Kui COVID-19 pandeemia algas, oli põnev jälgida, kuidas tantsumaailm laveeris spordi ja kunsti piirimail (eks ta mõlemasse ka päriselt kuulub). Kui piirangud pigistasid kultuuriasutusi ja -sündmusi, siis oli hea spordi valdkonda kuuluda, et tantsusaalis saaksid treeningud jätkuda, ning kui kultuur end vaikselt avama hakkas, siis leidsime, et oleme ikkagi tantsukunstnikud ning et meilgi peab olema õigus oma sündmusi korraldada. Need kaks maailma: sport ja tants ei ole kindlasti vastandlikud, kuid pakuvad võimaluse üht teise kaudu analüüsida…
…Et alljärgnevat arutlust tasakaalustada, vestlesin vabakutselise tantsukunstniku Helina Karvakuga, kelle tee enne Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiasse astumist kulges alustava odaviskajana tippspordis. Tantsu juurde jõudis Helina tänu oma üldfüüsilise treenerile, kes soovitas tal kaasaegse tantsu tundi minna, et saada oma visetele juurde pehmust ja plastilisust. Tants kui distsipliin oli Helina jaoks esialgu hirmutav, kuid samas äärmiselt kütkestav. Esimestele tantsutundidele järgnesid tantsukunstiõpingud ülikoolis ning järk-järguline pendeldamine spordi- ja tantsumaastike vahel. “Kehahuvi on minu jaoks neid kahte valdkonda alati ühendanud.”
Keha kui informatsiooni kogum
Kui väike inimene siia maailma tuleb, on tal ainult tema keha ja lähedased inimesed, kelle peale loota. Nii kaua, kuni laps õpib rääkima, ennustataksegi tema arengut eelkõige füüsiliste parameetrite järgi… kuid üsna pea see muutub ning vaimsus muutub kordades olulisemaks ja liikumine taandub liikumisõpetuse tunniks ning toredaks hobiks. “Ma tegelikult ei saa aru, miks me üldse mõtleme, et vaimsus pole füüsiline. Kas sõnad siis ei ole samamoodi füüsilised? Kõik sõnad on ju oma alguse saanud ikkagi kehast.” Tõepoolest, keha ei ole võimalik kunagi maha jätta ning ta on meiega kaasas igal hetkel ja igal pool.
Nii tantsus kui spordis on oluline roll kehamälul ning kehalisel teadmisel, mis tekib aja jooksul korduste ja tunnetuse tulemusena. Kuigi kergejõustikus seda niimoodi ei mõtestatud, siis nüüd tagasi vaadates ja analüüsides võib Helina sealseid elemente näha kui liikumisjadasid: hoojooks, vinnastamine, vise jne. Tantsumaailmas on kombinatsioonide kaudu õppimine loomulikum, nende kaudu omandatakse uut füüsilist keelt. Mida paremini orienteerutakse füüsilises materjalis (sõnades), seda hõlpsam on omandada koreograafiat (õppida luuletust). Kui aga iga sõnaga puutub õppija esimest korda kokku, siis on luuletuse õppimine iseäranis keeruline (näiteks kui ainult kõla järgi teksti omandada, ilma et tähendusest aru saaks), sest lõpptulemus jääb pigem luuletust meenutama kui seda tegelikult esindama. Samamoodi ka tantsus – kui liigutused ei ole tantsija kehale harjutamisega omaseks kujunenud, siis tundub ka koreograafia lõpuks ebaloomulik ja n-ö tantsulaadne, mitte aga tants iseeneses. “Mulle tegelikult sobib, kui jada õppimise eesmärk ei ole mitte selle perfektne omandamine ja ära tantsimine, vaid pigem iseenda võimekuse tõstmine, et suurendada liikumisvõimaluste variatiivsust ning et muuhulgas protsessi jooksul paremini õppida toimetama teadmatuse ja tundmatusega.” Nüüd koreograafiaid õppides suhtub Helina sellesse kui kellegi teise keha selga proovimisse, mis seekaudu avardab tema kehataju.
Iga eriala puhul tuleb ette tööõnnetusi, tantsu ja spordi puhul on õnnetused isiklikumad, sest enamasti tähendavad need kehalisi vigastusi. “Ma arvan, et vigastustega tegelemine ongi mind suunanud sisemise liikumise uurimisele ja avastamisele.” Vigastusi võiks vaadelda kui välist tagasisidet meie keskkonnalt, et me ei organiseeri end oma ümbruskonnas hästi – me ei ole olnud piisavalt tähelepanelikud iseenda ja maailma kokkupuutest. Oleme mõlemad Helinaga kuulnud taolisi lugusid, kus patsient pöördub arsti poole tõdemusega, et küünarnukk valutab. Kui arst uurib, kas ta kunagi varem on ka tähele pannud, et tal küünarnukk üldse on, peab patsient tõdema, et ei ole. Mis omakorda viitab sellele, et taotluslikult ei ole kunagi ka midagi selleks tehtud, et küünarnukk ei valutaks… Kahjuks oodatakse ja loodetakse sellistes olukordades väga palju diagnoosi peale, mis mõjub justkui lõplik lahendus, kuigi tegelikult peaks töö sealt alles algama. “Mida enam ma olen oma keha tajuma õppinud, seda selgemini suudan toime tulla vigastustega. Valu ei ole alati halb – vigastus ei pruugi alati olla valus ja valu ei tähenda alati vigastust.” Tähelepanu suunamine ja oma vigastatud kehaga töötamine ei tähenda kindlasti, et tuleks kuidagi jõuga, hambad ristis valust läbi suruda, vaid pigem on iga tähelepanu suunamisega võimalik leida alternatiivseid keha liikumise viise, mis oleksid liikujale kehasõbralikumad.
Meid ümbritsev kesk- ja ühiskond on praegu nii mugav, et tegelikult ei peagi me oma kehaga tegelema enne, kui see probleemiks kujuneb: kui see jääb kuidagi ette, saab viga või haigestub. Ekraanimaailm soodustab samuti keha unustamist, sest lihtne on siseneda virtuaalkeskkonda, kust füüsiline maailm mind tagasi kisub alles siis, kui mu jalg või käsi on n-ö ära surnud. Paresteesia annabki märku, et mingi koht tahab tähelepanu ja kannab endas tegelikult võimalust oma keha paremini tundma õppida.
Seesmine, välimine ja ümbritsev
Üks huvitav ühisjoon tantsu ja spordi maailmade vahel on sisemise ja välimise liikumise tasakaal. Tihtipeale käivadki sõna ja pilt käsikäes, näiteks kui treener/õpetaja juhendab sirutama, siis enamasti näidatakse seda ka füüsiliselt ette, kuid tekib küsimus, kummale sellises olukorras pigem keskendutakse, kas üritatakse jäljendada seda, mida nähakse, või tajuda “sirutust” kui ülesannet oma kehas? Tundub, et see muutub ajas: noorena tugineme eelkõige jäljendamisele ja aja jooksul hakkame aina rohkem iseennast ja oma tunnetust usaldama.
Distsipliin on nii spordis kui tantsus igasuguse arengu eelduseks, mistõttu on loomulik, et neist valdkondadest kujunevad elustiilid. “Ma ise olen vist nii tantsus kui spordis ajanud sarnast liini: baas on keha tundma õppimisel, sest seda, mida ma tunnen, saan ka kasutada.” Sportlasel ja tantsijal on tema peamine tööriist alati kaasas – keha on vahend, mida tuleb õigel hetkel pingutada ja seejärel hoida, see tähendab tema eest hoolitseda. Tõenäoliselt on mõlemas distsipliinis tüüpe, kes lähevad kõigest hambad ristis läbi, kuid tundub, et tantsus on ka omajagu neid, kes lähenevad liikumisele ainult läbi naudingu.
Kuidas on olukord aga juhendamisega, millised jõujooned seal välja joonistuvad? “Ma olin spordis palju noorem. Praegu tunnen, et enesevastutus on suurem. Võimalik, et kui ma jätkuvalt spordiga tegeleks, siis ma oleks ka siia jõudnud, et mina olen põhiline otsustaja enda ja oma keha osas ning teised on eelkõige dialoogipartnerid.” Toona tundus Helinale, et treener on kuidagi targem, mistõttu ootas temalt ka rohkem vastuseid. “Praegu tahan liikuda sinnapoole, et enda kohta käivates otsustes olla iseenda esimene autoriteet, et usaldada oma kogemust oma valikutes.” Seda perspektiivi muutust kannustas kindlasti vigastustega tegelemine: isegi kui töötada koos treenerite ja füsioterapeutidega, siis oma keha sisse näeb inimene ikkagi ise kõige paremini. Vigastuste kaudu oma kehataju tundma õppimine ning seal sees uue normaalsuse otsimine õpetas Helinat oma keha usaldama.
Millist variatiivsust spordi- ja tantsumaailmad endas kannavad? Kui võtta mõõdupuuks elementide rohkus, siis justkui tants võidab, samas võivad kergejõustikutreeningud ning seda toetav treening olla väga mitmekesised. Helina läks üks hetk tõstmist õppima ja endalegi üllatuseks avastas, et sportlased kasutasid kangi tõstmisel ettevalmistuseks sama kükki, mis on joogast ilmselt paljudele meile tuttav. See lõi ta jaoks aladevahelise seose, mida ta nüüd oskab tõmmata ka näiteks jalgpalli ja balleti vahele, millest üks tundub väga funktsionaalne ning teine väljenduslik, kuid ometi kasutavad mõlemad näiteks jala/puusaliigese väljaspoolset rotatsiooni. Seega küsimus ei ole niivõrd eri maailmade variatiivsuses, kuivõrd ühises tihedalt läbi põimunud süsteemis.
Võistlus kui etendus
Tantsuhuvihariduses kasutatakse võistlusi tihti kui motivaatorit ja distsiplineerijat: tuleb kohal käia, sest võistlused on varsti tulemas. Sellise mudeli tulemusena valmib igal hooajal väga suurel arvul lühikoreograafiad, mis võistlustel ja kevadkontsertidel lõpuks üsna ühte nägu on. Juhendajad väidavad, et lapsed soovivadki võistelda, ning kui see nii on, siis vähemalt pool muret on juba lahendatud. Ometi panevad kulmu kergitama tantsude hindamiskriteeriumid (originaalsus, lavastus, usutavus jne), millest päriselt mõõdetav tundub olema vaid tehniline sooritus.
Ka spordis tutvustatakse lastele/noortele varakult võidu ja võistlemise kontseptsioone. “Ma ei ole osanud võiduihaga kunagi väga suhestuda.” Helina meenutab, kuidas ükskord kooliajal soovitas treener talle võistlustel “Pane nüüd vihaga!”, mille tulemusena kogu katse koost lagunes. Samas on tiimialades (mis tihtipeale on ka tants) lihtsam suhestuda võistlemise ja võitmisega, sest seal lisandub emotsionaalne kollektiivne kogemine. Spordis on ka selgemad kriteeriumid, mida saab hinnata. Helina nõustub: “Mingi kergus oli küll spordis, ma tundsin, et ma sain aru, mis asja ma ajasin.”
Mõlemas maailmas on oluline roll publikul. “Nii sportlase kui etendajana on tekkinud see magus olukord, kus on tunne, et hingame publikuga ühes.” Spordis toetatakse näiteks mõnda kindlat katset plaksuga ning loomulikult väljendatakse rõõmu korda läinud soorituse üle. Spordifännide kollektiivsus haarab endaga kaasa ka mitte-nii-kirglikud spordijälgijad – see kogemus on oma olemuses juba nii intensiivne, emotsionaalne ja tugevalt seisundiline, et olen endki leidnud kaasa elamas millelgi, mis muidu minus huvi ei ärata. Kui seda võrrelda nüüd tantsuga, siis intensiivsus on tõenäoliselt tantsus madalam, kuid seisundite variatiivsus see-eest suurem, sest ülevoolava rõõmu ja kibeda pettumuse vahel on veel lugematul arvul võimalusi, mida kunst saab kompida.
Kas sporti on lihtsam vaadata kui tantsu? Lihtne vastus oleks jah… tegelikult on selle taga aga vist tõsiasi, et huvitav on jälgida seda, mille reeglitest saadakse aru. Võrreldes kunstiga, on paljude spordialade reeglid inimestele tuttavamad ning seekaudu lihtsamad, see tähendab vaataja saab aru, mis asja sportlane väljakul ajab. Tantsus ja kunstis on samamoodi oma reeglid, mida järjepideva kogemisega on võimalik tundma õppida ning seekaudu muutuvad ka lavastused/koreograafiad publiku jaoks huvitavamaks. Kuigi sporti saab oma abstraktsuses analüüsida, siis see valdkond töötab ka ilma abstraktsuseta. Tantsus ja kunstis aga peab seda analüüsi tõenäoliselt oskama ja igal juhul rakendama. Spordis on jällegi keerulisem üllatada, sest publik lähebki kohale lootusega üllatuda ning teatakse ka ette, et üllatuseks kujuneb see, kellel läheb paremini ja kellel halvemini, võrreldes võistlusele eelnenud arvamustega. Tantsus võib see üllatus olla ootamatum… nüüdistants ongi nišitoode inimestele, kellele meeldib segadus.
