Kuidas sul läheb, Jelena?
Mul läheb kõik hästi. Lihtsalt asju on nii palju, et tantsu õpetamine on viimased pool aastat natukene tagaplaanil olnud. Õpin hetkel Tartu Ülikooli kunstide ja tehnoloogia õpetaja magistriõppes tantsuõpetaja erialal ja viimased poolteist aastat on olnud õpinguid ja tegemisi väga palju. Kuid isegi siis, kui mul on praegu selleks vähe aega, ei ole mul kunagi olnud sellist mõtet, et ma üldse loobun tantsu õpetamisest. Ma ikkagi jätkan nii palju kui saan, aga seni, kuni olen ülikoolis, pean oma koormust vähendama. Nüüd tuleb ülikoolis viimase aasta kevadsemester ja loodetavasti saan siis rohkem tantsustuudiole pühenduda.
Mis sul praegu käsil on, millega hetkel tegeled?
Hetkel olen tantsuõpetaja Narva Laste Loomemaja tantsustuudios Varjud. Stuudio on päris suur, meil on ligi sada kolmkümmend õpilast ja kolm õpetajat. Üksi ei ole ma seal kunagi õpetanud. Alguses ma õpetasin stuudios koos oma ema Nadežda Sutõrinaga, kuid ema pidi tervislikel põhjustel lahkuma. Siis tuli tagasi Narva üks meie endine õpilane Valeria, kes lõpetas ülikooli Inglismaal, ja hakkas ema asemel õpetama. Minu õde Natalja töötab ka praegu meiega koos. Mul on hetkel ülikooliõpingute tõttu kõige väiksem koormus, aga ikkagi üritan kursis olla, esinemistel ja festivalidel käia, kus võimalik. Töötan kahe rühmaga ja õpilased on päris väikesed – teine-kolmas ja neljas-viies klass. Ja siis vabal ajal (kui mul tekib vaba aega😊) käin ikkagi teisi tunde ka andmas. Tantsustuudios töötame tavaliselt paralleelselt kahekesi korraga, meil on kaks saali ja nii on ühel õpetajal ühes saalis, teisel teises saalis tunnid. Mul on tantsustuudios õpetajatest kõige suurem õpetamiskogemus – sel aastal on mul kahekümnes õpetamise aasta, see ju juubel. Hakkasin töötama siis, kui ma olin esimesel kursusel Viljandi kultuuriakadeemias tantsu õppimas. Nädala sees olin Viljandis, igal nädalavahetusel aga käisin Narvas.
Mis veel kuulub sinu igapäeva?
Jah, ma tegelen väga paljude asjadega. Olen ka liikumisõpetaja lasteaias. Aga mulle ei meeldi, kui mind nimetatakse ainult liikumisõpetajaks, sest tantsu teen seal päris palju. Hetkel ma ei ole isegi liikumisõpetaja, olen juba kolmandat aastat ka õppealajuhataja ja lisaks teen sealsamas kaksteist tundi nädalas liikumistunde. Esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval annan lasteaias tunde ning neljapäeval, reedel on tavaliselt ülikool. Ja minu teine töö juba kakskümmend aastat on tantsuõpetaja tantsustuudios Varjud. Lisaks sellele viin igal teisel nädalavahetusel läbi keelekursust Narva liikumisõpetajatele, et toetada õpetajaid, kes peaksid käesoleva aasta septembrist eesti keeles tunde andma. Plaanis on korrata seda kursust järgmisel õppeaastal Narvas ja võib-olla ka Tallinnas. No lisaks sellele on ka perekond ja lapsed.
Mis keeles sa tunde annad?
Lasteaias annan tunde eesti keeles, see on ainuke Eesti lasteaed Narvas. Hetkel on see Narvas ainuke koht, kus õppekeeleks on eesti keel, aga septembrist peavad kõik üle minema eestikeelsele õppele, mis on eraldi suur teema. Loomemajas annan tunde vene keeles, seal ei ole olnud juttu sellest, mis keeles me peame töötama, huvihariduses ei ole see veel reguleeritud. Narvas on eestlasi praegu ainult kolm kuni viis protsenti.
Räägi oma erialasest teekonnast üldse kuni praeguse hetkeni. Millised on olnud sinu jaoks murdepunktid või olulised teetähised sellel teel, mingid märgid sinu jaoks, kus on oluline muutus toimunud?
Ma olen tantsinud terve oma elu. Siis, kui olin vist kuueaastane, viisid vanemad mind tantsuringi ja seal ma kooli lõpuni tantsisin. Kuskil gümnaasiumi ajal ma otsustasin, et tahan tantsuõpetajaks saada ja hakkasin juba uurima, kus ma saan seda õppida. Meil ongi kaks võimalust Eestis: Tallinn ja Viljandi. Tulin Viljandisse, sisseastumiseksamid olid läbi, läksin Tallinnasse ja seal juba esimesel päeval otsustasin, et see mulle ei sobi, kohe sain aru, et ainult Viljandi ja rohkem midagi ei taha. Minu emal oli Narvas tantsustuudio juba mitu aastat, algul koolis selline väike huviring ja siis mina hakkasin ka seal õpetama, käisin nädalavahetustel. Minu õde Natalja, kes on paar aastat noorem, tuli ka kohe minu järgi siia Viljandisse tantsu õppima. Siis tekkis mul võimalus minna välismaale, käisin Taanis, olin seal kaks semestrit. Ma pidin ülikoolis õppima neli aastat, aga selle asemel õppisin kokku kuus aastat. Ühe aasta olin Taanis ja ühe aasta võtsin akadeemilise puhkuse. Ma tahtsin minna uuesti välismaale õppima, aga viimasel hetkel ei tulnud midagi välja ja kuna akadeemiline oli juba võetud, siis läksin Narva lasteaeda tööle. Aasta aega olin seal. Siis lõpetasin Viljandis ülikooli, läksin tagasi Narva, olin mõnda aega lasteaias liikumisõpetaja ja siis tantsuõpetaja. Vahepeal töötasin ka rühmaõpetajana, kuna direktorile meeldis, kuidas ma lastega töötasin – neid teadmisi oli mul liiga palju ainult tantsusaali jaoks. Direktor tahtis, et ma teeksin enamat. Siis pakuti mulle rütmikaõpetaja kohta koolis, kuhu ka läksin tööle. Seal ma pidasin vastu kaks aastat, esimene aasta oli kuidagi veel enam-vähem, aga teine aasta oli juba liiga pingeline. Aasta lõpuks sain aru, et ma ei jõua seal enam töötada. Ma olin täiskoormusega õpetaja, mul oli esimese kuni kaheteistkümnenda klassi rütmikatunnid ja olin ka klassijuhataja. Minu praegune tantsustuudio noor kolleeg oli minu õpilane, olin tema tantsuõpetaja ja klassijuhataja ning nüüd töötame koos. Ja meie tantsustuudio töötas siis ka veel samas koolimajas, nii et ma tulin kooli kella kaheksaks hommikul, tegin koolitunnid ja õhtul oli tantsuring. Kaks aastat elasin kella kaheksast kaheksani koolimajas. Siis kui mõtlesin lahkuda, tuli üks huvitav tööpakkumine minna Sillamäe kultuurikeskusesse direktorit asendama tema lapsehoolduspuhkuse ajal. Sain seal olla ainult pool aastat, sest läksin ise lapsepuhkusele. Kui laps oli juba piisavalt suur, läksin tagasi oma tantsustuudiosse ja lasteaeda, kus olen siiamaani. Vahepeal olen saanud ka sama lasteaia õppealajuhatajaks.
Mis sind on hoidnud selle töö juures nii pikalt?
Ma ise ka mõtlen kogu aeg selle peale, miks ma nii kaua seda olen teinud ja ei taha tänaseni lahkuda. Mulle meeldib lastega-noortega tööd teha, see on vist kõige suurem ja motiveerivam asi, miks ikkagi töötan sellel erialal. Tantsu olen ma alati armastanud, see on väga tähtis minu jaoks, et see armastus on püsinud minuga koos kõik need aastad. On ju tore teha tööd, mida sa tõepoolest armastad. Kuigi need administratiivtöö pakkumised minuni vahepeal jõuavad, jään ma ikkagi ka tantsu ja laste juurde.
Mida arvad, miks need pakkumised sulle tulevad, mis on sinu eelis?
Ma ei tea, hea asjade koordineerimine võib olla. Mul tulevad kogu aeg ideed, mida jagada. Aju kogu aeg töötab, et seda võiks teha ja seda võiks teha. Kui mul oleks veel võimalus projektidega tegeleda, siis tegeleksin nendega ka. Lasteaias ma sellega hetkel tegelen ja kogu aeg mõtlen, kuidas võiks ka tantsustuudios seda teha. Ma ei tea, kuidas mujal Eestis, aga Narvas kindlasti tantsijad ühistes lavastus- ja loovprojektides eriti ei osale, enamik projektidest ei jõua meieni. Lisaks ka see, et mulle on alati meeldinud midagi juhtida, minu jaoks on see väga loov. Mõne inimese jaoks on administratiivtöö ainult paberite täitmine, aga mina näen just seda teist poolt. Nende paberitega ma ei tahaks ka tegeleda, aga kui saaks teisi asju teha, midagi välja mõelda, midagi korraldada, see on minu jaoks põnev.
Mis sind rõõmustab selles töös?
Ikkagi rõõmustavad kõige rohkem lapsed, st õpilased nii tantsukoolis kui lasteaias. Kunagi, kui õppisin ise veel ülikoolis ja vaatasin, kuidas minu ema töötab väikestega, siis kogu aeg mõtlesin, et issand, see on nii tüütu. Suurematega saad juba nii palju asju teha, nad saavad aru, mis sa tahad. Praegu on olukord natuke teistsugune. Kõige väiksemad lapsed on ikka nii armsad, kui nad esimest korda saali tulevad ja üritavad midagi teha. Ja siis, kui nad hakkavad neid asju minu järgi tegema, see on nii suur õnn. Nemad on õnnelikud ja mina olen õnnelik.
Aga mis on väljakutsed, raskused selles töös?
Kindlasti on viimasel ajal minu enda jaoks kõige suuremaks väljakutseks tunni ettevalmistamine. Vahepeal lihtsalt on väsimus nii suur, et mõtlen, nii, täna õhtul on tund, tahaks midagi uut teha, aga kas ma jaksan, kas mul on jõudu? Aga jumal tänatud, et see kogemus, mis mul praegu on, ikkagi annab sellise võimaluse, et vahepeal tulen tundi ja lihtsalt teen seda, mis ma teen. Minu enda jaoks on hetkel see, et tahaks natuke puhata ja siis ise tantsusaalis olla, midagi uut välja mõelda ja siis sellega minna laste juurde.
Mis see tunniks ettevalmistamine sinu jaoks tähendab, kas vaatad veebist mingeid materjale või lähed saali?
Ei, lähen ise saali, aga seda jõudu mul lihtsalt viimasel ajal ei ole olnud. Sain juba kevadel aru, et koormust on vaja natuke vähemaks võtta. Mida väiksemad on lapsed, seda vähem on minu jaoks ettevalmistust vaja, kuna see materjal, mis mul peas on, sellest ei tea nad midagi ja saan oma endiste teadmistega nende juurde minna. Suurematega on juba natuke keerulisem, aga nendega ma praegu väga palju tööd ei tee. Kuid ikkagi külastan neid. Näiteks meil oli ettevalmistus üheks festivaliks ja siis mul oli eelmisest aastast kaks tantsu, mida oli vaja natuke ümber teha ja teistele õpetada. Kuigi ma ei tööta suurematega regulaarselt, siis ikkagi valmistasin neid festivaliks ette, nn vabal ajal, siis kui oli võimalus peale tunde ja nädalavahetusel õpetada.
Millist tuge sa tantsuõpetajana vajaksid?
Vahepeal tunnen puudust suhtlemisest teiste õpetajatega, kes oleksid valmis oma kogemusi jagama. Õnneks ma ei ole tantsustuudios õpetajana üksi. Kui saame omavahel kokku, isegi kui meil on sünnipäev või mõni muu sündmus, siis ikkagi kõigi jutud lähevad sinna, mis tunnis oli, kuidas on vanematega suhtlemine ja nii edasi. On tore nendest asjadest üheskoos rääkida, siis saad aru, et sa ei ole üksi, et sul on samasugused mured kui teistel. Veendud, kas teed õigesti või valesti. Mulle väga meeldis, kui me eelmisel aastal saime siin ühise laua taga kokku oma tantsuõpetaja magistriõppe õpingukaaslastega ja keegi hakkas oma muredest rääkima. Tekkis vestlus, kus keegi järsku ütles, et oh issand, mul on seesama mure ja nii tore on sellest rääkida.
Mis on su enda erialased arenguplaanid?
Tantsida nii palju, kui võimalik, nii palju, kui füüsiliselt keha lubab. Tahan, et stuudio oleks võimalikult kaua veel elus, et kasvatada selliseid õpilasi, kes võiksid tagasi tulla ja õpetama hakata. Üks selline on juba olemas. Väga tore, et on olemas. Ma ei ole kindel, kas saaksime ilma temata hakkama. See on suur asi, kui noored üldse tulevad tagasi samasse kohta.
Läksid ju ise ka juba õpingute ajal kodulinna tagasi ja samasse stuudiosse õpetama?
Ma ei mõelnud selle peale üldse. Mõtlesin, et lähen välismaale elama. Mul oli plaan, et lähen Taani. Aga tekkis suur armastus ja tulin tagasi koju. Minu noore kolleegi puhul oli täpselt samamoodi, armastus tõi tagasi. Algul pakkusin talle tööd kasvõi üheks aastaks, meil oli suur auk ja oli vaja kedagi kasvõi selleks väikeseks ajaks. Ja siis ta ütles mulle: “Ma kardan, et kui lähen stuudiosse tööle, siis hakkan oma tööd armastama ja ei saa sealt pärast ära minna.” Aga sündis veel suurem armastus ning nüüd on perekond ja laps. Stuudio Varjud on loonud minu ema ja see on kestnud 27 aastat. Tahaks, et see kestaks veel edasi.
Mida sa tantsu õpetades oluliseks pead, mida sa ei jäta kunagi tähelepanuta?
Viimasel ajal on minu jaoks kõige olulisem asi, et asjad oleksid eakohased. See teema vajab kindlasti tähelepanu. Et kümneaastane laps teeks ikkagi seda, mida võiks teha just selles vanuses laps. Sealhulgas, kuidas ta laval välja näeb ja mis kostüüm tal seljas on. Meile tuleb lapsi näiteks iluvõimlemisest, kellel on kümneaastasena juba põlved või seljad haiged. See tähendab seda, et midagi ei ole olnud õige või siis selle vanuse võimekuse jaoks kohane. Oluline on, et tants ei kahjustaks lapse füüsilist tervist. Samuti on oluline, et laps oleks õnnelik, et tants oleks tema jaoks huvitav ja ta tegeleks sellega hea meelega. See oli ka üks põhjus võib-olla, miks ma koolis õpetamast ära läksin, sest õpilastel ei olnud valikut, nad pidid tulema ja tantsima. Võib-olla igaüks tõesti ei pea tantsima, kui talle tõesti ei meeldi. Näiteks mulle ei meeldinud eriti kehaline kasvatus, mulle ei meeldinud saja meetri jooks, sest ma ei olnud nii kiire, aga mul ei olnud ka teist võimalust, kui seda teha. Oleksin võinud selle asemel hea meelega tantsida. Tore on see, et praegu sellist valikut mõnes koolis juba pakutakse.
Kas siis iga laps peaks tantsima?
Lasteaias kindlasti. Lasteaias meeldib neile kõikidele liikuda, mul ei ole ühtegi last, kes ei tantsiks hea meelega. Juba sealt tekib armastus tantsu ja liikumise vastu. See ei pea olema puhas tants või puhas kehaline kasvatus, vaid liikumine. Laps saab liikuda ja olla selles õnnelik, see on kõige tähtsam. Edaspidi saab ta oma valiku teha, millega ta tahab tegeleda.
Milline on sinu moto või sõnum endale tantsu õpetamisel?
Palun jätka, liigu edasi. Mul ei ole kunagi olnud seda tunnet, et kõik, nüüd lõpetan või ei taha enam. Vahepeal tunnen, et tahan sellest puhata, aga meil on selleks terve suvi. Tavaliselt ongi niimoodi, et maikuus olen juba selline, et ei taha enam mitte midagi ja siis tuleb päris mõnus puhkus. Kuigi alguses, kui kakskümmend aastat tagasi alustasin, töötasin ka suvel. Kogu aeg mõtlesin, kuidas suvel trenni ei ole, tüdrukud käisid trennis ka juulis ja augustis, mul oli nii suur motivatsioon. Nüüd kui keegi suvel midagi tegema kutsub, siis mõtlen enne sada korda, kas tõesti tahan seda teha oma puhkuse ajal.
Lisaks tahan, et Narvas oleks tants elus. Et see oleks heal tasemel. Kui tuleb võimalus teha projekte või korraldada midagi, võib-olla sellega tegelen tulevikus rohkem. Mõtlen kogu aeg sellele, et tahaks hea festivali teha, aga selleks ei ole seni aega olnud. Kui ülikool on läbi, loodan, et siis on rohkem aega ja motivatsiooni. Ikkagi näen, et tegelen tantsuga edasi. Nii palju, kui ma saan veel õpetada, õpetan edasi.
Aitäh, Jelena, oma mõtteid jagamast!
