Tantsuga läbi käies on kerkinud mitmeid küsimusi. Oma magistritöös “Tants liikideülese nähtusena: zoosemiootiline perspektiiv” asusin lahendama enda jaoks olulist küsimust – kas tants kuulub inimestele või on see universaalsem nähtus? Vaadates loomi tegelemas vormilt sarnaste tegevustega võtsin uurimise alla loomade tantsud kui tantsuvormid ning selle mõtte võimalikkuse.
Käesolev tekst on kohati kohatu üldistus liiga spetsiifiliste protsesside kirjeldamiseks ning ei tee neile õigust. Ei tee ka loomade tantsudele õigust. Kui aga pressida, siis veidi mahla sellest 70 leheküljelisest sidrunist nirises.
Mida see tuvi seal teeb? Tantsib.
Tants on kultuurides väga mitmeti mõistetav ja paljuski ka mõistetamatuks, kohati püüdmatuks (üritada) jääv nähtus. Seetõttu on võimalik rääkida tantsust nii, et sõnaga “tants” tähistatakse korraga täiesti erinevaid nähtusi kuni selle sõna homonüümse kasutuseni välja. See ühemõtteliselt raskesti määratletav dialektiliste esinemisvormidega kultuurinähtus on aga keeles suhteliselt vabalt ning iseenesestmõistetavana kasutatav mõiste. Selleks, et aduda tantsu mõistet kujundavaid aspekte, tuleb vaadelda tantsu mõistet ja sellega seonduvaid nähtusi, kategoriseerimise protsesse ning läheneda tantsu ontoloogiale. Töö tõukub intuitiivsest kogemusest, et tantsu nähtus on laiem, kui inimkultuur seda piiritleb/defineerib.
Kui tuvi või šimpans rahva keeli tantsib, ütleb see mõndagi tantsu nähtuse kohta. Selleks, et jõuda mingi olemusliku järelduseni, olen püstitanud järgmised uurimisküsimused:
- millised on levinud arusaamad tantsudiskursuse, mõiste kasutuse ning tantsunähtuse kohta?
- kas ja millistel alustel on tants liikideülene nähtus?
Nendele küsimustele vastamiseks kasutasin nii kirjalikke kui videomaterjale, peamiselt tantsu valdkonnast, filosoofiast, sotsioloogiast, zooloogiast ja zoosemiootikast. Oma uurimisobjekti näited – loomade tantsud – määratlesin loomade loomulikus keskkonnas ilmnevate tantsudeks nimetatud tegevustega [1]. Seejuures ei ole neid tantsudeks nimetanud tantsuentusiastid (tantsuga tegelejad, tantsijad, koreograafid või tantsuõpetajad), vaid teiste distsipliinide esindajad sh antropoloogid, etoloogid, zooloogid, filosoofid jne.
Sõna “tants” lõputud kasutusvõimalused
Esimesele püstitatud küsimusele vastamiseks uurisin tantsu kui mõiste levinud kasutust, tantsu-uurimuse valdkondi, tantsudefinitsioone ja –käsitlusi ning leidsin kinnitust tantsu valdkonna inimeste arusaamale, et sama nimetajaga – tants – seotud inimesed, institutsioonid ja avaldumisvormid varieeruvad suurel määral ning nende vahel eksplitsiitseid seoseid peale ühe ühise nimetaja (mõiste tants) ei pruugi leiduda. Tutvudes tantsu valdkonnas tehtud uurimuste ja tantsu käsitleva kirjandusega ilmneb ka see, et peamiselt on tegeletud autobiograafiate, ajaloo, juhtumi-uuringute, tantsutehnika ja kompositsioonivõtete teemadega. Ühtlustavat ja tantsunähtust kui tervikut käsitlevat tööd, mis oleks ka valdkonnasiseselt ühiselt aktsepteeritav, ei ole avaldatud.
Teise uurimusküsimusega tegelemiseks oli oluline süveneda perekondlike sarnasuste, kategoriseerimise, metaforiseerimise, zoosemiootika ja etoloogia asjakohasesse materjali ning tegeleda kogu ammutatud info sünteesiga.
Kategoriseerimisprotsesse arvesse võttes on võimalik näha teatud mustreid, mis määravad ära kas ja kuidas mingi nähtus kuhugi kategooriasse kuulub [2].
Vaadeldes erinevaid tantsu avaldumisvorme võib Wittgensteini perekondlike sarnasuste teooria põhjal pidadagi neid tantse üheks perekonnaks [3]. Üldistades võib pidada perekonda ja kategooriaid sarnasteks mõisteteks. Olles tutvunud ka kategoriseerimise ja metafooridega seonduvate protsessidega mitmete sotsioloogia, lingvistika ja filosoofia valdkonna autorite käsitlustes, võin teha ka järgmise üldistuse – kategoriseerimisel saab lähtuda sarnasustest, prototüüpidest ning valdkonnaga lähemalt tutvunute ekspertiisist.
Kas šimpans võib tantsida?
Loomade tantsude käsitlemisel tekib ka küsimus, kas need on metafoorsed tantsu mõiste kasutused või siiski tantsud selle sõna denotatiivses vormis?! Käesolevas kontekstis on oluline, et selget piiri metafoorse ja mittemetafoorse mõiste kasutuse eristamisel ei ole kindlaks tehtud, kuid siiski on mõisted võimelised liikuma metafoorsest kasutusest mittemetafoorsesse kasutusse ja vastupidi. See on nähtuste mõistmise avardumise protsessi osa ning sellistena leiduvad metafoorikäsitlustes catachresise [4] ja surnud metafoorid [5] kui nimetatud protsesse suunavad mehhanismid.
Võttes siia kõrvale zoosemiootilise perspektiivi tantsule ja loomade kunstivõimele üldiselt ilmneb, et autorid, kes ei pea loomade kunstivõimet võimalikuks, on uurinud peaasjalikult inimesi ja mitte loomi. Seevastu loomade uurimisele toetuvad autorid, aga ka mitmed kunstide valdkonnaga tegelevad filosoofid ja kunstnikud ise, kinnitavad loomade kunstivõime olemasolu. See ongi see eksperthinnang, mille alusel kinnitada/mitte kinnitada millegi kuulumine mingisse kategooriasse.
Muidugi tekib ka küsimus antropomorfismi kaldumises, kuid see on loomulik indiviidi Omailma (Umwelt, vt Üexküll jt.) mõtestamise vahend. Seejuures ei peaks seda nähtust hindama negatiivse või positiivsena, vaid lihtsalt tunnistama sellise kategoriseerimise protsessi ilmnemise tendentsi. Samas ei saa nimetatud tendents määrata tantsunähtuse ontoloogilist sisu ning seda tuleb vaadelda uurimisobjektist – tantsust – eraldiseisvana.
Need linnud … pikajalgsed isendid, pikad peaaegu nagu kured, valge ning halli sulelised ja nende tants leidis aset keset lagedat kuiva sood. Neid oli mõnisada ning nende tants oli kadrillilaadne, kuid oma rütmistatuse ja graatsia poolest ületades mis tahes kadrilli, mis eales olnud on. Hulkadena nad lähenesid ja taganesid, seistes varvastel ja tõstes oma pikki jalgu; iga natukese aja järel aina üksteisele graatsiliselt kummardades; iga natukese aja järel mõni paar, ise hapralt kepsutades, ümbritses grupi, mille liikmete pead liikusid üles-alla-küljele paari astumise tempos. Vahepeal moodustasid nad ühe suure kepsutava massi, pikad kaelad üles tõugatud, ja nende selgade lai kiikumine kujutas justkui mere lainetamist. Siis ühtäkki, justkui vastusena mingile käsule, kiikusid nad laiali, mõni neist madalale, ringjale lennule ja mõned liikusid seisma justkui klatšivatesse gruppidesse, ja peagi seejärel moodustades paare või paaride komplekte, nii et kepsutamine ja kummardamine, lähenemine ja taganemine algas kõik uuesti. (Maclaren 1926 Sebeoki kaudu [6])
Sarnaselt Maclarenile, kasutamata tantsuspetsiifilist sõnavara, kirjeldasin oma töös erinevate liikide tantsudena nimetatud tegevusi, mida need liigid on esitanud oma loomulikus keskkonnas. mesilaste, paradiisilindude, lõgismadude ja šimpansite tantsudena nimetatud tegevusi, mida need liigid on esitanud oma loomulikus keskkonnas.
Kõrvutades tantsudefinitsioone ja –käsitlusi loomade tantsude kirjeldustega on ilmselge nende kirjelduste suur sarnasuse aste. Nende näidete puhul võib pidada tantsu mõiste kasutust catachresise õnnestunud juhtumiks, mille puhul sarnasuste alusel teiste ehk inimkultuuri tantsude avaldumisvormidega võib sellist mõiste kasutust sobivaks pidada.
Arvesse võttes nii kategoriseerimise protsesside spetsiifikaid kui loomade tantsude sarnasusi inimkultuuris leiduvate tantsudega võin väita, et tants on liikideülene nähtus. Tants on seega laiem kui inimkultuuri nähtus ega kuulugi ainult meile. Teda tuleks vaadelda universaalsema nähtusena, mille uurimine on seni olnud antropotsentristlik, seega vaid osa tantsu olemuse hoomamise protsessist.
Viidatud materjalid
Black, Max 1955. Metaphor. Proceedings of the Aristotelian Society, New Series 55: 273-294.
Ricoeur, Paul 1977. The Rule of Metaphor. Toronto: University of Toronto Press.
Wittgenstein, Ludwig 2005. Filosoofilised uurimused. Tartu: Ilmamaa.
Sebeok, Thomas 2011. Prefigurements of Art. Readings in Zoosemiotics. Walter de Gruyter. 195-244.
[1] Seega ei ole siinkohal primaarne küsida inimeste võime kohta näha loomi tantsimas (vt nt raamimisteooriad). Samuti ei kuulu uurimise alla inimeste poolt loomadele õpetatud tantsude avaldumisvormid.
[2] Kategooriad on mistahes keelelised ja mitte-keelelised jaotused, mida indiviidid ja grupid kasutavat tähistamaks mistahes nähtusi.
[3] Perekondliku sarnasuse alusel nähtused, mis ei tundu olevat ühendatud ühe põhialuselise ühise omaduse kaudu võivad olla ühendatud hulga kattuvate omaduste kaudu, millest ükski neist ei pruugi olla olemas kõigil perekonnaliikmetel. Nt. A ja B jagavad mingit omadust, B ja C jagavad mingit omadust, C ja D jagavad mingit omadust, kuid A ja D ei pruugi omavahel ühiseid omadusi omada.(Wittgenstein, 2005)
[4] Catachresis on Blacki (1955) metafoori teooria kohaselt nimetamise protsess, mille puhul uue seni nimetule nähtusele omistatakse mingi kategooria nimetus. Sellisena võib näha töö alguses püstitatud küsimust “Mis see tuvi seal teeb? Tantsib,” mille puhul senitundmatu tuvi tegevus sarnaneb teiste tantsudega ja selle alusel nimetatakse see tegevus tantsuks. Oluline on sellise nimetuse sobivus ja käibele võtmine ka edaspidi, millisel puhul on tegemist õnnestunud catachresise juhtumiga.
[5] Surnud metafoorid on Ricoeuri (1977) käsitluses metafoorid, mis on kaotanud selge metafoorilise sisu ning liikunud denotatiivsesse kasutusse. Surnud metafoori kasutajal puudub teadmine mõiste metafoorse sisu kohta vastavas kontekstis ning kasutab seetõttu mõistet või nimetust denotatiivselt.
[6] Sebeok, Thomas 2011. Prefigurements of Art. Readings in Zoosemiotics. Walter de Gruyter. 195-244.
