Eile öösel hakkasin vaatama filmi, millele peale sattusin – “Everything remains raw”, milles tutvustatakse hiphoptantsu ajalugu. Kui huvitav see on! Kuidas valged on ostnud-võtnud aafriklastelt tantsusammud/koreograafiad ja need enda nimega seostanud ning sealt liikumisi edasi arendanud. See on nii hariv film! Teine film, mille vaatamine praegu käsil, on “A Young Girl of Ninety” – minuvanuselisest prantsuse tantsijast-koreograafist Thieu Niangist, kes toob tantsuga muutuse Alzheimeri patsientide hooldekodusse. Imeline on vaadata, kuidas tantsu universaalne keel, maagia, haarab kaasa 90-aastase Alzheimerit põdeva vanaproua, kes hakkab koos teistega tantsima.
Tants on minus kogu aeg olemas olnud, kuigi mu suguvõsas ei ole tantsijate juuri. Ema Hilja poolt on mul kunstimeel ja romantilisus ning isa Evaldi poolt musikaalsus. Isa laulis väga ilusasti ning mängis kitarri ja akordionit, mille mängimist ka mina proovinud olen. Muusika oli isaga kuni lõpuni. Isapoolsed juured on pärit Vaasa mõisa Tõrvajõe külast Narva-Jõesuus. Perekonnanimi Sulg pandi aastal 1835. Isa elas perega Jõhvi kandist. Emapoolsed juured on Tõstamaalt, kuhu kunagi sattus üks Hollandi meremees Jan Thoma, kellest on alguse saanud sugupuu, mille üks haru on Kiiratsid, kust on pärit minu ema.
Mu isa oli sõjaväelane ja ta suunati Ukrainasse Konotopi linna teenima, kus mina 1961. aastal sündisin. Mu vanem õde on minust kaks aastat ja üheksa kuud vanem. Tõenäoliselt on Konotopist pärit minu vene keele baas. Kodus rääkisime eesti keeles, aga lastega mängides vene keeles. Eestisse kolisime, kui ma kas juba olin neljane või neljaseks saamas, nii et ajast Ukrainas mul mälupilte ei ole. Esimene mälupilt lapsepõlvest pärineb emapoolse vanaema matusest Sindis, kui olin neljane. Oli hilissügis. Mul on selgelt meeles vanaema maja ja see, et mind ei võetud surnuaeda kaasa, jäeti koos veel kellegi väiksega ja hoidjaga majja. Ega ma tegelikult aru ei saanud, mida see tähendab, et vanaema ei ole enam.
Saime Pärnusse Riia maantee hruštšovkasse kahetoalise korteri. Õde läks kooli. Ema käis vahetustega tööl. Mina lasteaias ei käinud, olin kodune laps. Tegin lollusi. Paar korda läksin kodust ära emale töö juurde. Läksin jalgsi seiklema, ema otsima. Lõpuks jõudsin külmununa tädi ukse taha. Raha ei olnud, et bussiga tagasi koju sõita. Ema oli juba kodus mures, kus ma küll olen.
Meie hruštšovka oli väga laheda koha peal. Maja taga oli mänguplats. Jõe pool oli raudtee, mida seal enam ei ole, ja üle raudtee kalakombinaat, mille ala on nüüd maju täis ehitatud ja sealtkaudu jookseb Jaansoni rada. Toas aknast välja vaadates oli sõjaväeosa, millest nüüd on järel vanad angaarid. Uued hooned on Selver ühel pool ja Lääne päästekeskus teisel pool teed. Jõe ääres oli metsatukk ja see on praegugi alles – Annemõisa park. Mul oli minuvanune naabritüdruk Inga, kellega lapsepõlves palju koos mängisin. Olime hästi palju õues. Mängisime metsas kambaga nelja tankisti ja koera selle poolakate teleseriaali järgi ja kapten Tenkešit ungarlaste filmi järgi. Kui juba koolis käisin, elasid palju klassikaaslased ümberkaudses majadekompleksis. Algklassides tegutsesime palju väljas, poisid-tüdrukud koos. Käisime mängimas, mitte hängimas. Jooksime ringi ja ronisime puude otsas. Tol ajal julgesin puude otsas ronida, pärast enam millegipärast ei julgenud.
Praegu on korteriühistud, aga nõukaajal olid majavalitsused. Meie majavalitsusel oli oma rajooni lastele tantsu- ja lauluring. Minu esimene mälestus tantsimisest on sealt, mu tantsupartner oli praegune Pärnu linna kultuuri- ja sporditeenistuse juhataja Andrus Haugas. Ringi kaudu esinesin televisioonis laste lauluvõistlusel lauluga “Vennad on mul suured mehed”. Sellest käigust mul mälestust ei ole, aga mul on teadmine, kuna on diplom. Laulu- ja tantsuring toimus kaks korda nädalas.
1968 läksin Jakobsoni-nimelise 1. keskkooli ilusasse valgesse omamoodi hõnguga majja. Vahetundide ajal jooksime väljas. Siis ehitati Mai rajooni algusesse uus koolimaja (praegune Mai kool) ja neljandasse klassi läksin õppima sinna. Koolis pidin vahel tunnis karistuseks püsti seisma, paar korda seisin ka nurgas. Midagi ma siis järelikult jutustasin või tegin. Mu isal oli väga hea pea matemaatikas ja kui väiksem olin, siis ta üritas mind õpetada. Isa oli õppinud teistsugust arvutuskäiku ja oi, kuidas ma temaga tehete tegemise üle vaidlesin. Vastus oli küll sama, aga õpetaja tegi ju teistmoodi! Kodus ma ei tuupinud. Kuni teismelisusesse liikumiseni olid tunnistusel viied. Seitsmendas klassis hakkasid neljad tulema, sellel ajal tekkis mul mingi koolitrots. Tundsin, et mul ei ole kõike seda jama vaja. Ma ei hoolinud sellest, kui hinneteks tulid ka kolmed. Keskkoolis hakkasin juba valima – mäletan mõttekäiku, et mul ei ole keemiat-füüsikat vaja ja nendesse ma nii palju ei süvene. Minu keskkooli pinginaaber oli matemaatikas väga võimekas ja mina, väike laiskloom, kasutasin pinginaabrit ära. Kuna õpetaja seletas väga igavalt ja arusaamatult, siis mina lasin pinginaabril kiirelt ära seletada valemi ja lahenduskäigu. Matemaatika oli mul viis.
Kui esimesse klassi läksin, viis ema mind Pärnu pioneeride maja balletiringi – nõukogude ajal muud ei olnudki kui ballett-karakter, peotants ja rahvatants. Balletiringi tunnid toimusid kaks korda nädalas ja olid pikemad kui kuuskümmend minutit. Õpetaja oli Evi Lüdig. Balletiringis oli palju õpilasi ja palju rühmasid. Metoodika oli selline, et pidime jalga üleval hoidma ja siis tuli tõsta kõrgemale ja veel kõrgemale. Aga minul jalg värises ja kõrgemale kui täisnurk ei saanud kuidagi. Ma ei mõistnud, miks jalg ei tõuse, kui ma ju ometigi nii palju pingutan. Pidime venitama, aga ma ei saanud neid spagaate kuidagi kätte. Õigupoolest ei olegi ma spagaati kunagi päris lõpuni maha saanud. Alles hiljem, kui mul juba olid teadmised anatoomiast ja kinesioloogiast, oskasin endale selgitada, miks see nii on – spagaat ei ole oskus, vaid võimekus, mille tingib kehaehitus, luuline struktuur, lihaskoostis ja sidekude. Spagaadi sain peaaegu maha rohkem kui kümme aastat hiljem, kui varietees kankaani tantsisin, aga see oli ikka väga kõva füüsiline vägivald iseenda kallal. Pelgalt spagaadi sooritamine ei tee kedagi veel tantsijaks.
Balletiringis hakkasime kiiresti sooritama liikumisi, milleks kehad tegelikult veel valmis ei olnud. Kümneselt harjutasime juba suuri õhus toimuva jalavahetusega hüppeid ja ükskord kukkusin ma neid tehes selili! Siis ei osanud ma mõtestada, et see oli imelik. Nautisin tantsimist ja ära minna ei tahtnud. Samal ajal hakkasime varvaskingadel harjutama ja tantsima. Olime ainult paar aastat õppinud ja meid pandi varvastele! Alati naeran fotosid vaadates, kuidas ma 1972. aastal lavastuses “Mesilane Maaja” varvaskingadel olen. “Mesilane Maaja” lavastas külalisena Virve Viires Viljandist ja mina olin solist. Ju minus siis midagi oli, et Viires just mind välja valis. Loodan, et ma sellest uhkeks ei läinud! Oli suur töö terve ballett õppida, harjutada ja tantsida. Lavastus ise oli tore, haldjate ja rohutirtsudega. Mingil hetkel olin ämblikuvõrgus kinni. Etenduse lõpus kinkis mulle õpetaja Virve Viires talle endale toodud suure kimbu punaseid roose, mille õied ma raamatute vahel ära kuivatasin ja pikka aega alles hoidsin.
Sellel ajal tuli kõik esinemiskostüümid ise õmmelda ja valmistada. Emadele tuli veel üks kohustus juurde, millega tegeleda. Mingi hetk, kui oli jälle vaja uut balletiseelikut, ütles ema mulle, et tema enam ei tee – tahad tantsida, tee ise. Hakkasingi tegema. Keetsin tärklisekisselli, et marlit tärgeldada. Hiljem tuli erisuuruses tükid seelikuks õmmelda. Esimese patška õmblesin valesti kokku – kõige pikema tüki panin alumiseks. See tuli ümber teha. Sedasi kostüüme valmistades sain oma õmblemisoskused ja olen endale päris palju igapäevaseks kandmiseks mõeldud riideid õmmelnud. Sellelsamal ajal lõin mõne aasta vältel kodus ise tantse “sahtlisse”. Panin kodus vinüülplaadid mängima ja lõin lugude peale koreograafiaid. Tantsisin-harjutasin ja jätsin meelde. Need olid soolotantsud täielikult iseendale, neid ma ei õpetanud edasi ega jaganud teistega.
1974 tuli Pärnu teatrisse Aita Indrikson, kes hakkas KETA klubi alt tegema balletiringi. Mu täditütar töötas teatris näitlejana ja tema rääkis mulle uuest balletiringist. Läksin Aita juurde ja see sai minu elus pöördeliseks – õppisin tema juures kuni keskkooli lõpuni ja hiljem jätkasin tantsimist varietees. KETA ehk ametiühingute klubi asus punastest tellistest praeguses Port Artur 1 majas. See maja on mulle soojade mälestuste koht, kuna käisin seal noorena ise tantsimas ja selles majas alustasin ka oma õpetajateed. KETA klubi parkettpõrandaga saal oli sobilik rahvatantsu jaoks ja lastetundide tegemiseks, aga seal ei olnud peegleid. Saali kasutati ka ürituste korraldamiseks, mistõttu olid ruumis toolid. Aital oli mitmeid rühmi ja palju õpilasi, mina olin kõige vanemas rühmas ja meie tunnid toimusid kolm korda nädalas kuni kaks tundi Endla teatri peegelsaalis. Meil oli tõsine balletitreening – tugipuu, keskel, väikesed hüpped, suured hüpped, pöörded ja varvastel. Kõik õpilased varvastel ei treeninud. Aita andis oma õpilastele väga korraliku tantsutehnilise põhja. Aita oli õpetajana piisavalt nõudlik ja tööd tegime kõvasti. Omal ajal oli meil aega õppida repertuaari, seda lihvida ja me nautisime seda. Suurem esinemine toimus korra aastas kevadkontserdil. Tänapäeva Eestis on aastakontsertidele lisandunud hulgaliselt tantsufestivale ja -võistlusi, mis põhimõtteliselt toimuvad aasta ringi. Mulle tundub, et tänapäeval on tants väga paljudele noortele esmalt võistlus ja alles siis nauding erinevatest liikumiskogemustest ja liikumisest endast. Õpitakse kavasid, mitte ei looda tantse. Kaasaegse tantsu, balleti ja moderntantsu koreograafiate omandamine vajab rohkem aega ning keskendumist, õppimist ja harjutamist – neid ei saa nii kiiresti tantsudesse panna kui hiphoppi ja tänavatantsu ja mida kõike veel kaasaeg võimaldab. Selle võistluslikkusega on hakatud palju kasutama ka treeneri nimetust – kaasaja nähe. Ma pole ennast eluski treeneriks pidanud – minu jaoks on tantsu õpetamine midagi märksa terviklikumat, mille käigus õpetame keha mitmekülgselt liikuma, mitte ei treeni lõputult ühtesid liigutusi. Minu tunnetuses on tantsus hing ja spordis tahe.
Meie kevadkontserdid toimusid Endla teatri suurel laval ja repertuaar, mida aastate jooksul tantsisime, oli võimas. Esmalt Aita enda koreograafiad, mis olid juba kaasaegsema liikumiskeelega, ja siis klassikalisi tantse ballettidest “Pähklipureja” ja “Luikede järv”, viimasest tantsisin hispaania tantsu ja pruutide valssi. Tegelikult ma ei tea, kas Aita õpetas meile päris klassikalisi koreograafiaid või olid need segu tema enda loominguga. Aita oli lõpetanud Leningradi Nadežda Krupskaja nimelise kultuuriinstituudi ja seal nad neid tantse ju õppisid.
Aita pani mind 14-aastasena Saint-Saensi muusikale seatud “Luike” tantsima – priimabaleriinide numbrit! Tantsisin varvastel ja õppisin täielikult tantsima neid lainetavaid käsi. Ta oli nõudlik. Proovides ma vahepeal ikka turtsusin, et mul ju tuleb välja, aga millegipärast ei ole ikka veel piisavalt hea. Kahjuks ei olnud tol ajal kaameraid ja seda esitust salvestatud ei ole, et praegu järele vaadata, kuidas siis oli. Mul on sellest ainult ajalehes ilmunud foto. Luige kostüüm oli klassikaline – ise valmistatud tüllist patška ja pardisulgedest peaehe.
Sellelsamal õppeaastal, olin siis kaheksandas klassis, olime ükskord tüdrukutega Aital külas ja ta näitas meile pilte Alvin Ailey’ ja Maurice Bejart’i tantsutruppidest ning rääkis neist. See oli minu esimene kord, kui sain teada, et midagi muud on ka tantsuilmas olemas. Neid pilte nähes mõistsin, et minu kutsumus on tantsimine. Tahtsin ka jõuda sinna, et mul on oma trupp, kool ja õpilased. Emale minu mõte tantsu õppida väga ei meeldinud. Tema tahtis, et ma läheksin arstiks õppima.
Samal ajal, 14-aastasena, alustasin Aita juures ka balleti õpetamist. Alguses oli mul väikeste rühm umbes kaheksa õpilasega, kellele seadsin kevadkontserdiks menueti. Mul on esimesed õpilased siiamaani meeles, niisamuti ka teine rühm, kellele hiljem tunde andma hakkasin. Ka mu noorem õde õppis minu juhendamisel. Õpetasin seda, mida oskasin või siis enda arvates oskasin. Tantse ma seadsin ja õpetasin ka, aga kui ma täna oma tegevusele tagasi mõtlen, siis mina oma last sellise õpetaja juurde ei viiks. See ei ole päris õige, et laps õpetab lapsi. Ma võisin olla andekas tantsija ja ju Aita nägi, et ma võiksin õpetada, aga sellel hetkel ma tegelikult ei osanud. Mul ei olnud teadmisi kehast ega pedagoogilisi oskusi. Tänan neid lapsi, et nad olid mu esimesed õpilased ja tantsisid ning nemad tänavad mind samuti siiamaani, kui näeme ja see tänulikkus on ilus – tore, et mul oli selline võimalus, aga tegelikult see ei ole õige.
Ma olin range õpetaja. Ma ei olnud kuri, aga olin nõudlik. Õpetajana olen elu jooksul palju muutunud. Alles 1992 kogesin ise 30-aastase õpilasena, et normaalne õpikeskkond on selline, kus õpetaja ei karjugi õpilaste peale. Selline on läänelik lähenemisviis, kuidas tantsu õpetada ja kehatunnetuseni jõuda. Tol ajal õpetati sedasi käskivas kõneviisis ja etteheitval toonil – Kuidas sa ei saa teha!? Tee nüüd!!! Nii, pepu sisse! Jalad väljapoole! Kuidas sa teed!? Kuidas sa teed!! See on valesti, mida sa teed!!! Õpilasena kuulsin sellist kõnepruuki palju. Ma ise ei ole õpilastele kunagi niimoodi öelnud – ma ei olnud kuri, aga rangus ja ülim nõudlikkus olid millegipärast minu õpetamisele omased. Olin oma aja laps, oma aja produkt. Ikka piitsa ja präänikut. Russian style õpetamises on teatud ringkondades kahjuks praegugi kasutusel.
Aita viis mind 11. klassi talvel, keskkooli viimasel aastal, Leningradi Krupskaja nimelisse kultuuriinstituuti sealset elu vaatama. Ta viis mind oma balletiõpetaja juurde, keda hüüti Kapotškaks. Kapotška oli küllaltki korpulentne, minust lühem ja pisikeste kontskingades jalgadega – balletitunnis! Tegin tema tunnis kaasa. Lisaks vaatasime ühte karaktertantsutundi. Aita palus karaktertantsuõpetajal Koniševil mulle üks tants õpetada. Mees õpetas mulle kahe prooviga hispaania rahvaliku tantsu “Malaguena”. See oli uhke! Tulime Aitaga tagasi, ma harjutasin “Malaguenat” ja esinesin sellega enda viimasel kevadkontserdil. Liikumisest mäletan esimest paari takti. Sellel ajal oli mul kindel nägemus, et lähen Leningradi õppima. Kui keskkooli lõpetasin, oli inglise keele õpetaja üpris pettunud, kui ütlesin, et lähen tantsu, mitte inglise keelt õppima.
Pärnu varietee Hermes esimene programm esietendus 1975. aastal. Kuna Aital oli infot läbi Soome kanali, siis ka muusika, mida ta varietees kasutas, oli midagi, mis ei olnud tavapäraselt Nõukogude Liidus ringlev. Enne keskkooli lõpetamist 1979 kevadel tegin ma varietees oma debüüdi, olin siis veel 17-aastane. Aital juhtus jalaga õnnetus ja kellelgi oli vaja kiiresti sisse õppida, et tantsida kaks tantsu: “Rock me, baby” ja Boney M-i “Daddy cool”, mis oli puhas keskkoha nõksutamine – tol ajal popp liikumine. See oli hoopis teistmoodi tantsimine kui ballett. Õppisin sisse – olin väga kiire õppija. Oli oht, et mõni õpetaja võib olla saalis ja selleks, et mind ära ei tuntaks, pandi mulle kunstripsmed ette ja pähe blondide lokkidega suur parukas. Minu jaoks oli see kõik väga põnev. Vanemad teadsid sellest – oh, mu vaene ema! Ta elas minuga ikka väga palju üle, talle muidugi ei meeldinud see, mis juhtus, aga ta leppis olukorraga. Tantsimine varietees ei tähendanud minu jaoks seda, et saan ennast näidata, vaid see oli võimalus tantsida. Mu vanem õde ja täditütar tantsisid ka Hermeses. Meil Pärnus oli teistmoodi varieteeprogramm kui Tallinnas. Hermeses laulsid Pärnu teatri näitlejad Andres Ild, Peeter Tedre, Aare Laanemets ja Elmar Trink – nemad olid tuumik. Tantsu mõttes olime Pärnus Tallinnaga võrreldes taidlejad. Tallinnas tantsisid baleriinid. 1979 sügisel oli keskkool lõpetatud, sain täisealiseks ja siis läksin juba päriselt Hermesesse tantsima – esinesin seal kuni 1990. aastani.
1979 suvel läksin Leningradi katsetele. Oma vanematele, kes elasid sellel ajal Jänedal, ma ei öelnud, et lähen. Sõitsin Pärnust bussiga Tallinnasse ja sealt rongiga Leningradi. Mul oli kaasas päris raske spordikott, mille sees lisaks muule ka Eestist kaasa võetud tomatid. Läksin instituudi vastuvõttu ja sain seal esimese asjana sõimata, et nii halvasti vene keelt räägin. Oma arust oskasin vene keeles väga hästi suhelda. Küsiti, kuidas te siia üldse tulete, kui te isegi vene keelt ei oska, ja lisati, et ühiselamus kohti ei ole. Olin teist korda Leningradis ja esimest korda täiesti üksi. Instituudi ees oli suur park, läksin sinna – istusin ja mõtlesin, mida ma siis nüüd teen?! Tegin seda, et läksin lihtsalt suvalise mööda kõndiva naisterahva juurde, peatasin ta ja küsisin, kas ta teab, kus oleks võimalik ööbida – ja see naine kutsus mind enda juurde. See oli nii armas! Ma ei tea isegi, miks ma ei kartnud ja võõrast usaldasin – vist mingi sisemine tunne. Ta viis mind oma datšasse, suvilasse. Seal oli tohutul hulgal puravikke – mul on siiani nende maitse suus. Ta ei olnud selle aja eestlase jaoks tüüpiline Eestis elav venelane, vaid selline vene inimene, kes on päriselt avara hingega, kes päriselt ei taha kedagi anastada, kes hindab oma kultuuri ja kannab seda edasi. Ma ei tea, kus praegu sellised vene inimesed redutavad.
Katsed kestsid nädal aega ja ma kukkusin balletivoorust välja. Leningradi tulid sisse astuma tantsijad üle kogu liidu erinevatest vene kultuuri koolidest, mis andsid tohutult tugeva klassikalise, karaktertantsu ja vene rahvatantsu põhja. Selle massi sees oli andekaid nii palju ja ma ei suutnud lihtsalt tehniliselt nendega konkureerida. Tulin tagasi koju ja töötasin aasta Pärnu rajooni parteikomitees tehnilise sekretärina, olin lapsehoolduspuhkusel oleva inimese asemik. Tantsisin varietees ja andsin tunde. Järgmisel aastal läksin uuesti katsetele. Seekord ööbisin ühe teise sisseastuja juures. Mul on siiani meeles karaktertantsu eksamiks harjutamine. Õpetaja Boris Bregvadze valmistas meid eksamiks ette. Karakteril ja vene tantsul oli katsetel suur osa. Mina ei olnud neid eriti teinud, liikumised ei olnud motoorikas. Tüdruk, kelle juures ööbisin, õpetas mulle vene rõhklööke ja muud ning harjutasime neid koos nõrkemiseni. Bregvadzega õppisime neli päeva erinevaid kombinatsioone ja siis eksamil andis see vana absoluutselt uued kombinatsioonid. See oli täielik šokk! Jätsin eksamid pooleli, sest tundsin, et ma ei ole õiges kohas. Miski ütles, et ma ei taha sinna jääda. Ebameeldiv tunne oli tekkinud juba mingil eelneval päeval, kui pidime konsultatsiooni ajal improviseerima. Olin tänu Aitale kogenud kaasaegsemat liikumiskeelt ja samuti tema varietees tantsinud ning kõik see oli minusse juba kogunenud. Improviseerimise ajal see väljendus, mistõttu liikusin hoopis teistsuguselt kui teised – ja mind vaadati imelikult. Nii et tulin tulema. Arvan, et kui ma olekski Leningradi sisse saanud, siis oleksin sealt suure tõenäosusega mingi vigastusega tagasi tulnud, sest minu puusaliigesed ei ole nii väljapoolsed kui sealne standard ette nägi ja arvatavasti oleks püüdlus nõudmistele vastata lõppenud õnnetusega.
1981. aastal läksin Tallinna pedagoogilise instituudi tantsukatsetele, Mait Agu juurde – see oli õige samm! Hoolimata sellest, et olin Leningradis sellise kadalipu läbi teinud, pabistasin ikka. Oma tants, mida sisseastumisel tantsisin, oli Aita loodud väga kaasaegne koreograafia ühe prantsuse helilooja modernsele ja müstilisele muusikale. Tantsutehniliselt mul katsetel raskusi ei olnud. Ma loodan, et ma teistele uhket muljet ei jätnud, sest mäletan, et kui tulemusi ootasime, siis Tiia Kadalipp, kes minuga koos sisse astus, ütles, et kõik ei ole ju enne õppinud ja juba valmis – me selleks tulemegi siia, et õppida. Kursusele võeti meid vastu kolmteist ja põhilised kolm vaala – tantsuained, mis toimusid kogu õppeaja vältel – olid ballett, karakter ja eesti tants. Esimene eesti tantsu õpetaja oli Kristjan Torop. Minu jaoks oli ta väga huvitav inimene. Paljudele tema tunnid ei meeldinud – öeldi, et jääd magama. Ta oli tõesti hästi rahulik, aga see folklooripärand, mida ta endas kandis – päris tõeline Eesti! Hiljem hakkas rahvatantsu andma Angela Arraste. Temaga liikusime Ullo Toomi ja lavarahvatantsude juurde.
Balletti ja karakterit andis õpetaja Igor Gromov – enamasti saime temaga kenasti läbi. Klassikas tegime päris raskeid asju ja karakteris väga huvitavat repertuaari, kasvõi polovetside tantse ooperist “Vürst Igor”. Mingitel hetkedel läks Gromov aga väga närvi, eriti enne eksameid ja aeg-ajalt pani ta mind tunnis istuma, sest teised vaatasid kombinatsioonide järjekordasid minu pealt. Aga mina pidin istuma! Minule oli see karistus, et ma ei saanud kaasa teha. Teinekord läks ta tunnist sedasi minema, et lõi pauguga ukse kinni ja hüüdis, et õppige see ära! Eks siis me harjutasime.´
Kooliajal suhtlesime palju näitekunsti üliõpilastega. Tantsukursustevaheline läbisaamine oli samuti hea – seda kindlasti tänu ühisele tantsuklassile, kus kõik kursused koos olid. Tantsuklassi juhendas Mait Agu ja see toimus laupäeva hommikuti kella üheksast Tombi-nimelises kultuuripalees praeguses Salme kultuurikeskuses. See tund oli mõeldud Maidu repertuaari loomiseks ja harjutamiseks – ülimalt karm treening jalgadele. Lisaks tantsuklassile andis Mait ka kompositsiooni. Mäletan, et kompositsioonitööde proove tegime öösiti Laial tänaval. Vahel puhkasime-magasime vineertoolidel, kui teised proovi tegid. Pidime kursusel üksteisele lavastama ja teiste töödes tantsima. Mina tantsisin paljudes tantsudes – mul olid mälu ja oskused ning seda kasutati ära. Ükskord valisin ühe tantsu loomiseks väikese katke Jean-Michel Jarre’ muusikast “The China Concerts”. Tegin Laia tänava majas all garderoobipõrandal proovi, Mait möödus ja tuli repliik, et kas see on ka muusika! Ja ma ei esitanudki seda koreograafiat eksamiks.
Teisel kursusel kutsus Mait mind legendaarseks saanud “Folkshow” varieteeprogrammi, mis toimus Viru hotellis – täiesti teise taseme keskkond. Samuti oli aeg üpris omapärane, kuna sellel ajal surid järjepanu Nõukogude Liidu riigipead ja olid pidevalt vaikuseminutid. Minu tantsupartneriks oli kursavend Enn Meiesaar, kellega sai laval ja lava taga igasugu lollusi tehtud. “Folkshow” esinemised olid omaette kool veel selles osas, et tuli minna lavalt publikusse ja õhtusel ajal ei teadnud kunagi, kui purjus see soomlane on, kui ta püsti tuleb ja sinuga tantsima hakkab. Hoopis teistsugune kui Pärnu lava kogemus. Mait tegi veel ka väikese varieteeliku sõukava “Hookus Pookus”, millega pidudel ja teistel sündmustel esinemas käisime. Ükskord läksin esinema üle 38-kraadise palavikuga – pidin minema, sest Maidu tundidest, proovidest ja esinemistelt võis puududa ainult siis, kui olid surnud.
Nõukogude ajal sõitsid Euroopa sotsmaade vahel nn sõprusrongid. Rahvast viidi kollektiivselt välismaale uudistama. Ühe sellise sõprusrongi kultuurigrupiks oli meie “Folkshow” täies koosseisus. See oli väga vahva reis ja minu esimene reis Euroopas: sai näha Budapesti ja kuulata restoranis tõelist ungari muusikat tippmoosekantide esituses. Viiulid nutsid ja naersid. Külastasime mitmeid paiku ja esinesime. Üks tantsupoiss Aare Toomingas ostis sealt Andrew Lloyd Webberi kasseti “Cats”. Mulle tohutult meeldis see muusika ja energia. Otsustasin, et teen oma diplomitöö sellele muusikale. Aare lindistas selle mulle ümber, aga Webberi käest ma küll ei küsinud, et kuulge härra, kas tohib, kui ma teen teie muusika peale oma diplomitöö. Muusikalist “Cats” ei teadnud ma midagi rohkemat kui see, mida selle plaadi pealt kuulsin. Võtsin lood ükshaaval ette, kuulasin laulusõnu ning määrasin sedasi kassid. Samal ajal jäin lapseootele ja tulin “Folkshowst” ära. Koolis oli tarvis teha klubitöö praktikat ja mina tulin selleks kodulinn Pärnusse KETA klubisse, kus mul olid oma õpilased, kellega sain diplomitöö proove ja praktikat teha. Klubitöö praktika õppejõud Hilja Sagris tuli ühel hetkel Pärnusse äkk-kontrolli tegema – mul oleks pidanud midagi toimuma, mis kirja pandud, aga mina tegin sellel ajal hoopis tüdrukutega proovi. Õnneks sai asi lahendatud. Lõputöös tantsis kaksteist tantsijat – päris suur kamp, aga ometigi tuli ju kogu muusikal ära esitada. Proovide ajal näitasin kõike ette: jooksin, pöörlesin ja tegin suuri hüppeid. Tüdrukud ütlesid pärast, et neil oli hirm ja nad hoidsid hinge kinni, kui proovisaalis ja laval rasedana sedasi liikusin. Kostüümikavandid tegi üks kunstitudeng, kelle nime ma kahjuks ei mäleta. Kostüümid õmblesime õpilastega ise. Kavandid viisin enne lõputöö kaitsmist koos kirjaliku kokkuvõttega kooli ja sestap on sellest tööst alles ainult enda ja tantsijate mälestused. Tüdrukud meenutavad seda aega jätkuvalt heldimusega – mõned neist lõpetasid sellel ajal 11. klassi ja neil olid proovisaalis õpikud kaasas, et siis, kui ise ei pidanud tantsima, sai eksamiteks õppida. Proovid olid pikad ja tihedad. Etendasime diplomitööd “KASSID” Endla teatris KETA klubi kevadkontserdil. Komisjon tuli sinna vaatama. Maidu käest sain nii märkusi kui ka maksimumtulemuse tunnistusele.
Olen kahel korral osalenud üliõpilaste laulu- ja tantsupeol Gaudeamus. Esimene kord ülikooli kolmandal kursusel 1984, kui pidu toimus Tallinnas ja tantsisime “Põhjamaad”. See oli hullumeelne: jooksupolka sammuga, jooksen-jooksen-hüppan, jooksen-jooksen-hüppan, väljakule liikumine. Tunne oli, et samm peab olema kahemeetrine. Teisel korral 1988 Vilniuses olin vilistlasena juba veteranide rühmas. See oli murranguline aeg. Eesti üliõpilased võtsid kaasa trikoloori ja koos Nõukogude Liidu lipuga oli rongkäigus Eesti lipp. Tantse, mida tantsisin, ei mäleta, aga mäletan seda tunnet – rahvuslik ärkamine. Eriti sellel ajal, kui Eesti kavas tuli esitamisele Uno Naissoo “Viimse reliikvia” muusikale tehtud “Meeste tantsud”, kus platsile moodustus sinimustvalge lipp. Läti ja Leedu trikoloorid olid samuti välja ilmunud. Tribüünide üleval servas lehvisid rahvuslipud! Esimesel kontserdil lehvisid rahvuslipud, aga viimasel kontserdil seisid nendes kohtades, kus enne olid olnud lipud, hoopis miilitsad. Mul on hea meel, et olen olnud sellises ajaloolises hetkes.
Olin enda kursuselt üks väheseid, kes pärast lõpetamist Tallinnasse ei jäänud. Mul olid Pärnus õpilased ja töö – mind oodati tagasi. Peda lõpetasin 1985. aasta kevadel ja minust sai KETA klubi balletiringi kõikide rühmade juhendaja. Poeg Martin sündis oktoobri alguses 1985. Mu ema-isa elasid sellel ajal Paides – sünnitasin seal, aga tulin Pärnusse tagasi. Olin kange ja mul oli tarvis töötamisega jätkata. Veebruaris hakkasin taas tunde andma. Poiss oli käruga kaasas.
1989 avati Pärnus Mai kultuurikeskus ja läksin sinna tööle lastetöö toimetajaks: oli tarvis elada ja enda last toita. Mai keskuses korraldasin lastele kultuurilisi üritusi: lavastasin jõulu-tantsuetendusi ja ülelinnaliste sündmuste jaoks moeetendusi; korraldasin aastalõpuballe; minu vanemad tantsijad esinesid sõutantsukavaga erinevatel üritustel. Viisin kõik oma tantsurühmad Mai keskusesse. Esialgu panin oma stuudio nimeks ANNI, mis on tagurpidi loetuna Inna. Sellesse perioodi, peale õpingute lõpetamist kuni aastani 1991, jäi palju toredaid ettevõtmisi. Esile tõstaks Jaana Tringi laulustuudioga tehtud ühise laulu-tantsukava, millega esinesime ka Tartus, ühiskontserdi ansambliga Kapell Pärnu kultuurikeskuses Mai ja tantsulised jõuluetendused lastele.
1991. aasta juuni lõpus sündis mu teine poeg Silver ja sama aasta septembris kasvas minu tantsustuudiost välja moe- ja tantsukool Marion. Osa “süüst” just sellise kooli sündimisel oli minu vanema rühma tüdrukutel Annika Vamperil, Anu (Klooster) Saarel, Tuuli Mathiesenil ja Monika Sjomginal – ilma nende toeta ei oleks seda sündinud. Lisaks neile oli Marioni kooli tegevusse kaasatud ka minu eksabikaasa Urmas Salmu ja veel hulk toredaid ja andekaid inimesi. Marioni kooli lugu minu eneseteostuse teel on kaalukas ja suure hulga soojade mälestustega. Ma pean tõsiselt mõtlema selle loo kirja panemisele.
Esimesele vastuvõtule Mai keskuse saali tuli üle kahesaja inimese, lapsed emadega. Pidin seal, põlved värisemas, lava peal rääkima. Sellel ajal ei olnud ma nii vaba rääkija, esineja – lastevanematega suheldes sain hea kooli. Tantsuõpetajana andsin tantsu- ja kõnnitunde kõige noorematele ja kõige vanematele. Just sellel ajal kujunes välja minu kui tantsuõpetaja käekiri. Mu baasiks oli ballett ja uut õppides-avastades on kujunenud välja minu tundide ülesehitus ja tantsuloome käekiri. Moe- ja tantsukooliga Marion seondub väga palju loomingulisi ning ka hullumeelseid ettevõtmisi. Minu jaoks olid üheksakümnendad üldse väga intensiivse töötamise ja eneses uue leidmise aeg.
Murranguline muutus minu lähenemises tantsuõpetusele algas aastatel 1992/93, kui esmalt tulid Eestisse TIKE I suvekooli Priit Raua kutsutud Martha Myers, kes andis improvisatsiooni ja kehatööd, ja Jerry Houlihan, kes andis moderntantsu meistriklassi. Seal mõistsin, kuidas tegelikult peaks kehast mõtlema, ja kogesin oma võimekust hoopis teises võtmes. Ja muidugi see, kuidas nad õpetasid – nad olid sõbralikud, toetavad ja ei tõstnud õpilaste peale häält. Olin kolmekümnene ja sain õpetaja Jerrylt kiita, et olen viie päevaga väga palju edasi arenenud. Ise tundsin, kuidas minus tekkis tantsutehniline vabadus ning nautisin taas üle pika aja harjutuste tegemist.
Mu tolleaegne abikaasa oli arvutihuviline ja meil oli juba üheksakümnendate alguses arvuti kodus olemas. Internetis surfates sattusin peale Irene Dowdi, Mabel Toddi, John Rollandi ja Moshe Feldenkraisi raamatutele, millele edaspidi tuginema hakkasin. Internetist avastasin ka Viini tantsunädala (Internationale Sommertanzwochen Wien, praegune ImPulsTanz), kus 1993 (vist esimese eestlasena) käisin. Midagi sellist ei olnud ma enne kogenud – seal oli valikus kõiki tantsustiile üle maailma! Esmalt oli sinna minek üüratult kallis – edasi-tagasi sõit, maksta tundide eest, elada hotellis. Summasid ma ei mäleta, aga see oli suur raha. Sain toetust Pärnu linna kultuuriosakonnast ja võtsin ka väikese pangalaenu. Viini sõitsin rongiga, Varssavis tuli ümber istuda. Viinis ostsin rongijaamast kaardi ja läksin selle järgi jalgsi hotelli. Hotell oli rongijaamast ühel pool ja ülikool, kus festival toimus, teisel pool. Edaspidi sõitsin metrooga, nii et linna ma eriti ei näinud. Ainult viimasel päeval jalutasin ülikooli spordihoonest kolm tundi hotelli, siis vaatasin Viini. Mul oli valitud kolm meistriklassi ja hiljem harjutasin hotellis päeva jooksul õpitut ja puhkasin.
Mary Overlie andis floor barre tunde, mis olid klassikapõhised harjutused põrandal selili asendis, lõpetuseks püsti liikumised. Mara Borba viis läbi venitusklassi. Mulle üldiselt ei meeldinud venitamine, sest minu painduvus ei ole liigestest ja pehmetest kudedest lähtuvalt kunagi liiga hea olnud. Ma ei nautinud spagaatide tegemist ja teisi venitusasendeid. Mara Borba tundides hakkasin seda nautima, sest seal toimus venitamine läbi liikumise, kombinatsioonide. Alustasime keha vabastamisest ja sedasi muudkui edasi liikudes jõudsin väga sügavale venivusse. Paljusid Viinist saadud harjutusi kasutasin edaspidi oma õpetajatöös. Mulle meeldib erinevatest süsteemidest leida see, mis mulle meeldib ja hea on. Kõik kehad on erinevad ja seetõttu töötavad erinevad mudelid-tehnikad inimestele erinevalt. Kolmas õpetaja Frey Faust tegi contemporary dance tundi, milles olid klassikalisele tantsul baseeruvad harjutused püstises asendis ja põrandatehnika. Tema taust on ballett ja tsirkus, praeguseks on ta välja töötanud lülisambale suunatud meetodi Axis Syllabus. Mäletan, et minu rühmas olid kaks noort soome balletipoissi ja mina kolmekümnesena tundsin ennast alguses imelikult. Aga seal ei olnud vanus mingi probleem ja keegi ei tundnud ennast halvasti, kui midagi ei osanud, sest õpetaja ei öelnud halvasti. See oligi koht, kus õppida. Paralleelselt ja väljapoolselt püsti liikumised ei valmistanud mulle mingeid probleeme, aga põrandal olin kui elevant portselanipoes. Selili lamamisest tagurpidi kukerpalli ja üle külje üles – see oli midagi täiesti uut. Esimesel tunnil ma lihtsalt seisin ja vaatasin. Läksin hotelli. Esmalt kujutlesin liikumist, siis mõtlesin läbi ja tajusin, kuidas seda teen, ja alles seejärel proovisin hästi aeglaselt ja rahulikult. See oli esimene kord, kus ma kasutasin ideokineetikat – liikumiskujutlust, kus esmalt kujutletakse endale võõrast liikumist ja siis proovitakse rahulikult, luues sedasi kehasse liikumismustreid. Järgmisel päeval suutsin tunnis juba kaasa teha. Festivalil oli veel ka lavastuste pool, aga neid ma ei külastanud, kuna piletid olid liiga kallid. Olin Viinis ühe nädala – lõpus oli juba väga kitsas, sest toit oli seal kallis. Kui tagasi sõitsin ja lõpuks Poola-Leedu piiril Eesti ekipaaži rongi jõudsin ning kroonide eest süüa osta sain, olin väga õnnelik.
Moe- ja tantsukooli loomisega algasid erinevad esinemised tantsude ja moekavadega. Ühes moeetenduses osales isegi Pärnu teatri näitlejanna Siina Üksküla. Hotell Victoria restoranis tegime Moekohvikute sarja, kus Tõnu Reinu klaverisaatel laulis noor Kaire Vilgats. Esitlesime eesti moekunstnike loomingut. Kolmel suvel 1993–1995 korraldasime Moe- ja Tantsupäevi, kuhu kutsusime kokku üle Eesti moe- ja tantsukoole: toimusid moeetendused, kus esitlesime autoriloomingut, oli modellide võistlus ja tantsude hindamine. See oli suur organiseerimine, olin selle ettevõtmise sisu generaator ja lavastasin moeetendusi, kuid korraldusega oli seotud kogu Marioni kooli õpetajaskond ja teisigi inimesi. Merike Veskus käis meil moesaadet filmimas. III moe- ja tantsupäevadel oli osalejaid üle Eesti. Toimus kaasaegse tantsu õhtu, kus esinesid Viljandi Evestuudio, Tartu Hetero (nüüdne Just tantsukool), Viljandi kultuurikolledž, Riia And Us trupp, Moskva tantsuteater Kaanon. Suurel moeõhtul olid külalistena väljastpoolt Moskva noored moekunstnikud. Lauludega kaunistas seda õhtut Mare Väljataga. Nendel päevadel astus tantsuprogrammiga üles ka Lancyst eraldunud tantsurühm Pantera – needsamad tüdrukud tantsisid Estonia laeval, kui see uppus. Aktiivsed abilised ja osalised olid ka vennad Tiit ja Teet Kask. Tänu Teedule sai Pärnu teatris näha Rootsi kaasaegse tantsu trupi Bullet Proofi Euroopa turnee avaetendust. Jens Östberg ja Teet Kask viisid läbi töötube tantsijatele.
Viljandi kultuurikolledžisse kutsus mind 1994 õpetama Eve Noormets. Oli vajadus uue ja värske järele ja minul olid Viinist saadud kogemused. Alguses olin seal ühe õppeaasta 94/95. 95/96 hooaeg oli keeruline – aasta kui ma tervise tõttu mingi aeg üldse ei tantsinud. Põlesin läbi. Olin selleks hetkeks juba pea kakskümmend aastat õpetanud, loonud, organiseerinud ja Marioni loomisega keerasin veel vinti peale. Arvan, et läbisin kergelt depressiooni, kuigi sellel ajal selliseid diagnoose ei jagatud. Magasin kolm kuud kodus ja tulin sellest ise välja. 1996 läksin uuesti Viljandisse ja õpetasin seal aastani 2013. Viljandiga algas uus etapp ja otsustasin 1997. aasta suvel oma moe- ja tantsukooli tegevuse lõpetada. Viljandis olin tavaliselt kaks päeva – seal õpetasin tulevasi tantsuõpetajaid. Pärnus jätkasin 2003. aastal tantsutundide andmist huvihariduses Pärnu WAF tantsukoolis. Hiljem andsin tunde moe- ja tantsukoolis Gabriele ja balleti- ja iluvõimlemise stuudios AINULA. Kõik järgnevad aastad möödusid nii Viljandi ja Pärnu vahet kui ka mujal Eestis ringi sõites. Üheksakümnendate teisest poolest kuni aastani 2006 importisin Saksa salongikosmeetikat ja sõitsin salongide vahet mööda Eestit. Olen elu jooksul igasuguseid töid teinud. 2013-2016 tegin Pärnu Päikeseraadios intervjuusid väga huvitavate inimestega erinevatest eluvaldkondadest. Sain eetri kaudu süstida inimestele vajadust ennast liigutada ja tahet enda eest hoolitseda.
Viljandis alustasin kehatöö tundidega. Üliõpilased hakkasid esitama igasuguseid küsimusi keha kohta ja mul endal olid vastusteta küsimused. Sukeldusin tantsuteadusesse, süvenesin anatoomiasse ja kinesioloogiasse. Läksin Tartu ülikooli kehakultuuri anatoomia täiendkoolitusele, kus kohtusin õpetaja Hannes Tomuskiga, kelle juurde anatoomikumi paar aastat oma Viljandi tudengeid viisin. Ühel hetkel võtsin julguse kokku ja otsustasin, et võin hakata ise rääkima. Mõni tudeng soovis väga teoreetilisi teadmisi, aga minu arvamus on see, et esmajoones peab tantsuõpetaja oskama mõista keha kui terviklikku süsteemi – painutajate-sirutajate omavahelist suhet, liigeste joondumist ja liikumisulatust. Keha liigeste liikumiste suunad, ulatused ja võimalused on ühed – kas painutan-sirutan, pööran-ringitan, eemaldan-lähendan. Kõik tantsustiilid kasutavad samu mudeleid ja mustreid. Nüüd on küsimus, millises esteetilises võtmes neid serveeritakse. Õpetaja puhul on oluline osata teist keha jälgida ja näha võimalusi arendamiseks-parandamiseks. Üksiku lihase nime teadmine peast ei oma peamist tähtsust.
Viljandi tudengid oma väga erinevate küsimuste, probleemide, võimaluste ja võimekuste, lähenemiste ning suhtumistega kehasse, tantsimisse ja treeningusse on andnud mulle inimkehast hästi palju kogemusi. 2005 sattusin juhuslikult rahvusvahelise tantsumeditsiini ja -teaduse organisatsiooni IADMS peale, mille alguse juures oli kunagi ka Martha Myers. Mina olen konverentsidel osalenud 2005, 2006, 2009, 2010, 2019. Seal on ühe katuse all erinevate elualade spetsialistid: füsioterapeudid, kirurgid, psühholoogid, tantsuõpetajad ja somaatiliste distsipliinide õpetajad. Konverentside põhiteemadeks on teadmiste jagamine sellest, kuidas keha töötab-liigub ja kuidas hoida keha tervena. Teadupärast teadmised kogu aeg täiustuvad. 90ndatel, kui mina oma õppejõuteed alustasin, oli kuvand balletist, et see on kehale väga kahjulik ja tuleb teha kaasaegset tantsu, kuna see on erinevalt balletist kehasõbralik. Praeguseks aastaid tantsuteaduse sees olnuna ja ise kogenuna on mu seisukohad teisenenud ja täna ma ei ütle, et ballett on kahjulik. Ma ei ütle enam ka seda, et tantsijad ei tohi joosta – olen seda öelnud, aga see ei päde. Ükskõik, milline tantsustiil ja liikumine võib üleüldse olla kahjulik või kasulik olenevalt sellest, kuidas seda sooritada. Arvestada tuleb mitmete teguritega. Kas keha on piisavalt võimekas? Kas keha on üldse struktuuriliselt võimeline midagi tegema? Mis tasemel mingi tehnikaga tegeleda? Kas eesmärgiks on tippu, esinejaks-koreograafiks, jõuda või lihtsalt harrastada? Lõpuks võib iga liikumine keha lõhkuda, kui seda mõistusega teha ei oska. Kui aga olla teadlik, mis liikumismustreid endasse luua ja millist närvi-lihaskoordinatsiooni arendada, siis on olemas ka mõistmine, et mida rikkalikum on liigutuslik tegevus, mida elu jooksul teha, seda enam tantsustiile on keha võimeline elu jooksul tantsima, sest kogu kogetu on keha võimekus ja tunnetus.
Astusin 2005 IADMSi liikmeks, maksin liikmemaksu ja sõitsin kohe Stockholmi konverentsile. Üksinda. Ma ei olnud kunagi enne Stockholmis käinud. Konverents oli kallis, kuna neid korraldatakse kallites hotellides. Otsisin endale eraldi soodsama ööbimise ja seiklesin linnas kaardiga. Konverentsil sain tuttavaks Annemari Auterega, kellega saime headeks kolleegideks. Tutvusin ka Luksemburgis tegutseva Emmanuela Jacopiniga, kes on koreograaf-lavastaja ja kehatöö propageerija, ja paljude teistega. Kui minna kuhugi sellisesse kohta ja pagas on suur, teadmisi on palju ja siis seal kuulata, siis algul võib tekkida mingi irooniline või üleolev suhtumine. Mina olen võtnud sellise joone, et kui kuhugi kuulama või kaasa tegema lähen, siis ma “unustan ära”, et ma tean. Püüan kuulata ja teha kaasa nii, nagu oleks see minu jaoks täiesti uus ja siis hakkavad avalduma ka uued teadmised ja kogemused.
Plaan oli Eestis ka selline konverents korraldada. Üldse tahtsin Viljandis väga tantsuteaduse suunda arendama hakata, toonane kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja oli selles osas samuti toetav. 2006 toimus IADMSi konverents Palm Beachil. Seal kutsusin inimesi, kellest paljudega olin juba eelmisel aastal tutvunud, Eestisse esinema. 2007 toimuski Viljandis akadeemia alt konverents “Meditsiin ja teadus tantsija teenistuses”. Esinejate sõit, majutus ja söök olid kinni makstud, aga esinemise tegid nad tasuta – Labani tantsukooli õpetajad Londonist, Rootsi balletiakadeemia lektorid, Annemari Autere, Derrick Brown, kes rääkis toitumisest ja ka minu doktoritöö juhendaja Mati Pääsuke. Teine tantsuteaduskonverents “Terve tantsija. Terve tantsuõpetaja“ toimus 2010 Tartus, seda korraldasin koos TLÜ koreograafia õppetooli ja TÜ kehakultuuriteaduskonnaga. Selle korra tippesineja oli professor Rodney Grahame Londonist, kes töötas siis University College Hospital Hypermobility Clinic’us ning on rahvusvaheliselt tunnustatud reumatoloog/teadlane. Ta käis Eestis koos oma naisega ja nad kinkisid mulle toataime, mis kaunistas minu kodu väga pikalt. Sellel konverentsil tegi töötoa ka Maret Mursa-Tormis Alexanderi tehnikast ja füsiaater Ragnar Viir istuva asendi väljakutsetest.
2008. aasta veebruaris oli mul autoavarii ja see lõi kõik sassi. Ma jäin roolis magama – ületöötamise tulemus. Ületöötamine on midagi, mida ei tohiks mitte keegi teha. Sõitsin sellel päeval autoga marsruudil Pärnust Tartusse ülikooli õppima, Tartust Viljandisse akadeemiasse õpetama ja siis õhtul tagasi koju Pärnusse. Viimasel lõigul toimus avarii. Ma ei ole sellest õnnetusest väga rääkinud ega käinud psühholoogi juures. Ma ei mäleta õnnetusest eriti midagi ja ma tegelikult ei tea, mida see muutis ja minuga tegi. Lisaks enda elule seadsin ohtu oma viieaastase tütre Marise elu, kes minuga koos autos oli. Pääsesime õnneks eluga. Minu kogu vasak pool sai korralikult kannatada. Kui mul ei oleks selleks hetkeks olnud neid teadmisi, kuidas kehaga töötada, siis ma arvan, et ma käiks praegu kepiga ja ma ei tantsiks. Praegu on nii, et paremal jalal saan üles hüpata, aga vasakul on vaevalt tõuge olemas. Vasakul jalal on närvikahjustus olenemata sellest, et arstid ütlesid, et kõik on korras. Ma võiksin oma arstidele rääkida, mis kahjustus mul tegelikult on, aga see ei muuda olukorda. Suurim kaotus on see, et ma ei saa enam hüpata. Kui meeletult mulle meeldis suurte hüpetega üle saali lennata!
Avarii toimus ajal, kui olin just 2007 sügisel alustanud Viljandis õppekava juhtimisega ja alustanud ka õpinguid doktorantuuris. Avariijärgselt astusin ma päris kiiresti töörattale tagasi, mõtlemata tol hetkel oma tegelikule võimekusele ja energiale. Mõtlesin ainult uuesti jalule saamisele ja edasi minemisele. Kui midagi sellist läbi elada, siis võib mõelda, et olen tugev ja saan ilma professionaalse abita hakkama. Ja ma saingi ise hakkama, aga tegelikult ei olnud mul taastumise ajal kedagi kõrval, kes oleks toetanud, kui hakkasin tegutsemisest loobuma. Oli nii, et ma juba käisin ja Meeli Pärna kutsus mind 2009. aasta sügisel WAF tantsukooli 9.–10. klassile tantsutehnikat õpetama. Andsin tunde, aga minus tekkis kompleks sellest, et ma ei saanud ette näidata. Näiteks oli tarvis ette näidata mingit hüpet ja siis ma pidevalt vabandasin enda pärast, et ma ei saa õigesti näidata. Otsustasin, et ma ei saa enam sellist tantsuõpetaja tööd teha ja andsin õpilased Liina Ojatammele edasi. Keskendusin ise somaatilisele kehatööle. Praegu on mul kahju, et tol hetkel ei olnud kedagi, kes oleks öelnud, et ära tee seda. Ära lõpeta tantsimist! Arvan, et kui ma poleks sel hetkel loobunud, siis arvatavasti liiguks ma praegu paremini ja rohkem. Nüüd on mul aga see kogemus, kuidas kahjustusega kehapool on mõjutanud tervet poolt, kuna haige vasaku poole tõttu ei ole teinud parema poolega maksimumulatuses liikumisi. Jällegi õppetund. Järelikult on mulle selline tee ette nähtud ja pean need õppetunnid läbima. Kogemused, mis pensionile jäädes saan raamatusse panna.
2009–2019 jagasin liikumisaparaadi anatoomia ja tantsukinesioloogia teadmisi Tallinna ülikooli koreograafia õppekava üliõpilastega. 2013 oli väga tore kogemus Tallinna balletikoolis, kus andsin pilootprojektina terviseõpetust tantsijale. Rohkem mind ei kutsutud – võimalik, et olin liiga teistsuguse jutu ja lähenemisega ja pealegi ei ole mul ju kinesioloogia- või füsioteraapiaalast paberit, olen nn self made. Kui mul muidu ei ole kehaterapeudina, mida ma oma teadmiste ja kogemuste poolest tegelikult olen, ühtegi litsentsi, siis üks litsents mul aastast 2013 on. Ann Cowlin Yale ülikoolist, kes ise on endine tantsija ja kellega esmalt kohtusin Ameerikas ja hiljem Haagis, on Dancing Thru Pregnancy meetodi looja, praktiseerija ja selle meetodi õpetajate koolitaja, ning selle litsentsikoolituse ma läbisin ja sooritasin eksami online.
Kui nüüd mõelda, milline on antud meetodi seos tantsuga, siis ennekõike on see tantsu-kehatunnetusest lähtumine harjutuste disainimisel ja sellest tulenev mõtte suunamine sooritamise ajal – selline lähenemine iseloomustab minu kehatöötunde üldiselt. Kasutasin toole ja suuri võimlemispalle. Mulle tohutult meeldib suure palliga harjutusi teha. Praegu on mul kodus ainult üks pall – ülejäänud andsin Pärnus lõpetades WAF tantsukoolile. Tegime spetsiaalselt rasedatele mõeldud kõhu- ja seljalihaste harjutusi ja plie’sid ning jalasirutusi. Lõpetasime mõnusa tantsulise liikumisega. See hoiab lihased tegevuses ja toonuses, ka kõhu ja vaagnapõhja. Sünnitusprotsessi on sedasi kergem läbida, sest lihased on aktiivsed. Liikusime nii, et vabastasime lihaskudedesse ja sidekoesse tekkinud pingeid. Kui tunda kehas pingesolekut või valulikkust, siis see pinge võib tegelikult olla ainult sidekoes, mitte lihaskoes. Kui sidekude pingesse tõmbub, siis kleepub see kokku ja ei liigu enam. Lihased ei saa libiseda. Vabastades taastub libisemine. Sidekude on meie kehas nagu ämblikuvõrk, see seob kõike ja reageerib kõigele, mida me teeme ja kogeme. Näiteks pinged kaelas võivad mõjutada alaselja olukorda. Siit jõuab Thomas Myersi anatoomiliste rongideni, mis on meetod, kuidas vaadelda fassiapaelte kulgemist ja pingeid vabastada. See toimib, olenemata kehast. Tunne, mis vabastades tekib: kõik on suurem ja avaram, liigesed liiguvad. See on ka rasedatele vajalik. Naine kannab raskust ja hakkab end tihti hoidma mingites kindlates asendites. Kui raseduse ajal töötada, siis see mõjutab samuti. Pingete vabastamine loob inimesele parema enesetunde ja lõpuks teeb ta ka koduseid töid ja kõike muud parema meelega.
2013 lõpetasin Viljandis õpetamise. Viljandi kultuuriakadeemia on olnud oluline peatükk minu elus. Tänu Viljandile süvenesin keha füüsilise toimimise avarustesse ja mul oli võimalus arendada tantsuõpetajatele nende teadmiste edasiandmise meetodit, tegevuslikku anatoomiat. Viljandi periood oli täis pidevaid muutusi-arenguid nii tantsukunsti kui tantsuõpetuse mõistmises, stiilirikkuses kui ka loomeprotsessides. 2007. aasta sügisel võtsin vastu väljakutse juhtida tantsu õppekava, mis sattus omakorda kõrghariduses ja akadeemias toimunud muutuste tõmbetuultesse. See ei olnud kerge ja ei jäänud tulemata ka vead. Kuid üks veendumus on mul tänaseni: tantsuõpetaja baaskoolitus peab võimaldama katsetada-õppida-avastada võimalikult erinevaid tantsutehnikaid. Loobusin Viljandis õpetamisest ise – see oli karm otsus ja ma ei ole sellest eriti rääkinud. Koolis olid meie etenduskunstide osakonnas keerulised sisemised protsessid ja jäin kahe kõva kivi – Kalju Komissarovi ja Anzori Barkalaja – vahele. Sain ka meie uuelt noorelt osakonnajuhatajalt otsese vastuse, et tantsuteaduse suund ei ole huviväljas, ja ma leidsin, et mul ei ole seal koolis enam midagi teha. Ja mul lastigi lihtsalt minna. Tegelikult tunnen just sellest õpetamisest puudust.
Kui Viljandist lahkusin, hakkasin Pärnus tööd otsima. See ei õnnestunud kuidagi, küll olin ma ülekvalifitseeritud, küll jäi puudu mingi eriala paberist. Võtsin end töötuna arvele ja Töötukassa toel avasin 2014 Pärnus enda teise kooli. Sedakorda siis tantsu- ja liikumiskooli, millest tänaseks on kujunenud stuudio Tark Keha. Alustades olid tantsurühmad lastele ja noorterühm, õpetajateks Hellevi Maasepp, Marten Penu, Olavi Kõrre ja Triin Lepik. Mina tegelesin täiskasvanute poolega. Kuna mul oli Pärnus väga pikk paus olnud ja linnas tegutsesid suurepärased tantsukoolid, siis ei läinud see uus tulek väga hästi. 2017 jätkasin üksinda täiskasvanute ja vanemaealiste tundidega ning koroonaaeg, muutused isiklikus elus ning kolimine Tartusse tingis lõpuks Pärnu stuudio sulgemise.
2015 hakkasin töötama ühe vanaprouaga, kelle jaoks valuvaigistid olid igapäevasteks kaaslasteks ja tema saatus pidi tugeva skolioosi tõttu lõppema ratastoolis. Temaga koostöös jäi ratastool tulemata. Proua liikus ja võimles ning teeb seda minu õpetusele tuginedes tänaseni. 2016. aasta algusest alustasin oma koolis tööd vanemaealistega, nende tundides on fookus liigestega töötamisel, lihasjõul, koordinatsioonil, painduvusel ja tasakaalul. Minu juures on käinud võimlemas ja ka individuaaltundides naised, kellel on probleemid kas liigeste või lihaskonnaga. Olen neid abistanud ja juhendanud, kuidas ennast ise aidata.
2021. aasta suvel kolisin Tartusse. Tegin siin hiljuti tööotsingu käigus ise kehaga füüsilisi katseid – õppisin tundma tööturul pakutavaid töid, mida enamasti teevad naised. Teadmist sellest, kuidas mingi töö nii füüsiliselt kui ka vaimselt inimest mõjutab, millised on töö tegemise tagajärjed ja kui palju vaimne stress omakorda kehasse pingeid tekitab, ei saa enne, kui see ise läbi teha. Praegu õpetan kolmveerandi kohaga Pärnu täiskasvanute gümnaasiumis distantsilt e-kursust. Alustasin seal 2017 inglise keele õpetajana, aga viimased neli aastat olen õpetanud uurimis- ja praktiliste tööde aluseid ja juhendan lõputöid. Tänu sellele tööle saan piisavalt põhitasu ja ei pea pabistama, kui palju tantsutunde andma peaksin, et hakkama saada. 2021 otsisin tööd, kuna polnud kindel, kas jätkan Pärnu täiskasvanute gümnaasiumis õpetamisega – seis soosis tööotsinguid.
Kevadel proovisin abilise tööd istikuäris. Mulle meeldivad taimed ja meeldib väljas olla. Esimesel päeval oli vaja väikeste kärudega istikuid vedada ja tõsta ja siis rohida. Pooletunnise söögipausi ajal sai istuda. Tööpäev kestis kümme tundi. Mina, 61-aastasena ja vigastusega, tegin tööpäeva ära. Ma ei olnud niimoodi tööd teinud ja ma ei osanud selle mõju hinnata. Jõudsin õhtul bussijaamast jalgsi Pikale tänavale koju ja kukkusin voodisse. Ma ei olnud suuteline isegi põrandale heitma! Keerasin ennast seal ühe külje peale ja tegin Anat Banieli ühte õla liigutamise harjutust ja hakkasin sedasi keha vabastama. Hiljem teine pool. Kirjutasin istikuärisse, et ma ei saa seda töökohta võtta. Keha ei ole suuteline. Mu vasak pool on närvikahjustusega ja ei kannata raskusi. Juhataja ütles, et tule proovi ikka, paneme su kassasse ja müügisaali. Paar nädalat oli kõik hästi ja võõrasemasid oli väga vahva välja laotada. Ükspäev toodi äri õuealale suur hunnik multši, mille laiali ajamiseks võeti tööampsuga kaheks päevaks noormehed tööle. Kogu tööd tehtud ei jõutud ja hunnik jäi järele. Ettevõtte omanik ütles, et meil, kolmel naisel, kellest üks on esiaias, üks saalis ja üks tagaaias – ei saa pissile, ei saa sööma, sest keegi peab kogu aeg olemas olema –, tuleb see laiali ajada ja ülejääk ära vedada. Meesterahva nägemus naistööjõu füüsilisest võimekusest. Paar päeva läks mööda. Laudisest konteineri sees saabusid elupuud, mida tuli istutama hakata. Esimesel päeval tegeles sellega minuvanune naine, kes ronis tooli pealt konteinerisse sisse, et puud üle ääre hiivates maha tõsta. Konteiner oli laudisest ja selle asemel, et paar lauda eest ära võtta ja istikud välja tõsta, pidi inimene sisse ronima ja need välja tõstma. Ajuvaba. Järgmine päev saadeti mind istutama. Ütlesin, et ma ei saa neid istutada, sest muidu mind homme ei ole siin. Lubati aidata ja suunati tööle. Alguses tõstis kümmekond puud konteinerist välja üks naistöökaaslane. Mina vedasin käruga multši ja istutasin – hiljem tõstsin kõik ülejäänud istikud ise konteinerist välja. Olin nii kange küll – mõju kehale ei tunne ju enne, kui tegu tehtud –, et tegin selle töö ära ja siis otsustasin, et see töö ei ole minu jaoks. Järgmine päev hakkasin ennast Feldenkraisiga taastama. Normaalse kehalise seisundi saavutamine võttis paar päeva aega. Kindlasti on minu keha vigastuse tõttu tekkinud disbalansile lihaskonnas ja sidekoes nõrgem ja õrnem. Sellegipoolest huvitaks mind kui keha tervisega tegelevat õpetajat see, kuidas naised ennast päriselt sellistes töökohtades tunnevad. Kui palju käivad arstide vahet ja kui palju tarbivad valuvaigisteid? Kuidas nad emotsionaalselt ennast tunnevad ja kui palju nad üldse kaasnevat vaimset pinget tunnetavad? Tegin veel paar katset nn lihtsate, kuid füüsilist võimekust proovilepanevate töödega – tekkis huvi selle vastu, kuhu ja kas üldse minuvanune naisterahvas tööd võiks saada.
Need katsetused enda peal on pannud mind ka mõtlema, kui palju tervemad oleksid meie inimesed, kui töökohad mõtleksid, kuidas töid organiseerida. Bensiinijaamas on näiteks üks vahetus kaheteistkümne tunni pikkune, aga leti taga ei ole pukki istumiseks, sest töö ajal istuda ei tohi. Mida aga ütlevad töötaja jalad, selg? Vahepeal võib minna veerand tunniks taha istuma. Miks ei võiks olla pukk, kuhu ennast hetkeks toetada, kui kliente ei ole? Sellistele asjadele ei mõelda. Sellistes töödes tunneb end ühel hetkel lihtsalt orjana, aga eks see ole teenistus kõigile neile, kes pärast neid vaevustega inimesi ravivad.
Tantsukool Errorisse sattusin nii, et tegin 2023 kevadel Facebooki postituse, et otsin Tartus tööd ja minu kolleeg ja kursaõde Marika Hanson kirjutas mulle, et Errori tantsukooli inimestega ühendust võtaksin. Ta soovitas mind. Nad on seal väga asjalikud ja toredad. Alguses läksin jutuga, et soovin täiskasvanute teraapilise suunaga tegeleda. Selgus aga, et hakkan õpetama ka kahekümnele 10–11-aastastele tantsutehnikat, ja siis hiljem öeldi mulle, et võtan ühe 5–6-aastaste rühma ka. Ütlesin neile, et ma ei ole väga ammu nii väikestega tundi teinud, aga nad usaldasid ja innustasid mind. See oli tore, sest kui usaldatakse, siis ei hakka ise ka kahtlema. Võtsin vastu otsuse hakata väikeste lastega uuesti tantsutunde tegema. Kui nüüd tundi lähen, siis ma ei piira ennast enam selle mõttega, et ma ei saa olla tantsuõpetaja, sest ma ei saa kõike ise ette näidata. Ma ju tantsin ikkagi! Meil on tundides huvitav, rullime ja hüppame, oleme loovad ja mängulised ning tunnid on tõeliselt põnevad. Täiskasvanute tunnid algavad ka peagi.
2022 sügisel läksin Shate tantsukooli juhi Krõõt Kiviste juurde ja pakkusin enda tunde vanemeaelistele. Hakkasin Tartu Tantsuakadeemias juhendama tunde vanusele 55+. Seenioritega ehk siis naistega vanuses 65+ tegelen Tähtvere päevakeskuses. Kõige vanemad on 85+. Nemad tahavad väga tantsida. Täiskasvanute – ja eriti vanemaealiste – maailmas on esmalt suurim takistus see, et kõik teavad täpselt, kuidas tegema peab. Tuleb jõuda sinna, et nad korraks oma teadmised ära unustaks. Pole oluline, kas teed enda arvates õigesti või valesti. Ei pea pingutama. Lase vabaks. Liiguta luud. Kui esmasest “õigesti” tegemisest üle saada, siis õpib inimene ka selles vanuses keha tunnetama ja vabalt liikuma. See on ilus. Lisaks harjutuste tegemisele tantsime me alati – see on emotsionaalne pool, mis on niivõrd paljupakkuv. Panen mingi Ladina-Ameerika latiinorütmid mängima ja samba-rumbalik liikumine läheb lahti. Nüüd hakkasin seenioritega tegema balkani tantse, mida veel Pärnus elades 2017–19 Olavi Kõrre Balkani muusika ja tantsude trupi Balkan Horo koosseisus ise omandasin ja tantsijatele õpetasin. Neis tantsudes on koordinatsioon, rütm, erinev liigutuste kiirus ja tasakaalumomendid. Kui ise õppisin, siis kiiremaid tantse tantsides, kus oli vaja rõhklööki, oli see väga hea mu haige jala pöia motoorikale. Alguses ei saanud kiireid samme teha, hiljem juba sain. Rõhklöökides on vasak jalg tuimem, aga kui ma viitsiks iga päev trenni teha, siis saaksin jala kindlasti rohkem liikuma. Tartus olen sisenenud veel ühte valdkonda – puuetega laste ja noorte maailma. Olen tugiisik ja kasvataja Eesti Agrenska fondi nädalavahetuse hoidudes ja pereprogrammis.
Tunnen ausalt puudust sellest, et saaksin rohkem oma teadmisi kehast jagada, sest teadmised loovad lähenemise kehale. Praegu räägin neist asjadest vanemaealiste tundides. Hetkel teen ühe naistegrupiga, kus on juuksur, õmbleja ja raamatupidaja, Zoomis Feldenkraisi-põhist kehateraapiat. Kui pidin 2018 Pärnus oma kooli tegevuse rahaliste võimaluste tõttu lõpetama, siis naised ei tahtnud lõpetada ja tulid mulle koju liikuma. Kui Tartusse tulin, kolisime Zoomi. Mul on hea, sest ma ise pean ju niikuinii neid harjutusi tegema ja nemad motiveerivad mind. Alustame alati pingete vabastamisest ja paneme selja liikuma. Tekitame liigestesse ruumi. Harjutuste tegemine annab energiat ja vabastab valust. Igaühel pingestuvad sõltuvalt tööst, harjumustest, mõtetest ja tunnetest erinevad piirkonnad. Tihti valin harjutused iseenda vajaduste järgi, teades seejuures, et need mõjuvad igal juhul ka teistele hästi.
Kui olla terve päev arvuti taga istunud, siis ei ole mõistlik kohe jõusaali pumpama minna või tantsima hakata, vaid enne tuleb vabastada kogunenud pinged, sest mida vabam on keha, seda paremini saab liikuda ja tantsida. Kui ennast vähem survestada ja toota vähem mõttelaadi, et tuleb kiiremini, kõrgemale ja kaugemale, saab luua mingi teise tunnetuse – vabanemise –, siis on inimese tants kõige ilusam. Siis ei sooritata liigutusi, vaid tantsitakse. Tants on igaühe sees. Minu jaoks on see midagi, milleta ma olla ei saa – ma liigun ja väljendan-väljendun selle kaudu. Mulle meeldib muusika saatel tantsida. Mul ei ole ühtegi lemmikstiili, meeldib kõike katsetada. Praegu ma enam kõike teha ei saa, aga kui mul ei oleks vigastust, siis prooviksin tänavatantse ka.
Saaks kuskilt miljonid, küll siis läheks-käiks ja õpiks-vaataks. Tahaks vähemalt kord elus minna Thomas Myersi juurde, kasvõi tema lahkamissessiooni vaatlema. Olen vaadanud Gil Hedley’ väga hästi tehtud videosid, kus ta liigub kiht-kihilt, esmalt nahk ja rasvkude ja nii edasi, inimkeha sisse kuni luudeni välja. Minus see ebamugavust ei tekita. Inimkeha on aparaat ja see on huvitav. Raamatuteadmised võivad tihti luua mitte täiesti adekvaatse ettekujutuse. Näiteks lihased, mis on raamatutesse joonistatud väga selge piiriga, on kehas tegelikult segunenud. Ühendatud sidekoe kaudu. Inglise keeles kasutatakse selle kohta terminit fusion. Kui töötada ühe lihasega, siis see mõjutab paratamatult teist, soovigu me seda või mitte. Inimkeha on üks ääretult sügav omaette universum.
