Artikkel põhineb 2024. aastal TÜ Viljandi kultuuriakadeemias kaitstud seminaritööl “Soolise identiteedi käsitlus eesti rahvatantsu maastikul”. Tööd juhendas Ele Viskus.
Kas vanad traditsioonid vajavad innovatsiooni ja ümbermõtestamist? Kas need saavad käia käsikäes pidevalt areneva ühiskonnaga või ongi see vanade traditsioonide võlu, et need ei muutu ega kohane?
Iga rahvatants, seal hulgas eesti oma, peegeldab vastava rahvuse norme, väärtusi ja uskumusi. Sageli hõlmavad need ka arusaamu soost, soolisest identiteedist ja soorollidest, mis ajalooliste mõjude tõttu jäävad üsna binaarseteks ja keskenduvad heteronormatiivsele maatriksile. Tänapäeva ühiskonnas, nii Eestis kui mujal, on aga aina enam nähtaval LGBTQ+* kogukond ja nüüdisaegne arusaam soolise identiteedi käsitlusest, mis paraku ei tundu olevat eriti kooskõlas rahvatantsus peegelduva kuvandiga soorollide osas.
Kas LGBTQ+ kogukonda kuuluv rahvatantsija peaks kõrvale jätma oma individuaalse identiteedi ja esitama hoopis rahvuslikku identiteeti? Samas, kui näitame tantsu kaudu eesti rahvast, siis miks mitte näidata kogu rahvast, rahvast selle vähemustega? Kas ennast sooliselt traditsioonilisest erinevalt defineerivad inimesed leiavad üldse tee rahvatantsuni ja miks praegu ei peegelda rahvatants ühiskonnas toimuvat? Millest sinna sisse pikitud nostalgia ja soov näidata kunagisi ideaale ja norme?
Kevadel kaitstud seminaritöös avasin just neid mõtteid ja küsimusi ning tegelesin selle temaatika ja problemaatikaga. Artikliga soovin ärgitada (rahva)tantsumaastikul tegutsejaid arutelule. Olen teadlik, et teemapüstitus on uus, võib olla natukene ehmatav ja kindlasti vastuoluline, kuid tunnen ka vajadust, et see jõuaks kaugemale kui mina. Kaugemale kui minu mõtted, tunded ja emotsioonid, mis paraku on veel ka ise teadmatuses õigete vastuste ja teguviiside osas.
Seminaritöös pidasin esialgu oluliseks tegeleda LGBTQ+ kogukonna ja rahvatantsu valdkondade puutepunktide ja esinevate probleemkohtade kaardistamisega, kuid ühtegi põhjapanevat järeldust ega muutust edaspidise osas ei olnud mul võimalik teha, kuna teemat ei ole Eestis veel põhjalikumalt uuritud. Sain vaid tööga avada teema laiemale avalikkusele arutamiseks ning omalt poolt pakkuda uurimistulemuste põhjal ettepanekuid.
Esmalt uurisin teoreetilist materjali: mida täpsemalt endast sõnapaar “sooline identiteet” kujutab, mis on selle olulisus ning millised on tantsu ja soolise identiteedi puutepunktid. Seejärel kitsendasin fookust eesti rahvatantsule ja selle puutepunktidele soolisuse ja identiteediga. Minu jaoks oli eesti rahvatantsu soolisusega seotud aspektide uurimisel algselt oluline ajalugu: kuidas arenesid pärimustants ja lavaline rahvatants, miks teatud traditsioonid tekkisid ning millised on neile omased jooned.
Vaatluse alla tulid ka soorollid, mees ja naine, millel eesti rahvatantsus algselt, ring- ja rühmatantsude tantsimisel, ei olnud suurt tähtsust, kuid aja möödudes, uute tantsude tekkimisel ja sisse toomisel, muutusid need oluliseks ja selgesti eristatavaks (Põldmäe, Tampere: 1938). Seoses lavalise rahvatantsu tekkimisega Nõukogude ajal said need erinevad rollid veel enam võimendatud, sest lisandus esinemise kiht, mis omakorda nõudis esteetikat ning tugevat kontrasti kahe soo vahel.
Rahvatantsu maastik üldiselt ei ole aga muidugi kitsendatav vaid pärimustantsuks, lavaliseks rahvatantsuks ning nende harrastamiseks. Sellele lisandub veel mitmeid erinevaid kihte, mis on loonud rahvatantsu traditsiooni ja maastiku selliseks, nagu me seda praegu tunneme. Sellest tulenevalt uurisingi edasi veel teiste sooliste tähiste ja nähtuste kohta, mis maastikul aset leiavad.
Binaarse soo tähiseid ja nähtusi leidsin kokku viis. Esimeseks on rahvarõivad, mis annavad kohese ja selge signaali kandja soo kohta. Teiseks on autoritantsudes tantsijate käteasendid, meestel puusal või rinnal, naistel enamjaolt seelikus. See tekitab aga olukorra, kus tantsude koreograafilised nõuded tingivad ka kindlalt soopõhiste rahvarõivaste kandmist selleks, et tants oleks nii-öelda “õigesti” esitatud. Kolmandaks on sooliste tähistajatena rahvatantsus kasutusel tantsude jooniste skemaatiliseks ülesmärkimiseks kasutatavad poisi ja tüdruku märgid, mis jällegi panevad tantsu õigeks tantsimiseks paika binaarseid soorolle pooldava viisi. Neljandaks ja viiendaks on tantsupidudel rühmade liigitamine soo alusel ja soospetsiifilised tantsupeod.
Kõik need tähised on omavahel tihedalt seotud ja seetõttu on ka nende ümbermõtestamine või kohandamine keerukas. Siinkohal tuleb aga jällegi esile probleem, mida teha tantsijatega, kes ei identifitseeri end mehe või naisena. Kuidas toimida tantsijatega, kelle bioloogiline sugu ja sooline identiteet on vastuolus? Näiteks võib ju lubada bioloogilisel naisel oma identiteedist tulenevalt tantsida trennisaalis mehe rolli, kuid kas tantsupeole minnes on tal sobilik kanda meeste rõivaid? Kas ta tantsib ka rühma teiste meestega koos meeste ühistantse? Tegemist on muidugi spetsiifilise olukorra näitega ning kõik tantsuõpetajad ja rühmad on erineva avatuse ning tolerantsusega, kuid siiski – kui palju on võimalusi muutuste tegemiseks ja aktsepteerimiseks nii, et kõik osapooled oleksid rahul?
Siinkohal on paras hetk kirjeldada oma seminaritöö teist, uurimuslikku osa, mis koosnes kuuest intervjuust ja nende analüüsist. Selleks, et anda uurimuslikule osale ka teoreetiliselt tugevamat põhja, intervjueerisin maastikul tegutsevaid juhendajaid, tantsujuhte, valdkonna arendajaid Kristiina Siigi, Sille Kapper-Tiislerit ja David Truusat ning LGBTQ+ kogukonda kuuluvaid tantsijaid, kelle nimed on konfidentsiaalsed.
Intervjuude eesmärgiks oli kaardistada, millist soolist kuvandit peegeldab eesti rahvatants ning kuidas kajastuvad soorollid ja soolised identiteedid nii pärimustantsus kui ka lavalises rahvatantsus. Samuti oli oluline, milline on rahvatantsu mõju ühiskonnale ja LGBTQ+ kogukonnale. Intervjuude käigus arutlesime ka, milliseid võimalusi integratsiooniks ning rahvatantsu edendamiseks tulevikus nähakse ja kuidas neid oleks võimalik saavutada.
Intervjuudest ilmnes, et eesti rahvatants on peegeldanud ja peegeldab siiani binaarseid soorolle ning on heteronormatiivsete väärtuste keskne. Kuni ei olnud veel tekkinud lavaline rahvatants ning tantsiti vaid pärimustantse, olid traditsioonilise binaarse kuvandi tekkimise põhjuseks peamiselt rahvarõivad, mis eristasid selgelt mehi ja naisi. Lavatantsu tekkimisel lisandusid ka tantsude narratiivid ja kahe soorolli erinevused liikumises, mis pärimustantsu puhul niivõrd eristatavad ei olnud. Toodi välja, et rahvatants ja laiem ühiskond on omavahel justkui vastandusseoses ning nende vahel toimub pidev konservatiivsete vaadete, heteronormatiivsete väärtuste ja stereotüüpiliste kuvandite peegeldamine. Seetõttu ei kajastu ka rahvatantsus erinevad soolised identiteedid ja see võib panna LGBTQ+ kogukonna liikmeid end tundma tõrjutuna, mis võib piirata nende inimeste osalemise soovi rahvatantsuharrastuses.
Lisaks esineb pärimustantsu ning lavalise rahvatantsu võrdlemisel erisus selles osas, mil määral soorolle esile tuua. Kui lavalises rahvatantsus on oluline etendada ettekirjutatud soorolli, siis pärimustantsus ei ole etendamine teemakohane, tantsijate soolisus on vabam, isetekkelisem ning keskmes on pigem tantsimine kui tegevus, ajaveetmisvorm ise. See omakorda annab võimaluse mitmekesisemale eneseväljendusele. Pärimustantsu sfääris võivad LGBTQ+ kogukonna liikmed tunda end rohkem kaasatuna või vähemalt mitte väljajäetuna.
Intervjuude analüüsimisel selgus ka, et tänapäevases autoriloomingus on vähe näha erinevate soorollide kajastamist ja antud teemaga tegelemist. Intervjuudes toodi läbivalt välja vaid üks lavastus (“Elumere ainetel”, Leesikad 15, 2022), mis on soorollide muutmisega teadlikult tegelenud, kuid mainiti ka, et palju loomingut võib tunduda binaarsete soorollide keskne vaid kantavate rõivaste ja tantsijate asetuse tõttu. See tähendab siiski, et liikumises ei ole sugudel mingit erinevust ja soovi korral saab neid tantse kohandada kollektiivipõhiselt, miks mitte käsitleda neid ka sooneutraalsetena.
Meeldiva üllatusena tunti vajadust muuta rahvatantsu maastik avatumaks ja mitmekesisemaks erinevate sooliste identiteetide teemadel ning avardada selle kaudu ka üleüldiselt loomingu temaatikat. Kuid muutuste tegemine võib olla keeruline ja võtta aega. Stereotüüpide murdmine ning soolise mitmekesisuse kajastamine rahvatantsus vajab üldist teadlikkuse tõstmist.
Viimaseks toodi välja ka mitmeid ettepanekuid, kuidas eesti rahvatants saaks edasi areneda ja olla kaasavam. On võimalik kohandada erinevaid (hetkel) binaarseid elemente, olgu selleks rõivad, tantsukirjeldused või terminoloogia. Julgustati juhendajaid ja koreograafe katsetama ning piire kompama, olema näiteks tantsude loomisel mitmekesisem nii temaatika kui ka tantsijate asetuse või liikumisviiside osas.
Kõige olulisema punktina ilmnes intervjuudest aga avatud suhtluse ja arutelu vajadus osapoolte vahel. Selleks võib olla näiteks suhtlus õpetaja ja tantsija, tantsija ja rühmaliikmete, rühmaliikmete ja laiema avalikkuse vahel. Ainult nii on võimalik aru saada probleemkohtadest ning neid hakata lahendama kas siis väiksemal või suuremal skaalal. Muutused saavad pihta hakata aga esmalt kõige väiksemal tasandil, milleks on rühm või kollektiiv. On vaja juhendajate ja kaastantsijate avatust teema suhtes ning LGBTQ+ kogukonda kuuluva tantsija motivatsiooni rahvatantsuga tegeleda.
Lõpetuseks on oluline mainida, et seminaritöös käsitletud problemaatika ei ole rahvatantsu valdkonnas tegelikult veel päriselt probleemiks saanud, mis tähendab, et ka töös välja toodud ettepanekud ja muutused ei hakka toimuma ega juhtuma lähiajal. Sellest olenemata, et tegu võib olla hüpoteetilise probleemiga, on siiski oluline seda teadvustada ja olla valmis. Ei ole ju veel uuritud, kui suur hulk inimesi isiklikel põhjustel või rahvatantsu heteronormatiivse kuvandi tõttu ei ole leidnud või ei soovi leida teed rahvatantsu harrastamiseni. Kas on võimalik, et rahvatantsu kuvand ja selle toimemehhanismid võtavad osalt rahvalt ära võimaluse või tahte tantsida?
Lõppude lõpuks on eesti rahvatants ikkagi eesti rahva tants, nii et selleks, et kõik inimesed tunneksid end teretulnuna ja aktsepteerituna, olenemata nende soolisest identiteedist, peab see muutuma avatumaks ja kaasavamaks kui praegu.
Täispikkuses seminaritööd saab lugeda siit.
*LGBTQ+ – akronüüm defineerimaks lesbide, geide, biseksuaalsete ja transsooliste inimeste ja neid toetavate inimeste, organisatsioonide kogukonda.
Kasutatud allikad
Defining LGBTQ+. s.a. The Center; https://gaycenter.org/community/lgbtq/.
Põldmäe, R., Tampere, H. 1938. Valimik Eesti rahvatantse. Tartu: Eesti Rahvaluule Arhiivi Kirjastus.
