Artikkelnr 117

Turvaline väljakutse

Marta Vunš
Tantsija ja tantsuõpetaja

nr 116nr 118

Autor: Marlene Kirt

„Connection´i“ laval on kaheksa tantsijat, kes lavastajate sõnul testivad tänavatantsu kui väljendusvormi, andmaks edasi kunstilisi ideid ja sõnumeid. Lavastus näitas selgelt, kui oluline on tänavatantsulises olukorras olla enese ja teistega mugav. Kirjutan pigetest, meeleoludest ja katsetustest selles lavastuses.

26. märtsil esietendus Tartus Alexela Loomelaval Tempecy Dance Company lavastus „Connection“. Koreograafid ja lavastajad Irena Pauku ning Kalver Kaseorg. Laval Neidi Kull, Andrea-Liis Mustkikkas, Liisa Kangur, Nora Katreen Harik, Eliis Ojala, Loretta Parker, Aade-Maria Kalson ja Kristi Veskimäe. Helikujundaja Kalver Kaseorg, foto ja graafiline disain Marlene Kirt. Tehniline meeskond Kaspar Kiviste ja Karl Robert Kriis.

Lavastajad lõid olukorra, kus tantsijad on eneste jaoks pealtnäha tuttavates jam´ides, battle’ites, individuaalses ja kontaktimprovisatsioonis. Selle kõige vahel on palju koreograafiat. Lavastus jookseb justkui peatükkidena – esimene osa lõpeb, algab teine, kolmas ja sedasi lõpuni. Meile näidatakse tantsulisi ja sotsiaalseid olukordi, nendega tehakse erinevaid katsetusi. Peatükke seovad omavahel muusika ja valgus, tantsijate tegevus on killustunud. Lavastusel on oma rütm, mis on kõigile arusaadav. Ootamatuseid hoiab ära valguse ja heli muutumine, mis loob turvalise sissejuhatuse järgmistesse peatükkidesse.

Katsetused vormidega olid põnevad. Mis saab siis, kui teeme battle’i ja kõik vaatavad seda kui teatrit? Mis saab siis, kui tantsime ilusti lihvitud koreograafiat? Mis siis, kui üks meist peab üksinda improviseerima, samal ajal kui teistel on korraks turvaline paus, ja teised jätavad ta omaette? Katsetused hakkasid lavastuse teises pooles korduma, fookus liikus ilusale pildile ja koreograafiale. Ehk alguses meile tutvustati olukordi ja seejärel näidati, mida nendega teha saab.

Küll aga selgus lavastuse olulisima katsetuse tulemus ruttu. See viidi läbi vaatajatega, kes on varem kogenud või näinud battle’eid, jam´e, freestyle pidusid jms. Olin üks sellistest vaatajatest. Publik, kes on muidu tänavatantsuüritustel harjunud vabalt ringi liikuma, kaasa elama ja tantsijatega otseselt suhtlema, oli pandud teatrivaataja rolli, vaikselt oma toolile istuma. Alguses oli lavastuses intrigeeriv pinge, mis testis publiku kaasamise ja osalemise taset. See kestis vaid mõne esimese minuti, sest üsna loomulikult lasid tantsijad ja publik mureta enese vahele tõmmata kujuteldava seina. Kui publik sai aru, et tema vaatab ja tantsijad tegelevad etendusega, kadus ka intriig. Samas andis see võimaluse 45 minuti jooksul jälgida mängu, kuidas tantsijad ei harju publikuga ära, vaatamata kujuteldavale seinale. Omaette ei saanud jääda. Tantsijad proovisid säilitada omavahelist vaba meeleolu, kuid vaikiv publik lõhkus ka selle.

Kuigi väga sotsiaalsete ja üksteist toetavate olukordade paigutamine vaikse ja tagasihoidliku publiku ette oli juba iseenesest tantsijatele keeruline, siis ka tuttavad reeglid ja harjumused olid lavastuslikult moonutatud. Tihti jäi alles vaid tegevuste äratuntav formaat – oli jam, aga keegi ei elanud kaasa. Oli battle, aga keegi ei võitnud. Oli voolav kontaktimprovisatsioon, aga see oli vahend mugavaks üleminekuks.

Etendusolukord tekitas tantsijates pinge, mis hoidis neid esinejatena. See on loomulik. Näiteks tegid tantsijad vana hea jam´i – see on tavaliselt vaba ja mõnus kogemusvahetus tantsusaalis või tänaval, kuid lava oli võõras. Olukord sundis teesklema vabadust. Oli tunda, et mõnele tantsijale on võõras see, mida nad ise lõid. Põnev oli jälgida, kuidas mõnes osas oli tantsijatel vaja publikut ignoreerida ja ette kujutada, et inimesi on ruumis vaid kaheksa. Pinget oli vähem koreograafiaosades, sest koreograafiat ongi tantsijad harjunud suunama otse publikule. Oli tunda enesekindlust ja pingelangust.

Tuleb välja, et tänavatantsuga saab suurepäraselt edasi anda igasuguseid kunstilisi ideid, sõnumeid, nii mugavusi kui ka ebamugavusi. Ruumi katsetamiseks, õnnestumiseks ja ebaõnnestumiseks on meeletult. „Connection“ seisnes tänavahõngulise atmosfääri paigutamises selle jaoks ebaloomulikku olukorda. Muidugi saab publiku ees lavastuslikus vormis jam´ida ja battle’ida, see ei ole vale. Sellised katsetused peegeldavad tänavatantsu iseloomu – see tahab olla kaasav, sotsiaalne ja loomulik. Ta tahab tõmmata publikut lähemale ja lükata kujuteldava seina kaugemale.

„Connection“ kasutas tänavatantsu kui stiili, kuid väärtustas selle loomulikke vorme. Mõistagi on neid keeruline etendussaalis taasluua, kuid õnneks annab tänavatants vabaduse olla sina ise, väljendada end täiesti ausalt ja proovida uut. Aga tänavatants annab ka võimaluse asetada end ebamugavatesse olukordadesse, teeselda või üritada olla keegi muu. Tempecy lavastus näitas publikule ja tantsijatele tänavatantsu võimalusi ja mitmekülgsust, aga ka seda, kui oluline on tänavatantsus olla enese ja teistega mugav.

Tulevased etendused toimuvad Tartus Alexela Loomelaval 28. ja 29. mail ning Tallinnas Vabal Laval 4. juunil.