Foto autor: Jack Devant
Kuigi „tantsu” mõiste on viimasel ajal omastanud „tantsukunstnikud”, kes tegutsevad kaasaegse tantsu väljal, pole ballett kuhugi kadunud isegi mitte kunstina, veel vähem aga treeningsüsteemina, milleta ükski endast lugupidav tantsukool läbi ei saa. Gerd Neggo preemia lauretaatide hulgas on ka balletipedagooge: 2019 Jelena Poznjak-Kõlar, 2016 Irina Pähn, 2014 Anu Ruusmaa. Nii on ehk paslik esitada mõtteid modern- ja karaktertantsust, kriitikast ning balletitantsija tervisest Eesti Rahvusballeti juhilt Linnar Looriselt, kellega 2021. a aprillis vestlesin.
Linnar Looris lõpetas Tallinna Balletikooli 2001. aastal ja oli Estonia balletisolist kuni 2005. aastani, seejärel töötas hooaja Birminghami Balletis ning pärast seda Houstoni Balletis kuni kojutulekuni 2019. aastal. Vestlus Linnar Loorisega oli pikem kui siinkohal esitatu, pikem lugu ilmub ajakirjas Teater. Muusika. Kino.
Millised on Sinu suhted modern- ja kaasaegse tantsuga?
Igatsesin teha palju rohkem, need stiilid on mulle alati huvi pakkunud. Ma olen teinud küll Mark Morrist, Twyla Tharpi, Hans Van Manenit, Jorma Elod, Anthony Tudorit, Christopher Wheeldonit, James Kudelkat, Garrett Smithi, Julia Adamsit, John Butlerit, Jiri Kyliani, Ohad Naharinit, Aszure Bartonit, aga minusugune tantsija oleks soovinud saada rohkem modern- ja kaasaegse tantsu koolitust. Peale klassika oli kõik nagu värske õhk. Mulle näiteks meeldisid Mark Morrise asjad: kuigi ta pani ka mõningaid balletiliigutusi sisse, siis tal oli ikkagi selline argine stiil… Kui palju ma kuulsin: „Ei, ei, tagasi, uuesti, ole rohkem nagu tavaline inimene, loomulikum!” Mulle meeldis see ausus ja ehedus. William Forsythe pole küll otseselt standard-modernkoreograaf, pigem neo-klassika, kuid temaga oli väga huvitav töötada ja mis mulle eriti meeldis, ta kasutas just sinu enda keha ja oskusi ära, ta võis oma koreograafiat muuta, kui talle tantsija uudne lähenemine meeldis. Nii et ma olen modernsemat/neoklassikalist koreograafiat ikka tantsinud ja see meeldis mulle. Täiesti kaasaegseid asju tantsisin rohkem workshop-esinemistes, kus noored koreograafid tegid oma lavastusi just minu võimeid arvestades.
Mulle, muuseas, tantsijana väga meeldis Ameerika blokisüsteemi[1] repertuaarivahetus, sest nii sai igal aastal väga palju huvitavaid lavastusi tantsida ja kunagi ei olnud igav. Publikule selline pidev mitmekesine repertuaarivalik meeldis samuti.
Kui palju on lavastajad otse Sinule lavastanud? Tiit Härm?
Ega eriti palju ei ole. Härm tegi „Mercutio”ja „La Valse’i”, ülejäänud repertuaaris olin enamikus esitantsija teises koosseisus, mis tähendas, et õppisin rolli kellegi pealt. Jorma Elo tegi Estonias meiega „Red With Me” ja see oli väga huvitav lavastus, väga vabastav. Jorma ise on ju Vaganova kooliga, ta tegi meiega trenni kaasa ja tundus, et talle meeldis seda lavastust teha just läbi klassikalise balleti prisma. Ma olin veidi imestunud, et ta minu, noore ja kogenematu oma tükki valis – aga olen väga tänulik selle kogemuse eest.
Ja Houstonis?
Houstonis tegi kunstiline juht-koreograaf Stanton Welch meile üksjagu lavastusi.
Kordasime ka tema Austraalia Balletile, San Francisco Balletile ja Ameerika Balletiteatrile lavastatud teoseid, mida oli saatnud eelnev edu. Meeldejäävamatest rollidest, mille ta mulle lõi, oli joodik John Doe lühiballetis „The Core”, mis jutustas Ameerika Broadway elust ja olust – see pani hästi proovile mu näitlemise oskuse. Oma uues „Romeo ja Julia” lavastuses tegi ta minu peale tehniliselt raske Isand Capuletti, „Marie” lavastuses lõin lõbusa rolli, prints Rohani ja palju oli duette ja soolosid tema mitmetes ühevaatuselistes lühiballettides. Tööd oli pidevalt ja repertuaar vahetus igal hooajal – sain teha palju maailma tuntud koreograafide olemasolevaid lavastusi. Ja nagu eelpool mainitud, osalesin palju Houstoni noorte koreograafide õhtutel ja tegelesin nii tantsimise, näitlemise kui laulmisega olenevalt koreograafi nägemusest.
Sa oled oma varasemates intervjuudes maininud hea sõnaga ka karaktertantsu, mis paraku on paljudest lääne balletikoolidest ära kadunud kas või seetõttu, et ta pole poliitiliselt korrektne ja loob stereotüüpe. Kuidas Sina seda näed, olles elanud aastaid riigis, kus poliitiline korrektsus on tundlikum teema kui Eestis.
Balletitreeningu koha pealt on karaktertants väga oluline. Nii ajalooline kui ka karaktertants annavad noorele õpilasele esimese tantsukogemuse. Balletti õppides on nn tõelist tantsu alguses vähe. Aga karaktertants – võin ka oma kogemusest öelda – avab palju rohkem. Isegi Houstoni balletiakadeemia kutsus omale karaktertantsuõpetajaid Euroopast, et nad õpetaksid noortele erinevate rahvaste tantsude stiile. See on natuke nagu seltskonnatantsude õppimine, et tead, millist tantsuvõtet kasutada, kuidas käivad õiged sammud ja kuidas koos partneriga üht või teist tantsu esitada – ma näen sellel suurt väärtust. See annab noorele tantsijale kohutavalt palju juurde. Karakter- ja ajalooline tants. Väga kahju, et paljudes koolides neid ei õpeteta ja tihti on nii, et tantsija õpib seda kõike alles teatris. Masurkasammu peaks tantsija teadma, tšardaši võtteid peaks teadma. Kui õpid seda kõike alles teatris, siis sageli ei näe see karaktertants laval kohe üldse hea välja. Seal ei ole karakterit, see on ebaühtlane, sest karaktertants vajab teatud koordinatsiooni, mida ei võta õhust ainult seetõttu, et oskad balletti. Karakter vajab treeningut, paljudes klassikalistes story-ballettides on see sees ja vaadates vanu videosalvestisi, märkad, kui palju parem see toona oli. Koolist anti korralik baas ja kohe oli näha ka resultaat. Meie „Luikede järves” on ka karaktertantsud ja Marina Kesler töötab trupiga kõvasti, et need rütmid puhtaks saada, saavutada õige stiilitunnetus – seda on raske teha tänapäeva välismaa noorel, kes ei ole karaktertantsuga koolis kokku puutunud! Meie noored on koolis seda õnneks teinud, neil on selle võrra lihtsam, aga tõesti, paljud tantsijad alustavad karaktertantsude õppimist teatris nullist ning see on neile väga võõras. Karaktertantsutunnis on tähtis harjutada erinevaid stiile tugipuu ääres, see annab hea baasi tantsude valdamiseks, sest liigutused on seal selgeks õpitud ning keskel suudetakse neid juba paremini kombineerida ja tantsida. Aga kui kohe tuleb õppida nullist otse lavale: käsi, jalg, partner, rütm, stiil, siis on – äää, mis toimub! Viimane asi, mis sa siis saad, on karaktertants. Ei tule sealt kirge, särtsu ega mingit karakterit! (Naerab)
Praegune nn cancel-culture on võtnud hoiaku, et kunstiteos ja selle autor on lahutamatult seotud. Mis tähendab ka seda, et kui mõni looja on jäänud vahele mõne skandaaliga (olgu selleks seksuaalne või rassiline ahistamine), siis ka tema teosed muutuvad non grata´ks. Või mõni teos on muutunud praegu sobimatuks, sest näitab taunitavat käitumist – hea näide on Robbinsi „Fancy Free”, mis koregraafiliselt on väga mõnus džässi ja klassika sulam, kuid see, kuidas madrused tüdrukutele külge löövad, on tänapäeval mõistetud seksuaalse ahistamisena ning tekib küsimus, kas seda balletti on kohane praegu laval näidata. Kuidas Sina sellesse suhtud?
Ma väga loodaks, et me publikuna suudame vaadata mingit lavastust selle tegemise ajastus ja võtta seda nii ning mitte arvata, et teatud käitumine laval peaks kõrvale tõrjuma ka tolle kunagise aja kunstiteosed. Robbinsi „Fancy Free” on hea näide: ma arvan, et seda, mida Robbins püüdis edasi anda, tuleb võtta teatud ajastu nähtusena, aga see ei tähenda, et me sellist käitumist tingimata nüüd sada protsenti heaks kiidame või läbi selle lavastuse seda propageerime. See on ju näitemäng. Ma arvan, et head kunstilise väärtusega lavastust ei peaks publiku eest peitma.
Mis puutub teatrites esitatavate teoste valimisse, siis kogu mängukavas olev repertuaar ikka arutatakse eelnevalt läbi kogu loomingulise kollektiiviga, juhtidega ja turundus-/reklaamiosakonnaga ning kindlasti jälgitakse kõiki potentsiaalseid ohte, mis erinevate lavastuste/koreograafidega kaasas võivad käia.
Kuidas Sa suhtud kriitikasse või milline on Sinu suhe kriitikaga?
Ma kohe kindlasti ei väldi seda. Absoluutselt kõik on teretulnud. USA-s me puutusime kokku igasuguste kirjatöödega, ka sellistega, kus oli tunda, et kriitikul polnud sügavaid taustateadmisi või tantsualast haritust… aga ma loen iga asja. Kui kriitik ütleb midagi halvasti, siis kindlasti võtan selle vaatluse alla ja kui kiidetakse taevani, siis ma… ei võta seda sajaprotsendilise tõena.
Kas Eesti ja Ameerika kriitikal on Sinu jaoks ka vahe? Jätame nüüd välja emotsionaalsed arvamuslood.
Siin pole turg suur, aga minnakse rohkem sügavuti – ja see mulle meeldib. Tekitab heas mõttes usutavuse. Ameerikas on alati esimese asjana kirjas sisukokkuvõte, mis on turunduse teema. Ja sageli ei mindagi kaugemale, vaid pigem nii, et vau, minge vaadake või siis mulle ei meeldinud, ei tasu, ärge minge.
Bent Shönbergi „World Ballet and Dance“ sattus mulle millalgi näppu ja vot seal oli, mida lugeda. Kirjutati pikemalt ja huvitavamalt, mindi sügavuti, isegi kui artiklid olid lühikesed. Ma ei tea, kas see on ajastu vaim või ei ole enam huvi, et üldjuhul kirjutatakse vähem analüütiliselt.
Häid ajakirju pead tikutulega taga otsima ja selleks, et tantsija loeks näiteks teiste tegemistest, on kas kohalik ajaleht või erialaajakiri, nagu Dance Magazine või Dance Europe, aga seal on valitud arv inimesi, kes kirjutavad ja ka nemad ei kipu minema piisavalt süvitsi. Sellist head kriitikat, mis asja ka edasiviivalt kritiseeriks, naljalt ei leia enam, seda ei leia eriti kuskil enam, aga seda on vaja! Tantsijana laval saad ju aru, et midagi on väga mäda ja siis imestad, kuidas sellest keegi ei kirjuta. Või kui keegi on kogu aeg vale rolli peale pandud ja keegi seda ei märka ja sellest ei kirjuta, siis tekitab jälle küsimus. Või kui on, no näiteks „Luikede järv”, kus peategelane teeb kõik ära, aga „tuled põlevad, kedagi pole kodus” ehk teisisõnu: kõik on korrektne, kuid see on tühi ja ilmetu. Kirjutage! Selline kriitika annab kõigile midagi. Isegi siis, kui kriitik saab millestki täiesti teistmoodi aru – see paneb mõtlema ja kindlasti arendab.
Nii et vastus Su küsimusele kriitika kohta: ma loen ja sellel on koht minu elus täiesti olemas. Kui midagi ei kirjutataks, siis oleks ju kohutav! Tagasiside mõttes on tantsijale väga hea ka etendusjärgne kohtumine publikuga ja miks mitte ka kriitikutega, saad n-ö vahetut tagasisidet. Kuigi enamik tuleb tänama, siis on ka inimesi, kes käivad tihti ja oskavad su erinevaid etendusi võrrelda ja anda oma hinnangu.
Sul on vedanud, et pole suuri traumasid olnud. (Suurem oli stressimõra, millest on juttu varasemates intervjuudes)
Mida vanemaks ma sain, seda enam hakkas mulle tunduma, et vot see on minu anne – füüsiline vastupidavus, olla terve ja vigastusteta. Ma olen pikk, ma suudan kõrgele hüpata, ma suudan näidelda ja ma olen hea partner – ja kõige selle juures ma olen suutnud alati vastu pidada suurele füüsilisele koormusele. See on kindlasti segu geneetikast, koolitusest ja enese eest hoolitsemisest. Aga jah, ma ei läinud tantsides katki ja selle eest ma tänan kindlasti ka emakest loodust. (Naerab)
Kui palju õpetatakse noori tantsijaid oma keha eest hoolt kandma, kui head on teadmised kehast ja selle toimimisest?
Mida aeg edasi, seda rohkem. Minu kooliajal olid meil anatoomiatunnid, kuid mitte otseses seoses tantsuga. Kehateadlikkus ja tantsumeditsiin olid ikka lääne pool rohkem arenenud. Viimase kümne aastaga on nii meil kui mujal olnud selles vallas areng tohutu, endiselt on palju õppida spordimeditsiinilt. Et olla heas füüsilises vormis ja toonuses ei piisa enam ainult balleti tegemisest, tegeleda tuleb ka üldfüüsilise treeninguga, et toetada kogu keha ja vältida vigastusi.
Nüüd on õnneks need teadmised juba noortel olemas, neil on parem ligipääs füsioterapeutidele, informeeritud massööridele, treeneritele ja mis väga tähtis, nad saavad vaimset tuge ja toitumisnõustamist – noorele kehale ja vaimule antakse õiged tööriistad kätte, selgitatakse anatoomilis-füsioloogiliselt, milliste lihastega näiteks jalga välja keerata, et endale viga ei teeks, ja kuidas tulla toime ka esinemispingetega jne. Tantsumeditsiini areng on olnud kiire ja see on kaasa toonud palju head, tantsijatel on vähem vigastusi, nad taastuvad kiiremini ja korralikumalt ning naasevad palju kiiremini peale vigastusi jälle treeningsaali. Ja mis kõige tähtsam, laval on paremas füüsilises ja mentaalses vormis artistid, kes suudavad pakkuda kõrgetasemelist visuaalset kunstielamust.
Toitumine, see suur murekoht. Lääne pool on hakatud ka rääkima balletitantsijate toitumishäiretest. Kui palju Sina oled sellega kokku puutunud?
Toitumishäired on valus teema meie erialas. Toitumishäire puudutab enamikke baleriine ja saab alguse tavaliselt juba varajases nooruses. Ballett on väga spetsiifiline ja nõuab distsipliini, õpetajad peavad siin väga jälgima, milliseid märkusi ja kuidas nad noortele baleriinidele ütlevad. Pahatihti tekitab mõni salvav kommentaar keha kohta kompleksi terveks eluks, tehes inimesele pöördumatut kahju. Kuna konkurents on naiste seas suurem, siis on ka sellised teemad rohkem üleval. Edasijõudmiseks ei valita vahendeid ja tehakse mõnikord üksteise keha kohta halvustavaid märkusi. Meestel ei ole see probleem nii levinud, aga kindlasti ei ole see meilegi täiesti võõras.
Toitumishäire on tõsine probleem ja halvab inimese füüsilist ja vaimset võimekust ning ka vigastuste oht on kordades suurem ja seega taastumine raskem. Õnneks on toitumisnõustamine järjest enam arenenud ning toitumispsühholoogia-alaseid teadmisi ja abi on rohkem kui kunagi varem.
Mul on meeles üks pealkiri, mis pakkus baleriini ideaalkaaluna välja pikkus miinus 115 ja siis ma mõtlesin, et kaal ei ole ju ainult rasv, vaid ka luustik ja tugev lihastik… et selline norm ju soodustab pigem pitsilist luukude ja olematut lihasmassi.
Me ei saa panna kellelegi mingit kaalunumbrit: see on diskrimineerimine ja ebareaalne. Ja tantsu mõttes ei loe nii palju sinu kehakaal kui kehatunnetus ja see, kuidas sa suudad seda keha hoida, liigutada ning partnerit toetada. Oma tantsijakogemusest võin öelda, et tihti oli keerulisem tõsta hapramat baleriini, kes ei tee koostööd, kui veidi toekamat, kes oskab tõstele õige koordinatsiooniga kaasa aidata. Kui tantsija suudab hästi liikuda, tal on vastupidavus ja hea tehnika ning ta suudab paaristantsus hästi hakkama saada, siis on ta ka piisavalt heas vormis.
Meie kõigi vaimne ja füüsiline tervis on oluline: peame suhtuma iseendasse ja teistesse tervislikult ja terviklikult.
[1] Blokisüsteem tähendab seda, et teatud perioodil (suuremates truppides paar nädalat) näidatakse üht suurlavastust või kaht lühiballettide kava, seejärel vahetatakse see välja. Hooaja vältel suuremats truppides on nii 7–8 blokki.
