Võõras – miski, mis ei ole tuttav; miski, mis mõjub veidrana; miski, mis tekitab kummastust; keegi, kelle koht tundub olevat kusagil mujal; keegi, kellega sarnasena me end ei tunne; miski või keegi, kes ei tundu kaanonisse sobituvat… Veneetsia 60. kaasaegse kunsti biennaali peanäitus “Võõrad kõikjal” (20.04.-24.11.2024) just nende ja paljude muude mõtetega tegelebki, ajades oma juured üleilmastunud poliitikast autsaider- ja kväärkunsti piirimaadele.
Kunstiolümpiat meenutav suursündmus näib võitlevat oma identiteedi ja ajalooga : kuld, kard ja priviligeeritus ei ole enam popp ega in, ellujäämiseks peab kuuluma mõne vähemuse hulka ja väärikas on olla erinev. Brasiilia kuraatori Adriano Pedrosa meediumiteülene kureeritud peanäitus ja mitmeid eri riike esindavad paviljonid võiks kokku võtta mõttega: varem või hiljem oleme kõik võõrad (seega tähistame ja kohtleme kõiki võrdselt?). Puudutan alljärgnevalt paari tööd ja väljapanekut, mis olid üheks oma väljendusvahendiks valinud tantsu, sest lõputu koguse staatika keskel oli rõõm tajuda, kuidas liikumiskesksed videoteosed (ava- ja lõpunädalal ka mitmed live-etendused) ülejäänud näitusega dialoogi astusid.
Kirgaste maalide, graafikalehtede ja kangastega täidetud valgete seinte vahel on üks hoopis teistsugune ruum: nii pime, et esialgu ei näe, kuhu isegi astun. Mustal ekraanil tantsib ennastunustavalt üks väga värvikas ja kilisev-kolisev tegelane, taustaks Aafrika rütmid. Liikumises põimuvad omavahel pärimustantsust tuttavlik takt, kväärkogukonnale omasest vogue’ist võrsunud kätetehnika ja tehnoreividelt harjumuspäraseks saanud igavikuline transsitantsimine. Taoline eri kultuuride ja subkultuuride segunemine ja üksteise otsa asetamine iseloomustab nüüdiskunsti ja -tantsu iseäranis hästi: inspireerume sellest, mida kogeme ja laename kõikjalt motiive, mida teame. Nõnda mõjuvadki teosed külluslike ja mitmekihilistena, kuid võivad samas olla ka keeruliselt ligipääsetavad. Ühtpidi tekib tunne, et koodilugemiseks peab enda sisemine kultuuriarhiiv vaat et põhjatu olema (selleks, et tsitaadi päritolu ja väärtust hinnata), samal ajal kui igasugune viitamine ei pruugigi olla läbi mõeldud ja sügavalt kaalutletud, vaid puhtalt intuitiivne või isegi juhuslik.
25-minutiline tantsuvideo mõjub mulle vabastavalt (tundub, et samuti nii mõnelegi teisele külastajale, kes ruumi pikemalt istuma jäävad), lasen end tantsija sammudega kaasa viia ja nõtkun muusika rütmis kaasa, mõeldes samal ajal eelkirjeldatud mõtteid. Hiljem loen seinalt, et video autor Ahmed Umar astub ka ise üles tantsijana. Norras üles kasvanud Sudaani juurtega kväärkunstnik on teoses “Talitin, The Third” esitanud enda interpretatsiooni oma kodukohas levinud pulmatantsust, mis traditsioonikohaselt on nädalapikkuse pulmafestivali kulminatsiooniks. (Teose saatetekst annab mulle kinnitust, et olin oma tõlgendusega õigel teel.)
Sarnast folkloori, kvääri ja tehnoloogilise muusika kultuuri ühisosa uurib ka Ameerika Ühendriikide paviljon pealkirjaga “the space in which to place me”. (Loen saatetekstist, et…) Esimest korda esindab riiki põliselanikust Jeffrey Gibson, kes on pärit cherockee’de hõimust ning suure osa oma teadlikust elust veetnud kunstimetropolides, nagu Chicago, London ja Seoul. (Liigun edasi näitusele.) Tulenevalt eelloetust ei tule kirkad ja kirevad maalid mulle üllatusena, küll aga neil esinevad banaalsed loosungid, nagu one becomes the other (ühest saab teine); every body is sacred (iga keha on püha), powerful because we’re different (oleme tugevad, sest oleme erinevad) jne. Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas globaalne popkultuuriruum mõjub tõesti nii lamestavalt. Need on lausungid, mis on ilmselt paljudele ühismeediast tuttavad, võiks isegi öelda kodused, kuid näha neid suurtel indiaani pärimuskultuurist läbiimbunud maalidel on kummastav. Lamedaid (nii vormilt kui sisult) maale tasakaalustavad käsitööna valminud tuhandetest helmestest koosnevad skulptuurid. Lähemale astudes võib vaid aimata, kui kaua ühe sellise teose valmistamine aega võib võtta, mis omakorda venitab näituse ajaraami mõnusalt igavikku.
Ameerika Ühendriikide paviljon koosneb mitmest värvilisest läbikäidavast ruumist, kus juba poole pealt hakkab summutatult kõlama bassiheli, justkui oleks mõni hea pidu otse paviljoni kõrval. Mida lähemale kulminatsioonile jõuan, seda kutsuvamaks muusika muutub. Viimases ruumis tervitabki mind tuttava bändi The Halluci Nation’i helikujundus ja Sarah Ortegon High Walking’u videoinstallatsioon “She Never Dances Alone”. Videopildis vahelduvad psühhedeelsed visuaalsed illusioonid tantsijaga, kelle hüpped on nõnda tihedad, kiired ja kerged, et tekib mulje, justkui püsiks ta õhus. Huvitaval kombel hakkavad tantsus kohe välja joonistuma kirjutamata reeglid: tantsija kannad ei puuduta kordagi põrandat, ta ei tee ühtegi sammu tagasi ega rista oma jalgu, pürgides samal ajal ikka ülespoole nagu balletiski. Seinatekst viitab pärimustantsule jingle dance, mis on põlisrahva traditsioonide kohaselt tervendava loomuga funktsionaalne rituaal ja on tänapäeval oma hõljuva liikumisega pilkupüüdev. (Taaskord on need kirjutatud sõnad, mis kunstikogemust saatma jäävad.)
Astudes sisse osaliselt vabaõhutingimustes asuvasse Austria paviljoni, tekib esimesel hetkel tunne, nagu oleksin sattunud minevikku. Valge ruumi ühes seinas on suur peegel stange ja selle külge riputatud tutuseelikuga, vastasseinas mängib suur videoekraan tervelt poolteist tundi järjest balleti “Luikede järv” proovi. Soojendusrõivais baleriinid harjutavad sammude kombinatsioone, stseenide üleminekuid katkestavad aeg-ajalt Ukraina koreograafi Oksana Serheiva märkused. On minulegi tuttav narratiiv, et Nõukogude Liit vahetas oma tavapärase telekava Tšaikovski balletisalvestuste vastu iga kord, kui järjekordne parteijuht sussid püsti viskas. Kontseptuaalne Nõukogude juurtega kunstnik Anna Jermolajeva on “Luikede järve” proovivideo pannud oma näitusele jooksma kuus tundi päevas. See mõjub omamoodi ettekuulutusena mässuks, justkui oleks lootust üks kord veel televisioonist balletti vaadata, kui Venemaa riigikorraga peaks midagi juhtuma…
Hong Kongis ja Berliinis resideeruv kunstnik Isaac Chong Wai on biennaali peanäitusel oma laiaulatusliku videoinstallatsiooniga “Falling Reversely”. Seitsmele suurele vertikaalsele ekraanile kuvatakse videopilt seitsmest kehast, saateks metronoomi helitaust. Halastamatu tiksumise saatel kukuvad tantsijad eri kiirustel ikka uuesti ja uuesti. Kui aeg-ajalt on pildid sünkroonis ja tekib tundmus, et juba peaaegu on võimalik liikumismustrite printsiibile pihta saada, siis ikka ja jälle lülitub üks või mitu ekraani teisele pildile ja kukkumishetkele, röövides nõnda vaataja fookuse. Tekib tajutav frustratsioon: tantsijad kukuvad üha uuesti ja uuesti, mõnikord proovib kõrvalolev keha neid toetada, teinekord laseb silmagi pilgutamata kaaslasel libastuda.
Vaatajal ei ole võimalik tervikut püüda, sest alati jääb vähemalt mõni ekraan selja taha. Ühelt poolt haarab mind võimetus, justkui ei saakski midagi teha, sest kuskil alati keegi kukub, sest inimlikust hoolivusest jääb puudu. Samas näib, et kehad kukuvad ennatlikult ja vabatahtlikult… Ootamatult paljud biennaali külastajad kõnnivad suurest videoinstallatsioonist lihtsalt mööda, lisades nõnda kõneka kihi teosele juurde – kui tihti otsustame eirata seda ebamugavat, mis otse meie ees ei juhtu ega toimu. Ruumi lõpus olevast saatetekstist võib lugeda, et koreograaf otsib, kuidas kukkumine saab olla kõnekas võimalus, võitlemaks institutsionaalse vägivalla ja ahistamise vastu. Kuidas kukkumine ei pea olema tagajärg, vaid hoopis valik, mille keha ruumis langetab. Ise kukkudes võetakse potentsiaalselt ohult võim hetkeks ära: otsuse langetab ohver, mitte vägivaldur. (Lahkun järjekordse teose juurest, mida jääb saatma seinatekst.)
Paljude teoste juures on lisamärkusena kirjas, et kunstniku looming on Veneetsia biennaalil esimest korda, mis paneb mõtlema, kas nõnda üritatakse kunstniku n-ö erilisust ja tema väärtust autsaiderkunstnikuna tõsta. Kui see nii on, siis on see magusalt kontseptuaalne, justkui võõrana ei olekski võimalust kunagi päriselt omaks saada. See tähendab, et isegi kui too outsider kutsutakse kõige inside’imale nähtusele, siis ikkagi otsustavad kutsujad neid moel või teisel eristada ja kohelda.
Üldiselt jääb mind saatma aga tunne, et teoste saamislugu ja autori elulooline taust annavad teostele aina enam tähendust ja punuvad nende väärtust. Kas oleme jõudmas aega, kus teos end ise avama ei peagi, sest olulisem on see, mida autorid-dramaturgid-kuraatorid selle juurde oskavad rääkida ja kirjutada?
