…Selle lause ütles Ruslan Stepanov mulle meie vestluse keskel. See jäi minuga ning mida kauem ma selle üle arutlen, seda enam tundub, et see üks tsitaat võtab kontsentreeritult kokku kõik selle, mida ta Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias üliõpilastele edasi soovib anda. Möödunud sügisel võttis ta vastu uue kursuse lavastajaid-koreograafe ning on endale välja hääldanud märksõna “autor-etendaja”, mille poole ta koos noortega püüdleb. Sellest, kuidas ta seda teha loodab, me arutasimegi.
Kõige keskmes on üliõpilased: nende soovid, huvid ja ideed. Pakutava vabaduse sees on noorel võimalus leida endale küsimus/idee, mis teda kui loojat päriselt käivitab ning millega saab pikalt töötada ilma, et igav hakkaks. “Mõelda välja küsimus, aga mitte kohe vastata,” vaid lasta sellel oma otsinguid juhtida. Fookuses on õpilase, mitte õpetaja maitse ja käekiri, kuigi ilmselt ei ole kunsti võimalik täiesti objektiivselt õpetada ning arvestataval määral dikteerivad õpingute sisu siiski õppejõu huvid.
Jõuame üheskoos tõdemuseni: selleks, et üliõpilane saaks olla õpimudeli keskmes, peab fookus olema teadmiste omandamisel, mitte tulemusel. Siinkohal kujuneb võtmeks individuaalne lähenemine, sest üliõpilane võiks tunnetada, et lisaks kambale on ta ka indiviid, kelle isiksust ja unikaalsust märgatakse (arvatavasti soodustab see ka paremat tunnetust endast kui grupi osast). Kunstiõppe puhul on oluline, et noor saaks võimalikult ruttu aru, et kokkuvõttes huvitab kõiki just isiksus ning selle väljendumine talle omanäolises käekirjas, mitte ülesande n-ö õige lahendamine. Igaüks on fenomen, kõigile on looduse poolt midagi antud, küsimus on, kuidas avada seda, mille alge meis peitub. On erinevaid teid, mida mööda kunstnik saab minna: leida endale see oma isikupära, mida aina tööst töösse edasi arendada ning ajas filigraansemaks kujundada. Või pidevalt otsida ja katsetada, olles valmis ka läbi kukkuma.
Üldhariduskoolid on oma olemuselt küllalt tulemuskesksed, milline võiks aga olla protsessi ja tulemuse vaheline tasakaal kunstis ja kunstiõppes? Ideaalis võiks protsess olla tegija jaoks sama huvitav kui tulemus, kuid seda noortelt kohe oodata tundub brutaalne. Protsessi nautimise õppimiseks tuleb leida ja anda aega, mille vältel saab õpilane tegeleda iseenda ja oma siseilmaga: võimalus otsida oma ideed, millega ka pärast kooli saab edasi minna. “Ma ei õpeta neid, pigem toetan. Leian aega, et olla tudengitega koos nende enda teel.” Mitte millegi tegemine on sama oluline tegemine, just tühjus ja igavus jätavad ruumi millelegi, mida veel ole, kuid mis võiks olla. “Kõigil võiks olla võimalus ja aeg käia lihtsalt ringi ja otsida.”
Emotsioonid on lühiajalised, aga tunne kestab palju kauem. “Kui ma olen tudengitega koos, siis ma permanentselt armastan neid, teistmoodi ma ei oska.” Kui sellist sisemist hoolimist ei oleks, siis läheneks ta õpetamisele puhtalt metodoloogiliselt, kasutaks juba sissekäidud radu ja kindlalt töötavaid süsteeme. Aga Ruslani huvitab fenomenoloogia… Tema meel protesteerib selgete joonte ja reeglite vastu. Ta ei taha olla liiga professionaalne ega sirgjooneline. Rafineerituse asemel huvitab teda potentsiaal – see, millega on veel vaja tööd teha.
Eesti teatrikoolides on kursusejuhendajad alati olulist rolli mänginud ühe kursuse kujunemises ning sagedasti ongi lõpetajad oma juhendaja nägu. Näitlejate ja etendajate puhul on see ka mõistetav, sest tihtilugu on kursusejuhendajad mõne teatri peanäitejuhid, kelle juurde arvestatav osa lõpetajaid pärast kooli tööle suundub. Tantsukunstis on see lähenemine pigem vastupidine olnud, ühe kindla juhendaja asemel on eelistatud õppekavasid, kus noored võimalikult paljude erinevate koreograafide, õppejõudude ja stiilidega kokku puutuvad, et siis hiljem ise otsustada, mis ja kus kellelegi sobib. Viljandis otsustati aga seda muuta: viimased viis aastat on tantsukunsti üliõpilaste õppekava sisuliselt kureerinud kindlad õppejõud, kes on kursuse vastu võtnud ning nelja aasta jooksul nendega intensiivselt koos töötanud. Omast kogemusest julgen väita, et selline lahendus loob võimaluse usalduslikuks suhtluseks õppejõu ja üliõpilase vahel, mis on hea pinnas oma ideede arendamiseks ja teostamiseks. Samas tuleb olla ettevaatlik, sest meie kultuurimaastik ei ole kindlasti nii suur, et saaksime lubada igal aastal 5–6 diplomeeritud koreograaf-lavastajat, kes on oma õpetaja nägu ja tegu. Seega on eriti oluline, et õppejõud endale teadvustaksid, mismoodi nad noorte maailmavaadet ja maitset kujundavad. “Kõige suuremaks probleemiks kujuneb edevus – kuidas õppejõud tuleb toime oma egoga,” õpetaja peab suutma enda ego kõrval märgata õpilaste isiksusi ning seadma need esiplaanile.
Kõigile aga ei pruugi (ega tõenäoliselt saagi) neile määratud juhendaja lähenemine sobida. Mis saab neist? “Alati on olemas ka teised.” Noor peab leidma endale juhendaja, kelle suhtlus- ja tagasisidestamise viisid talle tõesti sobivad. Tagasiside on üks mõjusamaid mooduseid, kuidas üldse õppida ja õpetada. “Olen aru saanud, et ma ei oska seda väga delikaatselt teha ja seetõttu ma ka ei sobi kõigile tagasisidet andma.” Loomulikult on tagasiside vastuvõtmine esialgu valulik, kuid arvamuste paljususe aktsepteerimine on oluline, et pärast kooli lõppu maastikul hakkama saada. Protsessi ja tulemuse tagasi peegeldamine kunstnikule on tähtis, sest ilma selleta on oht endasse (ja enda pähe) liiga kinni jääda. Tundub, et tagasiside andja ja tagasiside vastuvõtja peavad olema ühel nõul seoses sellega, miks ja millele tagasisidet antakse, näiteks kui mõlema fookus on suunatud teosele või tulemusel, siis tõenäoliselt suudetakse kuuldut n-ö külmema kõhuga vastu võtta. Tagasisidestaja peab endale aru andma, millisest vaatepunktist ta kunstnikule end väljendab: kas tagasiside keskmes on teos, kunstnik või tema ise kui kriitik. Mul on tunne, et õppejõud ei tohiks koolis kriitiku (kelle eesmärgiks on peegeldada ja kontekstualiseerida juba valmis teost) seisukohta võtta, selle asemel võiks fookuses olla pigem teose edasine potentsiaal ja kunstnik kui looja.
Veidi sarnane olukord on ka juhendamisega: see ei peaks toimuma õppejõu kui kunstniku positsioonilt, see tähendab, juhendamine ei peaks käima maitse järgi. “Siin on oht, et kui ma lähenen oma maitse järgi, siis mulle hakkab teos liiga meeldima ning ma hakkan konkreetseid lahendusi pakkuma. Hakkan lavastama.” Aga oluline on, et noored tegeleksid sellega, millega nemad tahavad tegeleda. Kaasaegne kunstnik võiks olla pigem praktika- kui projektikeskne, sest isegi kui meie töömudel on üles ehitatud projektimudeli järgi, ei ole see pikemas plaanis kestlik. Selleks, et kunstnikul oleks võimalus süveneda, peab ta õppima end taasleiutama oma juba varem leitud mustrite sees, see tähendab, suutma rohketes taotlustes oma praktikat eri nurkade alt avada nõnda, et see mõjuks uudsena. “Kui kunstnik teab mingit saladust oma eriala kohta, siis selle uurimine on kõige õigem suund tema jaoks.”
Ruslan kutsus sügisel noori tegijaid (Netti Nüganen, Johhan Rosenberg, Gregor Kulla ja Heneliis Notton) Viljandisse esimest kursust õpetama. Mis juhtub, kui õppejõud ja üliõpilased on sama elukogenud (kuigi valdkondlik kogemus on ilmselgelt õppejõudude poole kaldu)? “See valik tuli teatud protestist selle vastu, kuidas asju siiamaani on tehtud. Mind intrigeerib see energia, mis tekib, kui noored hakkavad õpetama noori, sest seda, mis juhtub, kui kogenud õppejõud õpetavad, me juba teame.” Kindlasti muudab taoline lähenemine aja jooksul paika loksunud hierarhia norme, mis on ju tervitatav. Teistpidi annab see noorele ka võimaluse hiljuti maastikule tulnud autoreid-tegijaid tundma õppida ning annab aimu, kuidas skeenel toime tulla pärast kooli lõppu.
Eelpool mainitud sõnadekombinatsioon “autor-etendaja” on Viljandis kujundamas uue põlvkonna etenduskunstnikke. Kui praegu on peamiselt levinud kollektiivsus ja koosloome, siis tundub, et seal otsitakse autori kui individuaalse looja rolli meie ajas. See domineeriv kollektiivsus on ju omamoodi ka turvaline viis loomiseks ning võib-olla on tõesti aeg uurida, mida saab autor tänapäeval teha ja endale lubada. “Ma arvan, et autori jaoks on kõige olulisem olla üksinda ja siis hiljem tulla välja ja jagada oma tegemisi.” Kindlasti säilib autorina teatav autonoomsus, näiteks on neil võimalik valida, kellega nad koos soovivad töötada. Üksinda töötamine on natuke nagu sõltumatuse harjutamine: mida enam inimene end tundma õpib, seda enam on tal võimalus oma otsustes vaba olla (kuigi laiemad ühiskondlikud struktuurid seda tegelikult lõpuni ei võimalda), samas ei tähenda see enda tundma õppimine, et see, mida teada saadakse, ka endale meeldib. “Ma olen selle poolt, et inimese meel on iseseisev, kuid seda peab harjutama.”
Lavastama saab õppida nagu kokkama: peab pidevalt eksperimenteerima, sest ainult retseptide päheõppimisest ei piisa. Selleks, et aru saada, millised maitsed ja mis tonaalsuses kokku käivad, peab juba olemasolevate retseptide kõrval juurde katsetama. Kuigi Ruslan soovib aina vähem domineerida, kumab tema jutust läbi selge maailmavaade, millega igaühel on võimalus nõustuda või mitte nõustuda. Avangard on nagu üks lõputu põld, kust ei ole võimalik enam tagasi metsa pääseda, kui oled sinna juba kord läinud…
