2020. aasta Gerd Neggo preemia laureaat Meeli Pärna: „Mina olen ennast tantsuõpetajana pidanud selgelt kergkaallaseks.”

Annika Viibus
Meeli Pärna (vanem) kolleeg, tantsuinimene
Foto autor: Marlene Kirt

 

Meeli Pärna on kümnes Gerd Neggo preemia laureaat. Naine nagu orkester: õpetaja, mentor, juht ning mitte vähem tähtis – ema oma lastele ja tütar oma vanematele. Kui minu jaoks on mõni õpetaja andnud välja n-ö teise ema mõõdu, siis Meeli end nii näha ei soovi ja ütleb, et inimesel saab olla ainult üks ema.

Meeli on Pärnus asuva WAF tantsukooli juht olnud juba pea 20 aastat. Kuidas sai paljulubavast kergejõustiklasest poiste tantsuõpetaja ning milline roll on tema perel sel teekonnal, rääkisime veidi rohkem kui nädal peale tunnustuse üleandmist Endla Teatri kohvikus mitu head tundi. Ja nagu intervjuust lugeda võib, peatus Meeli harva ainult sellel küsimusel, mida ma küsisin, sest rääkida oli paljust.

Väljavõte selleaastasest Gerd Neggo preemia pressiteatest:

„Eesti tantsuajaloo suure mõjutaja, tantsija, tantsulavastaja ja pedagoogi Gerd Neggo (09.11.1891–01.09.1974) nimelise tantsuõpetaja preemia eesmärgiks on tunnustada pühendunud tantsuõpetajat, kelle töös peegeldub meisterlikkus ja sisukus, avatus ja koostöövalmidus ning tegusus ja tahe panustada Eesti tantsuellu.

Tänavune laureaat Meeli Pärna on viimased 19 aastat juhtinud tantsukooli WAF Dance Pärnus ja üle 25 aasta tegelenud tulihingeliselt noorte tantsuhuviharidusega nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil, olles eestkõneleja nii erinevates ümarlaudades kui ka meedias. Ta on üks Tantsuhuvihariduse Liidu asutajatest ja juhatuse liige ning Eesti Noorte Tantsu Ühingu juhatuse liige. Meeli on erakordne õpetaja, kes teeb oma tööd tõelise kire ja pühendumisega. Ta suhtub kõikidesse oma õpilastesse nagu oma lastesse, tundes huvi, kuidas kellelgi läheb ja aidates mure korral alati. Meeli on tähelepanuväärselt arendanud poiste tantsuharidust ja toonud aastate jooksul tantsu juurde paljusid noormehi. Meeli ümber on eriline aura, mis teeb temast Õpetaja suure algustähega. Oma hea huumorimeele ja teotahtelisusega on ta innustav ja toetav – tantsuvaldkonna tõeline eeskuju nii noortele kui ka kolleegidele.”

 

Kuidas sa tantsuni jõudsid? Millal oli sinu esimene teadlik kokkupuude tantsuga ja millal sa tundsid ära, et see on sinu teema?

Mulle esineda hirmsasti meeldis. Kodus olid meil kogu aeg Horoskoobi kontserdid, kus kandsime öösärki ja ema kingi. Ma mäletan väga hästi seda, et kui olin 6–7aastane, olid praeguses Pärnu Ühisgümnaasiumis peotantsu kursused. Ma käisin seal ainult üks kord. Mul oli mingi vastik partner ja kas sa saad aru – ma ei läinudki rohkem. Mis minu puhul tundub täiesti kummaline, ma ei ole üldse selline. Ma mäletan seda nii hästi, sest ma väga põdesin, et teised kõik käisid ja mina keeldusin päevapealt kategooriliselt.

4.–5. klassis, võibolla seitsmendas hoopis… igatahes, Sirje Miglai oli minu bioloogiaõpetaja ja mingit valemit mööda ta teadis, et ma tantsin. Ta ütles, et ma võiksin esineda koolipeol. Ma ei tea, kust ma selle julguse võtsin, aga ma läksin. Kujutad ette, tollel ajal! Ma olin ju puhas nõukogudeaegne laps. Rohelise-valgetäpilises seelikus tantsisin üksi Elton Johni krokodilliroki järgi („Crocodile rock”).

Mäletan, et liikumine oli põhiliselt edasi-tagasi ja midagi oli veel – puhas omalooming. Teine täiesti unustamatu esinemine sama tantsuga toimus Pärnus Tammsaare tänava sõjaväeosas. Sõjaväeosas oli hullult lahe. Koolis oli ikka natuke piinlik – näe üks loll tantsib siin üksi. Aga kuna ma olin sportlane, kergejõustiklane, ehk see kõvem tüüp, keda näpuga torkima ei tuldud, siis jõuvahekorrad olid paigas. Kooli nurga taga ainult itsitati minu üle natuke.

Kuidas tants spordi võitis?

Ma väga täpselt seda skeemi isegi ei mäleta, kõik juhtus peale gümnaasiumit ja ilmselt kellegi kaudu. See oli Palestra aeg, Laine Mägi oli just Pärnusse tulnud. Kuidas ma Laine Mägi juurde tantsima sattusin, jääb mälus praegu puudulikuks. Ma olin vana võrreldes teistega, teised olid koolilapsed. Kankaani ja sääriste kõrvalt hakkasin ma juhendama Endla teatri vanas tantsusaalis Laine Mägi tantsutüdrukuid.

Kas sa ise tahtsid õpetaja rollis olla või pakuti seda ametit sulle?

Ma ikka väga tahtsin. Ma tahtsin tantsida, aga ega ma väga ise esineda ei saanudki. Kui trupi “Lancy” esimene kava oli, siis ma aitasin kõigil lava taga riideid vahetada – ma olin riietur, kes pani kostüüme valmis. Eks ma olin pidevalt solvunud, aga mulle see meeldis ka, sest sain osa millestki ägedast.

Ja nii ta läks. 2002. aastal lõime sõprade-kolleegide Villiko Kruuse, Marko Sassjani, Edda Prillopi (end. Lülli) ja Kaido Lülliga tantsukooli WAF.

Ma lootsin, et sa ütled mulle, et tantsuni viis sind isa, sest sa räägid temast alati, kui sind tunnustatakse – pead oluliseks teda tänada. Kuidas tema on tantsuteel sind mõjutanud, kas üldse?

Tead, tema ilmselt pole minu tantsuteed mõjutanud. Ta oli spordimees. Aga tema oli see, kes alati toetas – ma olen isa tütar. Ta oli alati hästi uhke, kui midagi läks hästi. Ma olen ju igasugust tsirkust teinud, kõige legendaarsem lugu on TV 10 olümpiastart. Ma avastasin, et olen finaali pääsenud, aga treener Ando Palginõmm oli sõitnud kuskile laagrisse, teda polnud. Teatasin siis isale, et helista nüüd peretuttav Jaak Kurvitsale, kes oli tegelikult korvpallitreener – meil on vaja Tallinnasse võistlustele sõita. Isa helistaski, naispere oli tige, sest põllutöid oli vaja teha – oli juunikuu –, nüüd minnakse sinna Tallinnasse nalja tegema. Ma lõpetasin selle võistluse neljanda või viiendana. Siiani meenutatakse, kuidas 10-aastane kiirelt asja ära korraldas. Isaga oli mul selline eriline touch, nii kaua, kui teda oli.

Kui sa mõtled Gerd Neggo preemia peale, siis mis sa arvad, mida isa oleks öelnud? Kas see on miski, millest sa täna puudust tunned?

(Meeli noogutab, silmad täituva pisaratega.) Tema ütles alati: “Tubli, tubli tüdruk oled.” See sobis mulle nii hästi. Ma arvan, et ta teab ja tal on hea meel. Nutt tuleb jälle peale, see on ainus asi, millest ma rääkida ei saa. Isa surmast on juba kuus aastat. Tead, see on see jagamine, tahaks temaga jagada. Kõik suuremad tunnustused on mulle tulnud peale tema surma, sellest on kahju, sellest jagamisest tunnen ma puudust. (Käesoleval aastal pälvis Meeli Pärna Pärnu linna Teenetemärgi aastatepikkuse panustamise eest Pärnu linna huvihariduse arendamisse.)

Isa oli väga tark mees, põhimõttekindel ja hästi range. Kohati mulle ei sobinud see. Ta väga hoidis mind, kõik andis hinge tagant ära. Temaga läks aga nii, nagu ei oleks pidanud – äkki ja ruttu. Natuke on tunne, et ma ei jõudnud kõike ära öelda.

Kuidas sina näed end tantsuõpetajana? Näed sa end treenerina või oled sa mingis mõttes teine ema? Kas sa näed end perekonnaliikmena või tantsuhariduse andjana?

Tead, mul on kolmas teooria. Pereliikmeks ei saa pretendeerida, see ei sobi. Ei ole olemas teist ema, igal lapsel on üks ema. Mina saan olla aga väga hea vanem sõber.

Ma näen, et pean olema neile eeskuju. Peab olema usaldus, muidu võid teha, mis tahes, aga see ei toimi. Ma olen mõnel lapsel ka otsapidi pereliige juba, sest kui laps on minu juures 10 aastat õppinud ja tunned emasid-isasid, hakkadki juba sünnipäevadel käima. Nad on mulle oma lapsed ja mulle kohutavalt meeldib, kui nad suurtena tulevad ja räägivad mulle oma asju. See on uskumatult hea tunne. Tuleb juba täiskasvanueas õpilane ja räägib, et kaotas ema autovõtmed ära. Mõni laps tuleb, istub enne tundi minu juurde maha ja räägib, et koolis on nii vastik ja keegi temaga ei räägi… tead, need on need hetked, kui ma tean, et ma olen teinud midagi õigesti. Ma olen range ja meie õpilased on sellest aru saanud, et nad võivad alati tulla mulle oma muret jagama, aga uksest sisse tulles peab ütlema TERE (selles väljendub Meeli rangus – viisakas peab olema). Tantsuõpetajaks olemine on segu eeskujust, sõprusest, mõistmisest ja lootusest, et ma neid ikkagi õpetan.

Kuhu see tants sellel pildil asetub?

Tants asetub õppeprotsessi. Muu on vajalik selleks, et see protsess õnnestuks. Miks ma üldse poleks kunagi selle peale tulnud, et mind sellele preemiale võiks esitada? Mina olen ennast tantsuõpetajana pidanud selgelt kergkaallaseks. Edevusega mul probleeme ei ole: ma pean ennast heaks õpetajaks, aga natuke vähem tantsuõpetajaks – ma positsioneeriks ennast niimoodi. Ma olen väga hea visionäär ja mul on head ideed, aga koreograafia loomine on minu nõrgim külg.

Kui sa mõtled tantsuhuvihariduse peale, kus sa pead- ja sabapidi sees oled, siis milline on see suur pilt, mida sa näed? Laiemas plaanis: mis on see kõige olulisem asi sinu jaoks?

Ma suurte sõnade mees ei ole väga. Ma näen siin üht olulist asja, viimased 30 aastat täpselt sama pilti: nii kaua, kui lapsed õpetavad lapsi, oleme ikkagi poolel teel. Me peame seda teadvustama. Ma püüan väga aru saada noortreeneritest ja igasugustest võimalustest. Aga kas see on õige, et 3-aastane laps käib tunnis, mida juhendab 15-aastane laps? Ma olen täiesti vastu sellele, et lapsi õpetavad lapsed. Peab aru saama, et see ei ole ainult võimalus kooli kõrvalt raha teenida – see on vastutus. Keegi ei taha käest ära võtta võimalusi, aga peab aru saama selle võimalusega kaasnevast vastutusest. Laste tundi ei saa juhendada see, kellel puudub vastav kvalifikatsioon. See on kõige suurem probleem.

Kui noored saavad peale koolipäeva kokku ja teevad koos mingit tantsu, siis see on suurepärane, see on huvitegevus ja õige vaba aja veetmine, mille sisu loovad noored ise ja iseendale. Ma ütlesin 30 aastat tagasi, et meil valitseb mentaliteet „käisin nädal aega tantsukoolis, nüüd teen oma tantsurühma” ja see on täna ikka veel samamoodi.

On olemas näiteks eraspordikoolid, mis annavad üle Eesti n-ö liikumistunde lasteaedades, aga ühelgi juhendajal pole ei õpetaja ega treeneri kutset. See on kõige suurem oht, mis praegu on. Meil on palju andekaid tantsunoori ja mul ei ole midagi selle vastu, et ilma kvalifikatsioonita juhendajad seavad koreograafiaid – aga ta ei saa olla õpetaja, sest tal puuduvad teadmised kehakooli osas. Ma fännan väga sportlaste kampaaniat „Kas sinu treeneril on kutse?”.

See oli alles, kui me rääkisime sellest õnnetust 19-aastasest võimlejast. Klubi võttis ta tööle, klubi saatis ta tundi, aga kui kõik oli halvasti läinud, siis kohtu ees seisis ta üksi. See on kooli ja klubi vastutus. Ei ole nii, et saadetakse olematu raha eest olematu kutsega inimesed tööle, aga kui miski läheb valesti, siis keeratakse uksed kinni ja see noor peab ise hakkama saama. Kes siis tegelikult süüdi on? Sportlastel on täpselt samad probleemid kui meil.

Laps ei ole süüdi, kui talle põhjustatakse eluaegseid vigastusi või ta pannakse lavale täiesti eakohatus riietuses eakohatut liikumist tegema. See kõik juhtub teadmatusest ja sellest, et juhendajal pole ettevalmistust. Ma olen hästi radikaalne selle koha pealt ja ei astu meetritki tagasi. Sa ei lähe ju tuttava juurde pimesoolt lõikama, sest ta teeb kääridega muidu täitsa toredat tööd. Või ei lase sõbrannal oma hambaid parandada, sest tal endal on nii ilusad hambad. Aga tantsutundi pannakse juhendama rahumeeli need, kes oskavad ise nii ilusti tantsida – sellest piisab.

Kas Huvihariduse Esinduskogus (HUVE) on ka kuulda, et teistes valdkondades on sama kutse puudumise probleem?

Enamik muusika- ja kunstikoole on munitsipaalkoolid, mis suures plaanis välistab selle, et sinna saaksid üldse tööle ettevalmistuseta õpetajad. Eks „paindlikkust” lisab meie mitmekülgsete lepinguliste suhete võimalustemaa, ka formaalhariduse huviõppes.

Ma nägin hiljuti tehtud uuringut huvihariduse ja huvitegevuse riikliku täiendava toetuse kasutamise kohta, kuhu olid 36 KOV-i oma vastused saatnud, ja hästi palju kumas sealt läbi, et on heade juhendajate puudus. Küsisin siis HUVE liikmete käest, kas keegi on nende käest juhendajaid küsinud ja selgus, et ühelt liidult seitsmest on küsitud.

Ma olen kindel, et on vale lähenemine: peaasi on see, et keegi meie lastega midagi teeks.

Üks asi on noorsootöö, teine asi on huviharidus. Ärge tulge rääkima viiuliprofessorile ja kõrgharidusega tantsuõpetajale, et nemad on noorsootöötajad.

Kas sinu jaoks on vahe, kas tantsualal on omandatud rakenduskõrgharidus, bakalaureusekraad või 6. taseme kutse?

Kui me räägime tantsuõpetajast, mitte kunstnikust, siis mina ei tea kedagi, kellest ülikool oleks teinud õpetaja. Ja igaühest ei saagi õpetajat. Inimene oma harituse, persooni ja põhimõtetega – see on see, mis teeb õpetajast hea õpetaja. 6.–7. taseme tantsuspetsialist ei ole sentigi kehvem kui kõrghariduse lõpetanu. Õpetajaks olemise juures on vaja tahet olla õpetaja ja peab olema see „miski”.

Kui palju on sinu lapsed mõjutanud sinu praktikaid ja meetodeid, mida sa õpetajana kasutad? Kas su lastel on selles osas mingisugune mõjusfäär?

Nad on õpetanud mind asju nägema natuke teistmoodi. Ma olen näinud kõrvalt, kuidas on tänasel päeval võimalik õppida iseseisvalt ära kõik, mis on sinu jaoks vajalik. Ja nad on head kriitikud olnud. Kui ei oleks mul kaksikuid Marki ja Markust, siis ilmselt ei oleks minust mingit poiste õpetajat saanud. Kui Marko Sassjan ühel hetkel Tallinnasse läks, siis jäid poisid ripakile. Kuna Markus oli selleks ajaks juba tantsima hakanud, siis ma mõtlesin, et olgu, hakkame tegema siis.

Mulle õudselt meeldib. Mulle meeldib poistega töötada, ma ei taha praegu ühtegi tüdrukute tundi enam anda. See väikese mehe üles leidmine poistes on hullult äge. Ma olen oma poistele alati öelnud, et teie ei hakka kunagi jänese kõrvad peas ringi jooksma. Teie olete poisslapsed ja meil on meie oma maailm, kus meil asjad toimivad teistmoodi kui väljaspool seda ruumi.

Sinu poeglapsed on siis ilmselt sind toonud siia, mille eest sind täna esile tõstetakse?

Ma arvan küll. Ilma nendeta vaevalt ma siia jõudnud oleksin. Ma arvan, et iga inimene peab leidma oma asja. Minu oma asi on poisid. See on see, milles ma olen hea. Ühe selle hooaja väga armsa tunnustuse sain tantsufestivalilt Kuldne Karikas: džentelmenide suunamise ja hoidmise eripreemia.

Sa tundsid kohe ära, et see on sinu asi?

Pikalt ei läinud jah. Ma arvan küll. Ma olen pirtsakas – ega ma väga neid asju ei tee, mida ma teha ei taha.

Mis sulle sümpatiseerib nende noorsandide juures, et sa eelistad poiste õpetamist tüdrukutele?

Kus ma neid tüdrukuid nüüd solvan… Ma ei ole aastaid tüdrukuid õpetanud.

Poisid on hullult ausad. Meil on iga aasta mõni selline, kes on n-ö vale tüüp – kohe näen ära. Vanematel on ju alati sellised lapsed kodus, kes tantsivad nagu Michael Jackson. Alati. Ja siis ta tuleb sulle tundi ja vahib sind altkulmu seal nurgas.

Palju poistegruppe on praegu WAFis?

Kolm, praegu on kolm. Ühed lõpetavad järgmisel aastal, keskmises on neliteist poissi ja kõige nooremates on kümme, sh viis viieaastast.

Meil on ka vendade dünastiad. Üks on tulnud ja vennad on aja jooksul noorematesse gruppidesse järgnenud. See on lahe.

Üks viieaastane on praegu hästi naljakas – poeg Markus jõuab Tallinnast iga nädal 15 minutit enne meie tunni lõppu ja siis see väike kutt ükskord küsis: „Miks sa alati tunni lõpuks alles jõuad?” Kus see loogika on, et Markus võiks viieaastaste rühma õpilane olla…? Tuli meile uksest sisse – puhas rõõm, käib ja korraldab.

Kui su õpilased mõtlevad 20 aasta pärast oma tantsuõpetaja Meeli peale, mis see võiks olla, mis neil meeles on ja mida sa kindlasti ei taha, et nad mäletaksid?

Pettumusi ma ei taha, et nad mäletaksid. Ma tahan, et nad mäletaksid viisakust: uksest sisse minnes ütled tere ja kui ema sind ootab, siis paned riidesse ja lähed, mitte ei jutusta sõpradega. Eesti mehe sirge selg, tere ja head aega on need asjad, mis võiksid külge jääda. Mul oleks väga hea meel, kui nad vanaema sünnipäeval julgeksid ema tantsima võtta. Neil on see loomise ja esinemise kogemus – et nad seda mäletaksid! Nüüd hakkab muidugi pikaks minema, jah?

Nägemise oskus on oluline, et kui keegi esineb, siis sa oskad hinnata seda, et sulle midagi pakutakse. Ma tahaks, et need tõed jääksid külge ja tuleksid õigel hetkel meelde. Lugupidamine kunsti loomise ja teiste vastu ning elementaarne viisakus – need võiksid jääda.

Mis on sinu jaoks kõige suurem väärtus? Mida sa hindad igapäevaselt? Ja ära ütle siin viisakus – ma usun sind niigi.

Ausus, lugupidamine ja armastus.

Lapsed on mulle kõige tähtsamad.

Kas Eesti Tantsuhuvihariduse Liit (ETHL) ja Eesti Noorte Tantsu Ühendus (ENTÜ) tulid sinu ellu korraga?

ENTÜ tuli natuke varem. On üks väike My, kes on minu saatust natuke muutnud – Jane Miller-Pärnamägi. Tema kutsus mu ükskord kohvile ja me hakkasime asjadest rääkima. Tol hetkel oli mul ainult tantsukool ja kuna meil klappis, hakkasime ENTÜ ideed teostama. Aasta hiljem tekkis selgus, et on vaja huvihariduse valdkonnaga aktiivselt tegeleda. Edasi läks hästi ruttu.

Te siis teadsite hästi täpselt, mida te tahate?

Ma olen täiesti kindel, et Jane teadis hästi täpselt mida ta tahab, mina lihtsalt kohanesin mingil hetkel ja meie mõtted-plaanid sobisid. Kui keegi oleks kolm aastat tagasi öeldnud, kus me täna oleme, ei oleks ma iial seda uskunud. Selline töö on ära tehtud, kogu aeg närvivapustuse äärel, aga kui täpselt tead, mis on sinu eesmärk, siis kõik lõpuks toimib.

Kuidas ETHL sinu tantsuelu muutnud või suunanud on? Kas see on perspektiive muutnud?

Muidugi, jaa. Mu oma väike kool toimib selgetel põhimõtetel ja seal ma ei muuda midagi. Aga minu perspektiivid on muutunud suures vaates, riigi vaates, huvihariduse vaates. Me olime ju kuskil ma ei tea kus kogu aeg.

Sa tunned, et sa tahad olla see suur kotkas, kes lendab seal riigi tasandil?

Küll mina tean, kuidas need asjad käivad! Ma olen õppinud suurt pilti nägema ja ma olen valmis käima ja rääkima nii poliitikute, katusorganisatsioonide kui kohalike omavalitsustega. See mulle sobib.

Ja see kõik tuli õigel hetkel ka, sest see kummaline saatusekäik, mis kaks aastat tagasi kähku ja äkki tuli, muutis tervet minu elu. Sellest hetkest, kui ma olen natuke invaliid, saab mu töö olla rohkem visionäärlus, juhtimine ja toimetamine kontoris. Tantsud on tantsitud.

Aga ei ole ju, kui sa ikka veel õpetad.

Ma õpetan küll, aga pigem juhendades. See on keeruline, hästi keeruline. Kui ma diagnoosi sain – mul on kaks titaanpuusa – ja operatsioone ootasin, siis oma peas olin asja mõelnud selliseks, et kui teine operatsioon on ära, siis on kõik korras ja läheb samamoodi edasi. Ma ei kujuta ette, kust mul selline mõte tuli! Ent mul on lihtsalt keeruline diagnoos, nekrootilised muutused liigestes – eestikeeli liigeste kärbumine. Mu ootused olid teised ja sellega on tänaseni hästi keeruline leppida.

Mis asi see on, mis….?

Aga miks te arvate, et ma ei taha püsti tõusta ja tantsida?!! Aeg-ajalt ma muidugi kargangi püsti, aga see ei pruugi hästi lõppeda. See on keeruline. Emotsionaalselt hästi keeruline, ma ei olnud selleks valmis. Ilmselt asjad lähevad nii, nagu nad peavad minema sest aasta peale Janega kohtumist olin juba karkudega. Mu laps ütleb alati, et pole olemas mingit saatust, on juhused. Kõige vanem laps, Ann-Marii on mul selline tark pragmaatik, kes siis, kui ma õudselt põlema lähen, ütleb: „Ema, tegelikult on nii….”

Mis on ETHL-iga järgmine uks, mille te lahti teete?

Praegu on tükk aega tantsuspetsialisti kutset populariseeritud ja sel aastal oli taotlejaid juba üle 40. Koolitusi ja mentorprogramme me kindlasti jätkame. Väga oluline on tantsuõpetaja palgatoetus – see on pikk ja keeruline tee.

Kuidas sulle tundub, kas KOV-i või ministeeriumi tasandil tantsuhuvihariduse jutuga uksest sisse astudes oled sa oodatud?

Haridusministeeriumis oleme küll viimased kolm aastat teretulnud partner olnud. Eelmine minister ei pidanud ka võimatuks huvihariduse palgatoetuse tekkimist, nüüd on uus minister – kes teab. Pärnu linnas on meil asjad huvihariduse koha pealt võrreldes mõne teise omavalitsusega hästi.

Proovi üldistada, missugune on hea õpetaja!

Hea õpetaja on selline, kes ei püüa end metsikult kehtestada. Ta oskab ära kuulata, lastega rääkida, suunata ning läbi selle saada kontakti. Kaardikepiga saab ka põlved sirgeks – aga parem on oskus noori kuulata. Laps on kõige tähtsam ja kui laps sinu töös pole enam esikohal, siis võib-olla on aeg läbi. Õppijast lähtuv õpetamisoskus on kõige olulisem omadus.

Eesti tantsumaailma peale mõeldes, kes on see, kes sind inspireerib praegu kõige rohkem?
On sul neid, kellele sa vaatad alt üles?

Mulle on alati kohutavalt meeldinud Renate Keerd, ma olen imetlenud tema teekonda. Hindan väga tema vaimukat keelt, sirget selga ja isepäisust. Ta töötas mõne aasta meie juures ka, see oli suurepärane kogemus.

Ma imetlen paljusid õpetajaid, ka Kaja Kreitzbergi näiteks.

On noori, kelle loomingust saan ma sellise elamuse, et pisar tuleb silma. Siis on ikka hästi äge.  Ma sügavalt imelten seda, mida loovad mu pojad Mark ja Markus – ma ei tea, kust neil see tuleb – ja minu tütar Annu – mõni tema tants on olnud nii ausalt valus. Peale minu oma laste on Eliisa Sirelpuu see, kelle looming mind väga puudutab.

Vaadates mõnel festivalil, kui hästi meie noored tantsivad ja millise sisemise põlemisega nad seda kõike teevad, saad aru, et midagi on hästi tehtud. Iga päev peab keegi minema mõne Eesti tantsusaali uksest sisse ja alustama lastele tantsu põhitõdede õpetamist. Selleks, et nad ühel hetkel saaksid olla teatrilaval või välismaal. Keegi peab selle musta töö ära tegema, et korüfeedel ja kompaniides oleks, kellele oma loomingut edasi anda. Selleks peavad õpetajad mõnikord tegema seda, mida ei taha, vahest kasutama kavalust ja mõnikord astuma üle sellest, millest ei tohiks üle astuda.

Mida sa tahad neile õpetajatele öelda, kellest sa just rääkisid?

Ei anna alla! Õpilasi ja oma tööd peab armastama, siis tuleb ka tulemus. See, kuidas ja mida sa teed, mõjutab lapsi ja see on väga raske töö.

Selliseid õnnelikke hetki, mis annavad tagasisidet, nagu minuga praegu juhtus, tuleb ette väga harva. Gerd Neggo nimeline tunnustus oli minu jaoks väga suur asi ja ma väga hindan seda. Põhiline tunnustus, mis igapäevaselt sinuni jõuab, on õnnelikud lapsed.

Fun-fact lõppu: Meeli positsioneerib teisi tantsuinimesi nooremkolleegideks ja vanemkolleegideks ja sellel ei ole mitte mingisugust pistmist kolleegi reaalse vanusega.