Üldiselt terminitööd eriti seksikaks tegevuseks ei peeta. Eriti etenduskunstide erialadel, mis keskenduvad definitsiooni asemel protsessile. Esmapilgul tunduvadki viimati nimetatud tegevused teineteist välistavad, kuid – olles ise erialalt lavastaja – tahaksin väita vastupidist. Loominguline tegevus on oma olemuselt defineeriv, tähenduses, et defineerides piiritleme mingi nähtuse ja seome selle teiste mõistete külge. Ebalus seisneb tõenäoliselt defineerimises kui verbaalses aktis, mis on tunnetuslikult vastupidine protsessmõtlemisele.
Ent – me loome sõnadega asju, nagu kirjutab J. L. Austin oma kuulsas teoses „Kuidas teha sõnadega asju“ (2018). Näiteks ütleme abielludes „jah“, paneme sellega toime abiellumise akti. Või nagu selgitab kuulus teatritegelane M. Knebel teoses “Sõna näitleja loomingus” (1965), et sõna ise on tegevus; tähendades, et sõnadega ei väljenda me üksnes mõtteid ja tundeid, vaid mõjutame ja muudame olukordi ning suhteid teiste tegelastega. Sõna on aktiivne ja dünaamiline jõud, millel on võim ja voli muuta kontekste ja nende abil omakorda reaalsust.
Etenduskunstide valdkonna mõistetega töötamine on enamasti induktiivne väljakutse. Meil on hulk sarnaseid nähtusi, mida püüame ühise katuse alla tuua. Näiteks „tants“, mis avaldub mustmiljonil eri viisil. Mis on see ühisosa, mis kehtib kõikide tantsuliste väljenduste puhul? Mis on sarnast ööklubis tiksumisel ja rangelt seatud rahvatantsul, Pina Bauschil ja tantsujärgsusel (post-tants)? Ühise nimetaja leidmine on detektiivitöö, kus laua peale tuleb kokku tuua pusletükid ning need mõistlikuks pildiks kokku seada, et kõik saaksid ühtemoodi aru.
Terminitöö Eestis
Eestis korraldab terminitööd Eesti Keele Instituut (EKI), kelle eesmärgiks on eestikeelse terminivara arendamine. EKI spetsiaalsel terminitöö kodulehel on kirjas, et eestikeelse terminoloogia arendamise eesmärgil loovad nad ekspertide võrgustiku, kuhu kaasavad valdkondlikke ja erialaseid terminikomisjone, eesmärgiga populariseerida terminitööd ja oskuskeelekorraldust laiemalt. (vt terminoloogia.ee)
Terminitöö tähendab üldjoontes seda, et selleks spetsiaalselt moodustatud komisjon korjab kokku selgitamist ja uuendamist vajavad terminid ning asub neid Ekilexis (EKI sõnastiku- ja terminibaasisüsteemis) muutma, täiendama, täpsustama. Töö terminiga pole üksnes defineerimine, vaid ka seletuste, näitelausete, võõrkeelsete vastete, sünonüümide jm lisamine. Tehtud töö avaldatakse Sõnaveebis (sonaveeb.ee).
Etenduskunstide töörühm
2022. aastal otsustasime osa Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide õppekava õppejõududega luua etenduskunstide terminoloogia töörühma, eesmärgiga selgeks mõelda valdkonnas ette tulevad mõisted. Selleks tuli moodustada oma valdkonna komisjon (või jätkata olemasolevaga) ja konkureerida EKI vastavas voorus. Töörühma töö kestab ühe aasta, mille jooksul umbes kord kuus koguneb komisjon. Kohtumisel arutatakse, otsitakse näiteid, konsulteeritakse ja arutatakse veel kord.
Kui me tööd alustasime, oli akuutsena päevakorral „etenduskunstide“ ja „etenduskunsti“ terminite defineerimine. Tänaseks me veel nende vormistamiseni jõudnud pole, kuid oleme jõudnud teatriterminoloogia töörühmaga nende terminite osas ühise arusaamani. Kutsume üles mõistma ja kasutama terminit „etenduskunstid“ (mitmuses) kui katusmõistet, kuhu alla kuuluvad kõiksugused performatiivsed viisid ja vormid; ning terminit „etenduskunst“ (ainsuses) mõtestama kui kaasaegset kunstidevahelist lavastusliiki. Eesti Teatri Agentuuri teatriinfo toimetaja ja teatriterminoloogia töörühma pealik Tiia Sippol juhtis ühel meie töökoosolekul tähelepanu sellele, et teatriterminoloogide jaoks on mõisted „etenduskunstid“ ja „teater“ sünonüümsed.
Viimasel etenduskunstide töörühma koosolekul tekkis küsimus, mille poolest siis meie töörühmade fookused õigupoolest erinevad. Kui „etenduskunstide“ ja „teatri“ vahel on hüpoteetiline võrdusmärk, siis me justkui duubeldame teineteist. Arutelu käigus selgus aga vaatenurkade erisus. Kui teatriterminoloogid lähtuvad vaataja perspektiivist, siis etenduskunstide terminoloogidena mõistsime, et läheneme enamasti looja perspektiivist. Näitena toon termini „kohalolu“. Teater defineerib selle etendaja keskendatuse kaudu, mis „suunab tähelepanu ja mõjutab energiat ruumis“. Oleme etenduskunstide töörühmana sellega nõus, kuid mööname, et tegu on pigem vaatajapoolse, st välise perspektiiviga. Minu isiklik seisukoht on, et etendaja sisemisest perspektiivist lähtuvalt on “kohalolu” võime konkreetses olukorras impulsse vastu võtta ja neid välja anda. See tähendab tähelepanu ja keskendatuse täpsustamist valmisoleku kaudu. Tõepoolest, valmisolekuga tegelemine eeldab niisamuti keskendumist, kuid vaatepunkt on erinev: mida teen mina vs. mida ma näen teist tegevat. Olen aga seisukohal, et mõlemad lähenemised on õiged ja täiendavad teineteist.
Kasutan ääremärkusena võimalust reklaamida teatriterminoloogide tööd. Nemad alustasid tööd 2017. aastal, eesmärgiga luua avalikult kättesaadav teatriteoreetiline oskussõnastik. Tänaseks on Eesti Teatri Agentuuri koduleheküljel kättesaadav sõnastik (https://teater.ee/teatriinfo/terminoloogia), millega soovitan soojalt tutvuda. Etenduskunstide töörühma termineid näeb Sõnaveebis (https://sonaveeb.ee/ds/eko, vaata otsingu all olevat tähestikku).
Tantsuterminoloogia
2023. aastal otsustasime etenduskunstide terminoloogia komisjonis spetsiifilisemalt tantsuterminoloogiaga tegeleda, põhjuseks tõsiasi, et toimkonna pädevused on pigem tantsu poole kaldu. Kui varem oli töörühm laiem, siis artikli kirjutamise ajal kuulusid töörühma etenduskunstide õppekava õppejõud Anu Sööt, Kai Valtna, Ele Viskus ja siinkirjutaja Lennart Peep.
Meie eesmärk ei ole supelda iseenda sõnamõnus, vaid olla kasulik kooli- ja valdkonna kontekstis. Kultuuriakadeemias kirjutatakse igal aastal arvestatav hulk seminari- ja lõputöid, mistõttu on valdkonna sõnavara korrastamine ja täpsustamine pidevalt aktuaalne. Igal aastal kerkib töödest esile ka paar-kolm uudissõna, näiteks „kinokeha“ või „kehavara“. Teiseks on tantsuvaldkondonnas rohkelt terminoloogilist udu, mida iseloomustab kõige selgemalt arutelu nüüdis- ja kaasaegse tantsu tähenduste üle.
Just viimasest johtuvalt kuulutasime välja tantsuterminoloogia talgupäeva, mis toimus 10. novembril 2023 Zoomis. Talgupäevale eelnes sõnakorje, kus palusime valdkonna inimestel esile tõsta selgitamist vajavad terminid. Toodi välja ajaloolisi termineid (plastiline tants, väljendustants), kutsuti üles termineid eestindama (Raho Aadla ettepanek kasutada sõna „improvisatsioon“ asemel „voom“) ning teatriterminoloogid pakkusid puremiseks erinevad dramaturgiad (keha-, tantsu- ja liikumisdramaturgia). Enim aga sooviti selgust saada justnimelt nüüdistantsu ja kaasaegse tantsu osas.
10. novembri talgupäeval oli meid koos üheksa inimest: neli eelnimetatud töörühma liiget, Sirli Oort (STL), Anu Ruusmaa (EMTA), Raho Aadla (ETTL), Anne Tamm-Kivimets (ETTL) ja Tiia Sippol (ETA). Arutasime peamiselt keerulisi termineid. Kohtumise esimeses pooles oli üleval nüüdis- ja kaasaegse tantsu problemaatika, teises osas püüdsime defineerida tantsu kui sellist. Tiia Sippol rõhutas, et tuleks tegeleda terminitega, mille defineerimine on tõepoolest vajalik ehk mille vastu on valdkonnal teravdatud huvi, ning pigem kõrvale jätta terminid, mille defineerimine tähendab maailma defineerimist. Viimane neist sõna „tants“ defineerimine kindlasti on. Talgupäeva tulemusena tõdesime, et terminitest mõelda on vajalik ja mõnus. Konkreetsete definitsioonideni me kohtumisel ei jõudnud, kuid mõistsime, et selliseid kohtumisi tuleb veel teha. Oleme artikli ilmumise ajaks veel ühe korra laiemas seltskonnas kokku saanud ja kavatseme seda edaspidigi teha.
Nüüdis- või kaasaegne tants?
EKI lubab põhimõtteliselt kasutada nüüdis- ja kaasaegset tantsu sünonüümidena. Avaldan tänu Tiia Sippolile, kes EKI konsultatsioonitunnil küsimuse tõstatas ja vastuse meieni tõi. Tiia sõnul teeb ÕS veel erisusi, aga kui on sisuline vahe, tuleks terminid eraldi defineerida. Töögrupis oleme arutanud, et tõenäoliselt on õigem kasutada „nüüdistantsu“, kuna selle sõna esimene osa „nüüdne“ viitab „praegusele, tänapäevasele“ (EKSS) ja on seotud teiste valdkondade sarnaste mõistetega (nüüdismuusika, nüüdistsirkus, nüüdisteater). „Kaasaegne“ on „kellegagi või millegagi samaaegne, moodne, ajakohane“ (EKSS) ehk seob mingisuguse nähtuse konkreetse aja külge ega viita automaatselt praegusele, nüüdsusele. Võib näiteks öelda, et Gerd Neggo ja Ida Urbel olid kaasaegsed, st elasid enam-vähem samal ajal. Aga ei saa öelda, et nad nüüdisaegsed on.
Nüüdistantsust rääkides on aga minu meelest problemaatiline see, kui nüüdne ta õigupoolest on. Defineerin nüüdistantsu postmodernse tantsupraktikana, kuid postmodernism on tänapäevaks juba üsna vana ja kulunud nähtus. Omal ajal oli ta tõepoolest nii nüüdis- kui kaasaegne, kuid tänaseks enam mitte. Kui nüüdistantsu puritaanselt defineerida, tuleks see ankurdada tänasesse päeva, kus kõneleme juba tantsujärgsusest ja etenduskunstist. Vahest oleks õigem kasutama hakata „uut tantsu“ või „sõltumatut tantsu“ ning nüüdis- ja kaasaegne tants hoopis kõrvale jätta?
Tulevik
Terminitega tegelemine on tegelikult mõnus: saab istuda tarkade inimestega koos ja arutada maailma selgemaks. Me peame definitsioone olulisteks, ühtpidi selleks, et saaksime üksteisest samamoodi aru; ja teistpidi selleks, et nõnda korrastub ja professionaliseerub valdkond.
Oleme töögrupis mõtisklenud, milline peaks olema meie kommunikatsioon: kuidas oleks meie töö nähtavam, valdkonnale avatum ja kaasavam? Vaatame sõbraliku kadedusega teatriterminoloogia töögrupi mõisteid Eesti Teatri Agentuuri kodulehel ning küsime, kuhu peaksime meie oma terminid üles panema? Mis oleks see platvorm, kus ühises infoväljas olla? Oleme avatud ja ootame heal meelel ettepanekuid ja partnereid; ja kuna töötame tantsuterminoloogiaga edasi, siis kutsume huvilisi nii üksikisikute kui institutsioonidena meiega kaasuma. Meid ootavad ees tüvitermin „tantsukunst“, jätkame „tantsu“ mõtestamisega ning kogume ja koondame tudengite töödest ette tulevaid termineid.
Lõpetuseks tulen algse juurde tagasi, et defineerimist võib vaadelda kui loovat akti. Lavastuse või koreograafia loomine on mingisuguse tähendusliku terviku loomine. Tervik aga nõuab piiritlemist, mudeldamist, kontekstualiseerimist – teatud ratsionaalset töötlust, mida nõuab ka defineerimine kui protsess. Loomisel ja defineerimisel valitakse kõikvõimalikest võimalustest välja konkreetne printsiip, vorm, tähendus. Need seatakse olemuslikku seosesse, kus üks sõltub teisest. Mõlemad on kujutluslikud, kogemuslikud ja kehalised protsessid: mõlemasse on kaasatud inimene kui tervik oma täie kogemuse ja elutunnetusega. Lõpuks saavad kuju mõlemad – looming teosena ja definitsioon sõnastusena.
