Artikkel

Sasha Waltz

Jass Kalev Mäe
EMTA Lavakunstikooli tudeng

Nähes nähtamatut ehk kuulates tantsuLill, seeme, lamp ja koreograafia

Sasha Waltz on koreograaf, tantsija ja lavastaja. Ta on sündinud 1963. aastal Saksamaal Karlsruhes. Oma erialase hariduse omandas Sasha Waltz nii Amsterdamis kui ka New Yorgis, kuhu ta suundus, et alustada professionaalse karjääriga. Aastal 1988 Euroopasse naasnud, alustas ta koostööd mitmete artistide, tantsijate ja muusikutega. Varasema kogemuse oli ta saanud juba New Yorgi tantsugruppides ja -stuudiotes, kus osalesid erinevate kunstisuundade esindajatega. Olles kolinud tagasi Saksamaale, hakkas kujunema tema kui koreograaf-tantsija käekiri. Berliinis asutas ta kaks tantsukompaniid: Sasha Waltz & Guests (1996) ja Sophiensaele (1996) – mõlemad koos Jochen Sandiga. Kuus aastat hiljem nimetati Sasha Waltz teatri Shausbühne am Lehniner Platz üheks kunstiliseks juhiks. Aastast 2000 hakkas Sasha Waltzi loomingus oluliseks žanriks kujunema koreograafiline ooper, mida on näha näiteks lavastustes “Dido & Aeneas” (2005), “Medea” (2007) ja “Matsukaze” (2011). Hooajal 2019/20 juhtis ta koos Johannes Öhmaniga Berliini Riigiballetti. Koroonakriisi ajal on Sasha Waltz jätkanud aktiivset loometööd nii interneti vahendusel kui ka vabaõhulavastustes. 2020. aasta märtsist kuni juunini andis Sasha Waltz & Guests välja tantsijate online-päevikud ning sama aasta lõpus korraldas ta mitmest lavastusest koosneva vabaõhuürituste sarja “Dialoge 2020”. (Sasha Waltz’s Biography 2021)

Valdav osa Sasha Waltzi loomingust kuulub kaasaegse tantsuteatri alla. Termin tantsuteater (saksa keeles Tantztheater) võeti kasutusele 1928. aastal Saksamaal, kui Kurt Jooss asutas Folkwang Tanztheater nimelise tantsukooli (Craine ja Mackrell 2010). Kurt Jooss oli üks väljendustantsu (saksa keeles Ausdruckstanz) eestivedajaid, kes muuseas oli abielus eestlanna Aino Siimolaga (Craine ja Mackrell 2010). Tantsuteatri eesmärgiks on muuta arusaama keha ja keele dissonantsist – liikumine ei ole eraldiseisev, vaid seotud mõtte ja keskkonnaga, milles viibitakse (Marts 2011).
Sasha Waltzi loomingut on sageli võrreldud Saksamaa tantsuteatris olulist rolli mänginud Pina Bauschiga. Mõlemad koreograafid peavad oluliseks ruumi ja keha kui sotsiaalset objekti. Sasha Waltz on öelnud, et Pina Bauschi looming on suuresti mõjutanud seda, kuidas ta ise ning teised koreograafid ja kunstnikud töötavad (Werner 2002). Ta peab ennast Pina Bauschi loodud Saksamaa tantsuteatri traditsiooni jätkajaks, kuid samas peab ta oma loomingut piisavalt omapäraseks ja stiiliselt eemaldunuks (Werner 2002). Pina Bauschi mõju on tunda peamiselt tema varajases teoses “Körper“ (2000), mis viitab tema tantsuteatri stiilile, pärast mida sarnasused vähenevad. Sasha Waltzi stiil muutub abstraktsemaks, väheneb žestide kaal, mängus on rohkem sisemist liikumist, nagu lihaspinge nihked.

Sasha Waltzi töödes on kandev roll inimkehal, mis on tajutav nii lavastuste väljenduslikkuses kui ka selle temaatikas. Oma koreograafilises triloogias „Körper“/„S“/„NoBody“ seab ta peamiseks teemaks keha. Lavastuses „Körper“ uurib Sasha Waltz inimese anatoomiat ja välimust, samastades tantsijate kehasid arhitektuuri, teaduse ja ajalooga. „S“ otsib elu, erose (romantilise ja meelelise armastuse) ja tundlikkuse algust. „NoBody“ esitab küsimusi inimeseks olemise metafüüsika kohta. (Sasha Waltz – Körper / S / Nobody – DVD A-Z DVD – Arthaus Musik 2017)

Kõige paremaks näiteks Sasha Waltzi koreograafilisest käekirjast peetakse tema lavastust “Körper”, milles ta asetab inimkeha mikroskoobi alla. Lavastuses kuhjatakse kehad ülemõõdulisele katseklaasile, millel tantsijad liiguvad piiratult, pressides oma keha vastu teisi tantsijaid ja klaasi. Sellisel moel kammitsetud liikumine loob arutelu inimekeha olemusest, tuues sisse ka organikaubanduse temaatika. Sasha Waltz käsitleb keha teadusliku objektina, kõrvutades seda poeetiliste piltidega, mis on loodud läbi korduva transsi viiva liikumise. Seeläbi saab ruumi kadunud alasti ja poolalasti kehast pind, millel arutleda keha ja teaduse vahekorra üle. Lavastuses “S” saab kehast vahend, millega arutleda seksuaalsuse ja sensuaalsuse vahekorra üle ja lavastuses “noBody” arutleb ta surelikkuse ja teispoolsuse üle. (Butterworth ja Sanders 2020)

Alex Mangold on analüüsinud kaasaegset teatrit ja ka Sasha Waltzi loomingut läbi selle defineerivate teemade: ebaõnnestumine, draama ja negatiivsus. Sasha Waltzi tööd esindavad Mangoldi kirjeldatud uue traagilisuse stiili, mida iseloomustab läbikukkumine kui dramaatiline valik ja võimalus, mille läbi eitatakse dramaatilist vormi. Seeläbi on uue traagilisuse tõeline jõud selle võimes luua sotsiaalseid muutusi ja võtta eetilisem hoiaks sotsiaalsete düstoopiate suhtes. Alex Mangoldi sõnul on Sasha Waltzi tööde “Körper” ja “noBody” keskmes traagiline ebaõnnestumine, mis pole jumaliku soovi, vaid isikliku nõrkuse tulem. Nende kahe lavastustsükli keskmes on lõhe inimese ja tema ihu vahel ning traagika sünnib suutmatusest suhelda ja luua kontakti. Kuigi Sasha Waltzi teosed on põhjastatud kehalisusesse, siis peitub nende keskmes traagika, et keha olemasolu ei tähenda veel tähenduslikku kohtumist teisega. (Mangold 2019)

Sasha Waltzi loomingut uurides selgus, et tegemist on äärmiselt mitmekülgse koreograaf-lavastaja-tantsijaga, kellel ainulaadne käekiri on tänapäeva tantsuteatris märkimisväärne. Tema tööd püstitavad elulisi küsimusi seksuaalsuse, sensuaalsuse, surelikkuse ja teispoolsuse kohta. Tekkis suur huvi ise tema töid tulevikus näha, kuna tema lavastuslik stiil on mulle võõras. Üheks tähelepanuväärseks omaduseks Sasha Waltzi puhul on kindlasti tema võimekus olla pidevas muutuses, mis väljendub selgelt ka tema loomingus. Teda võib nimetada ka üheks tantsuteatri reformaatoriks, kuna läbimurre inimese keha ja vaimu ühendamisel on mänginud rolli kogu maailmas.

Kasutatud kirjandus

Butterworth, Jo, Lorna Sanders 2020. Fifty Contemporary Choreographers. Milton: Taylor & Francis Group.
Craine, Debra, Judith Mackrell 2010. Jooss, Kurt. The Oxford Dictionary of Dance: Oxford University Press. https://www.oxfordreference.com/view/10.1093/acref/9780199563449.001.0001/acref-9780199563449-e-1314.
Mangold, Alex 2019. Failure, Trauma, And The Theatre Of Negativity: The New Tragic In Contemporary Theatre And Performance. – New Theatre Quarterly 35 (1): 33–43. doi:10.1017/s0266464x18000593.
Marts, Triin 2011. Keha ja alastus kaasaegse tantsu laval. Sasha Waltz "Körper". Seminaritöö, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia.
Sasha Waltz – Körper / S / Nobody – DVD A–Z DVD – Arthaus Musik 2017. https://arthaus-musik.com/en/dvd/a-z/media/details/Sasha_Waltz__Korper__S__noBody.html?fbclid=IwAR2yWLjh9qBTmfledIgZWHXpjIbbw8hPC7vTeKRb15M6UG3hmjMjTDnCfJI.
Sasha Waltz’s Biography 2021. https://www.sashawaltz.de/en/about-sasha-waltz-guests/.
Werner, Frank 2002. Dance; High-Voltage Imagery Grounded In The Body. – New York Times. https://www.nytimes.com/2002/11/10/arts/dance-high-voltage-imagery-grounded-in-the-body.html.