Kui Anu Sööt ja Ele Viskus pakkusid mulle selleaastast tantsuMASSIIVi korraldada, ütles Anu, et “tee midagi sellist, mida sa ise naudiksid ja kuhu ise läheksid”. Ja noh, nii ma siis tegingi. Üsna kiirelt tulid esile kolm põhiteemat – artistic flow/kunstiline voog, ellujäämisinstinkt ja -oskused ning prügi kaasaegses kunstis.
Tundub, et cat & cow ei olegi mingi niisama harjutus ja somaatiline psühhoteraapia on real thing
Festivali teine päev ehk esimene täispikk töötubadega täidetud (kõlab nagu täidetud munad) päev algab Siim Tõniste liikumistunniga “Puusad ei valeta”. Olen ise paar aastat tegelenud teadlikult vaagna ja alaselja piirkonna tööga ning harjutuste kaudu märganud muudatusi nii emotsionaalses seisundis kui ka kunstilises flow’s. Twerk’ida ma endiselt siiski ei oska.
Siimu palusin töötuba andma muidugi ainult sellepärast, et tal lihtsalt nii hea perse on.
Juhendan ka ise töötuba keha meridiaanide aktiveerimisest, mis on sarnase suunaga. Siimu-poolne sissejuhatus on põletav, kuum vaagnatöö, kust edasi töötame kehaga tervikuna. Natukene teraapiline ja universaalne suund. Midagi, mida võib ehk vajada iga füüsiline keha, nii tantsukeskne kui tantsukauge.
Alasti fantaasiad, alasti vormid
Samal päeval saab liikumise kõrvale ka kirjutamist. Heneliis Nottoni “Erootika kirjutamine ja kirjutamine erootikas” on teema, mille impulsiks oli püüd jõuda mainstream erootikast ja fantaasiast natukene kaugemale, vaadates endasse, mis teemad või romantilised narratiivid alateadvusest esile tulevad. Olen lähedaste inimestega (sealhulgas Heneliisiga) väga meelt lahutavat anti-erootilist erootikat fantaseerinud. Loob alati väga mängulise, isegi psühhoanalüütilise ruumi.
Leidsin Lenka Klodová Google’ist, kui sisestasin otsingusse “porn studies”. Tuleb välja, et ta veab ka ise Prahas festivali “Festival of Naked Form” ning on olnud suur osa Tšehhi feministliku kunsti ja performance‘i kujunemises. Olen viimastel aastatel palju sattunud rääkima porno rollist, tabust ja arenguvõimalustest ning et mis üldse on feministlik ja eetiline porno. Kuidas üldse tajuda erinevust, millal miski on feministlik ja võimestav ning millal ennast või teisi ekspluateeriv. Olgu see siis kas etenduskunstides, meelelahutuses, kirjanduses või kus iganes.
Ellujäämisinstinkt ja karje käivad kokku ning mitte ainult kriisiolukorras
Festivali kolmandal päeval on teemaks kunst ja ellujäämine. Meriliis Ojamäe möirgamise töötoa idee tuli umbes kaks aastat tagasi, kui ma hakkasin sotsiaalmeediast koguma erinevaid möirgeid. Juba neli aastat tagasi, kui esinesime koos Jon Konkoliga Berliinis Grüntaler9-is ja NYC-is Panoply Perfromance Labis olime samuti etendusse sisse pannud ürgse pika karje. Kui Joni ja ta filosoofist sõbraga hiljem viskit jõime ja kantrimuusikat kuulasime, vaatas ta sõber mind ühel hetkel suurte sügavate silmadega ja küsis “Can i ask… that scream… Where did it come from?” Ausalt öeldes ei osanud ma muud teha, kui lihtsalt vaikuses vastu jõllitada. Praeguseks hetkeks ma juba tean, kust see tuli/tuleb.
2022. aasta Made in Estonia Maratonil tegin oma teise avaliku röögatuse. Oma TantsuRUUMi LiikumisSESOONi töötoas proovisin õpilastega sama. Mõtlesin, et iga inimene peaks vähemalt korra elus kogema oma kõige sügavamat ja valjemat häält. See võib olla nii vabastav, ehmatav või väsitav.
Rahatarkuse loengut kutsusin andma Liisa Kirschi. Eelnevatel aastatel on festivalil olnud küsitlus, mis töötoad võiksid olla tantsuMASSIIV-il ning rahatarkuse loeng oli üks nendest. Töötoas võetakse fookusesse vabakutseliste ebaregulaarne sissetulek. Kuidas majandada, millised on üldse valikud või nõuanded kogumiseks, laenudeks või investeerimiseks. Samamoodi oli küsitluses välja toodud koos kokkamise töötuba, mida ka sellel aastal saab! Triin Reilson jagab lisaks taimetoidu kokkamisele teadmisi toidu kehasõbralikkusest, ülejääkide kasutamisest, jätkusuutlikust loomse toidu tarbimisest ning toidu raiskamise vähendamisest.
Hapkido enesekaitse tunni valisin puhtalt praktilistel põhjustel. Saamaks teadmisi ja oskuseid keha ja momentum’i maksimaalsest kasutamisest. Luua eneseteadlik ja ennast kehtestav ning usaldav dünaamika keskkonaga. See on omaette üsna sürreaalne seisund.
Prügi, maailma määratlemine ja indiviid
Panin otsingumootorisse “trash, art, performance” ja leidsin Ulvi Haagenseni uurimuse “Cleaning in progress: the line between art and life”. Saime Ulviga Fotografiskas kokku, et arutada tema töötuba koristamisest kunstis ja etenduskunstide kontekstis. Kinnitasin, et tantsuMASSIIV-i festival on intiimne, alternatiivne tantsufestival ja et temalt ei oodata midagi, millega ta ei tegele. Mulle meeldis, kuidas ta koristamist ja etendussituatsiooni lahti mõtestas. Millal saab tavalisest argisest tegevusest etendussituatsioon? Ta avas enesekriitilist perspektiivi, kuidas kunstnik võib peaaegu et psühhootiliselt oma visioonile ja inspiratsiooniallikale keskendudes ära unustada inimesed enda ümber. Ning sama kriitiliselt analüüsides, millal on millelgi “tavalisel” meie jaoks kollektiivne kunstiline väärtus.
Suurlinnades reisides või elades olen ka ise kasutanud võimalust ning tänavatelt “prügihunnikutest” endale rekvisiite võtnud. Olen sotsiaalmeedias avastanud kunstnikke, kes samuti on teinud installatsioone ja etendusi tee pealt kaasa haaratud esemetest. Seetõttu hakkasingi laiemalt mõtlema trash esteetika peale üleüldiselt ning lisasin programmi võimaluse sellel teemal koos vestelda. Plaanis on saata osalejatele erinevat lugemismaterjali, et soovi korral teemaga tutvust teha ja mõtteid formuleerida. Muidugi võib vestlust ka lihtsalt kuulama tulla.
Olen kolleegidega arutanud, et unistan päevast, mil üks etenduskunsti- või tantsumaja paneb välja “tühi lava” open call’i pooleks või terveks hooajaks. Laoruumid täituvad, ruumide hinnad tõusevad ja osa rekvisiite läheb lihtsalt otse prügimäele. Miks mitte teha hooaeg, kus kunstnikud saavad pakkuda välja ainult töid, kus lava on objektidest tühi või kasutatakse ainult teise ringluse materjale ja objekte ning hoolitsetakse nende edasise kasutusala eest või tehakse koostööd teiste kunstnikega, laenates ready-made’i, mis hiljem kunstnikule tagastatakse. Mulle tundub see põneva väljakutsena kunstnikele ja murdosa kergendusena keskkonnale.
Siinkohal ma ka hetkel lõpetan, jäädes lootma, et kõiki neid teemasid saame koos sügavamalt lahti harutada ja kirglikult arutada juba festivalil! 2023. aasta tantsuMASSIIV toimub 8.–12. augustil Massiarus Häädemeestel. Ürituse info on üleval Facebookis ja üsna pea tuleb ka festivali Instagrami konto! Lisaks on programmis kaks töötuba, mis avalikustatakse nädal enne festivali algust. Võin öelda niipalju, et esimene nendest on intensiivselt intiimne üks ühele läbiviidav argitasandil elamustripp, kuhu osalejad valitakse loosiga ja teine on midagi väga primaarset sügaval metsas. See kõik kokku on justkui üks tool kit ja muidugi nagu igal aastal – banger hilisõhtuste üritustega!
