Iris Rämmeld on ETA Kompanii tantsija, kes mõlgutab mõtteid käesoleval kevadel TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide õppekava katsetel osaleda. Küsimustele vastab Kai Valtna, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide õppekava tantsukunsti programmijuht.
Mis vahe on tantsuõpetaja ja koreograafi erialal: mis erinevused on õppekavades ja õppeainetes? Kas koreograafia ja tantsuõpetaja tudengitel on ka koos tunde? Mille põhjal nende erialade vahel oma valik teha?
Tantsuõpetaja ja koreograaf on mõlemad tantsukunsti autoripositsioonid. Vähemalt nii näeme meie seda Viljandis. Üks realiseerib seda vahetumalt inimestega töötades ja teine oma kunsti kaudu. Tegelikult vajab tantsuõpetaja kaasaegsest kunstist arusaamist samamoodi nagu koreograaf inimpsühholoogias orienteerumist, nii et suures osas on need siiski interdistsiplinaarsed erialad. Erinevus kahe eriala õppekavas (240 EAP-d) on lavastaja ainetes (30 EAP-d), mida koreograaf saab koos teiste lavastajatega. Tantsuõpetaja tegeleb samal ajal pedagoogilise vundamendi ladumisega üldainete ja erialapedagoogika näol. Erinevus on ka praktika ainetes (15 EAP-d), mis tantsuõpetajatel tähendab konkreetset õpetajatöö praktiseerimist koolis ja väljaspool seda, kuid koreograaf seda ei tee. Koreograafi praktika on lahtisema vormiga ja individuaalsem, eeldades, et inimese enda huvi ja nägemus, mil viisil oma lavastajakogemust korjata, saab siin ka otsustavaks, vähemalt ideaalis oleme nii mõelnud. Ülejäänud aja õpivad koreograaf ja tantsuõpetaja koos, see puudutab erialalisi liikumisuurimuslikke ja tantsutehnilisi aineid, aga ka tantsukompositsiooni ja improvisatsioonipraktikume.
Mille järgi valida? Kunagi kuulsin vastust küsimusele, mis vahe on pedagoogil ja kunstnikul, ühelt vanalt ja targalt õpetajalt: pedagoog armastavat rohkem inimesi kui kunsti ning kunstnik vastupidi – kunsti rohkem kui inimesi. Nii et ikka armastus aitab elus valikuid teha, eriala puhul ei käi asjad teistmoodi.
Millised väljundid või võimalused on tantsutudengitel oma loomingut näidata õpingute ajal?
Enamik tehtavaid loomingulisi töid on nii koreograafil/lavastajal kui ka tantsuõpetajal individuaalse õppeaja jooksul protsessi viljad, mis jõuavad koolis avaliku etendamiseni semestrite lõppudel. Erinevalt näiteks näitlejatest, kelle looming leiab väljundi enamasti kollektiivses vormis. Lisaks saab iga etenduskunstitudeng luua ka etendajana, sest oma kursuse- ja erialakaaslaste lavastustes osalemine moodustab tegelikult suure osa õppetööst nii ajaliselt kui sisuliselt. Julgen väita, et tantsuõpetaja loob ka tantsuõpetaja praktikat sooritades. Läbimõtestatud liikumistunni ettevalmistamine ja läbiviimine erineva võimekuse ja ootustega tantsijatele alates oma kursakaaslastest kuni näiteks liikumispuudega lasteni nõuab samuti autoripositsioonist lähtumist, nagu lavastaminegi, hoolimata eesmärkide erinevusest. Iga-aastane Tantsunädal aprilli lõpus annab võimaluse katsetada ja avalikkuse ette tuua ideid, vorme ja koostöid, mis n-ö kompaülesannete raamidesse ei mahu.
Mis võimalused on koreograafia eriala lõpetanutel edaspidi?
Sind ootab vabakutselise võimalusterohke elu. Mis on loominguliselt täpselt nii vaba, kuhu aga endale ise piirid sead. Ka selles mõttes, et millise institutsiooniga ennast seod. Samuti on võimalus luua ise hoopis uus tantsuinstitutsioon. Või oled senikaua vaba, kuni kohtuvad sinu nägemus tantsukunstist ja sellele vastandlik viis õiget valest eristada. Kohati tehakse seda viimast tantsuskeenel ikka väga kirglikul moel. Vabadus eeldab ka oma maailmavaate eest seismist ja siin ei ole vahet, seda tuleb teha nii tantsuõpetaja kui koreograafina, samal ajal avastades, et esindad vähemust, mitte enamust. Kas sa oled selleks valmis? Tantsukunsti juures saab olla erineval moel – kirjutamisest õpetamiseni; koreografeerimisest tantsupoliitika kujundamiseni välja. See viimane on väga oluline – teha üldsusele selgeks, et tantsuõpetaja peaks väärilist palka saama või et vabakutselisele kunstnikule peab olema tagatud ravikindlustus, neid teemasid ei hoia ühiskonnas keegi üleval peale vabakutseliste koreograafide ja tantsuõpetajate endi. Teha saab seda erinevate erialaliitude kaudu, kuhu juba tudengina võib tegelikult astuda.
Kui palju on koreograafia ja tantsuõpetaja erialadel iseseisvaid ülesandeid ja projekte? Kas ja kui palju on koostööprojekte erinevate koreograafide ja õppejõududega?
Praktiliselt igas semestris on üks iseseisva (juhendatud) loomeprotsessi tulem, mis ei pea tingimata lavastuse vormis vaatajani jõudma, seda nii koreograafidel kui tantsuõpetajatel. Sinna juurde koostööd, mida pakuvad lavastajad või teatrid väljastpoolt: praegune etenduskunstide II kursus on osalenud kahes sellises koostöös, kus kõik on laval etendajatena rakendatud (Tartu Uues Teatris eelmisel aastal etendunud „Siili poomises“; sellel kevadel TÜ VKA lõpetanud lavastaja Tõnis Veelmaa füüsilise teatri lavastuses „Sinilind“, mis põhines 20. sajandi alguse sümbolisti Maeterlincki näidendil ja mängiti ERM-is; sügisel toovad lavastajad ja koreograafid oma tööd välja Elektroni platvormil). Tantsuerialal on kujunenud välja III kursuse sügissemestri lõpus meistriklass, kus üks parasjagu Eesti kaasaegse etenduskunsti skeenel oluline lavastaja/koreograaf toob Viljandis tantsutudengitega lavastuse välja. Julgen arvata, et kõik, kes õpetavad/juhendavad (või on seda teinud või teevad tulevikus) etenduskunstide õppekaval, on tegijad väljaspool kooli ning suures osas Eesti kaasaegse teatri- ja tantsumaastiku kujundajad. Ega ükski õppekava ei õpeta, ikka inimesed, ja mulle tundub, et tegijad tüübid, kes meile sobivad ja meid huvitavad, on ka meelsasti valmis ennast pikema- või lühemaajaliselt Viljandi etenduskunstidega siduma.
Kas ja kuidas puutuvad tantsutudengid õpingute ajal kokku teiste etenduskunstide tudengitega?
Esimesest kursusest alates ja loodetavasti mõnega kogu eluks. Kõik erialad on koos etenduskunstide teoreetilist ja maailmavaatelist baasi laduvates ainetes, näiteks 21. sajandi kunstiproblemaatikasse ja uurimismeetoditesse süvenemisest kuni ühendatud teatri- ja tantsuajalooni, mis kannab nime “Etenduskunstide ajalugu” (veider küll, aga enamasti on teatri- ja tantsuajalugu rangelt lahus hoitud), filmianalüüsist kuni vaatluspraktika ja erialakirjaduse seminarideni. Praktiliste koostööainetena on üles ehitatud nii nn Perfonksipäev kui ka Loovlaboratoorium, mis kujutavad endast intensiivse ja lühiajalise workshop’i vormis uurimuslikke protsesse, enamasti erialaülestes loomingulistes gruppides. Näitlejad/tantsuõpetajad ja lavastajad/koreograafid on esimesel aastal koos eriala baasainetes “Kehatöö” ja “Kehahääletöö”, mis peaks andma tulevasele etenduskunstnikule/pedagoogile ettekujutuse etenduskunstide haprast instrumendist, see tähendab omaenda kehast. Selle kõige kõrval on ikkagi oluline, et tudeng leiaks ise oma loominguliste ülesannete, semestrilavastuste jaoks meeskonna, keda usaldada ja kellega oleks inspireeriv koostööd teha, miks mitte ka peale kooli lõpetamist. Teater on meeskonnatöö, üksi ei tee siin midagi ja Viljandis on kõik need inimesed olemas. Etenduskunstide õppekaval on viis eriala: näitleja/lavastaja, koreograaf/tantsuõpetaja/visuaaltehnoloog/tehniline produtsent. Ning kui ikkagi tundub, et õppekava neid kontakte piisavalt ei loo, siis tuleb neid ise otsida.
Mille poolest erinevad üksteisest Tallinna Ülikooli tantsuõpe ja Viljandi Kultuuriakadeemia tantsuõpe (eesmärk, fookus, õppeained)?
Millele pööratakse Viljandi Kultuuriakadeemia tantsuõppes enim tähelepanu?
Millegipärast tundub mulle, et need kaks küsimust on tegelikult üks – õppekava eesmärk väljendub ju alati tegutsemise viisis. Ja veel – võrrelda kahte kooli on siinkirjutaja positsioonilt väga libe tee, võrrelda saab omavahel midagi, kus võrdleja asub mõlema võrreldava suhtes võrdselt väljaspool. Sa võiksid vestelda mõlema kooli tudengite/õppejõududega ja siis oma arvamuse kahe kooli võrdlusena ise luua.
Tänapäeva üks mõjukamaid tantsuteoreetikuid André Lepecki on kirjutanud, et „ajalooliselt on tantsuks peetud suhteliselt muutumatut elementide kooslust. Nendeks elementideks on olnud: suletud ruum tasase ja sileda põrandaga; vähemalt üks nõuetekohaselt distsiplineeritud keha; selle keha valmisolek alluda liikumiskäskudele; nähtavale tulemine teatri tingimustes (perspektiiv, kaugus, illusioon); ja usk stabiilsesse ühtsusse keha nähtavuse, selle kohaloleku ja subjektiivsuse vahel.“ (Lepecki 2006: 46) Mis oleks, kui harutaks lahti tantsus kehtinud mugavad iseenesestmõistetavused ja vaatleks neid iseseisvatena, mitte tingimata komplektina. Liikumine võib kuuluda individuaalsele kehale, aga see ei pruugi väljendada liikuja emotsioone, vaid huvitav oleks näiteks see, kuidas subjektiivsest väljendamisvajadusest vabastatud keha hakkab ise ruume ja tähendusi looma; või et kas keha ikkagi peaks olema allutatud dressuuriga omandatud agressiivsele tehnikale, selleks et koreograafia saaks tekkida; või mis juhtuks, kui pööraks pilgu hoopis vaataja kehale, erilisele kehale või siis ka väga tavalistele kehadele jne, jne, jne. Kõige selle taga on ikkagi lootus, et tants ei ole pelgalt esteetiline vidin elu kohal, suurem ja ilusam kui elu, vaid sotsiaalselt laetud kehade praktika, mis ütleb midagi selle maailma kohta, milles me elame praegu, sest tants saab oma impulsid kaasaja inimesest ja ühiskonnast, mitte mingitest igavikulistest esteetikakategooriatest. Liikuda sellelt, mis tants on olnud, sellele, mis see homme võiks olla, tähendab ennekõike tegeleda homse maailma ja inimesega. Autoripositsioon pole esteetiline, vaid poliitiline otsus.
Mis oleks soovitus sel aastal sisseastujatele? Kuidas katseteks valmistuda?
Ma soovitaksin mitte tegeleda ära arvamisega, keda me sisse võtame, et siis selle järgi ennast kuidagi „treenida“. Selle asemel soovitan tegeleda enesereflektsiooniga: miks tants sind huvitab (ja minna sellega väga sügavuti, see tähendab allapoole paari triviaalsust, mis esimesena pähe tuleb, a la „tants on kogu mu elu“, „ma olen juba lapsest saati tantsinud“ jne), missugune tants sind huvitab ja olla valmis selle eest ka seisma ning enda seisukohta selgelt väljendama. Ning last but not least – mida sa selle kõigega peale tahad hakata?
Kasutatud kirjandus
Lepecki, André 2006. Exhausting dance. Performance and the politics of movement. Kirjastus Routledge New York & London.
