Artikkelnr 129

Tantsuõpetuse käsiraamat. Hea tantsuõpetaja, sinu töö on väga oluline

Katrin Kubber
Vabakutseline tantsuõpetaja ja etenduskunstnik

nr 128nr 130
Tantsuõpetuse käsiraamat. Hea tantsuõpetaja, sinu töö on väga oluline

Raamatuga töötamise kabinet Aegna saarel augustis 2023
Autor: Katrin Kubber

„Kunagi ei ole keegi lõpuni valmis oskamaks kõiki asju ja teadmaks vastuseid kõikidele keerulistele küsimustele ning olukordadele. Väga oluline on osata ka seda aktsepteerida ja uskuda, et areng ei lõpe. Sa õpid kogu aeg juurde, nii enda kui teiste kogemustest. Tuleb ka ebaõnnestuda, kogeda eksimusi, valesid lahendusi.” – Anu Sööt

Anu Söödi kevadel ilmunud „Tantsuõpetuse käsiraamat” saabus just õigel ajal suviseks lugemiseks kõigile tantsuõpetajatele ja (tantsu)hariduse huvilistele, seadmaks paika uue hooaja plaane ja vaatamaks tagasi senistele kogemustele.

Raamat on pilkupüüdvalt ja positiivselt kollane ning võrdlemisi õhuke, vaid paarisajaleheküljeline sisukas teekond mõtisklusteks nii praegustele kui ka tulevastele tantsuõpetajatele. Lisaks rõõmsale välimusele jäävad sirvides esmamuljena silma tabelid, skeemid, sinises trükis näited ja tsitaadid ning kogu raamatu ülesehitus kaheksale peatükile/küsimusele: miks? (eesmärk), mida? (sisu), kuidas? (meetod), kes? (õpetaja), kellele? (õpilane), kus? (keskkond), kas? (tagasiside, refleksioon), kuhu? (eesmärk). Värvidest rääkides tooksin lisaks sinisele tekstieristusmeetodile välja, et klassikalist musta tooni minu silm ei eristanudki, kogu põhitekstki on pastelselt pruun, mis mulle mõjus pedagoogilselt teadliku ja läbimõeldud valikuna. Samuti jäävad silma tühjad lehed, mis kutsuvad üles märkima ja iseseisvalt mõtisklema peatükkides käsitletud teemade üle. Sellised tühjad kirjutamise alad on käsiräämatu kontekstis väga head, sest raamat pole lihtsalt lugemiseks, vaid aktiivsele dialoogile üles ehitatud. Olen üks nendest, kelle jaoks raamatusse kirjutamine või märkmete tegemine pole omane, teen palju mental note’e ja kirjutan eraldi paberile. Olenemata sellest on kirjutamiseks mõeldud tühjad alad väga olulised, sest vaba ala on pausi, tühjuse ja loomingulisuse tähis, andmaks ruumi loetut seedida ja küsimustele vastamise kaudu täpsemini ennast õpetajana ja ka inimesena mõista ja teadvustada.

Eriliselt hindan raamatu puhul isiklikkust, seda  nii autori kirjutamise stiili kui ka lugeja positsiooni puhul. Raamatust kumab läbi Anu Söödi enda pikaajaline tantsupedagoogiline teekond, sellelt teekonnalt saadud õppetunnid ja järeldused, suur erialase kirjanduse läbitöötatus ning otsene kogemus laste, noorte ja üliõpilastega. Nii tekib käsiraamtu suhtes suur usaldus, huvi ja võimalus keskenduda sisule. Lugejapositsiooni puhul ei ole rõhuasetus mitte ainult aspektidel, kuidas õpetajana eesmärke seada, tunde läbi viia ja enda tööd analüüsida, vaid ka õpetajal kui inimesel, kellel on oma elukogemusest ja sotsiaal-kultuurilisest keskkonnast lähtuvalt eriomased väärtused, tõekspidamised, tugevused ja nõrkused, mis mitte lihtsalt ei kandu edasi töös õpetajana, vaid on möödapääsmatuteks alustaladeks töös inimesena ja inimestega.

Autor on oluliseks pidanud tantsuõpetajat tema teel julgustada ja toetada ning toob kohe alguses välja, et enda väärtuses õpetajana pole vaja kahelda, pigem on oluline ennast märgata, analüüsida, usaldada enda vaistu ning õppida tekkinud keerulistest ja õnnestunud olukordadest. Sellisel viisil saab tekkida nii õpetajal kui ka õpilastel selgem arusaam enda tegevusest, selle tähendusest ja vajalikkusest.

Soovitan esimesel korral raamatuga kokku puutudes lugeda see algusest lõpuni läbi ning siis vastavalt vajadusele pöörduda kindlate peatükkide või küsimuste juurde tagasi. Seda seetõttu, et raamat on ühtne tervik, mis algab eesmärkide seadmisest ning jõuab sinna ringiga tagasi.

Kohe esimesest peatükis alates kogesin uusi mõtteid sisse sadavat, mida enda tundides ühekordselt, poolaasta ja aasta lõikes ette võtta. Sain vastata küsimustele, mis ja miks on mulle tantsutundides oluline ning kuidas need väärtused tunnis kajastuvad või saaksid kajastuda. Teises peatükis sain mõelda enda õpetatavast materjalist, selle omapäradest ning mida minu liikumistund täpsemalt arendab või õpilasele pakub. Kolmandas peatükis sain mõtiskleda, millisel meetodil sisu edastada, kas olen õpilasi kaasav õpetaja või pigem ettenäitaja tüüpi või olenevalt olukorrast ühte või teist. Sain muuhulgas vastata küsimustele, kas väärtustan protsessi või on mul kindel ettekujutus mingist tulemusest jne. Huvitav oli märgata, et õpetajana olen ma segu mitmest erinevast meetodist. Samuti avastasin ennast unistavat mõne meetodi rohkemast rakendamisest. Neljandas peatükis saab unistamise ja enda märkamisega sügavamalt jätkata, sõnastades enda identiteeti õpetajana, enda väärtusi ja vastutust. Suurema kogemusega õpetajad saavad analüüsida enda arengut ja senise töö tulemusi ning vaadata edasi. Viies peatükk on pühendatud õpilastele, nende vanuselistele, soolistele, kehalistele eripäradele. Saab mõelda, kuidas õpilast motiveerida, julgustada, tähele panna ning kuidas hakkama saada grupidünaamikatega. Kuues peatükk on nii endale kui õpilastele sobiva keskkonna loomisele mõtlemine. Välja on toodud erinevad keskkonnad, milleks võib olla nii füüsiline ruum kui ka sotsiaal-kultuuriline, vaimne, emotsionnalne keskkond. Seitsmes peatükk räägib tagasisidest ja refleksioonist, arutledes tantsu hindamise, samuti sisuka ja pinnapealse tagasiside andmise üle. Saab teada, kuidas anda tagasisidet nii õpilasele kui endale sel viisil, et see oleks edasiviiv, st et edaspidine tegevus saaks minna paremaks ja teadlikumaks. Samuti toob autor välja refleksiooni olulisuse analüüsimise protsessis, mis võimaldaks luua tantsuõppesse sügavamat tähendusrikkust, sest tähtsal kohal ei peaks olema vaid tantsimine, higistamine, tegutsemine, vaid ka selle tegevuse võimalikkused nii üldisteks kui ka isiklikeks tähendusteks. Kaheksas ja viimane peatükk võtab käsitletud teemad kokku ja küsib, milline on tantsuõpetaja tegevuse olulisus haridusmaastikul ja elus laiemalt. Mida saadud teadmiste ja oskustega peale hakata? Lugejal on võimalus vaadata, kuhu tantsuharidus on aja jooksul jõudnud ja kuhu on teel,  teadvustades, et igal õpetajal on selle loo kujunemisel oma osa ja vastutus.

See raamat esitab palju küsimusi ja paneb mõtlema, olles sealjuures praktiline teejuht ja kaaslane. Raamat mitte ainult ei räägi pedagoogikast, vaid on ka ise pedagoogiline, olles kaasav, sõbralik ja õpetlik. Aitäh, Anu, selle raamatu kaudu enda kogemuse ja teadmiste jagamise eest, sinu töö on väga oluline!