Püha raev.
Stella Kruusamägi „Holy Rage“ Supersonicumis ja Kanuti Gildi SAAL-is

Erik Alalooga
Etenduskunstnik, EMTA lavakunstikool, doktorant
Foto autor: Kerttu Kruusla

 

Tundub, et Stella Kruusamägi ei kavatse etenduskunstnikuna enda ega teiste elu lihtsaks teha. TÜ VKA tantsukunsti eriala diplomitöös pani ta lavale suurepärases füüsilises vormis Carl Pruuni ning lasi tal keerukat treeningmustrit korrata seni, kuni lava lainetas higist ning etendajal tekkis raskusi tossusegusest õhust hapniku kättesaamisega. Soololavastuses „Holy Rage“ otsustas ta aga füüsilise ja vaimse pingutuse taluvuspiirini viimise ja selle ületamise ise läbi teha. Nagu pealkiri reedab, uuris ta raevu kui psüühilise seisundi esilekutsumise võimalusi, ulatust ning mõju tajuprotsessidele ja käitumisele. Algas pikaajaline vihaseisundi käivitamine ja kasvatamine, eskaleerudes kindlal kuupäeval ja kellaajal keha ja psüühikat tilgatumaks pigistavaks märatsushooks. Analüüsimaks psühhofüüsilist protsessi, mis ületab etenduse ajalisi piire, tasub appi võtta praktilise raevu spetsialistid ajaloost – berserkerid.

Esimese aastatuhande teisel poolel ilmusid Põhja-Euroopa lahinguväljadele ennenägematud inimdeemonid – berserkerid. Põhjala mütoloogias niigi kardetud viikingite ridades tegutsesid nad eliitüksustena, kelle jaoks raev ei olnud lihtsalt eskaleerunud viha, vaid püha ning ekstaatiline seisund. Peamine teave nende kohta pärineb saagadest, mida teadusliku materjalina ajaloos ei arvestata. Põhjuseks on asjaolu, et sündmused ei ole kirja pandud pealtnägijate poolt, vaid aastasadu hiljem suulise pärimuse põhjal, millel on teatavasti omadus suust suhu kandudes muutuda.

Kuid samasuguste sümptomitega sõdalastest on olnud juttu ka varem. Rooma ajaloolane Tacitus kirjeldas 1. sajandil oma teoses „Germania“ Põhja-Euroopa germaani hõimude fanaatilisi sõdalasi. Samuti kõneleb Ida-Rooma ajaloolane Prokopios metsikutest põhjalastest, kes sööstsid lahingusse poolalasti, kartmata vigastusi ning surma. Saagade põhjal konstrueeritud kuvandis tegutsesid berserkerid omamoodi palgasõduritena, pakkudes teeneid erinevatele sõjapealikele. Berserkerlust on kirjeldatud ka kui terviklikku pärandit, mida anti tihti edasi isalt pojale läbi mitme põlvkonna. See aitab välistada lihtsakoelist arvamust, mille järgi berserkeritena tegutsesid poolearulised psühhopaadid. Nende roll lahingtegevuses oli „reaviikingite“ omast erinev ning vägagi spetsiifiline. Seda tingis transilaadne seisund, millesse nad end lahingu eel rituaalselt viisid. See seisund tasalülitas igasuguse hirmu ning tõi esile maksimaalse agressiivsuse. On kirjeldatud, kuidas berserkerid lahingut oodates huntidena ulgusid, oma kilbi serva närisid ning mitte harvadel juhtudel juba enne taplust omavahel karvupidi kokku läksid ja üksteist tapsid. Lahingrivistuses paigutati nad põhiväe ette ning nende roll oli oma metsikusega tekitada hirmu vaenlastes ning segi paisata nende rivistus. Tänapäeval kiputakse berserkerite raevutranssi seostama Skandinaavias leiduvate hallutsinogeensete seente tarvitamisega. See teooria tekkis tegelikult alles 18. sajandi lõpul, kui Ödmanni nimeline preester otsis paralleele berserkerite tegevust kirjeldavate sümptomite ning Siberi šamaanide teadvust nihestavate seenetarvitamispraktikate vahel. See teooria on jäänud kasutusele kaasaegsetes legendides, kuigi selle vastu räägivad paljud asjaolud. Amanita muscaria nimeline seen, mille süüks peetakse berserkerite erakordset raevu, on äärmiselt mürgine ning see tekitab väga kergesti depressiooni ning apaatsust, mis ei käi kuidagi kokku totaalse agressiivsusega. Samuti ei ole saagades berserkerite puhul kordagi mainitud mingite kõrvalainete kasutamist. Isegi kui saagasid teadusliku materjalina ei arvestata, võib seal leiduva info tõepärasust hinnata esinemissageduse järgi. Kui millestki räägitakse palju, siis küllap sellel on ikka mingi side reaalsete sündmustega ning vastupidi – kui midagi kordagi ei mainita, on lihtne uskuda, et seda ei olegi aset leidnud. Seetõttu käsitlevad paljud uurijad berserkerite transsi kui mingi teadliku ja süsteemse praktika tulemit.

Süsteemset meetodit rakendas ka Stella Kruusamägi „Holy Rage´iks“ valmistudes. Etendusi ei saa anda liiga tihti, kuna seisundisse minek ja sellest väljumine võtab aega ning on kurnav. Mida ligemale etendusele, seda raskem oli Stellaga suhtlemine. Nalja teha ei olnud mõtet. Peamiselt võis teda näha tänaval liikumas pilk maas ning kõrvaklapid peas. Vaevalt, et nendest relaxation ambient´i kuuldus. Muusika kasutamine meeleolude ja psüühiliste seisundite kujundamiseks on väga levinud ning tehniliselt kättesaadav vahend. Tänapäeval on USA armee tankides väga võimsad ja kvaliteetsed helisüsteemid. Enne lahingusse minekut saab meeskond koostada soovitava playlist´i, mis aitab lahingus vajalikku seisundit tekitada ning hoida. Black metal põhja ja tuld!

Stella on maininud, et etenduseks vajaliku argessiivsuse mehhanisme endas otsides ja käivitades on see hakanud mõjutama ka tema suhtumist ümbritsevasse keskkonda ning inimestesse. Otseselt ta kellelegi kallale ei ole veel läinud, kuid potentsiaalne tõenäosus olla kasvanud. Igatahes otsib ta selles faasis midagi väga orgaanilist ja siirast tavaelus pigem varjatud soppidest. See käivitusmeetod on sügavalt isiklik ning eeldab julgust otsa vaadata oma psüühika tumedamale poolele.

Mida aga hakata peale berserkeri-raevuga 21. sajandi heaoluühiskonnas? Sõjategevusest on vahetu füüsiline kontakt välja juuritud. Sarimõrvari geen ei ole sisse lülitunud. Täiskontakt-võitluskunstid ka ei paelu. Jäävadki üle etenduskunstid. Korralik teatripublik kardab ju kõike: valju heli, paljaid inimesi, samasoolisi lembestseene ja liiga ligidale tulevat esitajat. Sellele pinnale langev emotsiooniseeme läheb kergesti idanema.

Ja siis on käes lahinguõhtu. Konkreetses kontekstis avaldub see etendusena ruumis, kus distants publiku ja esitaja vahel on intiimne ja reaalselt ohtlik. Publik pannakse istuma klassikalisse faalanksisse – laiade paralleelsete ridadena välja ühte serva. Hämar ruum närviliselt võbeleva valguse (Rommi Ruttas) ning raskelt keevitava elektrikitarriga (Sten Sarv) häälestab ettevaatlikkusele. Ja põrandal on berserker – alasti ülakehaga performer, kes üritab paberiribale enda piirjooni joonistada, tehes seda kasvavas tempos. Mida kiiremaks ja agressiivsemaks tegevus läheb,seda ebatäpsemaks lähevad joonistatavad kontuurid – tasakaalukas side reaalsusega taganeb ekstaasi ees. Seejärel mässib ta ennast teibi sisse. Otse rullilt teipi ümber pea venitades tõmbab ta seda läbi avatud suu, rebides suunurgad taha ning paljastades hambad räigeks irveks. Kaela teipimist vaadates ei usu ma, et ta sealt alt hingata saab, aga ise teab, mina talle lavale appi ei jookse. Hingab. Lõpuks tõmbab ta jalad teibiga tugevalt kokku ning tekkinud liikumishälbega monstrum üritab ruumis liikuda, publikut õrritada ja üha kasvavat viha rakendada teipide puruksrebimisele. Kileteip on kokku käkerdudes väga vintske materjal ja seda paljaste kätega naljalt puruks ei rebi. Tean omast käest, et sarnased olukorrad, mis võimaldavad takistava materjali vastu rakendada tulutult kogu oma füüsilist jõudu, on viha plahvatamiseks parimad. Teibi rebimist saadavad hüsteerilised karjed, mis peaks jõudu kontsentreerima ning mis sulanduvad elektrikitarri kärinasse.

Esietendusel võeti teibi läbiraiumiseks appi nuga. Etenduse lõppedes selgus, et üks löök oli läinud kogu jõuga reielihasesse ning esikapidu algas kirurgilaual. Löögi hetkeks aga oli Stella berserkerisse ära läinud ja valu ei tundnud. Raevu kõrgfaasis oleks patt publikut sellest säästa. Kellegi istumise alt rebitakse tool, mis vastu seina lendab, esemed purunevad, lendavad taburetid, harjad ja muu põrkavad seinalt ja põrandalt ettearvamatus suunas. Esirida on pidevas kaitseasendis, oht millegagi silmade vahele saada on reaalne. Taganeda ei ole kuhugi. Ja siis järgneb otsene frontaalrünnak ülekaaluka vastase suunas. Kui esietenduse ründed olid pigem agressiivse seksuaalvägivalla tunnustega, siis teisel etendusel lisandus üle publiku tagumistesse ridadesse sissesõitmine, kutsudes esile ka füüsilisi vastuhakke. Etendus ähvardas kohati väljuda kontrolli alt. Berserkeri raev puhtal kujul tegi oma tööd efektiivselt. Raev, mis tahtis puruks rebida kogu maailma, kulmineerus kõrvalruumis, kus Stella röökis elajalikult välja viimase energiaraasu. Ja siis oli tühjus, siis algas allatulek. Karjumine oli röövinud viimse jõu, muutes hääle kähedaks, kahanedes hüsteerilisteks nuukseteks, mis takistasid hingamist. Kägaras keha eritas suust vahusegust ila. See ei olnud mäng, see ei olnud näitlemine, see ei olnud halb eesti teater. Etendaja oli pääsenud ligi oma psühhofüüsise sügavamatele kihtidele ja see oli uus, enneolematu ja hirmutav nii endale kui teistele. Ühel hetkel pidid kaitserefleksid tööle hakkama ja ta sellest välja rebima. Enam ei olnud temast purustajat ega ründajat. Ta tõmbus ürgsele refleksile järgi andes looteasendisse – emaüsa ülima turvalisuse mälestusse.

Ja lõpp peab olema eepiline ka siis, kui shortcut´i Valhallasse ei avane! Publikust tõusis naine (Grete Teearu), kes laulis koolitatud häälel G. F. Händeli „Lascia ch´io pianga“ ning võttis Stella oma hoole alla, vabastades ta viimastest köidikutest ning lihtsalt olles tema juures.

Mulle on alati sümpatiseerinud etendused, mille lõpp sulab eluks üle nii orgaaniliselt, et publikul ei teki võimalust täita oma formaadist tõukuvat kohustust plaksutada. “Holy Rage” lõppes tegelikult enne lõppu. Kitarristil sai keikka läbi, ta tänas publikut ning lahkus ruumist. Edasine oli juba epiloog. Süldistunud Stella lavalt minema talutamine purustas igasuguse fiktiivsuse ning püüdlikumate vaatajate kätepladin vaibus kui äärmiselt kohatu ja sobimatu.

Respect, Stella!