Mul on sellised seinast seina tunded. On tunne, et tegelikult ma ei taha meenutada, samas jällegi tunnen, et okei – ma võin ju ka. Ei taha minevikku ära uppuda, isegi sinna vaadata ei ole tegelikult teab mis huvi. Elan kuidagi nii selles hetkes, et tundub, nagu elaks mitut elu järjest ühe eluea jooksul.
Esimest kohtumist iseenda loomingulisusega mäletan hästi. See juhtus koos vanavanematega nende Tallinna kodus. Veetsin päris palju aega koos vanaemaga – ta oli eriliselt omamoodi, üsna lapsemeelne. Laulis igasugu kummalisi laule – minu arvates lõi vanaema oma laulud ise, need olid seetõttu üsna jaburad, sõnade poolest. Ta ilmselt lihtsalt laulis seda, mis pähe tuli ja improviseeris. Kuulasime plaadimängijalt Kukerpille ja Onu Remuse jutte. Mõnikord võttis vanaema mind tantsima. Mäletan, kuidas köögis valssi, polkat, rumbat, isegi sambat ning galoppi vihtusime. Veel mäletan end erinevaid rahvatantsu- ja peotantsusamme õppivat. See ilmselt juhtus kuskil 5-aastasena, kui hakkasin esinema. Võtsin tabureti, ronisin sinna otsa ja kukkusin luuletama, kõva häälega ja pühalikult. Ronisin tabureti pealt alla ja tantsisin/trallitasin köögis. Ronisin uuesti taburetile ja laulsin. Otsa tegin näitemängu. Ühesõnaga kõike järjest, korraga või läbisegi. Vanaema ja vanaisa hakkasid naerma südamest, lõbus oli ning nad julgustasid mind. Vanaema Linda kädistas muidugi kogu aeg, aga vanaisa Hugo oli üldiselt üsna introvertne, tihti lihtsalt sõi laua taga oma suppi, kala ja leiba ning eriti midagi ei rääkinud. Kuulas küll, aga ei rääkinud. Tol ajal ei kujutanud ettegi, mida ta võis mõelda või arvata. Sel korral aga suutsin ma ta naerma ajada. See oli esimene kord, kui mäletan vanaisa emotsionaalselt reageerimas. Sain aru, et minus midagi on ja temas midagi tekkis. Pärast seda kogemust kinnitasin endale, et ma võin nii luuletada kui ka kõike muud teha. Tihti rääkis vanaema, et mu isa Jaan oli napsusena luulevormis/riimis end väljendama hakanud. Hiljem teismelisena kirjutasin tõepoolest ka lauasahtlisse luuletusi.
Alles paar aastat tagasi meenutas mu ema mu isast ühe elutõese loo. 70ndatel hipiajastul ühel harval korral, kui ema Merike (18aastane) isaga (20aastane) baari läks, palusid isa sõbrad isal tungivalt tantsupõrandale minna. Isa puikles esialgu vastu, kuid sõbrad mangusid nii kaua, kuniks ta nõustus. Kui ta kord seal juba oli, läks ta muusikasse/tantsimisse nii sisse, et ei suutnud lõpetada ning nii võis ta end tantsima unustadagi. Ilma kindlate sammudeta, stiilita, lihtsalt nii, nagu ta oli ja tal välja tuli. Ma teadsin kohe, millest ema räägib – väga tuttavlik tundus. Vaat siis, kust mu armastus ja kirg tantsu vastu pärit on. Isast ei tea ma tegelikult suurt muud midagi, sest ta läks ära, kui olin kolmene.
Kui ma sündisin (Tallinnas 1970), oli mu ema ikka noor, mis noor, ta tahtis edasi õppida. Mina olin alguses ööpäevases sõimes, hiljem lasteaias. Tol ajal oli tavaks, et lasteaeda pandi terveks töönädalaks, nädalavahetusel sai siis koju tulla. Eelkoolieas olen siis peamiselt üles kasvanud nõndanimetatud nõukogude kasvandike gruppides, kus oli tagatud kindel päevaplaan ehk stabiilsus ja kord. See rutiin polnud teatud põhjustel lõppkokkuvõttes üldsegi halb. Lasteaias pandi mind ikka ka alati esinema. Eriliselt mäletan hetke kui rühma saali toodi esimest korda lintmakk, kasvataja pani selle tööle – kõlanud hääletämber ning maagiline meloodia vallutasid toona mu üdini, mõned laulud kummitavad siiani (näiteks “Goodbye my Love”). Mingil hetkel aastaid hiljem sain teada, et lood, mida kuulasime, kuulusid Demis Roussosele.
Kolisime emaga Hiiumaale, kui läksin esimesse klassi. Väikse saare elul on oma eripära – ajaga kujunevad välja kohaspetsiifilised elumustrid. Hiiumaal räägitakse, mõeldakse, elatakse, hingatakse justkui teistmoodi. Kui lugeda Hiiumaast ja hiidlastest kirjutatud raamatuid, siis enamik kõneleb millestki erilisest, mis on vaid saare elanikele arusaadav. Ja ma olen sellega päri. Mäletan sellest ajast tunnet, et mind ei võetud esialgu omaks – olin võõras ja sisserännanu, kes ei mõistnud saare elu ning omade ja võõraste vahel tehti korralikult vahet. Keeruline oli lapsena sellega toime tulla, hiljem harjusin ära. Kui sa pole elanud vähemalt kümme aastat jutti saarel, siis pole sa mingi õige hiidlane. No ega ma ei osanud tahtagi saada hiidlaseks! Mis siis, et mu võõrasisa oli tõupuhas juurtega, põlvkondi saarel elanud õigete hiidlaste järeltulija ja mu kaks nooremat õde siis ka poolenisti. Kõik see tundus toona nii kummalisena …. aga ma hakkasin ikkagi lõpuks kõike armastama, ka neid omamoodi suhtlusi/suhtumisi, sulandusin sisse. Mul olid toredad sõbrad ja palju vabadust, totaalselt palju! Tundsin, et tegelikult ma nagu lendasin – hõljusin karjuvate kajakatega koos eri tugevustega tuultes, juuksed lokkis/sassis/elektrit täis. Minus lõi välja loomulik huvi, metsik looduslaps, millest omakorda võis kujuneda eufooria, ülevus, kirg ning ka olemuslik pühendumine elule endale. Teatav poeesia, loomingulisus ja kohalolu väga väikestest asjadest ja isegi kohati mitte millestki – need puudutasid mind sügavuti. Kasvasin ise – ei lubanud end kasvatada, teadsin, mida tahan!
Praegu olen Hiiumaaga seotud nii palju, et suviti püüan seal võimalikult pikalt olla. Mõnus on lapsepõlve tänavatel rattaga sõita. Armastan ka mere ääres sõna otseses mõttes hulkuda, kaotada aeg ja lihtsalt kulgeda. Meeldib kivil raamatuid lugeda, sadamas loojangut vaadata, päikese soojuses nurruda nagu kass ja selle valguses unistada. Erilisi tajusid hõlmavad suve tuuled, õhk ja vesi, liiv, kadakad, lopsakad roosipõõsad ja põldudel kasvavad ravimtaimed, isegi umbrohi, aiamaa, tormine meri, paduvihm, mets koos rammusa samblikuga ja sinna juurde kuuluvad lõhnad. Samuti pereliikmetega teejoomine, jutuvestmine päikeseküllases köögis. Mind kiskus kevaditi varakult külma vette, lapsepõlve suved veetsin meres tundide viisi mängides, ujudes ja akrobaatilisi trikke õppides. Hiiumaa suvi tähendab mulle lõputut romantikat, ma laen oma patareid seal täis ja see kosutab hinge.
Elasin Hiiu KEKi (kolhooside vahenditega asutatud kooperatiivne ehitusorganisatsioon Eesti NSVs (Nõukogude Sotsialistlik Vabariik)) kolmekordsete majade rajoonis. Maju oli kümme, seega lapsi päris palju – moodustasime koos Pae tänava gängi. Palju poisse oli ja ma tundsin end selles kambas päris julgelt. Meil oli kogu aeg põnev. Katsetamised, piiri peal, siia/sinna. Me ei teinud midagi, mis oleks kriminaalseks kiskunud, aga kuna vabadust oli ohtralt, siis tuli igasuguseid ideid, mida katsetada. Umbes 13-aastasena, siis kui poisid ehitasid ise võrre, tükk aega pusisid enne, kui korda said, tahtsin minagi väga sõita. Lõpuks nad ütlesid, et mine sõida siis. Ma olin enne jalgrattaga sõitnud ja mõtlesin, no mis see siis ikka on. Võib-olla nad rääkisid enne, mida teha tuleb, aga eks ma olin tegelikult väga sapsu täis ja nii läks kõik ühest kõrvast sisse/teisest välja. Sõidu ajal läks natuke sassi ja vajutasin piduri asemel gaasi. Ratas oli lõpuks kraavis vee all, mina pääsesin napilt. Teinekord oli kardiga umbes sama lugu, et poisid olid jälle tükk aega keldris putitanud, ma nii kaua mangusin, et sain esimesena sõita. No ikka väga ärev oli nagu justkui maapinnal istuda ning kardirajal hullult kiiresti kimada. Siis läks kart jälle katki, tehniline rike ja keldrisse. Parandama.
Alates 1. klassist hakkasin käima tantsuringis Punamütsike, õpetajaks Hedi Maar. Punamütsike oli nõukaajale omane tantsuring, kus õpiti karaktertantsu ja muid lavatantse. Mäletan, et õppisime tihti kuskilt saadetud juhendite järgi samme ja skeeme, õpetajal olid kogu aeg ees paberid, millelt tuli järge ajada ja täpselt tantsud selgeks saada, see oli tüütu ja igav! Minu esimene roll laval oli kehastada kuuske kuuse kostüümis, pruunid sussid jalas – seisin dekoratsiooni asemel terve etenduse aja laval tagaseinas ja elasin teistele toredatele tegelastele kaasa. Minu mäletamist mööda oli see karistus selle eest, et ma ei käinud korralikult proovides ja siis tuldi mulle nii-öelda vastu. Mul oli häbi, alandav ja igav seal SEISTA. Mõelda vaid, et mina ja pean seisma, mina, kes ma armastasin kogu aeg palju liikuda! Toredam osa, mida meenutada – suviti toimusid tantsukollektiivi Punamütsikesega töö- ja puhkelaagrid. Elasime Suuremõisa lossis. Tööl käisime Putkaste sovhoosis, kõplasime põllul ja tegime lakas heina, suuremad tüdrukud/poisid said rohujahu kotte täita/tõsta. Mul õnnestus mõned korrad isegi Harilaiule lehmi nummerdama sõita, traktori kastis, läbi madala vee. Saarnaki laiule viidi meid samuti veoauto kastis, rappusime kruusateel ning kuna tuul oli nii tugev, et hääled kadusid teab kuhu, siis karjusime täiest kõrist ja naersime üleloomulikult valjult/palju. Pärast ootas meid ees suurtes lainetes loksuv paadikökats, nojah, kahjuks tol päeval oli merel tugev torm, laiule jõudsime läbimärgadena.
Nimetagem seda kõike ühiskondlikult kasulikuks tööks – karastamiseks/kasvatuseks –, tegin midagi, mida ei tahtnud, arvasin, et ei suuda, kuid ületasin end pidevalt nii füüsiliselt kui psüühiliselt, õppisin korralikult tööd rügama. Aastaid hiljem osalesin veel kahes Eesti õpilasmaleva rühmas. Tuleb tunnistada, et need kogemused/harjumused/oskused on mind toetanud hiljem nii spordis, tantsutreeningutel kui ka mujal elus.
Vanemana tegutsesin juba ise, isetegevus kui selline oli ja on mulle omane. Küsisin proovisaali võtmed ja hakkasin siis seal enda järgi liikumisi katsetama, soojendusi tegema, venitama. Kuulasin muusikat kassettmakilt, kassette ilmselt laenasin, endal ma ei mäleta, et oleks midagi olnud. Loomulikult tantsisin kui pöörane.
Aastatel 1988–1989 juhendasin Kärdla Keskkooli IX ja X klassi tüdrukute tantsulise liikumise tunde ja naiste tervisliku liikumise gruppi. Need olid mu kõige esimesed õpetamiskogemused. Oma klassi tüdrukud, kes ei tahtnud kehalises kasvatuses käia, pöördusid õpetaja Helve Rakkaselja poole palvega, et ma viiksin läbi tantsu- ja võimlemiselaadseid tunde – pehmemat tantsulist lähenemist liikumisele kui sport – ja see arvestati neile positiivse tulemusena. Õpetaja Rakkaselg oli põhi- ja keskkoolis meil hästi tugev ja karm kehalise kasvatuse õpetaja – ta tegi kõik ettenähtud alad ja tehnikad korralikult vastuvaidlemata selgeks.
Minu arvates olid tol ajal spordikoolid heal tasemel. Võrkpallitrennis hakkasin käima alates kolmandast klassist. Meelde on jäänud suvised treeninglaagrid Orjaku sadamas – igahommikused jooksud, pikad/rasked kõhulihaste seeriad, kätekõverdused, kohalt üles hüpped ning Optimisti klassi purjekatega purjetamine merel kai ääres. Käisime väga tihti mandril võistlustel, kuigi praamisõidud olid igavalt pikad (1,5 h), meeldis mulle teel olla ja mitte nii kiiresti koju jõuda. Tänu võrkpallile sai igas Eestimaa väikelinnas korra ära käidud. Võrkpallis saavutasin lõpuks teise astme, tänu treener Siiri Süllale. Tema kohta on vähe öelda – huumorilembene, ta oli paras naljahammas, mille tõttu olid rutiinsed/korduvad treeningud kergemad/rõõmsamad. Kooli ajal tegelesin aktiivselt ka teiste pallimängude ja kergejõustikuga, võistlesin 100, 200 meetri, hiljem 400, 800 ja 1000 meetri jooksu distantsidel. Kuna olin maksimalist, tahtsin ikka maailmameistriks saada, siis treenisingi eesmärgipäraselt/igal võimalusel. Niisiis olin trennis või tantsuringis.
Mulle tundus juhendamine esialgu loomulik, sest jälgisin kõrvalt oma treenereid ja seda, milliseid harjutusi nad kasutasid. Tekkis automaatselt soov ise ka proovida. Kui juhendamisega alustasin, siis see tundus lihtne! Ei olnud nii keeruline, et oleksin pidanud ennast kuidagi eriliselt ette valmistama, kuigi olin üpris enesekriitiline. Tundsin sellist power’it – tahtsin katsetada/proovida, läksin ja tegin. Nii ongi mu esimene töökoht kirjas treenerina Hiiumaa spordikoolis. Siinkohal pean mainima, et minu jaoks oli treeneri ja õpetaja ameti vahel oluline erinevus. Õpetaja tegi passiivset, teoreetilist ja treener aktiivset, praktilist tööd. Teadsin kindlalt, et õpetajaks ma saada ei tahtnud, treeneriks aga küll.
Pärast keskat proovisin Tartu Ülikooli kehakultuuri sisse astuda, kuid vastu mind ei võetud. Praktiliste alade katsete tulemused olid päris head, kuigi mul tuli teha alasid, mida Hiiumaal üldse proovida ei saanudki, näiteks ujumine basseinis, muidugi aja peale. Meil oli ainult meri ja lained ja mitte ühtki siseujulat. Oma üllatuseks tegin selle ikkagi positiivsele tulemusele. Kuna olin üles kasvanud sporti ja trenni tehes (võrkpallitrenni oli 5 korda nädalas ja tantsu 3 korda), siis ei osanud ma muud ette kujutadagi, mida võiks veel tahta. Kärdlas valmis väike spordikeskus Mängude Maja, läksin sinna tööle. Võtsin endale kohe nii suure koormuse, et ei vedanud välja. Korralik tagasilöök! Näide, 20 naist saalis ja mina läbi viimas aeroobikalaadset treeningut, millest ma eriti midagi ei teadnud, kogemusi oli väga vähe, mistõttu leiutasin ise. Samamoodi juhendasin võimlemist. Ainult lastele ja noortele võrkpallitreeninguid andes sain järgida eeskujusid. Kuid enamik olid nii-öelda “laadsed” tunnid ilma kindla stiilita. Omalooming. Nii kaua, kui jaksasin teha ja huvi jätkus, oli kõik okei, aga ma olin üsna püsimatu, otsiv ja heitlik/rabe. Ühel hetkel hakkas mul igav, sest sain aru, et mul ei ole õpetatava osas tegelikult väga palju teadmisi ja hoolimata sellest, et midagi ma ju edasi andsin, ei pakkunud see mulle endale piisavalt, et selliselt tegemise/tegelemise juures lõpmatuseni püsida.
Klassiõde Annika kutsus mind 1990 Türkmenistani mägedesse ja kõrbesse ning 1991 Usbekistani kõrbesse matkama, seljakottidega, läksime metsikult kuuekesi. Kõrb on müstiline koht. Esimesel matkal sõitsime kõrbe veoauto kastis, liiv lendlemas/pressimas külgedelt üles. Teisel korral hääletasime veoautot, mille kast olid täis linnusulgi ja meil tuli endid sinna ära peita. Skorpionid, kaamelid, soolajärv ja uhhaa. Samarkand. Seiklusi jagus. Kõrbes mul toimus mingi nihe, energeetiline muutus, sügaval sisimas juhtus midagi. Avardumine või nii. Kõrb muutis mind niivõrd, et tagasi tulles olin teine inimene ja ma ei suutnud oma vana elu juurde naasta. Tööle ma ei jõudnud, grupid ootasid, ma lihtsalt ei suutnud. Jäin umbes paariks nädalaks sõbranna juurde Tallinnasse elama, olema ja tunnetama ja tükk aega lihtsalt ei tahtnud mitte-kui-midagi teha. Paus. Stopp. Kui lõpuks Kärdlasse tagasi jõudsin, siis tööandjad lasid mind päevapealt lahti. Tegelikult oli sellest suurest muutusest tingitud järgneva elusituatsiooniga keeruline hakkama saada, sisemine segadus oli parajalt suur, paiskas kõik eelneva laiali, kuid samas andis see vajaliku põhjuse/tõuke saarelt ära minemiseks. Tuli kuidagi end koguda, alustada uuesti ning võtta reaalselt midagi ette.
Kuulasin oma sisetunnet ja otsisin, mida ma teha tahaksin või võiksin. Mis võimalused lisaks treeneriametile liikumise alal veel olemas on — millegi muuga ma tegeleda ei oleks soovinud.
Eestis oli kaks tantsukõrgkooli – Tallinnas ja Viljandis. Tallinnasse ma minna ei tahtnud, sest seal oli Mait Agu reputatsioon, koolkond – show– ja rahvatants – ja see mind ei paelunud, minus polnud midagi sellist ning kõik tundus liiga ületamatu. Viljandist ei teadnud ma mitte midagi, aga see tasus proovimist, tundmatusse hüppamist. Võrreldes Tallinnaga oli Viljandil vähem pretensioonikust ja tuntust, oli väiksem ja loodussõbralikum koht.
Katsete ajal ei olnud ma tehnikates üldse tugev. Paul (Bobkov) rääkis kunagi, et olin olnud valikus viimaste seas, aga sain sisse tänu oma loodud kõrbeteemalisele tantsule. Ma ei olnud enne ühtki täispikka oma tantsu loonud. Paar päeva enne katseid hakkasin sellega tegelema, panin midagi paika ja eks kohapeal ma ikka improviseerisin korralikult. Tantsisin Usbekistani turult ostetud ülisuure kollase/mustavärvilise siidist rätikuga. Mäletan, et panin rätiku põrandale maha, olin mingil hetkel selle peal, siis võtsin rätiku üles ja siis ilmselt liikusin hingestatult, esinemisnärvis (muusika Kate Buch “Hounds of Love”).
Meie kursus oli esimene lend, kes astus sisse Viljandi Kultuurikolledžisse 1991, enne seda oli olnud Kultuurikool. Tantsuainetest olid alguses ballett, karakter, rahvatants, kompositsioon ja õhtused Pauli tantsulka-tunnid, mis olid seltskondlikud, humoorikad ja liikuvad. Seal õpitud tantsudega sai ka esinemas käia. Paul ikka organiseeris päris palju, Gotlandi merereis ei unune iial … Eesti rahvatants toimus meil Koidu seltsimaja lava peal ja need tunnid olid mulle vastumeelsed, ma ei tahtnud üldse nendes käia. Võitlesin endaga väga, et kohale minna. See päädis sellega, et ma ei läinudki tantsupeole, kuigi oli kohustuslik. Tol ajal tähtsustati eesti rahvatantsu meie mõistes üle ning see ei pakkunud liikumist janunevatele kehadele piisavalt tehnilist väljakutset ja pingutust. Hiljem lisandusid ainetena veel stepptants, kõnniõpetus ja isegi india tants – koordinatsioon!!! Siis tuli jazz-tants. Vot see oli äge! See oli midagi uut. Almer Jansu oli esimene õpetaja Eestis, kes meile midagi teistlaadse tehnika osas õpetas. Mäletan tema füüsilise keha liikumisest tekkivat aktiivsust, eluenergiat, ta kasutas kogu keha väga jõuliselt. Temast inspireerituna hakkasime looma esinemiseks koos Anu Vasega oma lühikesi jazz-tantsu numbreid.
Sel ajal hakkasidki kaasaegsemad liikumistehnikad jõudma Eestisse. Viljandi esimesel kahel aastal tundsin sedasama tunnet, mida Punamütsikeses, et ei – siin ei ole ikka seda, mida mina teha tahaksin. Otsisin hoolega, mida ma otsin, mis see siis on, mida ma tahan. Mis mind tegelikult huvitab? Tants ei ole sport, puudub võistlusmoment ja see oli nii vabastav.
Riigipiirid läksid lahti ja arusaamine tuli siis, kui välismaalt hakkasid tulema õppejõud, kelle workshop’idele ma sattusin. Nad tegid midagi sellist, mida meil siin ei olnud. Alguses moderntants, siis juba ka kaasaegne, hiljem improvisatsioon. Tehnikad, kus saab olla mina ise ja liikuda enda keha järgi vabamalt. Muidu oli muudkui sammude õppimine – mille peale mu hing ei hakanud helisema –, aga nüüd lisandus liikumisele sisemine õigustus. Hoopis teine teema – see oli omamoodi tugev äratundmine! Ma sain ennast liikudes avada ja keha rakendada ning selle kaudu oma ideid väljendada. Ühtäkki protsessid käivitusid!
Leian oma CVst esimese välismaise õpetaja kohta märke: 1992, (94, 96, 97) Janice Redman (USA, Finland), modern technique, kuhu ma ilmselt sattusin. Mäletan ühte kaasaegse tantsu õpetaja tundi Tallinnas kui tugevat pöördelist momenti – seal lihtsalt toimus väga oluline äratundmine. Mind valdas ülemeeleline energiatulv, kirg, sümpaatia ja õnnetunne, mis ilmselt andis tugeva tõuke ning inspiratsiooni edaspidiseks tegutsemiseks, hakkasin teadlikult hoidma kaasaegse tantsu poole, leidsin/valisin suuna. Moderntantsu tehnikad polnud/pole mind iialgi suutnud nii sügavalt liigutada, puudutada, sest reeglina nõudsid need klassikalise balleti tausta ja kehakooli, mida mul ei olnud ega tulnud – seega kõik, mis baseerus loomuliku keha liikumisel, sobis paremini.
Tulin Viljandisse ja hakkasin üsna kohe iseseisvalt tegutsema. Tahtsin oma asja ajada, olin väga põhimõtte- ja õnneks ka järjekindel. Kutsusin grupi kokku, ütlesin, et siin Viljandis ei ole midagi sellist, aga pole hullu – teeme ise! Hakkasin treeninguid andma ja liikumise ideid ning ennast edasi arendama. Uurisin liikumistehnikaid, mille tulemusel ka mu enda kehalised oskused kujuneda said. Box RMi kuulusid inimesed, kellel olid sarnased suhtumised, põhimõtted ja maailmavaated, tekkis kindel koosseis – minu kursuselt Raido (Mägi) ja Laire (Purik), nooremalt Erika (Katlasepp) ja Erki (Melts) ja neist aasta hiljem Irene (Hütsi).
Kompositsioonitundides tegime küll neidsamu sümfonismivõtteid ja loomaetüüde, aga ei võtnud neid kasutusele, vaid liikusime sealt edasi ning arendasime omaloomingut. Saime olla tänulikud Mall Noormetsale, et ta andis meile vabaduse luua isetekkeliste ideede järgi. Kolmandast kursusest alates hakkasime kaasaegsete tantsutehnikate võtmes lavastusi looma. Kaasasime teisi erialasid, butafoore, muusikuid ja valguskunstnikke. Esimese lavastuse “Ruutmõte” lõin koos Erki Meltsiga 1993. Lavastuse nimest sündis ka kaudselt trupi nimi – Box RM. “Ruutmõte” esietendus Viljandi Kultuurimajas. Meil rippus lae all suur kast, mis lavastuse alguses põrandale langes – ilge konstruktsioon. Kasti ja tõstmise struktuuri, mehaanika olid Raido (Mägi) ja ta isa Jüri spetsiaalselt leiutanud ja valmis ehitanud. Põrandal olid ümmargused suured värvilised kettad ja nende peal me siis manööverdasime, tegime süsteeme ja skeeme. Valguskunstnikuks oli valgustudeng Mikk Siim, kes jäigi Box RMiga kauemaks koostööd tegema. Teine etendus toimus esimesel Priit Raua korraldatud festivalil Evolutsioon Tallinnas, kus olid mõned Peda ja mõned Viljandi lavastused. “Ruutmõtet” esitasimegi kaks korda, kuna see oli tehniliselt keeruline ja paljudesse ruumidesse meiesugused ei saanudki. Teatritesse meid, algajaid, ei lastud.
Kolmandal-neljandal kursusel läks elu aktiivseks ja hästi põnevaks, esinemisi oli palju. Tantsisime Box RMiga üksteise diplomilavastustes (1995–97) mõttega, et saaks ühiselt tegutseda ja lavastusega väljapoole Viljandit minna. Laire diplomit saime esitada lausa Ugala suurel ja Raido oma väiksel laval. Koolil olid Ugalaga üsna head suhted, tudengid olid teatri töösse kaasatud. Minu diplomitöö etenduskoht asus Tallinna lähistel Saha kabelis. Irene diplom esietendus Viljandi järve ääres Vikerkaare restorani mahajäetud majas. Mängisime seda veel mitmetes Eesti linnades: Tallinnas, Tartus, Pärnus, Haapsalus. Tegutsemise jooksul kujuneski Box RMi pärusmaaks ja tunnusjooneks see, et etendasime igal pool mujal kui teatrisaalis. Kohtades, kus vähegi sai. Fuajeedes. Tänavatel. Poodides. Koridorides. Mahajäetud, lagunevates majades/varemetes. Olime avatud koostööle teiste kunstnikega, kes valdkonnas tegutsesid. Lõimusime nii nagu praegugi – kellega leitakse ühine keel, sellega saab alustada loometööd.
Mäletan stepptantsu eksamit neljandal kursusel (juhendaja Eve Noormets), kuhu jõudsime kuskilt tuurilt tulnutena. Olime magamata, päris väsinud, siis kontsad alla ja rütmi klõbistama, süda ilgelt paha ja jalad värisemas all. Endal jube piinlik ja naljakas ka, teate küll, kui naerda ei tohi, aga sisemuses ei saa pidama. Kooli lõpp oli ikka väga ekstreemne – me ei hoidnud milleski tagasi. Pidustuste pealt oleks ju võinud, aga kus sa siis said! Energiat oli nii palju. Tahtsime osaleda. Kõik pulbitses, tõmbas kaasa. Olime täielikud fanatid. Hullud omamoodi, lahe oli koos olla, kogu aeg oli tore!
Kevad-suvel 1994 loodi Tallinnas Fine5 Tantsukool Õpetajate Majas. Õpe toimus õppekava alusel – oli moderntants, ballett, akrobaatika ja teised stiilid-tehnikad. Käisime Raido ja Lairega katsetel ning saime Rene Nõmmiku gruppi. Õnneks oli sellega meie edasine käekäik otsustatud. Õpe oli tasuline ja kestis kolm aastat. Treeningud toimusid kolm korda nädalas, lõpus rohkem. Fine5 andis tugeva ja jõulise kehakooli ja väljapoole sirutatud pikad liinid, mida mul toona väga ei olnud. Saime Raidoga isegi ühte põhigrupi lavastusse, see oli vist meile isegi diplomi eest.
Tegin hea meelega/fanaatiliselt igasuguseid tehnikaid – eklektiliselt kõike, kuid süvenenult samas siis veel kuskile lõplikult pidama ei jäänud, workshop’id lühiajalisusega tingisid selle. Avastasin/avan, et energia poolest olen nagu LIBLIKAS – see iseloomustab mind, kui püüdlen järgmiste teadmiste/sammude poole. Täheldan, et kasutan tihti seda sünonüümi.
Ajasime Box RMiga kindlalt oma rida ja igasugused uksed avanesid. Olime loominguline seltskond: koreograafid, tantsijad, valgustajad, kostüümimeistrid ja muud, mida vaja. Kõike tegime ise ja üksteisele, risti-rästi. Trenni tegime palju, tegelikult juhendasin suurema osa ajast mina, sest keegi teine väga ei võtnud seda asja enda peale. Mulle oli see juba harjumuseks saanud ja vedasin rõõmuga. Hoidsin grupi professionaalset füüsilist ja tehnilist taset. Mul olid tantsijaks olemise ja saamise osas väga kõrged eesmärgid, ambitsioonid. Mulle meeldis mängida tehnilise võimekusega ja füüsilisele liikumisele lavastusi luua. Tantsija on mus eneses tugevalt esindatud. Box RMi aktiivne tegutsemisperiood kestis kaheksa aastat. Tänu Priit Rauale – ta oli meile mänedžer – sai Box RMi ajal ringi tuuritatud, välismaal käidud. Algul lähemal – Lätis ja Leedus, Poolas ja Ukrainas Odessas kaasaegse tantsu festivalidel. 2001 esietendus minu ja Raido duett “Lähilood”, millega liikusime Skandinaaviasse – esinesime Rootsis Västerås, Stockholmis ja Malmös ja Gotlandil Visbys. Box RMis oli nii – kes tundis, et tahtis midagi teha, see tegi. Mõnel oli suurem ambitsioon lavastada, mõnel väiksem. Tegutsesime puhtast entusiasmist, ei olnud meil kellelgi kindlat sissetulekut. Toetav infrastruktuur puudus ja ainult Kulka toetustest oli mõeldamatu elada. Mõne aja utsitasime üksteist, et loominguline väljund oleks isiklikust soovist/jõust jätkuvalt kantud. Välismaa festivalidel käimine lisas motivatsiooni ja tahet tegutseda. Ühel hetkel ei olnud kõigil enam aega, et pärast tööd proovi tulla ja sama suure panusega pühenduda kui algusaja aktiivsel perioodil. Hakkasid tekkima väiksema koosseisuga lavastused. Koos Krõõt Juurakuga lõime kontseptuaalse lavastuse “Camouflage”. Viimasega avasime 2001 Kanuti Gildi SAALi. Osalesime veel 2002 rahvusvahelisel Kaasaegse Tantsu Festivalil Evolutsioon 02 Kanuti Gildi Saalis Tallinnas ja rahvusvahelisel teatrifestivalil Baltoscandal Rakveres. Samuti kaasaegse tantsu festivalil ImPulsTantz/ [8:tension] Viinis (Austria). Selles programmis tuli esitlusele kaheksa noore koreograafi teost ja seal valmis ka videofilm “Golden Girls”, mis oli film production poolt Impulse Camera & Dance seerias: Euroopa kaasaegse tantsu noored tõusvad tähed M. Saarva, K. Juurak „Camouflage’ist“. Järgmisena tulid Far.festival des arts vivants / Nyonis Šveitsis ning rahvusvaheline tantsufestival Tanz im August Berliinis Saksamaal. Asjaolu, et olin sel hetkel kuuendat kuud lapseootel, ei seganud imekombel ning kõik etendused kulgesid suurepäraselt. Need olid mu tipphetked laval.
Vaadates ohtralt selle ajaperioodi tantsukunsti etendusi nii kodus kui välismaal, sain aru, kuidas kontseptuaalsete lavastuste ideed realiseeruvad. Aimasin, kuidas antud suund tulevikus peavooluks kujuneda võib. Sain neist põhimõtetest ühel hetkel nii selgelt aru, et mul kadus nipsust ära igasugune huvi ise jätkata. Võtsin teadlikult vastu otsuse – lähen kehalisusesse tagasi ehk esmaseks fookuseks jäi/jääb kehaline liikumine, teiseseks kõik muu sinna juurde kuuluv.
Muljetasin eelnevalt Box RMi tegevustest ja nende hargnemistest ühistöödest individuaalsete etteasteteni ning oma kogemuslikku kunstilist arengut kokkuvõtvalt aastani 2002. Järgnevalt aga suundun tagasi sama perioodi algusesse, sest tol ajal toimusid sündmused nii intensiivselt, tihedalt kui ka paralleelselt.
1995, kui olin just Viljandi lõpetanud, sain Priidult kutse American Dance Festivalile (ADF) sõita. See oli crazy travel – üksipäini teisele poole maakera! Koolis olin saksa keelt õppinud, inglise keelt toona suus ei olnud, no hea oli, et ma õigel ajal õigesse kohta jõudsin. New Yorgis lennujaama vahetades pidin küll ära eksima, paras paanika tekkis, õige bussi leidsin üles tänu oma lahkele kaasreisijale, kes märkas, et olen suurlinna ilmselt ära eksinud. Ta tuli mulle appi ning saatis mind nii kaugele, kuniks ta oli veendunud, et ma õigele lennule astun. Seda võib nimetada mu üheks kõige hullemaks seikluseks elus üldse, ikka selle tunde tõttu!
Durhamisse jõudes leidsin end täiesti uues tundmatus maailmas, sattusin teise süsteemi, ei tundnud sealse tantsumaailma sõnade tähendusi, näiteks sõna audition (esimene mõte oli, et jeerum, mida nad sellega mõtlevad) – kuna ma kellegi käest ei osanud küsida ka, siis läksin lihtsalt kohale ja vaatasin, mis seal tehakse, ja siis sain teada, mis see tähendab. Enamasti olen oma erialase inglise keele omandanud rahvusvahelistel workshop’idel osaledes, jälgisin juhendajate kehakeelt, kuulasin/seostasin/omandasin, maksimaalses kohalolus. Sellest sai intensiivne, ülikiire õppimise meetod.
Proovisin süsteemis ja ajagraafikus püsida, muidu poleks teadnud, kus olema pean ja millest osa võtma hakkan, sest aeg oli üsna tihedalt ja hästi ära organiseeritud: väljasõidud etenduskohtadesse, vastuvõtud, õhtusöögid, kohtumised, vestlused ja tutvused jne. No mis teha, nii õppisingi kriitilistest, pealtnäha ületamatustest situatsioonidest, võimatutest olukordadest ja arvan, et see oli tol ajal parim viis millegi uue omandamiseks. Peale festivali tundsin juba “aa, ma jagan ka vist veidi seda nüüd siin!”
ADF kestis 7 nädalat (2. juunist 19. juulini) ning toimus North Carolina Duke University Campuses, ülikoolilinnakus. Olin kutsutud International Choreographer Residency (ICR) gruppi, see moodustus üle maailma kokku kutusutud koreograafidest. ICR grupp saabus nädal varem kohale, et üksteisega tuttavaks saada. Lähimatest riikidest oli Baltikumist Leedust osalemas Aira Nagineviciute ja Soomest Helsingist Katri Soini.
Tol aastal toimus ka esimene Dancing for the Camera, International Festival of Film and Video, kus osalejaid kutsuti üles oma videotöid jagama, tol ajal olid siis VHS kassetid. Seal kohtusin selliste Ameerika moderntantsu gurude ja kompaniidega, nagu American Repertory Dance Company, Pilobolus, Mark Morris Dance Group, Mark Dendy Dance & Theater jne. Merce Cunninghami kompanii lavastusi jälgisin esialgu neutraalselt, kuid tasahilju hakkasid need mulle positiivset mõju avaldama. Suurimaks elamuseks kujunes vaadata auväärses eas Anna Halprinit laval tantsimas oma koreograafiat etenduses “My Grandfather Dances”. Tähistati tema 75. juubelit.
Oma suureks üllatuseks leidsin ADFi materjalide seast, et laval on olnud ka Joao Fiadeiro & Vera Mantero (Portugal) täispika õhtuga (4 etendust). Lenka Flory (Tšehhi) lavastus “…and where is Maria” on siiani pärl. Praha Duncan Centre Conservatory koreograaf ja tantsuõpetaja ning Duncan Centre Company eestvedaja ja liider oli lavastanud ülimõnusa humoorika noorteka, mis kujunes sealse publiku lemmikuks. Need etendused baseerusid loomuliku keha liikumise tehnikal ja seetõttu eristusid teistest moderntantsu etteastetest. Toimus ka The Falculty Concert, kus esinesid kõik festivali liikumis-workshop’ide juhendajad ning The Musicians Concert – kõik festivalil osalevad muusikud, kes hoolitsesid töötubade live loomingu eest. See oli täiesti eriline uus kogemus ka mulle, liikuda elava muusika saatel treeningtundides. Eestis jäid moderntantsu koolkondade arengud okupatsiooni tõttu ära. Mul õnnestus siis teatavas kontsentratsioonis osa saada nii-öelda moderni ajajärgust. Persoonipõhine tehnika, mille perspektiiviks oli tantsida sellesama persooni kompaniis. Kehakool ja tehnika baseerumas paralleelselt tugeval klassikal.
Sealne ilm oli pidevalt päikeseline, temperatuur halvavalt kuum, päeval tõusis see õues umbes 35–45 kraadini. Siseruumides olid küll konditsioneerid, aga sellises kuumuses polnud ma harjunud treenima. Pidevalt tuletati meelde, et tuleb juua palju mineraalvett, vigastuste vältimiseks oli see äärmiselt oluline. Päevas oli kaks-kolm treeningut. Õhtuti vaatasime etendusi. Meelde on jäänud veel Eiko & Koma Buto tantsu loojate looming. See oli mu esimene kokkupuude Buto tantsuga üldse, osalesin ka nende Jaapani kaasaegse tantsu meetodit tutvustavas töötoas. Meid sõidutati loodusesse järve äärde. Oli hämardumas, Buto tantsijad olid üleni vee all ja näha oli ainult nende päid järveveel liikumas pimedas, kõik oligi kooskõlastatud kuu valguse ning vee peegeldustega, üliaeglases liikumises. Maagiline. Osalesin ka nende Jaapani kaasaegse tantsu meetodit tutvustavas töötoas. Ühel õhtul korraldasid Daniel Lepkoff, Mat Voorter & David Zambrano “An evening of improvised work”, milles said kõik osaleda. Vahel tekkisid õues spontaansed tantsujämmid džembedega, kus Ladina-Ameerika rütmid kaikusid, vibratsioonid hõljusid õhus. Hästi palju ägedaid hetki jäi kaikuma. Avardumine.
Lynn Jacksoni (tantsija, esineja, õpetaja) Alvin Ailey moderntantsu tehnika (intermediate level) tunnid toimusid natuke suuremas saalis kui Viljandi Kultuuriakadeemia peamaja tantsusaal, aga inimesi oli seal kuskil 30–40. Sellise seltskonna jaoks väga väike ruum, aga keegi ei hoidnud seetõttu tagasi. Eestis võis saalides laiutada, ruum oli enda päralt, sai vabalt igas suunas liikuda. Seal aga käis üks küünarnukkidega nügimine. Ma ei olnud midagi sellist enne kogenud. Olin täitsa jahmunud. Alguses ei julgenud ma üldse platsi peale minna – kartsin, et jään jalgu. See tehnikatund oli muidugi mõeldud rohkem ka edasijõudnutele, õhus oli tunda konkurentsi. Alustasin vaikselt, hakkasin rahulikult kaasa tegema ja kohanema olemasoleva pingega. Vahepeal jäin ette ja sain kuskilt mõne vopsu, kuid kompanjonid alati vabandasid ja ei olnud üldse pahased, kui ette jäin. Oli näha, et mõni tantsija oli nii väsinud, et sellest tekkisid tasakaalukaotused, isegi kukkumised, ilmselt oli koormus ikka meeletult suur. Kehtis põhimõte, et kui tahad kuskil läbi lüüa, siis treeni elu eest, tõesta end ja näita välja, mida suudad, sest konkurendid hingasid üksteisele kõikjal kuklasse. Minu jaoks oli saavutus see, et ühel hetkel julgesin ma olla esireas ja keskel otse õpetaja silma all. Hoidsin jalga 90 kraadi ees ja töötasin kogu ihust ja hingest, totaalselt end ületades, sest ma ei uskunud, et ma suudan ja saan. Lynn pani mind uskuma iseendasse ja oma jõusse, hiljem võttis ta mind oma fookusesse ja toetas järjepanu, see andis jõudu endast maksimumi anda. Tuli õppida end kehtestama, hakkasin julgema ja rohkem trügima, pürgima. Eestis meid oli nii vähe, et polnud õiget konkurentsitunnet tekkida saanudki. Kahjuks festivali lõpus sain vigastuse. Osaleda oli muidugi erakordne, koreograafide grupis tekkis mul esialgu tõrge ennast koreograafiks pidada, ma olin ikka algaja omast arust ja hakkasin alles seda maailma enda jaoks avastama, aga seal tuli olla koreograafina juba kindel. Igaüks, kes soovis, võis esitada oma koreograafia “The 1996 International Choreographers Residency Program Informal Showingul”. Töötasin kohapeal ja lõin uue teose “Kalevipeog”, esitajad Li Hang Zhong (Hiina) ja ma ise (muusika: In the Nursery).
Mind valiti ka tantsijaks – õnneks ainult ühte töösse, rohkem poleks jõudnud. Töö nimi oli “Stream of Life”, koreograafiks Nuchavadi Bamrungtrakun (Tai). Enne esinemisproovi, kui laval sooja tegime, hüppasin ma õhku ja tegin piruetti, kuid maandudes käis parem jalg naksti hüppeliigesest välja. Hüppeliigeseid olin ma ka enne võrkpalli mängides nihestanud. Minu jaoks oli põhimõte see, et kui on vigastus, siis ei lähe võistlema või lavale. Ameerikas oli selles osas hoopis teine kultuur. Nad ütlesid, et ma pean esinema, kuna olin esitantsija ja ilma minuta poleks see töö välja vedanud. Mina vastu, et eieiei! Nemad aga teipisid ja sidusid vastu tahtmist mul jala sedasi kinni, nagu saabas oleks jalas olnud ning ütlesid, et lähed tantsid ära. Mina ütlesin, et ei lähe. Nemad jällegi, et lähed. No läksingi, tegin ära selle esinemise kuidagi. Olin segaduses, vihane, jalg valutas ju, aga lavale minnes võtsin ennast kokku. Pärast olin päris rahul, et Nuchavadit alt ei vedanud.
Üheks suurimaks isiklikuks õppeõnnestumiseks kujunes ADFil David Zambrano töötubades osalemine. Venezuelas sündinud koreograaf, etendaja, tantsija ja õpetaja, kes oli valinud elada kultuurilises vahetuses ja loomingulistes protsessides – maailmas, kus ei eksiteeri piire. Ta uskus siiralt, et improvisatsioon on kunstivorm, mis on tulevikus koreograafia loomise eeldus. Oojaa! IMPROVISATSIOON – minus toimus järjekordne avanemine. Vaat, aga nii kaugele pidin reisima, et see järgmine teeviit üles leida! David oli lihtsalt nii elujõuline, temperamentne ja ta oskas minus avada tee improvisatsiooni loomulikul, kuid äkilisel viisil, nakatada nii, et ma seda armastama hakkasin. Tegelikult ma olin ju enne oma lavastusi luues samuti improviseerinud, aga ma ei olnud seda teadvustanud kui eraldiseisvat liikumise põhimõtteid koondavat meetodit. Mõistsin, et improvisatsiooni saab vaadelda kui omaette tehnikat, mida on võimalik eraldi kasutada ja edasi arendada.
Teine Zambrano antav töötuba oli Flying-Low tehnika, kus liikusime päris palju põrandale (sellest tekkisid nagu imeväel puusa- ja küünarnukkidele, õlgadele ja lülisambale sinikad) kiiresti lennates (tõukamise tehnika) ja libistades (libistamistehnika), siis kähku üles jalgadele tagasi ja ruumi hoogsalt/jõuliselt jooksu. Liikumine oligi lendlev, kogu ruumi haarav ning see, kuidas ta innustas ja kaasa lendas/töötas, oli võrratu. Kombinatsioonid olid loodud spiraalidele ja pööretele, pööramisele, sellised lühikesed, aga piisavalt väljakutsuvad ja keerulised keha jaoks. Õnneks sai naturaalselt kehatehnikalt startida. Hiljem on minus need kogemused ja põhimõtted segunenud teiste õpitud tehnikatega, millega olen kokku puutunud. Võtsin sellel ajal ikka väga palju erinevaid workshop’e. Alati kui tundides käisin, olin osalejana kolmes rollis – vaatlesin tantsija, õpetaja ja koreograafi perspektiivist. Õppisin teadlikult igal tasandil. Jälgisin seda, mismoodi õpetaja õpetas, mis süsteeme, harjutusi ta kasutas, millele rõhku pööras ja kuidas tundi üles ehitas. Millist koreograafilist materjali lõi, kuidas keha, energiat, ruumi kasutas jne. Aja jooksul on kogemused kuhjunud, midagi on välja pudenenud, midagi alles jäänud ja segunenud. Kehamälu salvestab nii, et kõike praktiseeritut ei pruugi täpselt mäletada enam, kuid olukordades, kus saab vabalt liikuda, tuleb eelnev kogemus ilmtingimata ilmsiks. Improviseerides on näha, mida ollakse kogenud ja kuidas treeninud. Millist teekonda ollakse läbinud, sellest saab siis lõpuks kokku üks suur eklektiline ja spontaanne liikumissegu.
Zambrano improviseeris vist igal pool ja kogu aeg, ühel õhtul alustasime peamaja eest ja jõudsime lõpuks välja sinna, kus me elasime. Meid kogunes päris suur grupp, kes impros tänavatel. Kõik, kes tahtsid või jäid teele, võisid liituda. See viis, kuidas ta innustas ja isegi provotseeris kergelt – unustamatult imeline või siis natuke jultunud, talle ei jäänud keegi märkamata. Tol õhtul suundus kõik lõputu improöö poole, peatuda polnud vajadust. Väga eriline muidugi, et maestro nii pühendunult oma tööd tegi, puhas lust ja rõõm!
Hüppan siinkohal ajas jälle tagasi. Minu rahvusvaheline tantsuõpetajakarjäär sai alguse Moldovas 1997. Raidot kutsuti sinna kontaktimprot andma. Tol ajal käisime pidevalt üksteisega kaasas. Moldovas kujunes lõpuks nii, et juhendasime, kuidas parajasti vaja oli. Nüüdistantsu ja improvisatsiooni õpitoad said antud kohalikule show-tantsugrupile, kes oli huvitatud kaasaegsetest tehnikatest ja lähenemistest.
Meie saatjaks oli Koroleva Elfrida Aleksandrovna (PhD), kes töötas Kišinjovi Koreograafia koolis ajaloolise tantsu lektorina. Jooksvalt organiseeris ta meile seal tunnid. Läksime kohale, hakkasin õpetama, kuidas põrandale minna, ja see reaktsioon, mis noortelt tuli, kui näitasin, oli ausalt öeldes väga ehe ja otsekohene. Teismelised vilistasid mu välja, sest midagi sellist ei olnud nad kunagi enne näinud. Neil oli tegu, et üleüldse jalgades paralleelset asendit võtta, rääkimata selle hoidmisest. Ruumis tekkis täielik kaos. Elfrida tõusis püsti ja käsutas õpilased kohale, pani nad paika. Mina ütlesin, et mina lähen minema, olukord näis väljapääsmatu. Elfrida mulle, et stopp, ei lähe sa kuhugi. See oli päris korralik sisemine võitlus, kuna ma ei olnud ju teab mis kogenud. Kogusin ennast. Sain aru, et neid õpilasi ei ole mõtet põrandal liikumisega ärritada. Sealne põrand ei olnud ka väga ilus koht, kuhu laskuda – ümmargused puidust lauad, vahed sees ja pinde täis. Ma ei tea, kuidas nad seal oma balletisussidega liikusid. Tegin neile siis modernitehnikat ja jalgadel. Lõpuks saime isegi sõpradeks ja kõik laabus. Ühel õhtul viis meid Elfrida ka Kišinjovi Draamateatrisse balletietendust vaatama, pärast aga kutsuti meid nii-öelda pidulikule banketile esinejatega kohtuma. Olustik oli väga värvikirev – nõukaaegsed ruum, lauad, värvid ja lõhnad ning erialainimesed, kes kippusid meile harjumuspäratult väga jõuliselt sõbraks. See oli nagu rännak minevikku. Moldovas ollaksegi väga sõbralikud ja soojad külaliste vastu.
Moldovast tagasilennul juhtus meiega hirmutav intsident. Jõudsime päris viimasel hetkel lennujaama. Meie saatjad läksid ära. Tahtsime oma kohvreid ära anda, aga uks pandi kinni nina ees ja öeldi, et neid ei võeta vastu. Olime lennujaama piiratud alas, miilitsad jooksid ümber meie. Kutsusid Raido eemale ja rääkisid midagi. Mina olin selleks hetkeks nii väsinud ja ei suutnud mõelda muud, kui et koju tahaks. Alguses otsisid miilitsad meid läbi, lootes leida põhjust, et meid mitte lennukile lasta, aga nad ei leidnud midagi kahtlast. Seejärel püüdsid nad meid lihtsalt ära rääkida, et äkki me jääksime sellest lennukist ikka maha. Meil oli kolme lennu piletid ära ostetud. Lubasid kõik uued piletid osta. See kõik tundus nii kriminaalne. Nutsin, järgi ei jätnud – nii palju oli juhtunud, nii palju läbielatut – teadsin vaid üht, et me peame sealt kindlasti kohe ära saama. Lend hilines palju selle sahmimise pärast. Ilmnes, et keegi tähtis/rikas mees koos oma pruudiga trügis vahele ja oli kogu selle jama taga. Me ei võtnud ühtegi muud pakkumist vastu, ei taganenud. Lõpuks saadeti meid koos kohvritega lennuki peale, maandusin ainsale vabale kohale tagumises reas. Raido aga pandi lennuki ette pilootide vahele istuma. Milline avarus sealt avanes, tean, sest läksin talle sinna ette korraks külla! Hiljem kutsus Elfrida mind Moldovasse tagasi, draamateatrisse “Daphnis et Chloé” lavastama, aga ma ei läinud.
Pärast Moldova balletikooli ristseid tundsin end õpetades üpris kirgastavalt, kindlamalt kui kunagi varem. Alustasin Viljandis õpetamisega pärast lõpetamist 1997 ja hakkasin vaikselt kaasaegse tantsu tehnikat ainena kooli sisse tooma. Jätkuv huvi õppejõuks olemise vastu säilis mul ka sellepärast, et mulle tundus, et koreograafina sain mõnusasti toimetatud ja tantsimisega sain tulemuse, hea enesetunde ja eduelamuse, kuid kaasaegsest õpetamiskunstist ei saanud ma aga üldse aru. Imetlesin/vaatlesin uudishimuliku pilguga neid, kelle workshop’idesse sattusin. Imestasin, kuidas nad nii hästi juhendada ja edasi anda oskasid, tihti võlus see mu täiesti ära. Tundsin, et mina küll nii hästi ei oska ja see ajas tegelikult vaikselt marru, et ma ei saanud aru, kuidas nii sõbralik õpetamine läänes käib. Alguses oli täitsa lootusetu tunne ja arvasin, et minust ei saagi asja. Arvan, et esimesed lennud Viljandis ei mäleta mind üldse väga toredana. Tegin ikka päris korralikult apsakaid, olin ilmselt järeleandmatu, kangekaelne ja liiga otsekohene, taotlesin karmi distsipliini, peale selle olin veel korralik mässaja ka. Hakkasin ennast ise koolitama, sest tahtsin aru saada põhimõtetest, mis võimaldaksid mul saada paremaks versiooniks iseendast. Põnev oli avastada, et kas viisi, kuidas edasi annan, on võimalik ümber kujundada või ongi nii, et minu iseloom on seesugune ja sellest sõltub kõik, et jäängi selleks? Kõigepealt muutsin oma suhtumist. Mõistsin, et arvamusest, et ma ei oska hästi õpetada, tekib pinge – hirm ebaõnnestuda. Selline sisetunne muudab närviliseks, mis omakorda muudab jäigaks, soovides kõike viimseni kontrollida. Eks ma nõudsin endalt treenides ka päris palju, juhendades samuti. Esimene aine, millega Viljandis alustasin, oli ikkagi moderntants, mida hakkasin õpetama neljandale lennule. See oli ka toonaste üliõpilaste initsiatiiv juhtkonnale, nad ise kutsusid/vajasid, et tuleksin. Hakkasin vaikselt katsetama sisu ja ainesega ning peatselt eraldus kaasaegne väga selgelt modernist, mida lõpuks andsingi ainult kaks-kolm aastat, rohkem ei tahtnud. Koormus koolis muudkui suurenes. Kõik aastad kuni aastani 2003 sõitsin tundideks kõige muu elu kõrvalt Tallinnast Viljandisse. Tunnid ei toimunud regulaarselt, iganädalaselt. Kutsusin ka Raidot õpetama. Lõpuks, kui ta nõustus, sai temast kontaktimprovisatsiooni õppejõud. Kolisime elama Viljandisse. Minu ja Raido poeg Oosip sündis 2003 ja see tõi kaasa muutusi ning küpsust. Pärast poja sündi läks aasta-kaks-kolm aega, et tasakaalu/vormi tagasi jõuda. Tahtsin poja esimestel eluaastatel pühenduda tema kasvamise ja arenemise jälgimisele ega teinud muud, kui olin ta jaoks olemas. Kui ta lasteaeda läks, sain jätkata akadeemias õpetamist. Viljandis oli vaja õppekava arendada, tuua kaasaegne teiste õppeainete kõrvale. Mul ja ilmselt teistel ka oli visioon-missioon, et Viljandis võiks olla tulevikus kaasaegse tantsu kool, koolkond. Uued tehnikad tulid peale, samas jätkus ka see, mis oli olnud. Koolkonnad vahetuvad inimestega. Arendasime õppekava igal aastal, töötasime meeskonnana, kuid seetõttu pole saanud kogeda stabiilset ajajärku, koolielu rikkalik muutmisprotsess on hoidnud mind oma kütkes siiani.
Kõik minu antavate ainete arvestused, eksamid olid avalikud, kogu koolirahvale ja mäletan, et huvi oli suur ja jälgijaid palju. Mingil hetkel täie tõsidusega tõime tudengitega lavale showing-etendused. Oma kursusega liikusin ka julgemalt põrandale. Sisuline põhjus, miks põrandatehnika juurde maandusin, seda edasi arendasin ja pikemalt kui baastehnikaga tegelema jäin, oli see, et märkasin, et kui tudengid kogu kehaga põrandale laskusid, siis oli see konarlik ja kohmakas. Põrandale mindi selleks, et sealt kiiresti püsti saada ja edasi tuhiseda – sinna ei osatud laskuda/jääda ning nendest positsioonidest edasi liikumisi/liigutusi luua. Valus oli ja sinikad tulid. Teiseks kaasaaitavaks põhjuseks oli, et mul tekkisid talumatud peavalud ja ma ei saanud enam nii intensiivselt liikuda. Võtsin rahulikult koormuse maha, tuli hakata ennast rohkem kuulama ja oma seisunditega arvestama. Terviseteemad muutusid sellest hetkest väga olulisteks. Kui üle treenida ja keha ära lõhkuda, siis tuleb taastuda. Sellest õppida – kui ei õpi, siis ühel hetkel põled läbi. Võtsin põrandal liikumise niisiis tõsisemalt fookusesse.
Improvisatsiooni hakkasin Viljandis andma 1997/1998, et sellega sütitada ka tudengeid. Esimesed aastad olid pöörased. Olin ise nii vaimustuses ega tulnud selle peale, et teised ei pruugi olla. Grupid olid sama energiaga, millega ma ise juhendasin, sest olime peaaegu samaealised ja energiat mul tol ajal jagus – see nii loomulik. Fanatism lõi välja! Teistel ei jäänud lihtsalt muud üle, kui kaasa tulla. Kui mind midagi tõeliselt paelub, siis ajan lihtsalt üle ääre. Tõukan/tõmban teised mugavustsoonist välja. Ehk ongi liikumisõppejõuks olemise iva selles, et õppes peaks taga olema jõud/energia, mis tõmbab kaasa. Olen alati imetlenud oma eeskujude energiapanust – seda, kuidas õpetaja ise läbi elab, sütitab ja kuidas seeläbi tunnis energiavahetus toimima hakkab. Väärtuslikum osa sellest on, et ollakse ühes ruumis ja nakatatakse grupis üksteist heas mõttes energiaga, grupitundides toimub kordades rohkem, kui aimatagi oskab. Viljandis sai hakata minust kujunema treeneri ja õpetaja sümbioos – õppejõud, ja kõige toredam, et puudus võistlusmoment. Mulle meeldib jagada ja koostööd teha siis, kui olen individuaalselt ise kuhugi jõudnud, edasi arenenud, uut avastanud. Pean väga oluliseks, et iga tudeng jõuaks äratundmiseni, oma loovuseni ja loominguni. Olen töötanud erakordselt andekate üliõpilastega kõigi nende aastate jooksul — ja see on puhas rõõm! Mulle meeldib.
Improvisatsioonielu hoogustus, kui hea sõber Mart Kangro kutsus mu improvisatsioonigruppi Proimpro, mis tegutses Tallinnas aastatel 1998–2005, andes erinevaid varieeruva koosseisuga kontsert-etendusi. Rühmituse üheks eestvedajaks oli kindlasti EMTA õppejõud Anto Pett. See oli tantsijate ja muusikute ühisloomingu kujunemise protsess, milles koos püüti leida muusika ja tantsu vahelisi seoseid ning erinevusi. Prooviperioode iseloomustas nii praktiline tegevus kui teoreetiline vestlus-arutelu. Kunagi hiljem, aastatel 2017–2018 jätkus koostöö Taavi Kerikmäega, kellega juhendasime ülikoolidevahelisi (EMTA, TÜ VKA) heli ja liikumise töötubasid ehk ainet vabaimprovisatsioon ning viisime tudengid kokku improviseerima. Avalikud väljaastumised toimusid Sügisfest`18 raames EMTA kammersaalis ning Supersonicumis Koidu Seltsimajas Viljandis. Loomingulisi õppekohtumisi, koostööd ning õppetööst lähtuvaid esinemisi oli teisigi. Rahvusvaheline koostöö Claire Filmoniga Prantsusmaalt sai alguse 2001. Improvisatsiooniprojekt, etendus “Rännakud ajas ja ruumis”, loodi koostöös VKK ja Põhja-Savo Rakendusliku Kõrgkooli muusika- ja tantsuakadeemia tudengitega. 2010/2011 jätkus koostööprojekt TÜ VKA tantsukunsti ja muusikaosakonna tudengite ja õppejõudude vahel, osalesime Themuri Sulamanizega ka lavastuses. Koreograaf Claire Filmoni juhendamisel osaleti improvisatsioonilise lavastusega “La petite väike Caravane 2” kaasaegse tantsu festivalil Ā Corps Poitiers’s ja Pariisis Bangolet’ teatris Prantsusmaal. Sellesse improvisatsiooniprojekti olid kaasatud ka Poitiers’ ülikooli tudengid. Need aastad kujunesid loominguliseks ja muutsid õppetöö huvitavamaks, oli pikk ja viljakas periood, õppisin ise koos üliõpilastega, olin juhendaja, vahendaja, vaatleja, sekkuja, suunaja ning kaasautor, reiside organiseerija, etendaja laval ja lõpuks vastutaja – kõik ühes. Võiks öelda, et rollideülestes ülesannetes, aga eks üks improvisaator niimoodi proovile pannaksegi.
Nüüdseks olen Viljandi Kultuuriakadeemias oma aineid arendanud pea 30 aastat – on au olla oma kunagiste õpetajate õpilane ja seejärel nende kolleeg ning anda edasi teatepulk oma õpilastele, kellest said omakorda mulle kolleegid. Niisugune liikumine peaks tagama järjepidevuse põlvkondade vahel.
Mul ei ole kunagi olnud sellist tunnet, et olen nüüd kohal ja rohkem edasi ei õpi/liigu. Kogu aeg on millegi vastu huvi. Vahepeal oli ikka täitsa crazy – ma ei saanud pidama. Tegelesin samal ajal seitsme erineva tehnika praktiseerimisega: võitluskunstid, jooga, Pilates, releasing, põrandatehnika, improvisatsioon, kompositsioon. Kõiges avastasin pidevalt midagi uut, sest sisemine vajadus oli kõike teada saada ning järgi proovida, kogeda.
Üks uus etapp – sisemine äratundmine – algas, kui käisin 2007 Jasmina Sippila releasing’u workshop’is, mida ta kahel aastal Krista Kösteri tantsukoolis andis. Jasmina tehnika tundides tundsin end tõeliselt hästi. See sobis mulle. Sain idee, tekkis huvi ja hakkasin jälle ise katsetama. Jumala lihtne oli ühtäkki pingeta liikuda, kuigi keha polnud harjunud, ometi tekkis positiivne tunne. Eriti vabastav oli releasing seetõttu, et enne olin tegelenud tehnikatega, mis olid tugevad, jõulised, teravad, sirged, energiakulukad, väsitavad, nõudes lõputut ühesuunalist pingutust ja lihaskontraktsiooni. Ja ühel hetkel muutus – uus suund – suva, kuhu see jalg-käsi läheb/jõuab, kui valdan keha kesktelge ja see juhib. Ühtäkki oli võimalik tunda liikumise ajal tekkivat naudingut puhtalt liikumisest endast. Kogeda iseennast liikumise ajal. Releasing’u juurde olen siiani jäänud, sulatasin selle põrandatehnikaga kokku — kombinatsioon võimaldab põrandal pehmelt ja voolavalt liikuda, sest lõdvestuses saab reguleerida ökonoomselt kehaliikumise dünaamikat ning sujuvalt kasutada kõiki suundi. Jätkuvalt/jätkuvuses liuelda põrandale pikali, läbides kõiki tasandeid, sealt üles jalgadele tõusta ning edasi lainena ruumi haarata. Oluline on tabada keha anatoomilisi, füsioloogilisi toimimismehhanisme, et siis nendega sujuvalt mängeldes liikuda.
Kui süvenesin keha ja liikumise psüühilisse poolde, siis see suunas mind magistriõpingutesse Tallinna Ülikooli (2012) tantsu- ja liikumisteraapiat tudeerima. Psühholoogia on mind alati huvitanud, proovin tavaliselt endale kõike lahti seletada. Magistritöös hakkasin uurima kehateadlikkust ja improvisatsiooni, küsides, mis toimub ajus improviseerimise ajal? Kuidas see võimalik on? Mis meiega juhtub, kui me improviseerime? Töö kirjutamine oli pikk protsess. Teema sai enda jaoks põhjalikult uuritud. Vastus nüüd olemas, et improviseerimise ajal lülitub välja eesajus faktimälu, mis muidu improviseerimist takistaks.
Nimetasin ümber oma aine kehatööks, sisuliselt hõlmab see somaatilist lähenemist, sest õpetan tuginedes põhimõttele keha-meel kui tervik. Selle meetodi puhul töötame liikumise kaudu oma närvisüsteemi ja ajuga, mis juhib lihaseid, saates neile signaale kokkutõmbeks või lõõgastumiseks. See on hea viis õpetada oma keha kergelt, sujuvalt ja pehmelt liikuma.
Pärast magistri lõpetamist arvasin, et ei lähe tükk aega uuesti õppima, aga juba kaks kuud hiljem alustasin vinyasa–flow jooga koolitusel – olen nüüd rahvusvahelise joogaõpetaja sertifikaadiga. Erinevaid jooga stiile olen praktiseerinud kaheteistkümne aasta jooksul. Esimesena puutusin kokku hatha, siis kriya jooga stiiliga. Edasi jantrajooga, millega olen individuaalselt tegelenud seitse aastat – see on lõputu teadmiste tee. Hakka või mõtlema, et mul on midagi viga, et muudkui uurin. Kuid iga tehnika koondab endasse teatud harjutuste/põhimõtete ja lähenemiste kogumi/süsteemi ja kui seda tundma õppida/kogeda ning juurteni välja uurida, siis on lõpuks võimalik üldistada ja vaadelda, tervikuna tajuda, kust miski alguse on saanud ja kuidas ollakse ajas arenenud. Tekib arusaam, millega mingis süsteemis tegeletakse, kuidas kokku jooksevad, mis põimuvad, kust mida kasutusele on võetud. Kaasaegse tehnika liikumismustrid on paljuski joogast ja idamaade võitluskunstidest tuletatud, sinna juurde vabadus ise luua, improviseerida ja miksida. Näiteks vinyasa on võrreldes jantrajoogaga nagu kaasaegne tants klassikalise tantsu kõrval. Jantrajooga on Tiibeti kultuuri iidne osa, sügavalt salastatud. Pühendumusega filosoofiline koolkond, kus teadmisi antakse personaalselt õpilastele edasi ja seda süsteemi säilitatakse autentsena. Vinyasas võib aga baasmaterjalidele ise harjutustikke kokku panna ja luua. Mängu tuleb improvisatsioon. Õpin erinevaid stiile tundma, soovin teada, mida mu keha tunneb, tajub, kogeb. Tahan kogu rikkust, mida liikumine pakub! On oluline teada juuri, ajalugu ja arenguid. Mis see kõik on? Kust see tuleb? Mis võimalused edasi?
Jõudu ja vitaalsust meile kõigile!
