Oma mõtteid jagab tantsija, koreograaf, tantsupedagoog ja Gerd Neggo stipendiumi saaja Anu Ruusmaa.
Me elame tehnitsistlikul ajastul. Igal hommikul tantsutundi sõites istun bussis, kus inimesed on süvenenud oma nutikatesse sõpradesse, kõrvaklapid peas ja ühiskonnast isoleeritud. Näen seda vahel ka teatrisaalis, kunstinäitustel jne. Elame passiivselt oma kitsukeses maailmas, keskendudes vahenditele, mis nagu ütleksid sulle – jah sa oled olemas!
Samas nii „tavalises tantsus“ kui „ebatavalises tantsus“ on tähelepanu suunatud teistele vahenditele – et oleks atraktiivne, et üllataks, kummastaks, šokeeriks jne.
Soovin oma sõnumi leidmist kõigile tantsutegijatele. Miks sa seda etendust või tantsu lood?
Mis on selles sellist, mis läheb korda ja puudutab? Mida ma tahan publikuga jagada?
Katarsist ei otsi me juba ammu, mimesist ka mitte. Aga mida me otsime? Kas uusi vahendeid, mida lavale kokku kuhjame? Mis teeb etenduse selliseks, et ta elab üle aegade, olgu siis Petipa, Fokin, Cranko, Anne Teresa Keersrmaeker või Jerome Bell?
Soovin teile avastada oma sõnum, mis kõnetab, läheb korda ja puudutab, ehk on isegi sotsiaalselt oluline. Ja sõnum valib vahendi – kui vaja, siis uudse, kui vaja, siis traditsioone väärtustades. Vahend on vahend, mitte eesmärk omaette.
Soovin kõnekaid teatrielamusi nii tegijatele kui vaatajatele.
Jean – Georges Noverre (29. aprill 1727-19. oktoober 1810), kelle sünnipäeva me igal aastal tähistame, otsis sidusust vahendi ja sõnumi vahel. Tema reformid taotlesid tollel ajal lavategevuse vahendite uuendamist, valimist tervikteose ja sõnumi heaks ning toetuseks. Lõppude-lõpuks teevad ju kõik inimesed läbi aegade kaasaegset tantsu, kuidas iganes me tehtut tagantjärgi ka ei nimetaks. Ja nii ka meie!
