Zuga on teinud tantsulavastusi lastele juba kümme aastat. Alates 2004. aastast, kui sündis „Zuga lastekas“, on menukaks kujunenud nii rongisõidulugu „Zuga zuug zuh-zuh-zuh“ (2009), fantaasiamänguline „Võluvärk“ (2011) kui ka 2014. aasta lõpus Sõltumatu Tantsu Laval esietendunud „Käik“.
Kuidas on juhtunud, et Zuga tantsuetendused on muutunud hea lasteteatri sünonüümiks? Vaatame „Käigu“ pealt.
Kui me lapsega „Käiku“ vaatama läksime, tekkis eriline tunne juba garderoobis: väikesesse koridori rullitakse maha kaltsuvaip, vaatajad jätavad saapad garderoobi ja lähevad etendussaali sokkides, mööda pehmet vaipa. Ka varasematest Zuga lastekatest tuttav mõnus sokkisolek näitab ilmekalt Zuga suhtumist, lähtekohta – etendusi kannab lähedane ja hooliv atmosfäär, jalgades tekib mõnusalt vaba tunne – nii saab ise tantsu kaasa lüüa! Osalemisest on saanud oluline osa Zuga lastelavastustest.
Kui kõik on leidnud istekoha ja osa lapsi istunud patjadele, hakkavad neli tantsijat tühjal laval liikuma. Nad reageerivad täpselt teineteise liigutustele, moodustavad nelinurki, ringe ja paare, hüppavad ja keerlevad. Mängulistes kombinatsioonides näeb heatasemelist kaasaegset tantsu. Ühest väiksest žestist kasvab järgmine ja sealt edasi suur lugu. Näiteks võetakse ette see mäng, kus üks kukub ja teised püüavad ta kinni. Ja see mäng, kus ronitakse üksteise otsa ja moodustatakse püramiid. Nii jutustavad tantsijad kehakeeles, mis tunne on olla koos sõpradega. Seejuures tundub kehakeeles kõik sama selge kui sõnakeeles. Ega asjata öelda „küünarnukitunne“. Siin näeme otseses mõttes seda üksteise hoidmise, püüdmise ja toetamise tunnet. Seejärel muutub üks tantsija zombie’ks, ta pea kõlgub naljakalt allapoole, nagu ei olekski keha küljes kinni. Teise tantsija pea muutub palliks, millega saab mängida, nagu pärispalliga. Kehanaljadele elavad lapsed vaimustunult kaasa ja üks väike poiss ütleb naljaseeria lõpuks kõva häälega: „küll oli naljakas!“. Mõtlen, et kehanalja-teatrit on patuselt vähe! Ometi läheb see lastele tõsiselt korda, nad „loevad“ seda suure õhinaga. On ju meie kõigi esimene emakeel – kehakeel.
Publik läheb lavale
Tundub, et zugakad lähtuvad oma tantsumängudes heameelega luuletustest ja põimivad neid etendusse sisse. „Võluvärgis“ sai juhtlauseks „sina oled täna keegi, kes astub läbi peegli“. „Käigus“ loetakse ette luuletus sõprusest ja saladuste koopast. Kõik lähebki nii, nagu luuleread lasevad aimata – neli sõpra mängivad alguses omavahel, kui aga mängu võetakse pall, tekib tüli, üks sõber solvub ja lahkub. Kadunud sõbra otsimisest kujuneb suur seiklus. Kõigepealt palutakse publiku seast ühel lapsel appi tulla. Ta peab kinnisilmi ära tundma, kuspool sammud liiguvad. See õnnestub suurepäraselt. Seejärel palutakse kogu publik lavale, et üheskoos koopast väljapääsu otsida. See näeb välja nii, et lapsed ja vanemad võtavad paaridesse – üks hoiab silmi kinni ja teine on tema „kaitseingel“, kes talle koopas teed juhatab. Seejärel vahetatakse kohad. Siis mängitakse üheskoos telefonimängu – et kadunud sõbrale sõnumit edastada. Kogu vaatajaskond istub suures ringis ja annab üksteisele edasi mängujuhi patsutatud rütmi.
Seejärel tuleb mängu kõige suurem tõmbenumber – tagalaval on reas kaheksa pikka plaati, mis jalaga vajutamisel eri häält teevad – justkui klaveri ühe oktavi klahvid. Kui etendajad on need oma sammudega üles soojendanud, saavad kõik publikust tulla ja klahvidel oma „sõnumeid” tantsida. Kui kadunud sõpra on nii innukalt kutsutud, jõuabki ta lõpuks tagasi ja sõprussuhted taastatakse. Etenduse lõpus seisavad esirea lapsed püsti ja tantsivad etendajate sammukombinatsioone järgi – nad tunnevad ennast juba niivõrd loomuliku osana ühisest mängust.
Selline koostegemise teater meenutab, et teater on sündinud rituaalist. See on leidlik ja tantsuline osalusteater, kus laste reaktsioonid moodustavad suure osa etenduse võlust ja kus ei kardeta mängida “läbi publiku” – vastupidi, see on etenduse struktuuri sisse arvestatud. Just sellest on praeguses lasteteatris suur puudus – et lapsed saaksid ennast tunda olulise ja oodatud osana etendusest! Et nad saaksid etendust läbi oma keha kogeda. Nagu selgub raadiosaatest „Laste lood“[1], kus räägitakse „Võluvärgist“, hindavad ka lapsed ise kaasategemise võimalust kõrgelt. Üks tüdruk ütleb: „Mulle meeldis hirmsasti see, et neil sai ise kaasa teha.“ Ja lisab uhke häälega: „Ja minu vend sai olla postkast!“ See jääb pikaks ajaks meelde. Nagu koopas käiminegi. Ka minu mängukaaslane tunnistas pärast etendust: „Mulle meeldis su kaitseingel olla.“
Zuga on üks väheseid truppe, kes teeb väikelastele mõeldud kaasaegse tantsu teatrit. Kuid loodetavasti mõjub julgustavalt, et juba esimese aastakümnega on nad jõudnud sellele teatrilaadile väga hea nime teha.
[1] Laste lood. Võluvärk. – ERR, Vikerraadio, 22.11.2011, https://arhiiv.err.ee/vaata/laste-lood-voluvark
