Artikkel

Sihtgrupp määrab sisu – kellele ja miks tänapäeval balletiõpe

Anu Ruusmaa
Balletiõpetaja ning endine teater Estonia balletiartist ja repetiitor

Phase Shifting IndexKuidas läbi tantsu laiendada inimeseksolemise piire?


Allkiri: Fotol Lilian Looring
Allikas: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Eelmisel kevadel kutsus Eve Mutso-Oja mind vaatama EMTA Lavakunstikateedri tantsueksamit, kus üheks eksami osaks oli ballett. Pärast eksamit tekkis meil kolleeg Irina Pähnaga, kes on endine balletiartist ja pika pedagoogilise kogemusega õppejõud, arutelu nähtu üle. Mõtisklesime, kui erinevalt võib üht ainet õpetada. Jõudsime veendumusele, et eelkõige sünnib tunni sisu sihtgruppide vajadustest lähtuvalt. Kes tänapäeval aga õpivad balletti ning milliste erinevate eesmärkide valguses balletti õpetatakse?

Neid sihtgruppe on mitmeid: tulevased kaasaegsed tantsijad, lavastajad-koreograafid, lihtsalt balletiarmastajad või võimlemissooviga inimesed, samuti lapsed, kelle vanemad on huvitatud oma järeltulija mitmekülgsest arengust. Lisaks õpivad balletti ka näiteks ooperilauljad ja näitlejad, kelle eesmärk ei ole  otseselt saada tantsijaks, kuid kes professionaalsetest nõuetest lähtuvalt vajavad treenitud liikuvat keha ja teadmisi tantsuajaloost ning -stilistikatest.

Meil on üks riigikool, kus antakse õpilastele balletialast kutseõpet: Tallinna Balletikool ning mitmeid eraballetikoole, nagu näiteks Noor Ballett Fouette, Vanemuise Balletistuudio ning Tantsu ja balletikool Fleur, mis on Ida Tantsukooli järeltulija. Lisaks õpetatakse muuhulgas balleti aluseid ETA Tantsukoolis, mis on laiapõhjaline tantsuhuviharidust pakkuv kool. Tantsuharidust andvate ülikoolide õppekavades on ballett alusainena ning lisaks on mitmeid stuudioid, kus on eesmärgiks seatud just ballett kui tantsutehnika. Selle kirjutise eesmärk ei ole teha ülevaadet olemasolevatest õpivõimalustest, küll aga arutleda teemal, mis siis võiksid olla põhieesmärgid erinevate sihtgruppide balletiõppes.

Esimene sihtrühm professionaalsed balletiartistid

Professionaalses balletis on ülioluline stiilitunnetus ning vormi ja sisu õnnestunud ühtsus. Oluline on puhas tehniline vorm, mis baseerub ajalooliselt väljakujunenud reegleid järgival süsteemsel tantsutehnikal ning nõudlikel esteetilistel kriteeriumitel. Professionaalide puhul on koolitus pikaajaline, igapäevane ja kõrgete tehniliste eesmärkidaga. Vaim allutatakse tulevase teatridistsipliini suure füüsilise koormuse vajadustele vastavaks. See tähendab väga süsteemset õpet, kus igapäevaselt intensiivselt keha treenides on oluline ka psühholoogiline ettevalmistus. Õrnas eas lapsed vajavad ühest küljest õpetaja tugevat ja kindlat kätt, teisest küljest mõistvat suhtumist. Õpetajaga koostöös on võimalik läbi minna erinevatest ealistest raskustest ja komistuskividest. Tänapäeval ei toimi lähenemine “Pead tegema nii, nagu mina ütlen, ja ongi kõik“.

Balletiartist peab olema vastupidav nii suurele vaimsele kui ka füüsilisele treeningkoormusele, tihedale etenduste kavale ja ka traumadele, sest need on tema elu osad. See füüsiline koormus ja vaimne tugevus ning töövõime, mida kannab baleriini keha, on lihtsalt nii suur.  Kahetsusega peab aga tõdema, et on olemas ka niinimetatud stressimurrud, mis tulevad just halvasti jaotatud koormusest või pedagoogide anatoomiliste teadmiste puudulikust valdamisest. Esteetilised nõudmised on nii kõrged, et anatoomiline täpsus võib jääda tagaplaanile.

Kui vaadelda kehatunnetust balletis, siis tähendab see ühest küljest kehaliinide kaunist esteetikat, kuid lisaks ka tantsu emotsionaalsuse kandmist, seda küll juba teatrisituatsioonis, kui õpitakse repertuaari. Balletikooli õpilased on kaasatud esimestest aastatest alates teatrietendustesse, nii et nad saavad varakult kogeda, mida tähendab olla balletiartist. Erinevatesse poosidesse on kätketud erinev suhe vaatajaga – poosid võivad olla kas suletud või avatud. Näiteks romantismiaja ühe tippteose „Giselle´i“ teises vaatuses seisavad rühma vilid publiku poolt vaadatuna ja suhtes Albertiga kinnisel jalal ning katavad ristatud kätega rinna. Nad ei soovi suhelda Albertiga ning käežestiga annavad mõista: Lahku siit! Teise näite toon klassitsismi tippteosest „Luikede järvest“. Teise vaatuse rühm seisab publiku ja printsi suhtes avatud jalal ning tantsijad katavad ennast pelglikult käega, mis on luigetiivana  üles sirutatud. Nad ootavad päästmist ning on printsi suhtes avatud ja lootusrikkad.

Ka Eesti Rahvusballeti kunstiline juht Linnar Looris toob Heili Einastole antud intervjuus „Vastab Linnar Looris“, mis ilmus ajakirja “Teater. Muusika. Kino” juuninumbris, välja, et liikumised lavalaudadel on siiski sisuga täidetud. Prints ei lähe otse Luige juurde, vaid poolkaarega ja sellel on oma põhjus. Printsi lähenemine Luigele näitab tema huvi selle imelise olendi vastu, printsi sammud ja imetlev pilk ning austust avaldav lähenemine tekitavad liikumismustri: see poolkaares käimine jutustab lugu ja toob vaataja endaga kaasa Luike imetlema, teda uudistama. See erineb totaalselt tavalisest “astun otse juurde ja ütlen tere” lähenemisest, milles ei ole ei kunsti ega loo jutustamist. (Looris 2021) Paraku ei tea sellist sisulist sidusust enam ka balletiartistid ise ja see mõjutab vormi väljenduslikkust, sest kui sisu ei mäletata või teata, võib  vorm  muutuda formaalseks.

Balletikunst peegeldab tänapäeval  mitmeid erinevaid stilistikaid: romantilist või klassikalist,  lisaks ka neoklassikalist, modernset ning kaasaegset, kus ühel või teisel viisil mängitakse muusika ja koreograafia suhetega, väljendades süžeed või luues puhast abstraktset tantsu. Romantismi- ja klassitsismiaegne kehatunnetus on veidi erinevad, sõltuvalt ajastule omasest tüllest ning esteetilistest arusaamadest. Kuigi tänapäeval võime mõlema stilistika puhul näha ülikõrgeid jalatõsteid, siis ajalooliselt ei peetud romantismiajal esteetiliseks jalatõsteid üle üheksakümne kraadi. Lisaks mõjutab kehatunnetust tollel ajastul kasutuses olnud pikk tülle, mis seab erilise tähelepanu alla seeliku alt paistvad jalalabad. Need peavad olema tundlikud ja kauni joonega.

Klassitsismiajal tülle seelikuosa lüheneb, jalad tulevad üha enam nähtavale ning jalatõsted tõusevad järjest kõrgemale ning tehnika muutub aina keerulisemaks, kuid kehajoontes peetakse oluliseks harmoonilist ühtsust.  Ballett muutub ajaga üha jõulisemaks. Tänapäevane kaasaegne ballett on oluliselt sportlikum, kehajooned on tihti risti-rästi, sest kõrged jalatõsted on muutunud olulisemaks kui joonte harmoonilise ühtsuse otsing, seda olenemata sellest, mida parasjagu tantsitakse. Kaasaegses balletis on esteetika küll jäänud samaks oma iluprintsiipidelt, kuid emotsionaalne kehatunnetus on üles ehitatud pigem sellele, et tantsija keha ongi muusika. Kaasaegsed nõudmised balletiartistile on mõjutanud puhast balletivormi, nii romantismi- kui klassitsismiaegset.

Linnar Loorise sõnul tehakse Eesti Rahvusballeti truppi kandideerimise konkursil valik füüsiliste parameetrite, tantsutehniliste oskuste, looduslike annete ning ka eelneva tantsualase kogemuse põhjal. Katseteks on nii treeningtunnid, tantsunumbrite ettetantsimised kui ka esinemised etendustes. Füüsiliselt eeldatakse peamiselt head koordinatsiooni ja kehatunnetust, vastupidavust, hüppevõimet, painduvust, proportsioonis jala ja käte jooni, tantsutehnikat ning treenitud keha – kõike seda klassikalise balleti nõudmistest lähtuvalt. Avatus, vastuvõtlikkus, entusiasm, pingetaluvus, distsipliin, hea mälu, kohusetunne ja koostöövalmidus on mõned tähtsamad vaimsed eeldused, mis professionaalsel tantsijal peaks kindlasti olema. Vajalik on ka põhjalik ettevalmistus, et töötada intensiivselt, suure koormusega ja kiiresti. (Looris 2021)

Kõikide nende kõrgete eesmärkide nimel pingutab balletikooli laps aastaid päev päeva kõrval. Rõõmu pakkuvad momendid jäävadki lavale, sest seal rakenduvad tema oskused ja pikaajalise rutiinse treeningu tulemused. Kas treening on tuim rutiin või mitte? Usun ja tean, et mitte, sest õpetajad püüavad lastele läheneda individuaalselt, märgata ja kohal olla laste vajadustele vastavalt. Õnneks on tantsuklassides olevate õpilaste rühmad ka just nii väikesed, et jääb võimalus igale lapsele läheneda individuaalselt.

Teine sihtrühm eraballetikoolide õpilased

Teiseks võiks vaadelda kõiki huvikoole, kus on võetud suund ja taotlus kasvatada balletiartiste. Tegemist on siin erakoolidega. Nendes koolides on tihe ja võimaluste piires mitmekülgne treeningkava. Osades koolides nendest on sisseastumiskatsed, teistes mitte. On koole, kus õpilased jaotuvad erineva tasemega gruppidesse – algajateks ja edasijõudnuteks. Püsima jäävad need, kellel on eeldusi ja huvi. Nendes koolides on õppimine mõnevõrra keerukam, sest põhikool ja balletikool on teineteisest eraldi. Positiivne on aga see, et põhiharidus, mis omandatakse tavakoolis, on sellevõrra põhjalikum.

Isegi kui õpilaste valiku aluseks on katsed, kus vaadeldakse laste füüsilisi eeldusi, siis ainult sellest kahjuks ei piisa. Noor Ballett Fouette õpetaja Paula Veiler tõi välja, et oluliseks peetakse ka lapse emotsionaalset avatust, erksust ning sära. Kahjuks on Eesti väike ja balletiartisti erialaks sobivat füüsilist materjali, kui nii võib nimetada üht väikest last, on üpris vähe. Õpetajad peavad oluliseks seda, et õpilane saavutaks vastavalt oma võimetele parima tulemuse. See on võimalik siis, kui õpilane ise soovib seda sama palju kui õpetaja. Kontakt õpetaja ja õpilase vahel on hea tulemuse alus. Kui õpilane tuleb kaasa, usaldab, on tunduvalt kergem teha koostööd ja liikuda soovitud suunas. (Veiler 2021)

Nii mõnelgi õpilasel on olnud varasem kogemus, et sooviks balletiga tegeleda küll, aga õpetaja karm käitumine on tekitanud hirmu balletitunnis käimise ees. Kaasaegselt mõtlevad ja õpilase isikupära väärtustavad õpetajad püüavad liikuda sinna suunas, et õpilased enam ei kardaks balletitreeningut. See parandab õpilaste motivatsiooni ja soodustab tahtejõudu ka iseseisvalt harjutada. Õpilastel aga meeldib ennast teistega võrrelda ning igaüks neist soovib kõikidest teistest parem olla. Enamik õpilasi näeb tunnis eeskätt teiste arengut, enda arengut nad tähele ei pane. Ka siin saab õpetaja suureks toeks olla ning aidata suunata lapse tähelepanu enesearengule. (Anonüümne küsimustikule vastaja 2021)

Kuigi siiani leidub õpetajaid, kes edastavad materjali lihtsakoeliselt, soovides, et lapsed täpselt ettenäidatu järgi teeksid, seletamata lahti metoodikat, siis aina enam on õpetajaid, kes edastavad õpilastele teadmisi kehatööst. Pühendunud õpetajad teevad ka õpilastega eraldi tunde, kus arutatakse üksikasjalikult läbi, kuidas töötavad lihased ning kuidas konkreetne laps jõuaks parima tulemuseni. Õpilased omakorda tunnetavad, et nende tehnika ning areng muutub stabiilsemaks, enam ei piirduta sellega, et harjutused näeksid justkui ilusad ja õiged välja, teadmata, kuidas seda kehaga töötades saavutada. Kuna kõik lapsed on erinevate eeldustega ja anatoomilise kehaehitusega, siis on erinevatel momentidel vaja individuaalset lähenemist. Kindlasti õpetatakse kõigile seda,  kuidas peaks üks või teine tantsuelement ’’ideaalis’’ olema, aga õpetaja siiski arvestab, et juba oma eelduste poolest ei saa õpilased teha ühte ja sama liigutust ühtemoodi. Siin tuleb jälgida, kuidas  jõuda ideaalsele sooritusele võimalikult lähedale.

Õpilased ise on täheldanud, et ballett annab hea füüsilise ja vaimse vastupidavuse. Nad on märganud, et paraneb nende enesedistsipliin, neil on kiirem kohenemisvõime tavakooli situatsioonis ning nad suudavad oluliselt paremini keskenduda. Kuna ballett on väga hingestatud tegevus, siis lapsed tunnevad rahulolu paremast enesetundest ja meeleolust. Heaks näiteks võib tuua Noor Ballet Fouette kooli, kust õpilasi läheb ka professionaalsetele lavadele või jätkab oma haridusteed teistes koolides. Sel kevadel lõpetanud Deryli Loreen Hint ja Monika Annijervi said Par Danza balletitruppi Barcelonas ja Kristelle Teeväli jätkab oma õpinguid Rootsi Kuninglikus Balletikoolis. Kõik kolm on säravad ja lootustandvad balletiartistid. (Veiler 2021)

Kolmas sihtgrupp ülikoolide tantsutudengid

Kolmandaks grupiks võiks nimetada meie ülikoolides õppivaid noori, kes on valinud tantsu eriala. Mitmetel põhjustel koolitavad meie ülikoolid laia profiiliga tantsuspetsialiste, kes tantsivad, lavastavad ja ka õpetavad. Balletitreening on üks osa nende õppest. Tallinna Ülikoolis õpetatakse balletti kolm korda nädalas ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias 1–2 korda nädalas. Piiratud  tundide arv esitab õpetajatele suure väljakutse. Ülikoolides on küll sisseastumiskatsed, kuid nende eesmärk on laiapõhjalisem kui balletikoolis. Tulevaste tantsijate kehad on siiski väga erinevad ega vasta professionaalsetele baleriinidele esitatud nõudmistele.

Maria Goltsman arvas, et ülikooli peaksid tulema juba korraliku tantsijabaasiga noored, kuid tegelikkuses oleme olukorras, kus enamasti tuleb alustada päris algusest ja õpetada ülikooli astunud täiskasvanud inimesele balletitehnika ABC-d. (Goltsman 2021) Selleks on mitmeid põhjusi: vaene riik, õpetajate vähesus jne. Õppima tulevad inimesed, kes on väga erineva ettevalmistusega, aga ka füüsiliste võimalustega ning alustada tuleb taseme ühtlustamisega. Tuleb minna süvitsi seletustega, miks ja milleks midagi tehakse, seda nii füüsilise soorituse kui vaimse motivatsiooni seisukohalt. Kindlasti tuleb tudengile õpetada teadmisi anatoomiast ja lihaskonna arengust.

Neile, kes on varem balletiga kokku puutunud, on see meeldetuletuseks, sest enamasti niinimetatud „alustamist“ enam paraku ei mäletata. (Anonüümne küsimustikule vastaja 2021). Õppejõul tuleb põhjalikult läbi mõelda kõikvõimalikud kihid, mida ta lühikese ajaperioodi ja väheste tundidega saab tudengis arendada. Ilmselgelt mõjutab tundide arv materjali omandamise kiirust ja põhjalikkust. Irina Pähn tõi välja, et vaatamata sellele, et ta pidevalt tunnis analüüsib, seletab, põhjendab ja räägib lisaks harjutuste sooritamisele, siis võib juhtuda, et tulemust ei tule veel pika aja jooksul. Alles mõne aja möödudes tekib tudengil arusaam ja side juba läbitud materjaliga ning kehasse ladestunud informatsioon hakkab muutuma nähtavaks. Oluline faktor on, kuidas suunata üliõpilase tähelepanu, et ta üldse õpiks vaatama ja nägema, mida näidatakse, õpiks märkama keha kui tervikut. (Pähn 2021)

Rääkides ülikoolis koolitatavate kaasaegsete tantsijate kontekstist, siis saab põhiliseks ülesandeks oma kehajoonte tajumine, lihas- ning sidekoe teadlikkus, kehaterviku tunnetus ning individuaalne lähenemine konkreetsele isiksusele ja tema kehale. Sellist emotsionaalset kehatunnetust, mis on omane baleriinile, kelle eesmärk on laval rolli loomine, tantsija ei vaja, kuna tema tulevikuperspektiiv lavasituatsioonis on kaasaegne tants oma erinevates vormilistes võimalustes. Kaasaegses tantsus ei tegeleta rolliloomega, kus ülesandeks on ümberkehastumine teiseks tegelaseks, kaasaegses kehastutakse inimeseks endaks.

Neljas sihtrühm harrastajad

Neljandaks balletiõppe sihtrühmaks võib nimetada harrastajaid. Huvihariduslikud koolid on igaüks vastavalt võimalustele seadnud endale ülesanded ja perspektiivi. Üks silmajäävamatest balletiga tegelevatest huvikoolidest on Tantsupööning, mida juhib Marge Ehrenbush. Margel on kooli juhtimise ja õpetamise kogemust nüüdseks juba 15 aastat ning tema kooli eesmärgid on paika loksunud ja välja kujunenud. Tundi võib minna igaüks, olenemata painduvusest, kehakaalust, proportsioonidest või teistest olulistest tunnustest, mis on olulised professionaalsete balletitantsijate puhul. Selle kooli õpilased on kõik erinevad ja neilt ei saa eeldada täiuslikkust. Balleti õpetamine peab olema tervislik, alustades õigest kehajoondumisest. Haiget teha ei tohi. Täiskasvanud harrastaja tahab nautida balletitunde, kindlasti ei taha ta valu kannatada. Ta tahab trenni ja seda lihtsalt läbi klassikalise balleti süsteemi. Ta tahab tunda oma keha peal, mida tähendab balletti õppida, et seeläbi ka professionaale laval paremini mõista ja nautida. Sellistes koolides õpetatakse väga balletiteadlikku teatripublikut. (Ehrenbush 2021)

Kõigile harrastajatele ballett ei sobi. Mõni  inimene tahab lihtsat treeningut, seda aga ballett ei ole. Ballett vajab kannatlikkust ja järjepidevust, seda ka harrastajalt. Kõige sagedamini kuulevad õpetajad peale algajate balletitundi kommentaari, et nii mõnus vaba tunne on, nagu oleks kõrgustesse tõstetud. Balletitund on selles koolis 85 minutit ja kuna ballett vajab suurt keskendumist ja tähelepanu oma kehale, siis on see suur puhkus kõikidest muudest muredest. Õpilaste füüsistes näevad õpetajad suuri muutuseid, eelkõige just keha ja lihaste õige joondumise näol, mis annabki inimesest „pikema ja sirgema“ visuaalse pildi. (Ehrenbush 2021)

Ka mina olen veidi kokku puutunud selle kooli tegemistega, õpetades seal tehnikat Trauma and Tension Release Exercise ning kummilintide ja pallidega balletti toetavat praktikat. Minu suureks rõõmuks oli selle kooli ülimalt loominguline ja soe atmosfäär ja elurõõmu jätkus igasse tundi.

Ka Maria Goltsman toob oma balletistuudio puhul välja, et ei tee katseid, võttes oma stuudiosse vastu kõik huvilised. Vastuvõetud õpilased aga jaotatakse algajateks ja edasijõudnuteks. Goltsman Ballet stuudio õpetajad peavad esmaseks eesmärgiks õpetada tantsu ja balletti anatoomiliselt õigesti, lähtudes õpilase individuaalsest kehaehitusest ja eeldustest, et protsess ei tekitaks traumasid ega haigestumisi. (Goltsman 2021)

Usun, et sellist eesmärki püüab täita tänapäeval juba enamik balletti õpetavaid koole.

Maria toob välja, et harrastuskoolides on keerukaks ülesandeks tekitada ja hoida üleval huvi ning motivatsiooni. Maria on teinud väga palju tööd, et leida õpilastele võimalusi esinemiseks, see on olnud ka õpilastele motivaatoriks. Praeguses situatsioonis, kus esinemisvõimalused on pea olematud, kaob paljudel ka huvi. Milleks õppida tantsu, kui esineda ei saa? Kust saada impulssi selleks? Kuidas hoida õpilase huvi tantsu vastu nii kõrgel, et tal oleks jaksu tõmmata ennast nutitelefonist välja? Hetkel töötatakse nendega, kes on püsima jäänud, vaatamata rasketele aegadele, et olla koos ja hoida tantsuvaldkonda elus.

Maria ütleb, et tal tuleb tantsutundides tegeleda õpilaste hirmu ületamisega. Juhtub, et oma eelnevatel balletiõpingutel on lapsed kogenud teravaid valuaistinguid, kui neid on sunnitud venitama. Lapsed kardavad ja värisevad hirmust. Esmane ülesanne selliste õpilastega on aeg maha võtta, rahulikult seletada ja hirmudega tegeleda. Last toetades ületatakse hirm valu ees.  Alles siis võib hakata treeningut tegema. (Goltsman 2021)

Täiskasvanute balletiharrastajate puhul on tihti tagasisideks see, et trenn kingib rõõmu, tugevdab eneseusku, aitab hoida head füüsilist vormi. Täiskasvanute hulgas on tõsiste seljatraumadega või tugeva skolioosiga õpilasi, ka nemad on tulemustega väga rahul. Õpetajad teevad nendega individuaalset tööd ja tulemuseks on lihaskonna tugevnemine, lihaste sümmeetriline areng ja parem enesetunne, mis tekitab trennist “sõltuvuse” positiivses mõistes.

ETA Tantsukoolis õpetatakse samuti lastele balletti, seda väga erinevates vanusastmetes. Fookuses on tehnika kui vahend tantsija kehavõimekuse, -tunnetuse ning eneseteadlikkuse kontekstis, aga ka laiapõhjalisema arusaamise loomine tantsuajaloost. ETA Tantsukooli balletiõpetaja Valeria Januskevitš, kes õpetab erinevates vanustes lapsi, ütleb, et noorema vanuseastme puhul toimub balleti õpetamine läbi mängulise lähenemise, tasapisi lisades mängule harjutusi ja nende analüüsi, rääkides miks midagi tehakse. Vanema vanuseastme puhul on juba väga olulised analüüs ning arusaamine keha tervikust, teadmised anatoomiast ning füsioloogiast. Nooremal vanuserühmal on vahva teha harjutusi ja õppida koostööd nii grupis kui paarilisega, aga vanem grupp, keda Valeria õpetab, tegeleb analüüsiga, otsides seoseid teiste tantsustiilidega. (Januškevitš 2021) Paraku on ETA Tantsukoolis balletitunni pikkuseks kõigest 55 minutit ning ajast jääb alati puudu ning balletitunde võib tõesti pidada ennekõike toetavaks aineks teiste tehnikate omandamisel. (Januskevitš ja Pähn 2021)

Viies sihtrühm ooperilauljad ja näitlejad

Eraldi võib välja tuua professionaalid, kelle põhieesmärk ei ole tantsimine, kuid kelle professionaalsuse oluline osa on liikumine ja tants. Pean silmas siinkohal näitlejaid ja ooperilauljaid. Kui näitlejatel on kooli sisseastumisel ka füüsilised katsed, siis klassikaliste lauljate puhul pole seda siiani oluliseks peetud. Mõlemate gruppide õppekavas on tantsutunnid, nii ballett kui kaasaegne tants.

Balletitunni põhieesmärgina võib selle sihtgrupi puhul välja tuua keha lihaskonna vastupidavaks töötamise. Ballett annab koordineeritud, tugeva ja vastupidava keha, et mitmevaatuselises lavastuses olla nii füüsiliselt kui vaimselt aktiivne. Ballett õpetab keha kontrollima ja kõrvalt vaatama, parandab rühti ja keskendumisvõimet. Näitlejad on laval oluliselt liikuvamad kui lauljad, sest lauldes lisanduvad mitmed komponendid, mida tuleb laval jälgida – see mõjutab ja piirab lavalist liikumist. Näiteks peab laulja olema kontaktis dirigendiga.

Õpetades ooperilauljaid ning näitlejaid, tuleb teha tohutut tööd kehahoiakuga. Mida aasta edasi, seda enam. Noored inimesed on aina enam arvutis ja telefonis ning nende lihaskond on passiivne. Esmalt tulebki tööd alustada lihaste aktiveerimisega, rühiga, kontrollitud hoiakuga, koordinatsiooniga, lihasmäluga, oskusega liigutusi meelde jätta. Teine probleem, mida lahendada enne tantsima asumist, on hirm eksida ja hirm kole olla. Teeme tantsutunnis võimalikult palju improvisatsiooni, kus seame sihiks keha loomuliku vaba liikumise, kus pole kriteeriumiks ilus ega kole, õige ega vale. Tasapisi tekib julgus ennast liigutada ja olla avatud. Alles siis võime minna balleti juurde, kui tudeng on saavutanud kontakti oma kehaga.

Balletitreening aitab nii mõnelgi oma kehvast rühist kujunenud valudest vabaneda. Enamasti on tegu seljavaludega. Otseloomulikult toetab hea rüht ja läbi tunnetatud keha ka nende põhitegevust nii näitlejate kui lauljatena. Lauljate puhul tuleb siiski balletitunnis jälgida, et ei tõstaks tudengit liialt maast lahti ja teeks kergeks, sest siis ta ei saa laulda.

Eve Mutso-Oja näitlejate balletieksamit vaadeldes jäi silma Eve väga tantsuline lähenemine nii tugipuu ääres kui saali keskel sooritatud harjutuste puhul. Eve töötas lisaks jalgadele ja kogu keha tehnikale aktiivselt kätega. See on minu meelest üsna oluline nii lauljate kui näitlejate puhul, sest käed on emotsioonide väljendusvahendid. Kui käed on põhjalikult läbi töötatud ja tundlikud, on nad laval ilmekad, orgaanilised ja esteetiliselt kaunid.

Nii Eve näitlejaid õpetades kui ka mina lauljatega töötades peame mõlemad lisaks tugeva tehnika omandamisele oluliseks individuaalset lähenemist ja positiivset ning julgustavat atmosfääri tunnis. Nii näitlejatel kui lauljatel on 1–2 balletitundi nädalas.  Näiteks lauljatel on bakalaureuse kolmandal kursusel ainekavas „klassitsism, romantism koreograafias“, kus nad saavad kaks pooleteisetunnist tundi nädalas. Teises tunnis kordame kõik eelnevas balletitunnis omandatu ning tegeleme ooperilauljale vajalike tantsude õppimisega. Valikus on ooperilavastuses esinevate tantsude põhisammustik ning ka lihtsamad joonised.

Kindlasti toimuvad tundides arutelud, mis puudutavad õpitavat materjali, et omandatav tehnika oleks kõigile arusaadav. Kasutame kujutluspilte ja visualiseerimist nii keha jõujoonte kui liigutusliku tegevuse puhul. Eve Mutso kirjutab, et tegeleb oma tundides klassikalise balleti positsioonide ajaloo ning arengu analüüsiga. Ta peab oluliseks tehnika kohandamist individuaalselt igale õpilasele, et treeningul oleks reaalne kasutegur ja see toetaks ka teisi õpitavaid aineid. Kuna igal tudengil on omad füüsilised probleemid, mis vajad tuge ja abi, siis tegeletakse nendega, olgu see siis skolioos, lampjalgsus või mõni veel spetsiifilisem probleem. (Mutso-Oja 2021)

Nii laulu- kui näitlejatudengitele meeldib klassikalise tantsu struktuur ja nende tagasiside on positiivne. Märgatakse füüsilise painduvuse ja lihaskonna tugevnemise üheaegset arengut. Tudengid märkavad, et klassikaline tants toetab keskendumisvõimet ning aitab vaimsel pingel väheneda.

Kogu tantsukultuur, sealhulgas balletivaldkond vajab järjepidevat kvaliteedi hoidmist, säilitamist ja ka arendamist. Maria Goltsman ütles, et antud teemast võiks kirjutada terve doktoritöö, olen temaga nõus, kuid piirdun selle ülevaatliku artikli kirjutamisega. Ehk aitab see veidigi anda sisulist ülevaadet sellest, mis meil erinevatele sihtgruppidele  balletti õpetades toimub ning millised on probleemid. Tänan kõiki õpetajaid ja balletiinimesi, kes elasid kaasa ja vastasid minu küsimustele. Aitäh, Linnar Looris, Eve Mutso, Valeria Januskevitš, Paula Veiler, Marge Ehrenbush, Maria Goltsman, kaks õpetajat, kes soovisid jääda anonüümseks, ja Irina Pähn, kellega vestlesime ja jagasime kogemusi.

 

Kasutatud materjal

Ehrenbush, Marge. Vastus küsimustikule balletiõppe teemal. [Kirjalik küsimustik autori valduses]. 22.09.2021.

Goltsman, Maria. Vastus küsimustikule balletiõppe teemal. [Kirjalik küsimustik autori valduses]. 16.09.2021.

Januškevitš, Valeria. Vastus küsimustikule balletiõppe teemal. [Kirjalik küsimustik autori valduses]. 17.09.2021.

Januškevitš, Valeria, Pähn, Irina. Vestlustes balletiõppe teemal. [Kirjalikud märkmed autori valduses]. 16.09.2021.

Looris, Linnar. Vestlus balletikunsti ja -õppe teemal. [Kirjalik vestlus autori valduses]. 31.10.2021.

Looris, Linnar. Vastus küsimustikule balletiõppe teemal. [Kirjalik küsimustik autori valduses]. 13.09.2021.

Mutso-Oja, Eve. Vastus küsimustikule balletiõppe teemal. [Kirjalik küsimustik autori valduses]. 22.09.2021

Veiler, Paula. Vastus küsimustikule balletiõppe teemal. [Kirjalik küsimustik autori valduses]. 20.09.2021.