Käsitlen kriitikat laias plaanis, st nii teoreetiliselt taustalt võrsuvaid käsitlusi lavastustest ja Eesti tantsumaastikust kui ka teoreetilise mõistestikuta arvustusi. Kriitikateksti puhul on oluline selle kontekst: väljaandest, mille jaoks tekst on kirjutatud ja kus ilmub, sõltub nii keele- ja mõistekasutus kui ka süvenemise aste. Ka teksti auditoorium erineb vastavalt sellele, kas tegu on päevalehe arvustuse, põhjalikus Teatrielu kogumikus või väljaandes Teater. Muusika. Kino ilmunud artikliga.
Nimetamise ja enesekirjelduse küsimus
“Kultuuri iseloomustavaks jooneks on püüd keelte heterogeensuse poole,“ tõdevad „Kultuurisemiootika teeside“ autorid (Ivanov jt 1998: 119). Eesti tantsu ja tantsukriitika kontekstis võib näha selle ilminguid koodide paljususes ja esteetikate segunemises. Koreograafiliste koodide pidev vaheldumine annab aimu tantsu mitmekülgsusest ja tähendusloome võimest. Kriitika üheks ülesandeks ongi selle paljususe ja tantsuvälja kui terviku haaramine, joonte väljatoomine ja võrdlemine, koodide kirjeldamine ja loodavate lavastuste analüüs. Lisaks sellele loob kriitika tantsu institutsiooni, aidates kaasa kunstiliigi vastuvõtule, selle tõlgendamisele kultuuris. Kriitika kaasaskäimine arengutega on vajalik tantsu kui kultuurinähtuse järjepidevaks ja põhjalikuks mõistmiseks ning see peaks ideaalis arenema oma objektiga paralleelselt, omandades analüüsiks uusi teooriaid või mõisteid.
Üks suuremaid probleeme kohalikus tantsukriitikas on tantsu määratlemine, samuti liikumise- ja kehakeskse suuna vastandamine eri meediume kaasava ja nn kontseptuaalse suunaga. Selline liigitus hakkas levima nullindatel. Erinevad autorid on püüdnud nüüdistantsu suundi ajas kirjeldada, samas on selline kriitikute määratlus tihti pigem tagantjärele kokkuvõttev, mis on seletatav sellega, et tants ise areneb teooriast kiiremini. Küsimus tantsu piiridest on oluline ka rahvusvahelises tantsuteoorias. Kogumiku „Moving Words. Re-writing Dance“ autorid vaatavad tantsu kultuuris ning tantsu piiride ja žanri määratlust. Nende arvates on just piiride hägustumine jooneks, mis iseloomustab nüüdislavastusi. Morrise kirjeldatud piiride hägustumine tantsus (Moving … 1996: 2–3) sobib Eesti tantsuvälja kirjeldamiseks, kuna haakub tantsu määratlemise ja žanripiiride nihutamise küsimusega, mis kohalikus tantsukriitikas aastaid teravalt esil olnud. Viimastel aastatel on osutatud puhtalt liikumispõhiste lavastuste vähesusele, mis on seletatav üldise avatuse ja piiride kompimisega etenduskunstis, mis on postdramaatilise situatsiooni kaasnähe.
Evelin Lagle kirjutab artiklis „Kust tuled, kuhu liigud, Eesti nüüdistants?“ poleemiliselt nüüdistantsu seisust 2012. aastal, püüdes joonistada välja tantsule iseloomulikke tunnuseid. Autor rõhutab, et eri stiilidel on eri rõhuasetused ja eri viisid mõjumiseks, mistõttu ei ole selget vastust, „mil viisil peaks tants ideed publikuni tooma.“ (Lagle 2012: 163) Autor proovib setitada välja tantsukunsti tuuma, olemuslikke aspekte ning toob välja keha kui tantsu keskme: „Side kehaga võiks olla tantsukunsti olemuslikuks märksõnaks“ (samas: 164). 2012. aastal nendib Lagle, et tantsumaastik on stabiilne, ent see on vaikus enne murrangut (samas: 172). Siit taustalt võib näha seost Einasto pakutud vaatega, kus Eesti kaasaegse tantsu tulekut etenduskunstide maastikule saab nimetada plahvatuseks. „Küsimus tantsu žanripiiridest on Eestis teemaks olnud alates 1990. aastatest, kunstnikud on tegelenud tantsu kui žanri piiride laiendamisega, kriitikud omakorda sama probleemiga,“ tõdeb Leenu Nigu. Samas peab ta seda iseloomulikuks: „Nüüdisaegne tantsu- ja etenduskunst on aga alates 1990. aastatest just teismelise kombel valdkonna piiri peal kõndinudki“. (Nigu 2015: 83) Erinevus ja piiri tõmbamine on olnud seotud kunstnike enesekirjelduse ja identiteediga, samuti aegunud ja uuendusliku tantsukunsti eristusega, usub ta (samas: 83). Lagle toob 2015. aastal ilmunud kogumikus „Eesti tantsukunst: nüüd ja ->?“ välja olulisemad suundumused, mida võib võtta ka teatavate nimetustena Eesti kaasaegse tantsu maastiku liigitamiseks: suund seisundilisusele, kontseptuaalsusele ja kehakesksusele ning on mitmes artiklis toonitanud keskendumist kehale kui tantsu keskset aspekti.
Tantsu määratlemise ja žanripiiride küsimus tõuseb esile diskussioonis, mille algatas Eesti teatri aastaauhindade etenduskunsti kategooria loomine. Põhiküsimus – kas käsitleda tantsulavastusi eraldi või liigitada need etenduskunsti alla – tõstatas omakorda küsimuse, kuidas ja mille alusel jagada tantsuauhindu. Arvestades, et tantsulavastustes on mitmeid märgisüsteeme ja sisu antakse edasi erinevates meediumites, ei ole alust väiteks, et tantsu ja etenduskunstide suhe on kvalitatiivselt erinev. Tantsukunsti liigitamine etenduskunsti alla ei peaks kandma negatiivset konnotatsiooni, pigem on tegu küsimusega liigitumisest: tantsukunst on üks etenduskunstide allharu, mille kõrvale mahuvad sõnateater, uus tsirkus, füüsiline teater, tehnoloogiline teater, performance. Termini „etenduskunstid“ tähendusväli on laiem, mistõttu sobib see nimetama erinevaid lavalisi kunste, sh tantsu. Küsimus, mille alusel lavastus just etenduskunsti või tantsulavastuste kategoorias nomineeritakse, on aga endiselt oluline.
Nagu kirjeldab Lotman (1990: 266), tekib kirjeldusvajadus keele arengu kindlatel momentidel ning tundub, et kriitikas on diskussioon teravnenud perioodidel, kui nüüdistantsukeel hakkab mingis suunas muutuma (kontseptuaalsuse tulek), seguneb nii aktiivselt muude etenduskunstide keeltega või soovitakse seda auhindamisel kategoriseerida, et tajutakse vajadust tantsukeelt kirjeldada. Arvestades, et on osutatud võimalikule uuele plahvatusele ning kehapõhise tantsukunsti taastulekule, võib uskuda, et sel juhul luuakse rohkem kirjeldavaid metatekste.
Tants kriitikas ja praktikas
Oluline on tantsu mõiste muutumine, mis on tekitanud probleeme lavastuste nimetamisel. Tänases kontekstis on tantsu tähendusväli lai, see võib vastavalt lavastuse kontekstile ja kontseptsioonile tähistada igasugust liikumist. Kaasaegsel tantsul on tantsu žanri ja paradigmana üks tähendusväli, samas kui kaasaegse tantsu lavastus (või nüüdistantsu lavastus) võib tänases kontekstis viidata lavastusele, kuhu on kaasatud erinevad märgisüsteemid ja meediumid, kus tants ei pruugi esile tõusta, vaid on tähendus- ja atmosfääriloomes võrdne heli- ja valguskujunduse või videoprojektsioonidega.
Kui koreograafide-lavastajate keelekasutust võib vaadelda ühe enesekirjelduse mehhanismina, mis toob välja sisemise vaatepunkti, on kriitikute määratluste puhul tegu nimetamisega väliselt positsioonilt. On tõenäoline, et koreograafide-lavastajate jaoks ei ole žanrimääratlus nii oluline kui teoreetikute jaoks ning kui praktikud lähenevad tantsule ühe lavastuse põhjal (st kuidas konkreetses lavastuses tantsu vaadeldakse), proovivad teoreetikud välja joonistada lavastusteülest pilti ning kirjeldada nüüdistantsu suundi üleüldiselt. Nii nagu eristuvad enesekirjeldusel ja nimetamisel põhinevad positsioonid, võib kultuurisemiootikast lähtudes öelda, et ühel juhul defineeritakse tantsu ühe teksti (koreograafid-lavastajad tantsulavastuste), teisal aga keele (kriitikud nüüdistantsu kui nähtuse ja selle tendentside kirjeldamise) raames. Samas näeb erinevusi ka kriitikute käsitlustes: kui mõned pooldavad tantsu määratlusena tradisioonilisemat, kunstiliselt kujundatud liikumist, siis osa võtab aluseks keha. Võib näha, kuidas paralleelselt nüüdistantsu enda arengutega on muutunud tantsu mõiste või selle mõtestamine ka kirjelduskeeles ehk kriitikas ja teoreetilistes artiklites. Ajas on tantsu mõiste pigem laienenud, nüüdistants kui nähtus on jäänud määratlematuks ja muutuvaks terminiks, mis peegeldab žanrite segunemise ja pideva uuenemise tendentsi kaasaegses etenduskunstis üleüldiselt.
Kriitikat iseloomustab püüd defineerida tantsu, kirjeldada žanrit, fikseerida hetkeolukorda, kohati ka taastoota eristusi (tants vs. etenduskunstid, kehapõhine vs. kontseptuaalne tants). Võib järeldada, et dünaamika ja paljusus annavad võrdselt tooni nii tantsulavastustes kui neid analüüsivas kriitikas. Tantsukunsti määratlemise, nimetamise ja kirjeldamise püüded on seotud ka semiootilise piiri kontseptsiooniga. Ühelt poolt kehtestub kriitika kaudu piir: mida pidada (normatiivses mõttes) tantsulavastuseks ja milline lavastus selle žanri alt välja peaks jääma. Liigitades lavastusi kehapõhisteks ja kontseptuaalseteks, taasluuakse institutsioonilisi piire ning jätkatakse vaidlusi, mis keerlevad pigem nimetamise kui tööde sisu ja kvaliteedi ümber. See võib kaasa tuua nii tantsuvälja süvitsi mineva eneserefleksiivuse kui ka kriitika enesessesulgumise ja kaugenemise praktikute tegevuse analüüsist-hindamisest. Selmet näha koreograafiast ja traditsiooniliselt tantsukesksest suunast kaugenemist probleemina, võib seda vaadelda millegi suurema sümptomina, olgu selleks tendents multimeedialisusele, tehnoloogiliste vahendite areng või väljenduskeelte ja kunstivormide piiride ületamine. Pikas perspektiivis võib see tantsukunsti arengule kasukski tulla.
Tantsukriitika loob ise pidevalt tantsuvälja. Tantsu nimetamisel ja žanripiiride semiootilisel mõtestamisel tõuseb esile konteksti roll ja nimetamise akt kui selline. Tänasel etenduskunstide maastikul on tantsu niivõrd palju ümber defineeritud, et võime selle puhul lähtuda autori kui kunstniku ja lavastuse kui kunstiteose kontekstist selle hindamisel tantsuna: oleme jõudnud olukorda, kus on kunstniku asi defineerida oma töö tantsu või mittetantsuna. Kui tegevust või liikumist esitatakse vastavas kontekstis, st töö on žanriliselt autori poolt tantsulavastuseks nimetatud ning seda järgitakse lavastuse turunduses, võibki seda nõnda vaadelda. Tantsulavastusena määratlemine sõltub seega autori vaatest tantsu olemusele ja tantsu kui kunstivormi piiridele. Retseptsioonis võib võimendada konkreetset lavastust kui tantsu või keskenduda hoopis muudele märgisüsteemidele, üldisele esteetikale või lavastuse kohale etenduskunstimaastikul.
Tantsukriitika kui sõnumiedastus ja loominguline tekst
Tantsukriitika on ühelt poolt kommunikatiivne akt, kus toimub laval nähtu vahendamine-tõlkimine, aga ka kriitiku loominguline tegevus. Tantsu sõnalisel kirjeldamisel ja analüüsil tuleb lisaks teoreetilisel taustal (olgu see teatriteooria, -sotsioloogia või semiootika) baseeruvale analüüsile rakendada ka tekstiloomet selle kunstilises mõttes. Lisaks analüüsile tuleb leida, vajadusel leiutada, liikumist, kehatööd, esteetikat ja kontseptsiooni avavad ja suhestavad kujundid. Kriitik peaks oskama hästi nii „lugeda“ liigutusi, näha kunstiliste võtete sisulist eesmärki ning nende taustal peituvaid kontseptsioone ja hoiakuid kui ka olema sõnaliselt osav, et nähtu ja järeldused arusaadavalt ja ladusalt lugejani viia.
Eesti tantsukriitikat iseloomustab heterogeensus ja kirjelduslike metakeelte paljusus: autoreid on nii semiootika, koreograafia kui ka teatriteaduse taustaga. Teoreetiliste aluste hulka, millele kirjutistes toetutakse, mahuvad nii fenomenoloogia, filosoofia, semiootika kui ka teatriteooriad. Kriitika üldpilt on seega sarnane tantsulavastuste maastikule: esile kerkivad erinevatest põhimõtetest juhinduvad erineva käekirjaga autorid. Et Eestis on võimalik tantsuanalüüsi ja -teooriaga seonduvaid kursusi läbida koreograafiaõppes, võib olla ka põhjuseks, miks tantsulavastust arvustades minnakse muude märgisüsteemide kirjeldamise ja sealt tõusvate tähenduste analüüsi poole, jättes koreograafia ja kehatöö vahel tagaplaanile. Kriitikute erialased teadmised on ühest küljest avaramad ja lubavad teisi lähenemisnurki, teisalt ilmneb kohati distantseerumine tantsutehnikatest ja tantsu kui spetsiifilise kehakogemuse põhjalikust mõistmisest. Mõnel juhul on tantsust kirjutajad koreograafiharidusega ning suudavad end etendaja ja koreograafi kogemusse sellevõrra sügavamalt „sisse“ kirjutada.
Kasutatud kirjandus
Eesti tantsukunst: nüüd ja ->? 2015. Toim. E. Raudsepp. Tallinn: Sõltumatu Tantsu Lava.
Ivanov, V., Lotman, J. M., Pjatigorski, A. M. jt 1998 [1973]. Kultuurisemiootika teesid. Tartu Semiootika raamatukogu 1. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Lagle, E. 2012. Kust tuled, kuhu liigud, Eesti nüüdistants? – Teatrielu 2009. Tallinn: Eesti Teatriliit ja Eesti Teatri Agentuur, lk 163–172.
Lagle, E. 2015. Nüüdistantsust Eestis: kehaliste dimensioonide avardumisest ja žanriköidikute survest vabanemisest. – Eesti tantsukunst: nüüd ja ->? Toim. E. Raudsepp. Tallinn: Sõltumatu Tantsu Lava, lk 21–35.
Lotman, J. 1990. Kultuurisemiootika. Tallinn: Olion.
Moving Words. Re-writing Dance 1996. Ed. G. Morris. London: Routledge.
Nigu, L. 2015. Piiriküsimuse ammendumine tantsukunstis. – Teatrielu 2014. Tallinn: Eesti Teatriliit ja Eesti Teatri Agentuur, lk 82–99.
