Algaja etendaja märkmeid

Kai Valtna
Algaja etendaja ja Oliver Kulpsoo nimelise preemia laureaat 2019. aastal

Saades julgustust Umberto Ecolt, kes 75-aastasena tituleeris ennast nooreks romaanikirjanikuks, nimetan ennast täie tõsidusega algajaks etendajaks. Ühtlasi loodan oma pihtimusliku esseega julgustada teisigi algajaid ja edasijõudnud etenduskunstnikke Tantsu KuuKirjas oma kogemusi jagama. Igas korralikus ajalehes on olemas tavaliselt ka huumorinurk. Tean paljusid tuttavaid, kes lehelugemist viimasest alustavadki.

Aastatepikkuse Eesti etenduskunstide skeene jälgijana olen ikka imestanud, miks etenduskunstnikud ülemäära tõsiselt iseendasse ja oma tegemistesse suhtuvad. Et mitte öelda suisa paatoslikult. Täpsemalt öeldes kõigub kõrvalt vaadates kunstniku sisemine pendel eneseimetluse ja totaalse enesevihkamise vahel, ühest äärmusest teise kihutades. Ilmselgelt pole siis tahtmist millegi üle naerda. „Ega 60-kraadise sisepõlemisega kunsti ei tee, ikka 100ga,“ ütles kunagi Mait Agu.

Ühtlasi tulen vastu Ruslani palvele, kes arvas, et võiksin lavastuse „Performance STLis“ (Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi lavastus „Performance STLis“ – toim.) sünnilugu isiklikust vaatenurgast avada.

NB! Jutud antimeetodist ei pea paika – kui kellelgi on üldse meetod lavastamiseks, siis on need Stepanov ja Astrov.

Proovipäevik:

Esimene õppetund: „Kohaletulek ei võrdu kohaloluga“

Ma võin rääkida kohalolust kaasaegsetes etenduskunstides „igast asendist, iga kell ja ükskõik kellele“, ometi pole nendest teadmistest mingit kasu. Esimesed kaks päeva kõlgutan poodiumiserval jalgu ja ootan, millal lavastajad minuga midagi ette võtavad. Ei võta. Naudin, kuidas Ruslan Anumaile (Raskale – toim.) oma koreograafiat õpetab. Minu meelest on see ilus. Teise päeva lõpuks saan aru, et lavastaja on mõelnud seda osa duetina, see tähendab Anumai ja minu duetina. Väga hõre on olla. Koreograafia ei ole ülemäära keeruline, aga see ei ole ka lihtsalt jalutamine, vaid nõuab oma elegantses lohakuses tunnetuslikku täpsust.

Pärast etendust arvab kolleeg, et ma võiksin rohkem laval tantsida. Kas ma kuulsin õigesti, ta ütleb tantsida… olen kõrvust tõstetud, juba kuulen ennast edvistamas: „No siis lavasta mulle tükk!“ ja ehmatan enda sõnade peale ennast vait. Sedakorda on paistes põlveliigesed ja värske mälestus sellest, kui napilt läks, et ma keset sisemist lendamist lihtsalt oma jalgade otsa ei koperdanud, tõe tunnetamisele lähemal kui igapäevane edevus.

Teine õppetund: “Sina ei pea mitte ennast teistega võrdlema“

Mida ma teen, pendel sööstab täiel kiirusel enesehaletsuse positsiooni. Mulle tundub, et kõikidel on olemas selge idee ja mõtestatud tegevus. Kõikidel peale minu. Imetlen Raido (Mägi) rahulikku „pusserdamist“ kilekottide ja penoplastitükkidega, Anumai aktiivseid eneseotsinguid rula ja kahtluste vahel, lavastajate Ruslani ja Artjomi tunde kestvaid omavahelisi venekeelseid vestlusi, Oliveri ratsionaalset pühendumist ehitamisele ja perekonnale. Arutlen omaette, kui kaua läheb aega, et lavastajad taipaks, et ma ei tegele mitte millegagi. Tund aega või kolm nädalat? Viimane variant tundub liiga jube. Loodan ülejäänute professionaalsusele.

Läbimurre – leian ennast ülejäänud trupiliikmetele kohvi keetmas. Vabatahtlikult, rõõmuga ja kolm korda päevas. Lõpuks ometi midagi – ma olen andekas ja vajalik. Eneseusk taastub. Oskan nüüd poes valida kolme eri sorti valge olluse vahel, mida veganid koore asemel kohvi peale valavad.

Kolmas õppetund: „Töö tekstiga“

Lavastaja: “Kas sulle luuletused meeldivad?”

Mina: “Ei.”

Lavastaja: “Nu vot, siis loegi neid.”

Lavastaja: “Mida Foucault tantsust arvab?”

Mina: “F tantsust otse ei räägi, aga läbinägeliku kultuuriajaloolasena on tema ajastute vaimu kirjeldused piireavardavad ka tänapäeva tantsukunstnikele. Klassitsismis, millest F räägib kui regulaarriigi tekkimise algusest, luuakse ka kaasaegne tantsukool.” (hingan välja) “Vana hierarhiline ühiskond asendatakse regulaarriigiga, F näeb klassitsismis selle tekkimise algust.” (aega selle lause peale on kulunud umbes 20 sekundit)

Lavastaja:  naerab… kauem kui 20 sekundit. Kauem kui 3×20 sekundit.

Neljas õppetund: „Kuidas rääkida ennast kohalolevaks“

Mulle meeldib rääkida, ma oskan seda teha ja mulle tundub, et inimesed kuulavad mind. Mis vahel võib olla ka hirmutav, et nad sind kuulevad ja kuulavad. Mõtlemine ja rääkimine on minu töö, hobi ja õnneks ka üks suurimaid naudinguid elus.  Lavastaja sõnul ka kurbuse allikas. Lugeja ilmselt aimab juba – ma ei ole peaaegu mitte kunagi vait. Prooviperioodi teisel nädalal lõbustavad ülejäänud ennast asjaoluga, et ükskõik, mida minu käest küsida, hakkan ma kohe vastust formuleerima, analüüsima, tsiteerima ja näiteid tooma, positsioone avama ja potentsiaalseid vastuväiteid eksplitseerima. Jumala eest, nagu seltsimees kunstiteadlane seal Ervin Abeliga filmis. Olen kahtlaselt populaarne.

Viies õppetund: „Rääkimise talumatu kergus“

Olen sõnade ees alati aukartust tundnud ja nüüd avastan, et ei suuda tekstiga improviseerida. Takerdun ideaalsete lausete otsingusse. Olen enda ruumi laval märgistanud raamatuvirnaga (nagu igal pool mujalgi elus). Viimases hädas avan suvalise raamatu suvaliselt leheküljelt ja hakkan lugema – hüsteeriliselt, nõudlikult ja teksti katkestamata. Võtan järgmise raamatu, siis järgmise, siis järgmise, kuni lõpuks virutan täie jõuga raamatud vastu seina. Foucault „Sõnad ja asjad“ esimesena. Sünnib esimene tegevus, mis lavastusse jõuab, puhas patukahetsus, mida kordan igas etenduses – tõusen, võtan punase huulepulga, värvin huuled, asetan huulepulga lauale, seisan ja suudlen ükshaaval raamatuid… lahkun.

Hiljuti sattusin laua ümber, kus jutt tantsukunstist ja elust päädis ühe osaleja karjatusega stiilis: „Millega Te siin tegelete? Kohe-kohe keelustatakse Eesti Vabariigis abordid, aga mida Teie teete?“ Kohmetud tantsukunstnikud klammerdusid oma Facebookidesse, tahtmata sekkuda etenduskunstniku poolt endale 15 sekundiga kätte võidetud „Ainult-Suured-Mõtted-Palun“ ohvri positsiooni.

Ma mõtlen selle kolme nädala peale tänutundega. Kolme nädala, mil valmis lavastus „Performance STLis“. Protsessi ja lavastuse peale, kus ma ennast kordagi ohvrina ei tundnud. Ärge tulge mulle ütlema, et kunsti poliitika ei huvita.