Foto autor: Helle Mari Toomel
Mis on nüüdistantsulavastustes sellist, mis võrreldes teatrilavastustega tekitab väiksemat publikuhuvi? Miks nüüdistantsulavastus ei vasta tantsu koha pealt publikuootustele, kuid ballett ja tantsupidu neile justkui vastavad? Miks külastaja arvab end teatrit mõistvat ja nüüdistantsu mitte?
Vastus on tihtipeale ühene – mõistmatus ning arusaamatus; küsimus, et mida tahetakse laval öelda.
Niisiis, liigun edasi küsimustest, millele on võimalik ühe lausega kohe vastata, ja harutan lahti teema, mida näen hoopis nende küsimuste algallikaks olevat ja nende taga seisvat. Äkki ei olegi küsimus niivõrd selles, mida lõpuks laval nähakse ja kuidas sellest aru saadakse, vaid teatrisündmuses endas tervikuna ja mis ootuseid vaataja sellele esitab. Mis neid ootuseid kujundab ning kui suur roll on selle juures väljakujunenud tavadel ja harjumustel? Kuidas mõjutab inimest massikultuur, meelelahutuse tarbimine ning alateadlikud mõjutusvahendid? Kas on võimalik, et tähtis polegi kunst ise, vaid kuuluvustunne ja enese paigutamine mõnda kultuurikihti lähtuvalt elustiilist?
Et nendel teemadel arutleda, seletan lahti teatrisündmuse mõiste, avan selle olemuse kaasaja ühiskonnas ning vastavalt sellele selgitan publikuootuseid nüüdistantsulavastustele. Lisaks käsitlen žanripiiride teket, balletti ja tantsupidu ning massikultuuri võimalike ootuste kujundajatena.
Teatrisündmus ja nüüdistantsusündmus
Rootsi teatriuurijale Willmar Sauterile (2004a, 2004b) toetudes koosneb teatrisündmus neljast aspektist:
- Mängimiskultuur – tähistab teatritegevust inimese spetsiifilise väljendusvormina, mis erineb teistest kultuurilistest ja sotsiaalsetest tegevustest. Mängimiskultuur toimub siin ja praegu ning on organiseeritud nii, et seda tuleb kogeda samal ajal, kui seda luuakse.
- Kultuurikontekst – seotud kultuurimaailma ning poliitilise ja ühiskondliku eluga, mille osaks iga teatrisündmus on. Nähtu tõlgendamine toimub alati lähtuvalt kultuurikontekstist, mis on vastavale ajale ja mõtlemisele kohane.
- Kontekstuaalne teatraalsus – rõhutab tõsiasja, et teatraalsuse mõiste sõltub tugevalt asjaoludest, situatsioonist ja pingeväljast, milles teatrisündmus aset leiab; kus teatri struktuurilised konventsioonid puutuvad tihedalt kokku ühiskonna poliitilise kontekstiga.
- Teatrimäng – võib mõista segmendina, mis kirjeldab etendaja ja vaataja tegelikku kommunikatsiooni sündmuse ajal. Etendaja mängib ning vaataja usub sellesse ja oma kujutlusvõime kaudu annab lavalistele tegevustele sümboolse tähenduse.
Ka hollandlasest kunstiajaloolane ja teatripedagoog Peter Eversmann (2004) tegeleb teatrisündmuse sõnastamise ja uurimisega, keskendudes selle emotsionaalsemale ja sotsiaalsemale kogemisele. Tema järgi koosneb teatrisündmus samuti neljast aspektist:
- Spontaanne reaktsioon ja esmamulje – puudutab vahetut füüsilist reaktsiooni laval toimuvale (ehmumine, punastamine, naer, iiveldus), mis ei ole tihedalt seotud kaasamõtlemise ja mõtestamisega, vaid puhtalt reaktsiooniga, samuti teatrielementide sidususe tajumisega.
- Tunnetuslik reaktsioon ja intellektuaalne stimulatsioon – lavastuse mõttest aru saamine, mõtte kaasahaaratus, olukordade ja karakteriga samastumine, kus ühinevad üldised ja teatrispetsiifilised teadmised ning isiklikud kogemused.
- Emotsionaalsus – kognitiivne kaasaelamine väljamõeldisele, samuti kuuluvad sinna alla emotsioonid, mis on seotud üldiselt teatrisse minemisega.
- Kommunikatsioon – suhtlus etendaja ja vaataja vahel, publiku ja muude aspektide omavaheline suhtlus (lavastaja, näidend, ruum), üldine kogukonnatunne ja kuulumine publikusse.
Sellest järeldub, et teatrisündmuse alla ei saa panna pelgalt etenduse toimumist ja teatrisaali kinniste uste taga juhtuvat, vaid ka kõike sellele eelnevat ja järgnevat, nii sisulist kui ka ümbritsevat.
Nüüdistantsule on omane lineaarse loo ja karakterite puudumine, etendajakesksus, meediumite paljusus, žanripiiride hägustumine või sootuks nende puudumine, mis teatrisündmuse aspektidest lähtuvalt võib nüüdistantsusündmusel täheldada mõningaid puudujääke ja seega mitte vastata vaataja ootustele. Samuti muudab nüüdistantsu kuulumine etenduskunstide ühisnimetaja alla nüüdistantsuetenduse kui teatrisündmuse olemuse ebaselgemaks ning võib vaataja ootustes tekitada segadust. Lisaks, kui vaataja võib olulisimaks pidada karakteritega samastumist ja loo jutustust, kuid see võib sootuks puududa, siis antud juhul jääb puudulikuks aspekt, mis peaks justkui kuuluma iga teatrisündmuse juurde. Piiride hägustumisest lähtuvalt ei ole nüüdistantsu jaoks oluline vastata mingitele reeglitele või aspektidele, vaid lähtuda puhtalt looja isiklikust taotlusest ja suunavalikust. Selline etendajakesksus vähendab lähtuvalt Sauteri aspektidest kontekstuaalsuse olemasolu ning võib olla mõjutajaks publiku eelistuste kujunemisel.
Žanripiiride tekke pöördumatu mõju publikuootustele
Lääne teatri ajalugu varustab oma konservatiivsete teemakäsitluste ja žanrisüsteemidega vaatajat ootuspäraste mudelitega. Antiigist kuni veel üsna hiljutise ajani määratleti näidendeid ja lavastusi tragöödiaks või komöödiaks, mis eeldas kindlat emotsionaalset tooni, karaktereid, teemasid ja tegevuskäiku. See tähendab, et üldine struktuur oli ette antud. Selline jaotumine ja ettearvatavus on mõjutanud publikuootuseid tänase päevani. Romantismiajal tehti tragöödia ja komöödia žanrijaotusele rünnak, mille eesmärk oli küll kunstilise eneseväljenduse vabamäng, kuid kuna leiti, et publikule siiski meeldivad enam lavastused, mida sai üldjoontes kogeda ettearvataval viisil, siis loodi hulganisti uusi spetsiifilisi žanre, kus igale žanrile tekkis oma publik, kes vastava žanri reeglitega kursis oli. See tõi kaasa teatrite arvu kasvu, kes publiku pärast võisteldes pakkusid kindlat tüüpi näidendeid ja lavastusi, mis garanteerisid publikule sarnased kogemused vastavalt teatrivalikule. (Carlson 1990: 10–25)
Sellest lähtuvalt võib ka praegust etenduskunstide hübriidvormi pidada järjekordseks sooviks vabaneda žanripiiridest, mis antud olukorras ei ole enam tragöödia, komöödia või žanrite vabamäng, vaid taotlus murda vaataja passiivsust, lugude jutustamise tendentsi ning lisada palju erinevaid meediume ja väljendusvorme. Tulemuseks on aga taaskord uute žanrite teke, mis koondab teatud vaatajaid, sest žanrite olemasolu on ka tänapäeva teatrisündmuse kontekstis määrav, olles oluline vaatajapoolne tingimus.
Ballett ja tantsupidu
Ballett ja tantsupidu on Eesti kontekstis nüüdistantsule esitatavate ootuste mõjutajateks, esitades nüüdistantsulavastusele mõnetise nõude tantsu olemasoluks ning esteetilise vormi täitmiseks.
Ballett on säilitanud enda kuju renessansist alates, mis ei tee temast nüüdisaegset kunstiharu. Ometigi on ta tugevalt ajahambale vastu pidanud lisaks oma ajaloolisele väärtusele ka teatrisündmuse kontekstis, vastates publikuootustele ka tänapäeval. Leian, et lähtuvalt oma kinnistunud žanrist ja mudelist on ballett vaatajale n-ö kindla peale minek, st vaataja ootusi on keeruline purustada, mis teeb balletist üsna populaarse kultuurilise valiku.
Tantsupidu on aga tugevalt seotud rahvusluse sümboliseerimise ja müüdiga, mille rõhuasetus on traditsiooni säilitamine tänapäeval, mitte kaasajastumine. Kui toetuda Roland Barthesi müüdikäsitlusele, siis väidan, et tantsupidu on eeskätt müüt, kus tantsukunsti arendamine ei ole eraldi eesmärk.
Müüt on vorm, kommunikatsioonisüsteem, teatud sõnum. Müüt on isiklikult ja ühiskondlikult omaks võetud ning tal on oma koht, olles korraga nii mõte kui vorm. Müüt võtab tihtilugu aluseks mingi mõiste ja siis otsib sellele vormi. (Barthes 2004: 227–229; 240–243) Sellest lähtuvalt võib väita, et tantsupidu on vorm ning eestlus, traditsioonid, ühtekuuluvus ja ajalugu on selle all olevateks mõisteteks, milles kogu sündmuse olulisus seisneb.
Seega on kaasaegses kontekstis kohatu paigutada balletti ja tantsupidu nüüdistantsu ja kaasaegse etenduskunstiga ühe katuse alla. Praktikas tekitab see segadust, sest teoreetiliselt on ballett, tantsupidu ja nüüdistants ühendatud tantsu mõiste kaudu ja on maastikul paralleelselt eksisteerivad ka kaasajal. Ometigi, vaatamata sellele, et balleti ja tantsupeo olemasolu põhjused on täiesti erinevad ning nende seos nüüdistantsuga praktiliselt puudub, võib vaataja esitada neile siiski sarnaseid nõudmisi, sest kõigi puhul on publik vastuvõtja rollis ning seetõttu esitab ootused lähtuvalt oma vaatajapositsioonist.
Massikultuur
Teatrisündmust kui mõistet saab käsitleda muutumatuna, kuid kaasajal on ta asetunud tarbimise konteksti ja massikultuuri mõjuvälja. Järjest enam hakatakse tähelepanu pöörama inimese sotsiaalset käitumist määratlevatele praktikatele, nagu mood, autod, sport, soengud, mängud jne. Kõik need kujutavad endast kokkupuudet teatud kultuuriliste eelistuste ja elustiiliga. Seda kokkupuudet määratlevad omakorda aga inimese majanduslikud võimalused ja sotsiaalne grupiidentiteet. (Kraavi 2005: 211–221)
Massikultuur on suur grupiidentiteetide kujundaja oma mudelite, praktikate ja tähendustega, väljendades sotsiaalset erinevust soo, vanuse ja rassi tasandil ning sõnastades grupi enesemääratlust, suhet maailma ja Teistega. Sealt tuleb publiku omadus kiita heaks või eitada teoseid, millega tal on kokkupuude ning mis omavad tähendust tema kogemustes ja elukeskkonnas. (samas)
Seega kaasaja ühiskonnas on vaataja jaoks oluline, et teatrisündmus vastaks grupiidentiteedile ja elustiilile, millega teater peab oskama suhestuda ja seda vastavalt ära kasutada.
Kokkuvõtteks ning edasivaateks
Nüüdistants pakub uuendusi ja liigub edasi, tegeleb laia temaatikaringiga ja erinevate meediumitega, pannes küsimuse alla ideesid, iseennast ja ka vorme, kuidas teatrisündmus peaks toimuma, nihutades perspektiivi vaataja ja etendaja vahel. Teatrisündmust kaasaja ühiskonnas saavad loojad muuta, kohandada. Teatrisündmuse aspektid on nende jaoks vahendid, mitte tingimused. Nüüdistants ei allu reeglitele, kuid ei võitle mitte teatrisündmuse enda vastu, vaid pigem sellele esitatavate iganenud ootuste vastu (lineaarne lugu, karakterid, ettearvatav kogemus, meelelahutuslikkus, žanrimääratlus, esteetilised vormid, tantsulisus). Teemadesse süüvimine ja sügav mõttetöö ei käi tihtipeale kokku massikultuurile omase kunstitarbimisega. Kõik taandub paljuski grupiidentiteedile ja suhtlemisvajadusele. Kuidas aga jõuda tasemele, et alati ei tehtaks turvalisi valikuid lähtuvalt sellest, kuhu arvatakse end sotsiaalselt staatuselt ja ühiskondlikult hierarhialt kuuluvat? Kuidas tekitada teatrisündmuse vaataja ootustes huvi mõista, teada saada ja olla avatud? Kuidas jõuda selleni, et teatrisündmus oleks selline, nagu kirjeldab oma raamatus „101 Eesti teatrisündmust“ Anneli Saro (2017: 9): „Hetk, kus kunst ja ühiskond teineteisega tõsiselt rääkima hakkavad“? Need on teemad ja küsimused, mis võiksid väärida hetke mõtiskluseks.
Kasutatud allikad
Barthes, R. 2004. Mütoloogiad. Tallinn: Varrak.
Carlson, M. 1990. Theatre Audience and the Reading of Performance. – Theatre Semiotics: Signs of Life. Bloomington: University of Indiana Press, pp. 10–25.
Eversmann, P. 2004. The experience of the theatrical event. – Theatrical events: Borders, Dynamics, Frames. Ed. Cremona, A. Amsterdam: Rodopi.
Kraavi, J. 2005. Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur. Ülevaade 20. sajandi teise poole kultuuri ja mõtlemise arengust. Viljandi Kultuuriakadeemia.
Saro, A. 2017. 101 Eesti teatrisündmust. Tallinn: Varrak.
Sauter, W. 2004a. Introducing the Theatrical Event. – Theatrical Events: Borders, Dynamics, Frames. Ed. Cremona, A. Amsterdam: Rodopi.
Sauter, W. 2004b. Teatrisündmus – mis see on? – Valitud artikleid teatriuurimisest. Koost. Epner, L. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
