmuks pudenevad, saabub saali vaikus. Vaikus kestab ka siis, kui ekraanidelt pilt kaob. Ja nii nad saalist väljuvadki – vaikides…
Minu jaoks oli näituse “Phase Shifting Index” peamine teema kineetiline energia. Astusin ruumi, kui teos oli umbes poole peal ning enne, kui ma jõudsin mõelda või aru saada, mida mulle näidatakse ja mida sellega öelda tahetakse, tundsin soovi koos ekraanidel olevate kehadega tantsida. Ma polnud ainus – minuga koos oli saalis üks väike tüdruk, kes jooksis ühe ekraani juurest teise juurde, hüppas nende ees ja veeretas ennast mööda põrandat. Ilmselt sai tema palju võimsama kogemuse kui mina.
Kehaliselt tunnetatava energia lõi ka erinevatel ekraanidel olevate inimeste omavaheline suhestumine. Kuigi iga ekraan pärines ehk erinevast ajastust ning liigutused erinevatest stiilidest, oli eesmärk sama – kõik kulmineerus lõpuks tähetolmuks, aatomiteks või nagu ütles üks vanem meesterahvas mu selja taga, “maailmaks pärast koroonat”. Et siis jälle rahulikult otsast alata. Tekkis tunne, et kõikide videote tantsijad tajusid üksteise kohalolekut ja energiat ning tänu sellele nad ühte sulasid.
Seitsme sisuka kultuuriprogrammi vaatamise järel saabuski ekraanidele muinasjutuline lõpp. Heli ja kehad jõudsid omavahel sünkrooni. Individualismi ja gruppide oma ideoloogia tagant kerkis esile suuremasse kollektiivsusesse sulandumine, teineteisest sõltumine ja üksteise mõjutamine, samas omaenda state of mind’iga kontakti leidmine. Tekkis erinevatest subkultuuridest kokkusulav möks, aga ka arhetüüpsus, mis oli nii ilus kui silma kriipiv, kuivõrd vaataja – oma maailmatunnetusest lähtuvalt – omistas kogemusele mingi tähenduse või tähtsusetuse. Nägemis- ja kuulmistaju mehhanismid stabiliseerusid, kui jõudsin koos kehadega algusest peale manifesteeritud transtsendentsesse kogemusse, mida varem arvasin, et saab saavutada vaid hallutsinogeensete ainete toel. Aegluubis liikuvad kehad koondasid mõtted ühte punkti, ruumi täitsid epileptilist fooni lisavad valguslahendused. Ma ei olnud enam erutunud installatsiooni võimest mind haarata, ma olin lihtsalt haaratud. Mu meelt lahutati hästi.
Selles mõttes on Jeremy Shaw “Phase Shifting Index” erandlik nähtus muuseumides kohatud liikumiskunsti teoste hulgas, sest klassikalise dramaturgia reeglite järgi vääramatult vaatajat katarsise poole tüüriv näitus/lavastus/installatsioon sobitub üllatavalt klassikalisse teatrikoodi. Jah, vaatajal on valida ühe või teise ekraani vahel, millele oma tähelepanu kinkida, tal on vabadus ekraanide vahel jalutada ja pühenduda ühele, unustades ülejäänud, aga kulminatsiooni saabudes suundub ta ikka kiiresti trepist üles ja valib koha rinnatise keskpaigas, et tervikpildis midagi kaduma ei läheks. Täiuslik ilu täiuslikust perspektiivist imetletuna. Distants võimaldab vaatajal jumalat mängida. Kui maailm ekraanidel kosmosesse pudeneb, oled sina väljaspool eepilist vaatemängu. Nagu teatris ikka.
Teose pikkuseks on märgitud 36 minutit. See on juriidiliselt korrektne, aga praktikas on “Phase Shifting Index´is” hõljumise pindala nii suur, kuivõrd sa jõuad eneselt küsida: “Millises alkeemilise protsessi faasis mu aju nüüd asub?” Tegu on justkui psühhedeelset narratiivi kätkeva muinasjutuga, kus etendajad annavad edasi seisundit, mille olemasolust nad ei ole ise ka teadlikult. Nad kombivad, hingeldavad, tantsivad, rassivad teadmatult. Samal ajal enesele justkui kiivalt kinnitades, et väljundis lasub mingisugune seni püüdmata üleloomulik reaalsus.
Erinevate ajastute stiilid, nende kokkusulamine ning pehme halli vaibaga kaetud ruum kaotasid minu jaoks ajataju – ühest küljest tundub, et vaatad dokumentalistlikke videoid 20. sajandist, ent kui liikujad ekraanidel laiali valguvad, paistab see justkui tulevikuennustus, ei teagi, kas hea- või halvaloomuline, paratamatu. Ülejäänud ruum loob kosmoselaeva atmosfääri – äkki ma olen ise neid videoid vaadates tulevikust?
Selles psühhedeelses õhkkonnas jõudsid mu kognitiivsed protsessid taasavada mitmeid uksi väljaspool näitust. Jõudsin muuseas ulmeseriaali “Black Mirror” kolmanda hooaja neljandasse episoodi “San Junipero”. Oleks võinud ka mujale minna, aga justkui minevikus olevate subkultuuride filosoofiate jäädvustamine arhailist hõngu andva VHSi kaudu ja futuristliku lähenemise, teisisõnu ka digipöördest kannustuvate muutuste kehaga koreografiseerimise ajel, triivis mõttejada küsimuseni, kas igavene elu on võimalik.
San Juniperos näiteks on. Veel enam, võimalik on ka enda tundeid ja tahtmisi erinevate ajastute subkultuuride kontekstis avastada, seda ajastu reaalsuses olles. Näitusesaalis jalutame aga 60ndatest 90ndateni vaid näiliselt ja oleme väljamõeldud subkultuuri kandvate inimeste keskel, kes omakorda pürivad ennenägemata reaalsuse poole. Mulle meeldib, et selleks ei lähe otseselt vaja ajju paigaldatavat kiipi, taassünnile keskendutakse spirituaalsete praktikate ja kaalutletud rituaalsete tegevuste kaudu. Mõni subkultuur suundub isegi selle poole, et elu kvaliteet ise väljendaks eelprotsessi nirvaanani jõudmiseks.
Leidsin end esimest korda näituse jooksul sügavalt muigamas, kui tänvatantsukultuuri ilmestavas videos michaeljacksonlike robotiseeritud liigutuste vahel mainib BBC dokumentaalreporterile sarnanev meeshääl, et grupi vilumus väljendab nüüd teatavat protsenti roboti DNAst. Inimkonnal on vaja siiski veel vaeva näha, sest see jäi alla kümne protsendi. Mitmes videos viidati inimkonna robotiseeruvale saatusele, kasutades kummalist väljendit machine DNA ehk MDNA. Viide tehisintellektile, milles nähti invasiivset mõju kehale ja vaimule, sündis näituse ajateljele kohaselt juba 20. sajandi teises pooles. Kuigi mõtteid 21. sajandi teadus- ja tehnoloogiavaldkonna pöörastest saavutustest valgus uksest ja aknast, manas näitus minu silme ette ennekõike Theodor Adorno kultuuritööstuse mõiste võrrandeid. Seitse erinevat kanalit, lummavad digitaalsed lahendused, heli- ja valguskujundusest tekitatud ülevoolav emotsionaalne seisund ja fake reprodutseering kujuteldavatest subkultuuridest – see on ju modernses ühiskonnas kükitava keskmise kultuurisõbra meelsaim vorm meelelahutusest.
Näituse kavalehelt:
“Nagu teisedki tolleagsed perifeeriasse kuulunud altruistlikud kultuurid, suhestus Tsükliline Kultuur edasijõudnud nanotehnoloogiaga endale omasel holistlikul moel, kaasates liikumist, rituaale ja sügavat kehalist mõistmist ning püüdes saavutada pidevat transformatsiooni või taassünni seisundit. […]
“Tsükliline kontseptsioon tähendas seda, et liikumise pooldajad õppisid uuesti ära embrüonaalse arengu inimestena. […]
“Juba esimestel koidikutundidel võis joondumisliikumise liikmeid leida mungalikelt askeetlikes oludes tegelemas meditatiivse matemaatikaga. […]
“Ennast tagasiloendajateks nimetanud grupp on varasel Kvantifikatsioonijärgsel – ajastul 21. sajandi keskpaigas tegutsenud radikaliseerunud rühmitus.”
Kõlab peaaegu sama jaburalt kui parimad kohad Vonnegutilt. Jeremy Shaw loob apokalüptilise nägemuse postpostmillestki, kus ellu on jäänud vaid erinevad ritualistlikud rühmitused, kelle igapäevased keskendumised enda keha materiaalsusele neid liigina säilitada aitaks. Kui maailm hukkub, on aeg joogatundi minna! Maa, mida võiks kirjeldada Baudrillardilt sõnu laenates: “Inimesed ei vaadanud enam üksteisele otsa, kuid selle tarvis olid olemas instituudid. Nad ei puudutanud enam üksteist, kuid oli olemas kontaktoteraapia. Nad ei kõndinud enam, aga tegelesid tervisejooksuga.”[5]
Lisaks eespool kirjutatule on näitusel ka väga armas mõõde – püüdlikud liikujad ekraanidel, kes proovivad argireaalsusest kas või korraks väljuda ning tunda midagi erilist või teistsugust. Ilmselt suudab igaüks sellise sooviga suhestuda ning kogeda äratundmist. Hoolimata visuaalsest kujutisest tekkinud eelarvamusest, nagu jõuaksid liikujad lõpuks narkouima, tundub mulle, et psühhedeelsesse seisundisse jõudsid ekraanidel olevad inimesed siiski enda ja neid ümbritsevate liikujate kehade kaudu.
Keha(d) ja vaim(ud), olnud kaamerasilma keskmeks, olid reaalsuste ja ebreaalsuste otsingul ülimad. Keha ei kadunud kordagi, kuigi selle vorm muutus vastavalt sellele, kuidas sellest parasjagu räägiti või millise indeksi juurde ma mingil ajahetkel hüplikult liikusin. Varieerusin videost videosse orgaanilise ja dünaamilise liikumise vahel. Ka vaimus. Kohtusin sõltuvushäiretest vabaneda püüdvate patsientidega füüsilisel teraapiasessioonil ja elasin kaasa taassünnini jõuda püüdvatele spiritualistidele. Tabasin ekraanidelt mehaanilist mõtlemist/eksistentsi – ka subkultuur on süsteemi ülesehitamine ja seejärel sellesse pea ees kadumine, olgu ta dominantsele kultuurile selgelt vastanduv, minnakse eesmärgipäraselt konkreetsesse detaili ja selle korduvusse. Elektroonilise tantsumuusika saatel jumpstyle liikumist presenteerivas videos avaldus mehaanilise keha paradoks orgaanilises kontekstis, kuhu ma edasi-tagasi triivisin. Mingi sõltuvusolek, automatiseeritud paternalismi piiratus. Lihvitud liigutuste samades mustrites rassimine. Ehk süsteemne liikumine trotsides süsteemi, milles elad, kadudes nõnda omaenda süsteemi ära, mis ei lase sul laiemalt süsteemi muuta.
“Etendamise vajadus ja kunst on Kreekast pärineva kultuuri viis maailma mõistmiseks, mille eelduseks on subjektiivsest minast võõrandunud väline ilm.”[6] Ilmselt sama vana on ka igatsus seda vastuolu ületada ja maailma lepitada. Ilu on suurim nähtavas, väitsid kreeklased, need individualismi ja teatri leiutajad. Siit võib üsna lihtsalt järeldada, et tantsukunsti allikad vähemalt osaliselt mittenähtavast toitu saavad, kus rituaali ja etendamise elemendid tihtipeale segunevad (rütmile allumine on iga rituaali struktuurne element ja ilmselt ka reivi põhinauding). Nii saavad mõistetavamaks ka kaasaegse tantsukunsti ja ilu suhted, mis on keerulisemad kui esmapilgul arvata võiks. Kehade rütmiseeritus loob sisemiste impulsside ja välise maailma harmoonia. Korraks.
Bioloogia, spirituaalsuse ja neuroloogia segust sai tõesti kokku üks ulmeüllitis. Bioloogilised protsessid asetati sõna-sõnalt digitaalsesse konteksti. Eriti sügava tähenduse lõi minu jaoks fraas digital placenta, mille suutsin ühest ülipudikeelsest lauseosast kinni haarata. Ja see pani mind mõtlema… On väheusutav, et inimkond näeb kunagi digitaalset emakooki loote arengul rolli mängimas, ent laiem mõttekäik on ikkagi selle ümber, millised evolutsioonilised arengud on praeguste ühiskondlike muutuste mõjul tuhandete aastate pärast aset leidmas.
KUMUs eksponeeritud simuleeritud maailmad haagivad päris hästi praegu etenduskunstide maastikul tärkava huviga fiktiivsete lugude vastu. Autentsusele pretendeeriva kehalise kohalolu ja minimalistlikult kargete tegutsemistrateegiate kõrvale on tekkinud hulk koreograafe/etendusunstnikke, kelle loodud lavalises maailmas käib lõpmatu tähenduste tühistamise pillerkaar, keha iseolemise eksponeerimise asemel kultuuriliste koodide luubi alla võtmine, et neile mõnuga veel seitse vinti peale keerata. Elina Masingu “Fairy Tale arch”; Sveta Grigorjeva “Fakerz” ja Johhann Rosenbergi ja Jette-Loona Hermanise “Eden Detail”, neid kõiki iseloomustab märkide mitmekihilisus ja konnotatsioonide vohamine, uussiirus hedonistlikus kastmes serveerituna ja last, but not least lavalise esteetika Instagrami kõlbulikkus. Me oleme uute huvitavate küsimuste ees – mis on siin fiktiivne ja mis päris? Keha või lugu.
[1] Marina Abramovici performance/näitus "The artist is present" New Yorgi Moodsa Kunsti muuseumis, kus kunstnik neli kuud galeriisaalis eksponaadina istus; https://www.moma.org/learn/moma_learning/marina-abramovic-marina-abramovic-the-artist-is-present-2010/. [2]Näitus "Muuseumi Koreograafia" TartMusis 2017. aastal, kus tähelepanu pöörati ka vaatamisele kui ruumiga manipuleerivale tegevusele; https://tartmus.ee/naitus/muuseumi-koreograafia/. [3] 2010. aastast kuulub Guggenheimi muuseumi kogudesse Tino Sehgali töö "This Process"; https://www.guggenheim.org/artwork/22502. [4] Frankfurter Kunstverein 2020. A conversation with Jeremy Shaw; https://www.youtube.com/watch?v=K7oi9zJf2hQ&t=1368s. [5] Baudrillard, Jean 1999. Simulaakrumid ja simulatsioonid. Prantsuse keelest tlk LeenaTomasberg. Kirjastus Kunst, lk 25-26. [6] Maiste, Juhan 2011. Kolmas silm. Essee ilusast maastikust. Kirjastus Varrak, lk 43.
