Artikkelnr 120

Potil ja Pannil võiks laval ikka vahe olla

Kärt Koppel
Nohikust etenduskunstnik

nr 119nr 121

Adrian Piper vedas 1982–1984 projekti Funk Lessons, mille raames korraldas ta performatiivseid tantsutöötubasid. Etenduse kulgedes muutus tantsutund aina enam loenguks, mis puudutas identideedi, rassismi, afroameerika kultuuri jne. Piper lähtub oma töödes iseendast kui sisendist, kuid jõuab ühiskondliku laiema väljundini.

Etendaja läheb lavale, tal võib olla roll, aga ei pruugi, ta võib rääkida, aga ei pruugi, ta võib tantsida, aga ei pruugi, ta võib karjuda, aga ei pruugi, ta võib võtta publikuga kontakti, aga ei pruugi, ta võib käituda ettearvamatult, aga ei pruugi, ta võib manipuleerida, aga ei pruugi. Kui etendaja lavalt maha tuleb, siis millegipärast tulevad laval esitatud mõtted ja ideed temaga kaasa ka väljapoole lava. Tundub, et etendaja ei saa jätta oma rolli lavale ja garderoobi maha, miks see nii on? Arutlesin sellel teemal Sigrid Saviga, kes see hooaeg on seotud nii Sõltumatu Tantsu Lava (“Artefakturism: farsid ja varemed” – koreograafid-etendajad: Valeria Januškevitš, Keity Pook, Sigrid Savi ja Kadri Sirel) kui Kanuti Gildi SAALiga (“Cowbody” – koreograafia: Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi).

Kuidas ja miks võiks etendajaks õppida?

Sigrid: “Esiteks, ma arvan, et ei pea üldse õppima. Õppimine ei pruugi isegi midagi parandada või muuta, kui siis laiendab tutvusringkonda ning pakub kontakte. Aga kui ise kooliväliselt piisavalt aktiivne olla – käia ja tegutseda kohtades, kus on kaasmõtlejad, siis võib edukalt hakkama saada ka ilma hariduseta. Ülikool on eelkõige tugistruktuur, mis pakub soovijatele töövahendeid ning kontakte, aga kui looja ise on selline avatud natuur, siis jõuab ta nende ringkondade, tööriistade ja ruumideni ka iseseisvalt.”

Kärt: “Ma tahaksin vastupidist väita,  et etendajaks ikkagi võiks õppida. Õppida kriitiliselt mõtlema eetilistele piiridele, millega manipuleeritakse etendussituatsioonis; mõtestama publiku rolli ja olulisust terviku toimimises; lavalist vastutust, mille etendaja võtab kui teosega publiku ette läheb; ja kindlasti üleüldist konteksti, kuhu ja milles luuakse.”

Täpselt nii erinevate arusaamadega meie vestlus algaski. Samas leidsime kumbki teineteise mõtetest endaga resoneeruvat. Nentisin, et ilmselt on tõesti kõike minu loendatut võimalik omandada ka praktikate kaudu, sest publik on väga võimas tagasiside andja, tema reaktsioonidest saab terviku toimimise kohta palju väärtuslikku informatsiooni. Ka Sigrid leidis, et kui publikut mitte austada, siis vastab publik samaga ning võimalik, et tekitab loojas kriisi, kust ise ei osata edasi minna ning hakataksegi igatsema tugistruktuuri, kus turvaliselt avastada ja õppida ning suundutakse ikkagi kooli. Eks selliste loojate, kes intuitiivselt suudavad algusest peale olla piisavalt empaatilised ning võimekad publiku lugejad, arv olegi väike, mistõttu enamasti õpitakse maastikku esialgu teoreetiliselt ning alles hiljem praktiliselt tundma.

Etendaja tööriistakast

Sigrid peab etendaja kõige olulisemaks tööriistaks uudishimu. Suure uudishimuga kaasnevad julgus, läbikukkumistega leppimine, mugavustsoonist välja astumine ning valmisolek tagasisideks. See kõik näib eeldavat head suhet enese egoga – ühtpidi peab etendaja piisavalt enesekindel olema, et lavale jõuda ning seal olemist nautida, teisalt ei tohiks laval olemine pelgalt enese esitlemiseks ja nautimiseks jääda. Oleme mõlemad Sigridiga seda meelt, et publiku vastu tuleb olla alandlik – lavale minna eelkõige dialoogi otsima, mitte ainult oma mõtteid esitama.

Kirjutise sissejuhatav loetelu viitab tõsiasjale, et etendaja on pea alati laval oma kehaga, mistõttu ei saa kehalisuse olulisust etendaja töös alahinnata. Etendaja keha ning liikumine loovad lavaruumile ja -situatsioonile tähendust – kui kehalisus ära unustada, on see vaatajale näha. Kehalisus ei pruugi (kuigi vabalt ka võib) tähendada tsirkuseartistile vastavat akrobaatilist võimekust, pigem on see tajumuslik kohalolu/presence. Tugeva kohaloluga etendaja saab selgelt aru, kus ta ruumis paikneb, mis tema ümber toimub, kui kiiresti aeg möödub jne. Ta ei pea seda kõike kontrollima või manipuleerima, kuid ta on nendest aspektidest teadlik ning suudab nende vahel ujuda.

Nüüdistantsu puhul on oluline, et lisaks füüsilisele tantsutehnilisele võimekusele oleks lavastuses/performance’is psühholoogilist ruumi, mida vaatajaga jagada. Psühholoogiline ruum ei ole pelgalt miimika või emotsionaalset seisundit representeeriv mask, mis lavale astudes ette tõmmatakse, see on midagi palju hapramat, see on valmisolek ootamatusteks ning võimekus teadmatuses jääda avatuks. See on ruum, mis jääb laval oleva etendaja isiksuse ja tema sooritatava sisu vahele – ruum, kuhu publikul on võimalus piiluda. Seda ruumi kogedes näeb vaataja etendaja n-ö laval olemise maski taha, tunnetab olukorra haavatavust ja ainukordsust. Psühholoogiline ruum loob tantsule sügavuse, kolmanda dimensiooni. Kui etendaja aga lavale astudes maski kohe ette tõmbab, kas enese kaitseks või õigustuseks, siis jääbki selline kahe dimensiooniline mulje, et äge küll, et osatakse ja tehakse, aga tants mõjub kleepsuna, mida võib ükskõik kuhu kleepida ja siis jälle maha kiskuda.

Etendaja looja või materjal

Tantsus kujutan ette (ning olen ka ise kogenud), et tantsija saab protsessis osaleda puhtalt materjalina. Minna lavastusse täitma selget rolli, kellegi teise antud ülesannet, sooritama koreograafi loodud liikumist (seda kõike võiks ja peaks meisterlikult tegema), ilma et eraelu temaga lavale kaasa tuleks. Ka näitlejate puhul suudan ette kujutada stsenaariumeid, kus ollakse täielikult materjal. Kaasaegsetes etenduskunstides on aga põnev see, et loomeprotsessis on etendaja korraga nii looja kui materjal. Etendaja tegevustikul tundub alati olema vähemalt kaks plaani: tegevus laval ning selle tegevuse kommenteerimine.

Mõtteharjutusena (nii lavastaja kui etendajana): Kui mul on laval Pott, siis mulle on oluline, et Pott oleks nii Pott, et kui ühel hetkel tuleb Poti asemel Pann, siis Pann ei saaks lihtsalt Poti rolli üle võtta. Sellisel juhul on edaspidi laval Pann, kes ajab laval oma asja. Isegi kui nende performatiivsed aktsioonid võivad kattuda, siis neist kummastki peaks läbi kumama piisavalt neid endid, et vaatajal oleks võimalus vahet teha, kas laval on siis Pott või ikkagi Pann. Kui Panniga tuleb aga lavastusse piisavalt kaasa Panni ennast, siis mõjutab ja muudab see senist tervikut. Panni tulekuga muutuvad rõhuasetused, tõenäoliselt ka sisend. Pann ei ole lihtsalt materjal, kellega varem Potis keedetud suppi edasi soojendada. Pannist saab suuremal või vähemal määral looja.

Kokkuvõttes, iseennast ei saa laval lõpuni maha jätta.

Kokkuvõttes raamib reeglid etendaja ise

Vastastikune austus etendaja ja publiku vahel tundub kõige alus olema. Kui etendaja suudab publikule ennetavalt selgeks teha, mida teosest oodata on, eelkõige just selles vallas, mis eetiliselt võib olla küsitav, ning publik otsustab siiski saali tulla, siis tegelikult on loodud omavaheline vaikiv kokkulepe, mille arvelt on etendajale rohkem lubatud. Kindlasti tõuseb see küsimus üles kaasavate etenduste puhul. Meile mõlemale Sigridiga tundub ebaeetiline keegi lavale tõmmata ja siis ta sinna ripakile jätta. Kui juba astuda samm kaasamise suunas, siis suureneb sellega paralleelselt ka etendaja vastutus vaataja kogemuse ees. Austades publikut ja tema aega, loodame loojate ja etendajatena, et see austus on vastastikune. Et ka publik tuleb saali meie aega ja tööd austades, sest just sellelt pinnalt on võimalus alustada omavahelist dialoogi.