Adolphe Adami ballett “Giselle”. Koreograaf-lavastaja: Mary Skeaping (Inglismaa). Originaalkoreograafia: Jean Coralli ja Jules Perrot, Marius Petipa redaktsioon. Libreto: Theophile Gautier. Lavale seadnud: Marilyn Vella-Gatt (Inglismaa). Dirigendid: Vello Pähn, Lauri Sirp, Kaspar Mänd. Originaalkujundus: David Walker (Inglismaa). Kujunduse teostaja: Alex Lowde (Inglismaa). Valguskunstnik: David Richardson (Inglismaa). Rahvusooper Estonias “Giselle” 07.11.2020 etendus. Dirigent: Kaspar Mänd. Osades: Giselle – Ketlin Oja, Albrecht – Sergei Upkin, Hilarion – Anatoli Arhangelski, Pas de deux naine – Lola Rose Howard, Pas de deux mees – Francesco Piccinin, Myrtha – Lauren Gail Janeway, Zulma – Marika Muiste, Moyna – Ana Maria Gergely, Bathilde – Marika Muiste, Berthe – Darja Günter, Wilfried – Patrick Scott Foster, Kuramaa Vürst – Vitali Nikolajev, Vürsti kannupoiss – Daniel Kirspuu.
Romantismiajastu ballett „Giselle”, mis esimest korda etendus 1841. aastal, on balletilavadel siiani elujõuline ja kõrgelt hinnatud teos. Ballett leiab aset kaunis veiniistanduses Sileesias Thüringenis ja teises vaatuses Giselle’i haua juures olevas metsas. Loos on Hertsog Albrecht armunud kaunisse talutüdrukusse Giselle’i, kuid peidab oma päritolu, kandes talupoja rõivaid. Külarahvas teab teda Loysi nime all. Metsnik Hilarion, samuti armunud Giselle’i, otsib viisi saada hertsogist lahti ja võita Giselle’i süda. Külasse tulnud aadlike seltskonnas on hertsogi kihlatu Bathilde. Vahepeal on Hilarion leidnud hertsogi mõõga, mis reedab Albrechti tõelise staatuse. Hertsogi kohtumisel kihlatuga selgub kogu tõde ning Giselle langeb hullunult, murtud hingega elutult maha. Keskkööl külastab Hilarion Giselle’i hauda, kuid ilmunud vilid peletavad teda eemale. Vilide kuninganna Myrtha kutsub nende sekka ka Giselle’i vaimu ning algab viliks saamise tseremoonia. Vilid on ebamaised figuurid, kelle vastamata armastus ei luba neil edasi minna. Ekseldes maal keskööst koidikuni, püüavad vilid lõksu iga mehe, kes nende juurde tuleb, ning sunnivad neid tantsima surmani. Vilide küüsis leiab Heralion oma lõpu. Albrecht, viies Giselle’i hauale lilli, jääb samuti vilide küüsi, kuid Giselle astub hertsogi kaitseks välja ning koos tantsitakse koidikuni, siis kaotavad vilid oma jõu. Albrecht jääb ellu.
Ballett “Giselle” kuulub küll romantilise balleti kõrgaega ning on saanud tõuke romantilise balleti “La Sylphide” temaatikast ja olust, kuid leian, et “Giselle” on juba oma aja kohta uuenduslik. Lisaks tehnoloogiliste uuenduste kasutamisele, nagu gaasipõhine valgus, mis aitas välja tuua kesköiseid stseene ja kuuvalgust, andis lavastus “Giselle´i” lugu edasi viisidel, mida enne polnud tehtud. “Giselle’i” ühendas tugev värvikus ja üleloomulikud juhtumised ning dramaturgiline loogika. Balletis võimaldas Giselle’i roll baleriinil elada romantilise balleti mõlemas maailmas: elavatega talutüdrukuna ja surnutega vilina. “Giselle´i” partituur erineb tolle aja balletimuusikatest Adami juhtmotiivide tõttu, mis lisasid lavastusele dramaturgilist väärtust. Juhtmotiive oli märgata Giselle´i hullumise stseenis, kus Giselle elab läbi mälestusi endisest õnnest: muusikaline motiiv kordub Albrechtiga tantsimise stseenist. Ei tasu mainimata jätta, et balletile “Giselle” loodud muusika oli pea tervenisti originaalne ning ei koosnenud laenatud tuntud meloodiatest. (Au 1958)
Rahvusooper Estonias on “Giselle” olnud laval mitmel korral, kuid 2017. aastal esietendunud “Giselle” austab 1841. aastal loodut. Mary Skeaping on lavastamisel lähtunud originaalsõnumist ja tolle aja traditsioonidest. (Einasto 2017) Oli värskendav näha, et lisaks armastusele kerkivad esile ka vanema aja traditsioonid, mille kohaselt tantsu peeti vabameelsete ja patuste tegevuseks, mis toob kaasa halba. Estonias nähtud etendusel nautisin lavakujunduse detailirohkust ja maalähedust. Tunnetasin, et laval toimunu tõesti peegeldab juba olnud aegu. Võimatu on märkamata jätta pantomiimistseene, mis olid arusaadavad ja selged. Jälgisin žestide täpsust ja orgaanilisust: need kvaliteedid aitasid sõnumi edasi andmisele kaasa. Esimese vaatuse puhul mõtlesin veel maalähedusele või siis maisusele: külarahva tantsud paralleelsetes positsioonides lõid seoseid rahvatantsu esteetika ja tunnetusega, veidi robustne ja rõhuline. See toimis ka hea paralleelina elavate ja surnute maailma võrdlemisel, kus teine on vaikne ja kõle. Esimese vaatuse kostüümid peegeldasid ühtse värvipaleti kasutamist, milles tantsijad ei sulandunud ühtseks massiks, vaid säilitasid oma individuaalsuse. Teise vaatuse atmosfääri ja esteetika drastiline muutus näitas selgelt kahe maailma erinevust. Tantsijate sammud ja olek muutus hõljuvaks, liuglevaks ja kergeks. Giselle’i rollis oli Ketlin Oja, kelle kaunid pikad jooned ja silmapaistev tehnika kooskõlas usutava miimika, kohaoleku ja emotsioonidega kulmineerisid suurepärase rolliteostuse. Vaatajana paelus mind Ketlini rollisooritusel tema tundeline olek, inimlikkus ja temast õhkav headus; esimese vaatuse naeratused, aga ka raskemate hetkede kehastamine – veenev ja nauditav.
“Giselle’is” joonistus välja viis äratuntavat teemat: enesetapp, seksuaalsus, seisus ja riskimine (Wainwright, Williams 2004) – kõik on mõjutatud armastusest. Armastus “Giselle’is” ei olnud armastuse pärast, see oli vahend, mis sundis riskima, kahtlema endas, kätte maksma, hulluma, lahti ütlema, taanduma, surema. Giselle armastab kõige enam tantsida, nagu ta armastab ka Loysi – see on aus armastus, rõõmus ja helge; muretu ja hooliv. Kogu ilu Giselle’i vahetu armastuse juures liigutab – Albrechti, Heraklioni ja vaatajat. Aga tantsida armastusega – see on patt, võrdne vabameelse käitumise ja janunemisega lõbu järgi – nii hoiatas Giselle’i ema Berthe ning rääkis muinasloo vilidest, mida Giselle ei uskunud. Hoiatus kõneles tütarlapse süütusest ja selle hoidmisest abieluni, see on väärtus, mille võib seada ohtu tants, mis teatavasti hõlmab kontakti kaaslaste vahel, hoidmist ja toetamist ning võib ootamatult intiimseks muutuda. Selleks, et Albrecht saaks avalikult avaldada armastust Giselle’ile, pidi hertsog ütlema lahti oma seisusest ja kihlatust: ei ole armastust ilma ohvrita. Giselle’i enesetapp saab aset ohjeldamatute, hullutavate emotsioonide najal, kui ta saab aru, et tema armastatu on kättesaamatu aadlik. Paraku mõistavad Giselle ja Albrecht armastuse sügavust teineteise vastu siis, kui üks on teisele kättesaamatus kauguses.
Esimest korda võeti Estonia balletikavasse “Giselle” 1929. aastal Rahel Olbrei juhtimise all. Estonia tantsurühm oli töötanud vaid 3 aastat ning “Giselle” oli Estonia esimene klassikalise balleti lavastus. Kriitikute sõnul jäi “Giselle´i” materjal tantsijatele tehniliselt küll raskeks, kuid positiivselt nenditi, et “Giselle´i” kordaminek näitas Estonia tantsukultuuri heal järjel ja õigel teel olekut. (Einasto 2016) Peale seda on balletti “Giselle” lavastatud Estonia mitmel korral, viimati 2017. aastal. Seega on “Giselle” tänaseks rikastanud Eesti balletilavasid 92 aastat. Kuna “Giselle” on maailmas üks tuntumaid klassikalisi ballette ning kuulub truppide püsirepertuaari (Einasto 2017), siis võib julgelt väita, et see jätkab Eesti balleti traditsiooni, pealegi on seda, nagu eelnevalt mainitud, etendatud Eestis 92 aastat. Sel hooajal tantsis peaosas Giselle’i Eesti balletimaastiku tõusev tantsija ja balletikooli kasvandik Ketlin Oja, kelle viimase aja rolliteostused on olnud silmapaistvad – see annab lootust ka eesti tantsijate osakaalu suurenemisele trupis, balletikooli õpilased olid ka osa “Giselle’i” trupist. Klassikalise romantilise balletina käsitleb “Giselle” teemasid, millega puutub kokku pea iga inimene – armastus, kaotus, hingevalu, millel on balletis paljusid sügavaid tähendusi, seega võib julgelt öelda, et “Giselle” ja selle sisu läheb vaatajale korda nii pealiskaudsemal kui sügavamal tasandil.
Kasutatud kirjandus Au, S. 1958. Ballet and Modern Dance. London: Thames & Hudson Ltd, lk 52. Eesti rahvusballett 2017. Kavaleht: Giselle. Tallinn: Rahvusooper Estonia. Einasto, H. 2016. Eesti balleti rajaja Rahel Olbrei: loometegevus, retseptsioon, pärand. Tallinn: Tallinna Ülikool. Einasto, H. 2017. Armastus kui needus ja armastus kui lunastus. – Teater. Muusika. Kino; https://www.temuki.ee/archives/1599. Wainwright, S., P., Williams, C. 2004. Giselle, madness & death. – The Journal of Medical Ethics and Medical Humanities, Vol. 30, pp. 79–81; http://dx.doi.org/10.1136/jmh.2003.000149.
