Kas ja miks on vaja Eestis magistrikraadiga tantsuõpetajaid?

Leanika Mändma-Orasmaa, Liina Ojatamm, Katre Kaseleht ja Airi Jakobson-Männik
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsuõpetaja magistrandid

Anu Sööt
Kunstide ja tehnoloogia õpetaja magistriõppe tantsuõpetaja eriala programmijuht

Sügisel alustasid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias õpinguid esimesed tantsuõpetaja magistrandid. Õppekava, millel nad õpivad, kannab nime kunstide ja tehnoloogia õpetaja. Pool nende õppest, üldpedagoogikasse puutuv, toimub Tartus ning seda kureerib TÜ haridusteaduste instituut. Teise poole, tantsuõpetaja erialasse puutuva saavad nad Viljandist, etenduskunstide osakonnast. Kuna õppekava eeldab kahe eriala valimist, siis lisaks tantsuõpetajale on nad kõik valinud ka kooliteatri juhendaja eriala. Kuna suvel toimub samale õppekavale uus vastuvõtt, siis palusime eriala tutvustamiseks praegustel magistrantidel Leanikal, Liinal, Katrel ja Airil küsida üksteiselt küsimusi ja anda vastuseid just täpselt selle kohta, mis neid huvitas.

Kui sind kõnetavad nende mõtted ning kõnetab idee sellele õppekavale õppima asumisest, siis lähemalt õppimise ja sisseastumistingimuste kohta saad lugeda siit.

Leanika Mändma-Orasmaa (S-Stuudio ja tantsu eelkooli õpetaja Viljandi Huvikoolis, Viljandi Kesklinna lasteaia Mesimummi õppehoone liikumisõpetaja), küsimused:

  1. Mis ajendas sind sellele erialale kandideerima ja kuidas jõudis sinuni info tantsuõpetaja suuna avamisest magistritasemel?

Liina: Info tantsuõpetaja erialast jõudis minuni läbi sotsiaalmeedia. No tegelikult olin seda juba ammu oodanud ja mul on hea meel, et see lõpuks teoks on saanud. Eks edasiõppimise pisik on mul juba päris pikalt sees kripeldanud. Teatud mõttes on mul hetkel just hea aeg magistris õppida – mul on kogemusi, mille pealt oma arvamusi põhjendada ning mida kaasmagistrantidega arutleda ja jagada. Samas olin ka õpetajana jõudnud punkti, kus oli tekkinud vajadus ennast täiendada, just õpetajana. Isikliku kehakeele arendamine on hetkel pigem tagaplaanil. Samas tunnen, et minu isiklik kehakeel täieneb ka erinevate pedagoogiliste teooriate ja vaatepunktide kaudu.

Airi: Minu vanem laps kutsus mind, et emme tule uuesti ülikooli. Algul olin vastu, et ei, ma ei soovi. Aga siis hakkasin iseendaga nõu pidama, et miks ka mitte. Mulle on kogu aeg tundunud Viljandi Kultuuriakadeemia selline salapärane koht. Uurisin kooli kodulehelt vastuvõtutingimusi ja õppekavasid. Tantsuõpetaja kõnetas mind kohe. Mind kutsuti ka rahvatantsukooli, aga ainult rahvatantsu ma ei tahtnud õppida. Eelmise suve hakul kutsus mind Kultuuriakadeemiasse minu hea tuttav, et tule, nii tore ja põnev on. Nii ta muudkui meelitas. Aga siis oli mul juba mõte valmis, et jah, astun uuesti ülikooli. Tahtsin ennast täiendada ja uusi teadmisis saada. Tööl olin juba mugavaks muutunud ja tundsin, et mul on veel jõudu millekski muuks.

  1. Mida oled magistriõppest siiani juurde õppinud/kogenud/saanud?

Liina: Kindlasti on rikastunud minu pedagoogiliste teadmiste pagas ning olen avastanud uusi lõimumise võimalusi erinevate kunsti ja tehnoloogia ainetega/õpetajatega.

Airi: Juurde olen õppinud reflekteerimist. Olen kokku puutunud toredate õppejõududega. Saanud olen aga endale toredaid kursusekaaslasi.

Katre: Olen saanud uusi kontakte erinevatelt erialadelt. Magistri laiem kursus (kunstide ja tehnoloogia õpetaja õppekava kõik erialad, toim.), kellega koos Tartu aineid läbida, on väga tore. Suurema grupi sees on tantsu- ja kooliteatri erialapunt nagu salaühendus, kes teineteist toetab ja aitab. Pedagoogilised teooriad on seni minust mööda läinud ja oma tööd olen teinud intuitiivselt, praktiku kogemuse pealt, ent on väga oluline leida ka teoreetilist toetust oma senisele tegevusele või näpunäiteid, kuidas saaks paremini.

  1. Kas/kellele sa soovitaksid seda õppekava ja miks?

Liina: Soovitan õppima tulla kõigil, kes soovivad ennast täiendada just tantsuõpetajana ja kes näevad ennast tulevikus ka üldhariduskoolis õpetamas.

Airi: Kindlasti soovitan. Kui sa tahad õpetada tantsimist või olla näiteringi juhendaja koolis, lasteaias, kultuurimajas või huvikoolis, siis on see suurepärane võimalus.

Katre: Muidugi soovitan, eriti neile, kes tunnevad, et nad tahaks pedagoogilisi teadmisi täiendada. Värske pilk oma senisele tööle tekib siin kindlasti.

  1. Kas oled rahul, et valisid lisaerialaks just kooliteatri juhendaja?

Liina: Kindlasti olen rahul oma valikuga. Kuigi ma sõnalavastustes ei ole tugev, siis on see jälle üks hea enesearendamise koht. Teiseks on teatrit ja tantsu omavahel väga hea ühendada.

Airi: Olen küll. Ma olen lavastanud küll. Aga ega keegi mind õpetanud ei ole. Omaenese tarkusest. Nüüd aga mõistan, et on ikka tore, kui keegi mu teadmiste pagasit täiendab.

Katre: Kooliteatri juhendaja on minu jaoks põhieriala. Saan palju toetust ja lisateadmisi varasemale praktilisele kogemusele. Materjalid, mida käsitleme, on põhjalikud. Maht on suur, aga sellest on ka kasu.

Liina Ojatamm (tantsuõpetaja Tantsukoolis WAF (Pärnu), Uulu Kultuuri- ja Spordikeskuse tantsurühma Taglioni juhendaja ja tantsuõpetaja, Tahkuranna lasteaia tantsuringi Merelapsed õpetaja, Võimlemiskool Rüht tantsulise võimlemise õpetaja, TÜ VKA balletiõppejõud), küsimused:

  1. Mis on sind magistriõppes enim üllatanud ja/või ohoo-efekti tekitanud?

Katre: See, kuidas praegu õpetajaid õpetatakse, milliseid teooriaid ja lähenemisi soovitatakse, on midagi, millest ma ise koolis käies puudust tundsin. Hea on näha, et ju on teisigi hariduse eest vastutavatel kohtadel olevaid inimesi, kes on samamoodi mõelnud. Ohoo, on ka see, kui vanad need teooriad on, ja et need alles nüüd rakendumiseni jõuavad. Ja kui palju aega läheb enne, kui see päris tavaliseks saab.

Airi: Kasvatusteaduste valdkonnas ei ole ma veel muutusi täheldanud. Olen Tartu Ülikooli lõpetanud koolieelse lasteasutuse õpetajana kümme aastat tagasi. Kordamine pidi olema aga tarkuse ema.

Leanika: Enim üllatab see, kui palju on tarvis tegeleda refleksiooniga. Eks ta lõpuks tule ikka pigem kasuks kui kahjuks, aga kohati on küll selline irooniline “ohoo”, kui mõnes õppeaines tuleb jälle kirjutada reflekteeriv kokkuvõte või refleksioon tunnist või hoopis eneserefleksioon.

  1. Kuidas tunned end tantsuõpetajana teiste kunstide ja tehnoloogia õpetajate hulgas? Põhjenda vastust!

Katre: Natuke vaeslapse osas, sest Tartu õppejõud ei ole veel teadvustanud, et tants ja teater on ka pundis. See tuli päris mitmele õppejõule üllatuseks. Tants ja teater ei ole klassitunnid, aga paljud Tartu ainetes antavad ülesanded seda justkui eeldavad. Tants ja teater on tihti koolides ringide või huvihariduse tundidena, aga kõik, mis sobib klassikalises mõttes koolis, ei pruugi olla 100% sobiv huviringitunnis. Ent me ei lase sellest ennast häirida, oleme ise paindlikud. Ja seltskond on ju tore ning inspireeriv.

Airi: Hästi. Tunnen ennast võrdväärsena teistega. Ja teistega Tartus kohtuda on väga tore.

Leanika: Mina olen ühelt poolt õnnelik, et meid, tantsuõpetajaid, nii vähe on. Teisalt aga on tunda kohati, kuidas meie eriala ikkagi tavakooli konteksti ei mahu ja nii on alati natukene outsider’i tunne. Aga see on pigem tekitanud küsimusi õppejõudude hulgas, kaasõpilased võtavad üsna vabalt.

  1. Kuidas oled organiseerinud pere, töö ja sessioonõppes õppimise? Kas on keeruline olnud?

Katre: Seni ei ole keeruline olnud, sest noorem laps magab päeval lõunaund, teine on lasteaias. Sessiooni ajal on abikaasa või (vana)vanemate tugi olemas. Eriolukorras on muidugi keerulisem. 

Airi: Keeruline on ainult see, kui antakse palju kodutöid ja sa nendest veel täpselt aru ka ei saa. Pere ütleb, et mul on nende jaoks palju vähem aega. Natukene keeruline on olnud aja planeerimine kodutööde tarvis.

Leanika: Õnn on see, et magistriõpe on sessioonidena. Kurb on aga see, et esimesel semestril näiteks toimus kontakttunde vähe ning teisel semestril olid reede ja laupäev kella kaheksast hommikul kella kaheksani õhtul suuremate vahedeta täis loenguid. Eks see suundade rohkus kunstide ja tehnoloogia õpetaja programmis on loonud selle situatsiooni, kus ilmselt ei olegi võimalust leida sellist tunniplaani, mis kõigile sobiks. Siiski, tegutsedes tantsuõpetajana, teame, kuidas esimene pool õppeaastast on natukene mõnusam, nii-öelda loomingu-lendamise aeg ning teine pool õppeaastast on poolenisti autopiloodil võistluste, festivalide, esinemiste, konkursside ja kontsertide vaimus elamine. See ongi kõige keerulisem. Õppeaasta algul ei saanud kuidagi vedama, sest loenguid oli üsna vähe, vahel sõitsin reedel ja laupäeval Tartu ja Viljandi vahet ühe või kahe loengu pärast päevas. Õppeaasta teises pooles tundus justkui, et siis ei saagi pidama. Eriolukord mõnes mõttes siin nüüd siis pidurdas, andes võimaluse mitte sõita edasi-tagasi ja istuda koolipingis ükskõik millise tooli või diivani peal oma kodus. Eks näis, kuidas järgmine (ja ühtlasi ka viimane) aasta kulgeb.

  1. Kas ja miks sinu arvates on vaja Eestis magistrikraadiga tantsuõpetajaid?

Katre: Ma usun, et TÜ VKA rakendusliku kõrghariduse taseme tantsuõpetaja on vägagi pädev ja suurepärasel tasemel. Magistriõpe annab võimaluse küsida veel vastuseta jäänud küsimusi, eriti neid, mis puudutavad pedagoogikat ja didaktikat. Ma ei tea, kas Eestis või Eestil on vaja magistrikraadiga õpetajaid, aga õpetaja ise võib tunda enesetäiendusvajadust. Muidugi võib käia mööda ilma koolitustel, aga üks ei välista teist. Koolitustel on rohkem praktilist poolt, magistris teoreetilist. Täiustub “raamaturiiul”,  kust igaks olukorraks teooriast toetust või inspiratsiooni leida.

Airi: Ikka on vaja. Teisi õpetades pead ise olema piisavalt tark, et õpetada õigesti. Minu arvates peaks iga õpetaja soovima ennast pidevalt täiendada. Üks võimalus selleks on magistriõpe.

Leanika: Mulle tundub, et kraad ise ei anna tegelikult ühele tantsuõpetajale midagi. Annab see, kui palju on see õppiv õpetaja valmis ammutama ning mis tema prioriteedid ja vajadused tol hetkel on. Töötades sellest õppeaastast esimest korda lasteaias liikumisõpetajana, tunnen, et minul on väga suur vajadus selle magistriõppe järele just üldpedagoogika kontekstis. Samas andis TÜ VKA tantsuõpetaja eriala rakenduskõrghariduse õppeprogramm (2013–2018) mulle väga hea pagasi. Seega annab rakenduskõrghariduse tasemel tantsuõpetaja õpe huvihariduse kontekstis juba päris hea kogemuste ning teooriabaasi, kui õppijad oskavad sellest kinni haarata või kas või materjalid hilisemaks kasutuseks riiulinurka jätta. Magistrikraad on sellel erialal väikene kirsikene tordil.

Airi Jakobson-Männik (PAIde lasteaia õppealajuhataja, muusika- ja rahvatantsuõpetaja. Türi Kultuurikeskuse segarahvatantsurühm Kaktus, PAIde lasteaia naisrühm Kullalill, PAIde lasteaia mudilasrühmade juhendaja), küsimused:

  1. Kuidas Covid-19 on mõjutanud sinu magistriõpinguid? 

Liina: Hästi palju tuleb arvuti taga olla. Kogu aeg on tarvis jälgida tähtaegu, mistõttu olen ka omale tabeli teinud ning graafiku sättinud. Silmast silma suhtlust ja praktikume igatsen väga, aga samas on võimalik arvuti telekaga ära ühendada ja mingid õppevideod ja loengud nii ära teha, et samal ajal sorteerin sahtleid, mis on ammu sorteerimist vajanud. Ehkki kõrval on ka alati märkmeplokk ja pastakas. Sel hetkel hoiab ka ülejäänud pere kaugemale ja segamas ei käi.

Katre: Ma igatsen väga kontakttunde, kus õppejõud seletab ja räägib ning küsimustele saab kohe kiired ja selged vastused. Väga raske on välja raalida enesele olulist infot, sest vahel tuleb ka teisele kursusele mõeldud tähtaegade hoiatusi, mis ärritavad. Niigi oli hirm, et ma magan mingeid olulisi asju maha, aga nüüd on see hirm veelgi suurem. Ma olen küll püüdnud teha tabelit vajalikest töödest ja tähtaegadest, aga õige materjali leidmine ei ole kiire, konkreetne ega lihtne. Ma saan kuuldud infost paremini aru kui loetud materjalidest.

Leanika: Sedapsi ongi mõjutanud, et kõik õppetööd ja tähtajad tuli vormida tabeliks koos kuupäevade ja eeldatava ajalise mahuga ning tuleb leida piisavalt motivatsiooni ning praktiseerida enesedistsipliini, et need kõik riburadapidi ära teha ning läbi töötada. Ma ütleks, et selles suhtes on isegi positiivselt mõjutanud, et nii-öelda “päris” tööd on vähem – õpilastele saab anda ülesandeid pikema perioodi vältel ning tunde ei pea ette valmistama ja kontakttunde lihtsalt ei saa toimuda. See tähendab, et ööpäevas on justkui rohkem aega koolitööde jaoks. Samas on keeruline kodus olles otsustada, kas tähtsam on ühe päeva sees jõuda näiteks põrandad puhtaks saada, nõude hunnik kraanikausis ära likvideerida ja süüa teha või vaadata ära 3 videoloengut ja kirjutada 2 esseed või refleksiooni.

  1. Kuidas suhtud e-õppesse ise õppijana/teisi õpetades? Põhjenda.

Liina: Eks sellega on teoreetilisemate ainete/kursuste/täiendõppe puhul juba tutvust tehtud ka. Õpetajana aga kukkusin suhteliselt pea ees vette – programmid, vahendid jms tuli lihtsalt ise ära õppida ja endale selgeks teha. Õnneks on ka internet üsna suureks abiks – Facebooki grupid “Koduõpe tehnoloogia abil”, “Koduõpe tantsuhariduses” ja ka HITSA. Sealt sain ideid ammutada.

Katre: Ma arvan, et e-õpe saab meie elu normaalseks osaks. Küllap see ajapikku selgineb ja leiab parema struktuuri. E-õppe normaalne toimimine nõuab lihtsust ja lollikindlust, mida kriisi ajal kiirustades ei ole juhtunud. E-õpe iseenesest on huvitav, aga ma väga loodan, et see saab olema kombinatsioonis kontakttundidega. Teisi õpetades olen ma oma erialal õpilaste koormuse hoidnud minimaalsena.

Leanika: Ma leian, et e-õppel on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Ise õppijana eelistan kindlasti kontakttunde, sest nii hajub tähelepanu vähem ning kasutegur on suurem. Samas on e-õppena võimalus läbida nii palju erinevaid materjale nii paljudes erinevates keskkondades, mille jaoks kontakttundides niikuinii piisavalt aega ei jaguks. See on see plusspool. Teisi õpetades on samuti positiivne see, et saan õpilastele anda ülesandeid, mida kontakttundides või lisaülesandena muidu anda oleks liiga mahukas. Samas ei meeldi mulle sugugi see, et ma ei saa oma õpilasi päriselt näha ning nende kehalisele arengule kaasa aidata.

  1. Kas magistriõppe meetodid on piisavad, et jõuda ettenähtud õpitulemusteni?

Liina: Kindlasti on! Tegelikult ju oleneb kõik sellest, palju ise panustada, ükskõik, mis meetodil sulle info esitatud on. Kontakttundides oleme ju kohanud väga palju erinevaid meetodeid ja nii mõnedki neist on väga huvitavad ja innovatiivsed.

Katre: Mul on tunne, et kaks aastat on selle materjali läbimiseks vähe. Eriti sessioonõppes.

Leanika: Tantsuõpetaja eriala kontekstis on üldainetes tarvis veidi sisseseadmise aega, aga eks üldiselt ole õpitulemused saavutatavad kindlasti.

  1. Nimeta kriteeriumid,  mille põhjal valid magistriõppes uurimistöö/magistrieksami teema. 

Liina: See võiks siiski olla miski, mille uurimine tuleks kasuks ka teistele tantsuõpetajatele, samas aga võiks see olla midagi uudset. Ehk isegi midagi sellist, mis seaks tõsiseltvõetava võrdusmärgi tantsuõpetaja ja üldharidusliku kooli õpetaja vahele. Minu meelest trupi/rühma juhendaja teeb sama tööd, mis klassijuhataja. Ainult, et ta on umbes 3–4 klassi juhataja korraga!

Katre: Hetkel paistab nii, et me teeme tantsuõpetaja projekti raames nii suure uurimusliku harjutuse, milleks on juhtunud ka mind paeluv teema, draama ja tantsu ühendamine. Seda on mõttekas edasi arendada.

Leanika: See peab olema miski, mis mind päriselt kõnetab ja mille kohta ma tahan veel rohkem teada saada või millega soovin veel rohkem süvitsi minna. Esimene kriteerium on kindlasti see, millises vormis magistritöö või -eksam tantsuõpetaja erialal on.

Katre Kaseleht (draamaõpetaja), küsimused: 

  1. Kuidas suhtud sellesse, et kogu õpe on jagatud kahe linna ja kooli vahel?

Liina: Mulle iseenesest see probleeme ei valmista, pigem on küsimus formaalsustes. Näiteks kirjalike tööde viitamistes ja vormistustes – TÜ VKA ja TÜ haridusteaduste instituudi viitamiste kriteeriumid on täiesti erinevad.

Leanika: Ma nõustun Liinaga, see viitamiste erinevus on huvitav. Mulle muidu natuke ikka meeldib see, et saab ka Tartus koolis käia – hea vaheldus ja muidu sinna nii tihti ei satuks.

Airi: Minu jaoks ei ole see hetkel veel suur probleem olnud. Kui loengud algavad ja lõppevad normaalsel ajal.

  1. Millised ained või õppejõud meeldivad sulle kõige rohkem? Millistest tunned kõige suuremat tulu/kasu?

Liina: See on pähkel küsimus! Maria Jürimäe kindlasti ja tema ained – väga loomingulised lähenemised on tal sellele, kuidas õppetööd korraldada. Meeldis ka õppimise alused – see oli läbinisti e-õpe ja õppejõuga otseselt suhtlust ei olnud, kuid võimaldas luua oma tempo õppimisel.

No ja erialastest ainetest sellel poolaastal olnud tantsuõpetuse didaktika. Väga head lugemismaterjalid, mis haarasid ja tegelikult mind ennastki huvitasid. Jah, sealt on mulle üks mõte väga tugevalt pähe istunud, mille ma siiski panen hetkel tallele!

Leanika: Meeldivad need õppejõud ja õppeained, kus on võimalus istuda klassiruumis ja osaleda aruteludes. Vähem meeldivad e-õppe vormis ja suurtes auditooriumites toimuvad õppeained.

Airi: Lemmikõppejõude on raske nimetada. Aga mulle meeldivad Maria Jürimäe, Anu Sööt, Ele Viskus. Mitte, et teistel midagi viga oleks, aga nendega on kuidagi selline hea side tekkinud. Mul ei ole ühelegi õppejõule midagi ette heita. Kõik teevad oma tööd nii, nagu oskavad ja vajalikuks peavad. E-õpped mulle meeldivad, kui saab liikuda omale sobivas tempos.