Foto: Eesti Naiste Tantsupidu
2019. aastal valmis koostöös Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudiga minu magistritöö pealkirjaga „Rahvatantsutreeningu mõju keha staatilise tasakaalu näitajatele noortel naistel“. Juhendajateks olid kinesioloogia- ja biomehaanikaprofessor Mati Pääsuke ning liikumis- ja sporditeaduste professor Tatjana Kums.
Uurimuse eesmärgiks oli välja selgitada, millised muutused tantsijatel ilmnevad keha staatilise tasakaalu näitajates puhketingimustes, segava faktori ja koormuse tingimustes 8-kuulise treeningperioodi mõjul. Uuringus osalesid 14 noort (vanuses 15–20 aastat) naissoost edasijõudnud rahvatantsijat, erialase staažiga 7,29 ± 2,66 aastat. Uuringuperioodil treeniti tavapärases treening- ja tantsupeoprotsessi rutiinis 3–4 korda nädalas, kestvusega 1,5–2 tundi. Treeningute sisuks olid eesti rahvatantsu kehakool, klassikaline tants, rahvaste tantsud, kaasaegne tants, tantsupeo koreograafiate omandamine ja harjutamine.
Vaatlusalustel mõõdeti keha staatilist tasakaalu tantsutreeningu perioodi alguses (sügisel) ja lõpus (kevadel). Keha staatilise tasakaalu näitajad registreeriti 30 sekundi jooksul dünamograafilisel platvormil (Kistler 9286A), silmad avatud (SA) ja silmad suletud (SS) tingimustes, seistes kahel jalal stabiilsel ja ebastabiilsel tugipinnal. Ebastabiilse tugipinna simuleerimiseks kasutati spetsiaalset vahtkummist patja Airex Balance-pad Plus.
Flamingo tasakaalutest, pöörlemis- ja hüppetestide järgne tasakaalukontroll toimus vaid SA tingimustes. Registreeriti keha survetsentri (KST) nihked ette-taha (A-P) suunas ja külgsuunas (M-L), trajektoori pikkus, kiirus ja pindala KST nihked.
Kui võrrelda kindlal tasapinnal uuritud rahvatantsijate KST-d A-P ja M-L suunalistes nihetes kevadel ja sügisel, siis saadud tulemustes ei esinenud olulisi muutusi ei SA ega SS tingimustes, nimetatud parameetrid paranesid summaarselt 1,1% võrra. Ka ebastabiilsel tasapinnal seismisel SA tingimustes ei tekkinud tantsijatel posturaaldefitsiiti.
Flamingotesti sooritamisel oli rahvatantsijate KST A-P ja M-L suunalised nihked sarnased (p>0,05) nii vasakul kui paremal jalal seistes. Flamingotesti tulemuste järgi arendab rahvatantsutreening noortel naistel erinevate kehapoolte posturaalset stabiilsust. Seda võib selgitada asjaolu, et rahvatantsija ettevalmistuses sooritatakse arendavaid harjutusi võrdväärselt mõlema kehapoolega ja eri suundades, mis toetab kehapoolte tasakaalustatud treenitust.
Nägemise väljalülitamisel katse käigus säilis rahvatantsijatel keha tasakaalukontroll kõrgel tasemel nii stabiilsel kui ebastabiilsel tugipinnal seistes. Füüsiline ettevalmistus toetas tantsijate suutlikkust kompenseerida tasakaaluhäireid vestibulaar- ja väsimushäirete[1] tingimustes.
Noortel naisrahvatantsijatel toimus KST nihke kiiruse, pindala ja trajektoori pikkuse näitajates sügise ja kevade tulemusi võrreldes oluline vähenemine kõikides ülesannetes – nii stabiilsel kui ebastabiilsel ning vähendatud tugipinnal seistes SA ja SS tingimustes ning stabiilsel tugipinnal seistes pöörlemistesti ja hüppetesti järgselt SA tingimustes. Märkimisväärne keha stabiilsuse paranemine toimus kindlal tugipinnal seistes SS tingimustes, kus KST nihke trajektoori pikkus vähenes 31%, kiirus 37% ning pindala 29% võrra. SA tingimustes vähenes KST nihke trajektoori pikkus 29%, kiirus 30% ja pindala 27% võrra. Ebastabiilsel tugipinnal seismisel SA tingimustes vähenesid KST nihke trajektoori pikkus ja kiirus 30% ning pindala 34% võrra. SS tingimustes vähenesid KST nihke trajektoori pikkus ja kiirus 27% ja pindala 22% võrra.
Pöörlemistesti kasutamise eesmärk antud töös oli kontrollida tantsijate posturaalstabiilsust vestibulaarsensoorika[2] mõjutamisel. Vestibulaarse stimulatsiooni järgsel seismisel SA tingimustes vähenesid KST nihke trajektoori pikkus, kiirus ning pindala kõik 29% võrra. Tantsutreeningu mõjul paranes vestibulaarsensoorika oluliselt uuritud eesti tantsu tantsijatel. Hüppetesti tulemused näitasid, et KST nihke trajektoori pikkus vähenes 29%, kiirus 31% ja pindala 34% võrra. See tähendab, et uuritud tantsijatel paranes propriotseptiivne tundlikkus oluliselt, kui võrrelda treeningperioodi alguse ja lõpu tulemusi.
Rival et al. (2005) väidavad, et KST keskmise nihke kiiruse langus on lastel seotud keha tasakaalu stabiilsuse parenemisega vanuse kasvades. Seega, lisaks keha tasakaalu arendavale treeningule võis ka kasvuiga mõjutada noortel naistantsijatel tasakaalu kontrolli näitajaid positiivselt.
Rahvatantsutreeningu mõju uuringust võib teha järgmised järeldused:
- Keha survetsentri nihe ette-taha- ja külgsuunas stabiilsel ja ebastabiilsel tugipinnal seismisel noortel naisrahvatantsijatel 8-kuulise treeningperioodi mõjul oluliselt ei muutunud.
- 8-kuulise treeningperioodi jooksul paranes noortel naisrahvatantsijatel keha staatiline tasakaal seismisel, hinnatuna survetsentri nihke trajektoori, kiiruse ja pindala alusel.
- Tantsupeoks ettevalmistusprotsessi kontekstis läbi viidud rahvatantsutreeningu tulemusena paranes noortel naistel tasakaalu kontroll seismisel nii vähendatud tugipinnal, vestibulaarse ebastabiilsuse kui ka alajäsemete lihasväsimuse tingimustes.
Teadmised, millist mõju avaldab rahvatantsutreening ja tantsupeo protsessis osalemine keha staatilisele tasakaalule, aitaksid koostada ühe olulisema kehalise võime (tasakaal) arendavaid treeninguid ja luua sobivaid uusloomingulisi koreograafiaid rahvatantsijatele. Rahvatantsija füüsiline vorm on väga oluline, et teostada kaasaegseid rahvatantsu elemente. Mida kõrgemal on tantsija võimed ja tema kehatunnetus, vaimne ja füüsiline tasakaal, seda loomingulisemaks ta muutub, andes omapoolse panuse koroegraafia loomisel, mis aitab oluliselt kaasa ka looja fantaasialennule ja inspiratsioonile (Adamson 2014, lk 6–7).
Kasutatud kirjandus Adamson, I. 2014. Süda on tantsule valla. Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts. Tallinn: Trükk OÜ Vali Press. Rival, C., Ceyte H., Olivier, I. 2005. Developmental changes of static standing balance in children. Neurosci Letters 376(2): pp. 266–274. Wallace, B. 2001. Balance Training. Bandy, W., D., Sanders, B. Therapeutic Exercises- Technigues for Intervention Baltimore, MD. Lippincott Willims & Wilkins, Philadelphia; pp. 239-262. [1] Lihtsustatult öeldes on vestibulaaraparaat tasakaaluaparaat. Selle häirimiseks olid meil pöörlemistestid, peale mida registreerisime keha tasakaalunäitajaid. Vestibulaarinfo hoolitseb nii sensoorse kui ka motoorse funktsiooni eest. Vestibulaarsüsteemi sensoorne komponent mõõdab lineaarset kiirendust ning pea asendit raskusjõu suhtes. Motoorne komponent kasutab motoorset teed posturaalseks kontrolliks ja koordineeritud liigutuseks. Üks mehhanism vestibulaarses motoorses süsteemis on vestibulaar- spinaalrefleks. See refleks käivitab vajalikud liigutused, et säilitada püstine kehahoiak ja stabiliseerida pea ning kehatüvi. Vestibulaar-okulaarrefleks stabiliseerib liikumise ajal pilgu, võimaldamaks korralikku dünaamilist nägemist. Kuna süsteemil on nii sensoorne kui ka motoorne komponent, mängib vestibulaarsüsteem väga tähtsat rolli tasakaalu säilitamises. Antud süsteem on dominantne liikumise ajal või juhul, kui esineb konflikt propriretseptsiooni ja visuaalse info vahel (Wallace 2001). [2] Keha tasakaalu stabiilsuse kontroll tasakaaluaparaadi tunnetusprotsesside mõjutamisel.
