Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu korraldatav Tantsuhuvihariduse aastapäev toimus sel aastal 18. novembril Viimsi Artiumis. Sündmus tõi kokku noored tantsijad ja tantsuõpetajad erinevatest tantsukoolidest ja -stuudiotest üle Eesti. Päeva jooksul said õpetajad, noored ning külastajad kuulata ettekandeid Noorte Tantsu Foorumil ning seejärel võtta osa nii vestluspaneelist kui Ülli Kukumäe loengust “Mõtte jõud – optimeeritud mõtteviis”. Lisaks oli noortel tantsijatel võimalus osaleda Kadi Aare, Karmen Teesi Pregeli ja Matti Tapio Vainio juhendatud interdistsiplinaarsetes töötubades ning üles astuda koos Teet Kase, Aneta Vartsi ja Sander Möldriga loodud tantsulavastuses „Oma loo leian ma üles”. Nii kulmineeruski õhtu tantsuhuvihariduse galaetenduse ning valdkonda panustajate tunnustamisega. Päeva jooksul kogusin tantsukoolide ja -stuudiote õpilastelt muljeid ja mõtteid eesseisva päeva, tantsuhariduse, tantsu väärtuse ja väljendusvormide kohta, mida nüüd kokkuvõtlikult jagan.
Mõtteid jagasid: Nora, Heleena, Keitren, Elo ja Laureen S-Stuudiost; Marleen, Karoliina ja Helena Error Tantsukoolist; Iris Helin, Marie Eliise, Annika ja Mirjam Just Tantsukoolist; Lisandra, Triin ja Kristel T-Stuudiost; Ethel, Maria, Laura, Natali ja Hanna ETA Tantsukoolist; Emili, Brenda, Hanna, Berit ja Miina Bertram Stuudiost ning Keili, Helena, Laura Liisa, Kristin ja Anneliis Minu Tantsukoolist.
Oli põnev küsida, kuulata ja arutleda erinevate tantsukoolide õpilastega, kuidas nemad oma tantsuõpet tajuvad, mida selle juures väärtustavad ning mis neid tantsu puhul köidab. Vestlustele tagasi mõeldes kumas üpriski selgelt läbi, kui erinevalt või kui palju me tantsutundides nii õppetegevust ennast kui liikumist ja tantsu üldiselt mõtestame. See tuli välja just küsimuste puhul, mis puudutasid väljundeid või meetodeid. Enamik vastanuid tõi välja, et põhiliseks väljundiks ja fookuseks on tantsuvõistlused, milleks valmistutakse kogu hooaja vältel. Mõnel puhul tundus võistlusformaat mitte ainult väljundina, vaid ka nii meetodi kui eesmärgina. Kindlasti see nii ühekülgne ei ole, kuid paratamatult tekkis küsimus, kas kogu tantsu potentsiaali ja mitmekülgsuse juures ei võiks tähelepanu keskpunkt vahel teadlikumalt või tihemini ka muule liikuda. Kahe tantsugrupi tantsijate vastustest tuli välja, et nende tantsuõppes võistlustele erilist rõhku ei pöörata. Mõlemad on küll tantsuvõistlustel osalenud, kuid pigem kasutanud seda platvormina, et oma ühisloomet näidata ning kogemusi saada. Usun, et võistlustel osalemine, ka eraldi eesmärgi või põhilise väljundina, ei ole iseenesest halb, kuid lähtepunkti, mõtestamist ja praktilist laadi tegevuste tasakaalu peaks küll kriitiliselt vaatama. Mulle tundub, et küsimus ongi rohkem sisus kui vormis. Mida me võistlustel näitame? Kuidas me soovitud tulemuseni jõuame ehk milline näeb välja õppeprotsess? Tehnilisus, efektsus, sünkroonsus ei pea kannatama selle all, et muuta protsess näiteks loomingulisemaks, analüütilisemaks või uurimuslikumaks ning ilmselt on nii tantsijatel kui tantsuvaldkonnal tervikuna varieeruvamatest töömeetoditest ja avatumast lähenemisest ainult võita.
Sama temaatikat laiendades tundub mulle, et üldine silmaring ja avatus on miski, mille taha kipuvad asjad vahetevahel jääma. Kohati tundus silme ette tekkinud pilt üsnagi must-valgena. Näiteks pani mind pikalt mõtlema ühest vestlusest kõlanud ütlus, et tantsuprofessionaale kohtab küll väga palju tantsuvõistlustel, aga selleaastasel tantsuhuvihariduse aastapäeva ülesastumisel neid väga ei olnud. Siit võiks kohe laskuda arutellu, kes on tantsuprofessionaal või mis teda defineerib ning kes need siis seal tantsuvõistlustel või tantsuhuvihariduse aastapäeval täpsemalt on. Kuna ma antud vestluses seda teemat ei laiendanud või noortelt endalt täpsemat seisukohta ei uurinud, siis jätan selle pigem mõtteainena õhku. Küll aga tundub see konkreetse näitena sellest, kui palju oleneb õpetaja silmaringist, maailmavaatest ja õpilastega koos tantsu ja selle maastiku mõtestamisest ja teadvustamisest.
Kui jätta aga väljundid hetkeks tagaplaanile ning rääkida tantsu enda väärtusest, olid noorte mõtted võrdlemisi sarnased. Ühe läbiva väärtusena jäi ehk kõlama koostegemise rõõm, millega kaasneb nii vastastikune inspireerimine kui motiveerimine. Arvestades valdavat vanusegruppi, kellega vestluseid pidasin, ei saa tähelepanu pööramata jätta kuuluvustunde olulisusele, mille alla ilmselt kõik koostegemisega seotud väärtused lõpuks taanduvad. Tants ja tantsuõpe hõlmavad ja mõjutavad inimest tervikuna, toetades ja soodustades nii kehalist, vaimset, sotsiaalset kui ka emotsionaalset arengut. Mulle tundub, et just tänu sellele terviklikkusele on tantsu kaudu loodud kuuluvustunne ehk püsivam ja hõlpsam tekkima. Tugevat grupidünaamikat võimaldab tants pea igas oma vormis ja väljundis, kuid üheks domineerivaks kujunes noorte vastuste põhjal võistluslikkus. On ju tantsuvõistluste puhul siiski tegu ühega vähestest platvormidest, kus võimalikult paljudel noortel ja tantsukoolidel on võimalik oma töö vilju või loomingut näidata ning selle nimel ühiselt pingutada. Teatud puhkudel tekkis isegi justkui võrdusmärk võistluste ja kuuluvustunde vahele, mis iseenesest ei ole kindlasti negatiivne ning on ilmselgetel põhjustel ka arusaadav. Tantsuvõistlustel osalemine on hea ja konkreetne viis grupidünaamikat tugevamaks muuta, kuid võistluslikkuse aspektile võiks plussmärgiga lisanduda ka näiteks erinevad koosloome vormid. Paari tantsurühma puhul tuli taoline lähenemine ka selgelt välja ning ühisloome meetodit pidasid nad just selleks koostegemisrõõmu allikaks, millest väärtust leiavad.
Lisaks ühistegemise väärtustamisele toodi palju välja ka loomingulisust ja vabaduse tunnet, mida tantsimine võimaldab. Kuid tundus, et need niigi subjektiivsed mõisted erinesid kohati oma sisulise tähenduse poolest. Seda just tulenevalt kitsamatest või laiahaardelisematest õppemeetoditest, väljunditest ja mõtestamisest. Mõni tunneb vabadust ja loomingulisust kellegi teise koreograafilise materjali esitamisel ja interpreteerimisel. Võibolla võiks seda kirjeldada kui teatud tehniliste oskuste valdamist või kehalist võimekust, mis lubab etteantud materjali väljendusrikkalt esitada. Vabadus tuleneb materjali väga heast valdamisest ning loomingulisus interpretatsiooniruumist. Teise jaoks seisnesid samad tundmused rohkem omaenda kehalise liikumise uurimises, näiteks läbi improvisatoorsete ülesannete või hoopis puhtalt loomeprotsessis. Mõnel puhul võisid need kaks laiendust olla ka rohkemal või vähemal määral kombineeritud. Nii ühel kui teisel puhul kehtib ilmselt aga noorte väljatoodud asjaolu, et tants aitab mõtted mujale viia. Olla kohal nii oma keha, vaimu kui hingega tähendabki tantsida ja tunda end vabalt, loovalt ja kindlalt. Arvan, et tantsu õpetamise puhul ongi üheks väga oluliseks aspektiks luua selline turvaline ruum ja tingimused, kus kohalolek saab võimalikuks, ja tantsija kui indiviid, inimene, on märgatud.
Hommikuselt Noorte Tantsu Foorumi avamiselt jäi mulle kogu päevaks kuklasse kummitama küsimus tantsu kestlikkuse kohta. Viimsist tagasi kodu poole sõites ning vestlustele tagasi reflekteerides mõtlesin, et vähemasti üheks kestlikkuse elemendiks võiks olla tasakaal tantsuõppes. Teisisõnu võibolla ka mitmekülgsus või laiapõhjalisus, tähendamata seda, et peaks õpetama kõike ja korraga. Küll aga vähemasti viisil, kus sisu ja vorm käiksid käsikäes. Et üks ei domineeriks ja ainuõiguslikult ei defineeriks meetodeid, eesmärke ja väljundeid. Võibolla tasub tantsu mitmekülgsust ja näilisi erinevusi vaadelda osana millestki universaalsest. Inimene jääb ikka inimeseks ja liikumispõhimõtted on baastasandil kõik sarnased. Küsimus ja erinevused tekivadki alles detailides, nende mõtestamises ja asjaolus, kuidas erinevad lähenemised teineteist toetada saavad. Lisaks vormi ja sisu sidususele ja universaalsusele mõtlen tasakaalu ja mitmekülgsuse all kindlasti ka seda, et tantsuõpe jõuaks proovisaalist väljapoole. Tekiks või laieneks teadlikkus meie tantsu- ja kultuurimaastikust: koos arutleda, küsida ja käia tantsuetendustel, -üritustel, erinevatel kultuurisündmustel ja teatris. Noorte perspektiivist vaadates tundub, et kestlikkuse taga seisab just see eelnevalt mainitud kuuluvustunne ja koostegemine. Tantsusõbrad ja -õpetajad on need, kes inspireerivad ja motiveerivad tantsima ja pidevalt edasi arenema. Selle tunde aluseks on kuulamine, märkamine, teineteise tunnustamine ning üheskoos olemine ja loomine. Tantsus peituvat ilu, inimlikkust ja uudishimu tuleb hoida. Tantsuhuvihariduse aastapäev pakkus võimalust ja kõlapinda nii noortele kui õpetajatele, et üheskoos korra jälle küsida, kuhu ja kuidas edasi liikuda ning mida selle kõige juures päriselt väärtustada.
Noorte Tantsu Foorumi ettekandeid saab uuesti kuulata siit:
https://www.youtube.com/playlist?list=PL2IxX_bK1ewT2d3L0c4E4oqrq8Xafuhf5.
Tantsuhariduse aastapäeva galerii (Paul Henrich Daude): https://photos.google.com/share/AF1QipN0kC7jlifNFupqKZld6UmHJv1mwt_meXmOKCW9bXjwQSHwaSuARUjqQZJIgXeAJQ?key=Tl81eWdiRlFpaGpxUXRwNFlqT2YxNlUxYm5Eakln.
