Andsin Tantsuinfo Kuukirja toimetajale Evelinile kergekäelise lubaduse kirjutada populaarses vormis lugu oma doktoritöö põhjal. Miks lubadust kergekäeliseks nimetan, mõistavad kõik, kel on tarvis olnud oma pikalt veeretatud ning aina keerukama kuju võtnud mõttekäike lühidalt avada, olgu uurimisraporti või kunstiprojekti rahastamistaotluse kujul. Miks aga üldse lubasin? Küllap kannustab üks missioonikuradike, pealegi on väljakutsed vastuvõtmiseks ja mind ennast huvitas ka, kas saan hakkama.
Niisiis, veidi enam kui aasta eest kaitstud doktoriväitekirjas[1] võtsin selgitada mõistet ja tantsukultuuri osa, mida tänapäeval kutsutakse pärimustantsuks. Nähtus ise pole uus, ent sõna pärimustants tuli laiemalt käibele alles 21. sajandi nullindate keskpaiku. Uus sõna oli mõeldud märkima üht osa häbematult laiali valgunud rahvatantsu mõistest. Sõna rahvatants tähendusvälja laienemine oli selleks ajaks ületanud igasugused piirid tähistades nii enamvähem kõike, mida esitati rahvarõivais kui ka näiteks sünnipäeval vihutud seltskonnatantsu. Igal sammul tuli täpsustada, missugusest rahvatantsust räägime. Täiendi (lava-, autori-; folkloorne, traditsiooniline vm) ununemisel oli vestlejate üksteisest mööda rääkimine pea garanteeritud.
Loodetud selgusehetk jäi üürikeseks, sest ka pärimustantsu mõistele andsid inimesed vastavalt oma teadmistele ja kogemustele erineva sisu. Olulisi tunnuseid pakuti palju, ka vastandlikke: pärimustantsu iseloomulike joontena nimetati nii improvisatsioonilisust ja muutlikkust kui ka ajas püsivust. Pärimustantsu peeti peamiselt minevikku või kindla kogukonna ellu kuuluvaks. Mõnikord sai pärimustantsu põhiomaduseks keskendumine tantsijatevahelisele suhtlusele ja vastandumine vaatamiseks mõeldud tantsule. Vahel mainiti autori puudumist. Erinevate rõhuasetuste kõrval avaldus siiski ka ühine mõttesuund, mis sidus pärimustantsu mõiste meie tänase kujutlusega endisaegsest talupojatantsust.
Eelmise lõigu võtmesõna ongi kujutlus. See, kuidas kellegi kujutlus endisaegsest talupojatantsust on loodud, määrab selle, mida peetakse heaks ja väärtuslikuks (pärimus)tantsuks täna. Nõukogude ajal eriti selge kuju võtnud rahvuslik lavatantsu stiil püüab kasutada omaaegse talupojatantsu põhiliikumisi ja muuski osas esindada traditsioonilist maailmavaadet, ühtlasi aga jäljendab „suure venna“ balletipõhist esteetikat. Samas ei ole Eestis juba kolmel – neljal põlvkonnal olnud võimalik üles kasvada ilma lavalise rahvatantsuga kokku puutumata. Olgu või pealtvaatajana, paljudel on kindlasti osaluskogemus (meeldiv või siis mitte nii väga). Nii on rahvusliku lavatantsu seosed inimeseti väärtushinnangutes erinevad, kuid kokkupuudet selle tantsuliigiga tänapäeva Eestis totaalselt vältida ei saa. Sellest tulebki, et eeldatavalt talupojakultuuri peegeldava lavatantsu tüüpelemente kantakse üle ka pärimustantsule. Mis omakorda kohtab vahel taunivat suhtumist, sageli aga jääb teadvustamata.
Tantsimise aluseks on arusaamad, teadmised ja oskused, mida kokku nimetatakse kontseptsiooniks ja mis ilmnevad tantsimisel ehk tantsu igakordsel esitusel (teaduskeeles[2] tantsurealisatsioon). Tantsu teostumist juhtivad teadmised hõlmavad nii kogukonna ajaloolisi väärtushinnanguid ja eelistusi kui üksikisikute (siiski kultuurisidusaid) oskusi, võimeid ja harjumusi. Nii peegeldab tants kultuuri üldisemaid seaduspärasusi. Tänapäeva pärimustants seega meie lähemat ja kaugemat minevikku suurepärases segus tänaste arengutega.
Tänapäeva pärimustantsus tulevad ilmsiks nõukogudeaegse sotskolonialismi jäljed. Esialgu rahvuslikus lavatantsus eredalt avaldunud muutused jätkuvad pärimustantsus ka täna, rohkem kui kaks kümnendit pärast Eesti taasiseseisvumist. Lavatantsu õilistatud esteetika omaksvõtt kehades on sedavõrd tugev, et tajume lavalisi elemente mugavate ja sobivatena mitte ainult esinedes, vaid ka sõpradega peol tantsides. Kas kultuuri dekoloniseerimine, kultuurilise (enese)kolonisatsiooni tagasipööramine oleks üldse võimalik? Sellele küsimusele ma vastust ei otsinud, küll aga mõistmist, mida tants siinkohal meie ühiskondliku seisukorra kohta kõneleb.
Rahvuslik lavatants kui kindlate tunnustega ja suhteliselt selgepiiriline kunstivorm mahutab oma kunstitõe raamesse nii mõndagi. Oluliseks uurimistulemuseks on aga arusaam, et selle kindlapiirilise žanri elementide levik hoopis heterogeensemal pärimustantsu maastikul viitab laiemale ja sügavamale kultuurimuutusele. See kutsub omakorda esile kriitilisi reaktsioone, näiteks koloniseerimiseelse tantsuteadmuse otsingutena.
Tänases pärimustantsus mäletatakse erinevaid ajalookihte, kehastatakse oma rahvuslikku ja paikkondlikku eneseteadvust ning kinnitatakse kogukondlikku kuuluvust üsna erinevatel viisidel. Teadmiste kehaline väljendus tantsus on individuaalne ja subjektiivne nagu see vabas ühiskonnas saabki olla. Uurimus näitab, et pärimustantsul on nüüdisajal täita oluline ülesanne minevikusidemete hoidja ning kuuluvus- ja turvatunde pakkujana. Seda tantsuliiki on paljudele inimestele vaja. Sellepärast ei ole karta ka pärimustantsu kui talupojakultuuriga seostatava tantsuliigi hääbumist, kuigi niisugusele ohule vahel viidatakse. Teisest küljest tuleb täheldada, et tegu on igati ja ainult kultuurisidusa nähtusega, mis teatavasti ei levi (uusimate teadmiste valguses küll vähemalt mitte olulisel määral) bioloogiliselt ega emapiimaga, vaid eeskätt siiski õpetamise ning kasvatuse kaudu. Mida ja mil moel selles olukorras õppida või õpetada, see valik on tantsija ja tantsuõpetaja enese teha.
Doktoritööd täismahus saab lugeda siin
Bakka ja Karoblise artikkel Writing „a Dance“: Epistemology for Dance Research lugemiseks siin
[1] Kapper, S. 2013. „Muutuv pärimustants: kontseptsioonid ja realisatsioonid Eestis 2008–2013“ Tallinn: TLÜ Kirjastus
[2] Bakka, E. & Karoblis, G. 2010. Writing „a Dance“: Epistemology for Dance Research. – Yearbook for Traditional Music Vol. 42, Ljubljana: International Council for Traditional Music, lk 167–193
