TRAMM

David Truusa
Tallinna Ülikooli BFM-i koreograafia eriala tudeng

Ballett Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel „Tramm nimega Iha“. Etendus 17.10.2020 Estonias. Lavastaja: Nancy Meckler (USA/UK). Koreograaf: Annabelle Lopez Ochoa (Belgia/Holland). Muusika ja heli: Peter Salem (UK). Libreto: Nancy Meckler, Annabelle Lopez Ochoa. Dirigent: Kaspar Mänd. Kunstnik: Niki Turner (UK). Valguskunstnik: Tim Mitchell (UK). Koreograafi assistent: Luis Torres Ortiz (USA). Repetiitorid: Daniel Kirspuu, Eve Andre-Tuga. Etenduse juht: Anton Osul. Osades: Blanche DuBois – Eve Mutso; Stella, Balanche’i õde – Ana Gergely; Stanley Kowalski, Stella abikaasa – Anatoli Arhangelski; Mitch, Stanley sõber – Sergei Upkin; Alan, Blanche’i abikaasa – Jevgeni Grib; Jeff, Alani armuke – Iago Bresciano; Kaks joodikut – Liam Morris, Oliver Jahelka; Pokkerimängijad – Emanuele Sardo, Patrick Foster; Shep Huntleigh, miljonär Texasest – Ali Urata; Mehhiklasest lillemüüja – Karina Leškin; Noor poiss – Nikos Gkentsef; Ajalehepoiss – Jaan Männima; Noor Blanche – Ketlin Oja, Kelner – John Halliwell; Kabareetüdrukud –  Darja Günter; Seili Loorits-Kämbre; Christina Krigolson; Bowlingu-mängijad, pulmakülalised, rändkaupmehed, meremehed – Eesti Rahvusballett.

Nancy Meckleri ja Annabelle Lopez Ochoa neoklassikalise balleti „Tramm nimega Iha“ maailmaesietendus toimus Šoti Balletis 2012. aasta aprillis pearollis Eve Mutsoga. Lavastus esietendus Rahvusooperis Estonia 2017. aasta 4. novembril. (Sonnenberg 2018) Oli meeldiv näha, et balletiformaat sobis hästi kõnelema peategelase Blanche Dubois’ traagilist lugu. Erinevalt näidendist algab ballett Blanche’i lapsepõlvest Ameerika kõige lõunapoolsemas osas. On aasta 1935, Blanche on kaunis noor tütarlaps, täis lootusi ja tulvil elujanu. Edasi näidatakse balletis Blance’i elu traagilist kulgu, mis viib kauni Dubois’ meeleheitliku alkohooliku teele. Blanche asub elama New Orleansi oma õe Stella juurde, kus aina rohkem tulevad ilmsiks probleemide tagamaad. Williamsi näidendi kajastamine tantsukeeles võimaldab väljendada tegelaste suurimaid hirme, kirgi ja unistusi. Kogu balleti jooksul väljendub Blanche’i fantaasiarikas ja raskete mälestuste rohke siseelu läbi kauni, väljendusrikka ja emotsionaalse tantsu. „Tramm“ on dramaatiline jutustus naise allakäigust, kel koormaks mineviku taak, väljendatud balletiprisma kaudu (Viru 2020). See on suurepärane uus aines, mis värskendab klassikalist balletti.

Lavastuses saab nautida nii mõndagi. “Trammi” minimalistlik butafooria toimib ülihästi. Oluliseks kujunduselemendiks on puidust piimakastid, millega lahendatakse erinevaid olukordi. Märgilisim neist on lava tagaseinas kujutatud Belle Rêve’i mõisahoone tükkideks varisemine – see sümboliseerib ka Blanche´i elu ja unistuste purunemist. Blanche’i hullumise põhjuseks on tema kallima Alani surm, kuid ka Alani armukesest Jeffist teada saamine; siiski oli hullumise aluseks Blanche’i habras vaimne seisund, mis ajendab teda lõbujanus alkohoolikuna kodust põgenema. Hiljem kasutati pudelikaste kavalalt erinevate dekoratsioonielementidena: voodina, toolidena, lauana, uute ruumide loomiseks, hotelli neoonvalgustina, jalgteena, rongiistmetena. Geniaalne rekvisiit: pudelikast. “Trammis” toimus tegevus kahes kohas: Belle Rêve’is ja New Orleansis. Kaks täiesti eri kohta, kus üks on ilus lõunaosariigi vaikne koht ja teine industriaalajastu brutaalne linnakeskkond. Kahe keskkonna kontrast ei tulnud laval kuigi hästi välja, kuid oli siiski arusaadav. (Sonnenberg 2018).

Karmil teemal lavastus mõjus meelelahutuslikult, sest loost oli niivõrd lihtne aru saada. Olen kunagi näinud ka balletiga samanimelist filmi, nii et kõik oli arusaadav, tuli vaid värskendada mälu tegelaste nimedega. Koreograafia, Peter Salemi muusika, mis võttis lavastuse edenedes aina süngemaid toone, oli laitmatus kooskõlas lavastuse piltidega ning vastavalt struktureeritud, valgus, kus kasutati suuri hõõgpirne targalt ära ja lavakujundus toimisid suurepäraselt ning jätsid positiivse teatrikogemuse. Ainukese nõrkusena tajusin liigse sisuteksti toppimist liiga paljudesse stseenidesse, mille tulemuseks oli kohati veniv etenduse kulg.

Peatun pikemalt 17. oktoobri 2020. aasta etenduse kolmel tantsijal: Eve Mutsol vanema Blanche’ina, Ketlin Ojal noore Blanche’ina ja Anatoli Arhangelskil Stanley’na. Algul ei tundunud Mutso tugev, konkreetsete joontega kaunis keha kõige selgem vaste Blanche´ile, kuid Mutso rolli kehastus, emotsionaalsus ja rolli kandmine jätsid füüsilise väljanägemise tagaplaanile. Kui Šoti Ballett tõi 2012. aastal “Trammi” välja, siis Blanche´i roll tehti Mutsole või õigemini Mutso lõi Blanche´i karakteri balletilavale. Ja nii oligi, Mutsot laval nähes oli tunda, kuidas ta hingab Blanche’i õhku, tunneb tema valu ning naudib tema rõõme. Mutso liigub laval melanhoolselt, ihaledes imetluse järele. Tema graatsia rahustab, kuid mida aeg edasi, seda rabedamaks muutub Blanche’i liikumine, meel ja keha pingestuvad – äng võtab temas võimust. Väljapääsuna otsib ta lõdvestust alkoholist ja seksist: naise liikumine muutub nii voolavaks, nii pehmeks, nagu kõik mured oleks kadunud, kuid see on vaid illusioon põgenemaks reaalsuse eest. Olles jäginud Ketlin Oja tegemisi balletilaval, oli hea meel näha teda “Trammis” täitmas noore Blanche´i rolli. Siin jagan mõtteid Heili Einastoga 2019. aasta kirjutises Oja noore Blanche´i kehastamisest.

Tõepoolest väljendas Oja noort Blanche’i plastilise voolavusega, mis kirjeldas ideaalset pilti naisest, võib-olla isegi puhast Blanche’i. Mutso oma rabedusega kehastas Blanche’i, nagu ta paistis välismaailmale. Arhangelski Stanley õhkas kurjakuulutavat testosterooni, mille taga peitus ebakindlusest puretud hing ning rängalt riivatud ego, kuid temagi ihales lahkuse ja ilu järele – ainult selleks, et seda põlata. Arhangelski andis väga veenvalt edasi Stanley agressiivset meesenergiat ja vihahooge. Ta oli lõvi. Stanley-Blanche’i konfliktistseen oli vaatajale ränk jälgida ning karmi sõnumiga Blanche´ile. Blanche’i vägistamine ütles selgelt: “Sul ei ole väärtust, oled vaid üksnes asi ja vahend.” Siiski on Stanley´s kübeke õrnust ja hoolivust Stella vastu.

„Tramm nimega Iha“ on Rahvusooper Estonia repertuaaris oldud aja jooksul saanud positiivset tagasisidet – seda nii kriitikutelt, teatrientusiastidelt kui tantsuinimestelt. See on värske tükk, mis kaasajastab ja viib Eesti balletimaastikku edasi, eriti arvestades, et Eesti päritolu priimabaleriin on peaosas ning esinenud Blanche’ina nii Šotimaal ja Inglismaal kui Eestis. „Tramm“ tegeleb pealiskaudsemate, kuid sügavate tagamaadega teemadega, mis inimestele korda lähevad, näiteks alkoholismi, vägivalla, lähedase kaotusega.

Balleti lõpp üllatas mind: tantsutrupi sünkroonkoreograafia tumepunaste roosidega. Tumepunane roos märgib kurbust, leina ja surma. Roosid ilmusid läbi etenduse mitmel korral, need tõid tähelepanu Blanche’i südames püsivale leinale ja kurbusele.

 

Inspireerivad ja kasutatud allikad kirjutamisel:

Einasto, H. 2017. Liiderlikkus kui lõks. “Tramm nimega Iha” teine koosseis. – Postimees; https://kultuur.postimees.ee/4340775/liiderlikkus-kui-loks-tramm-nimega-iha-teine-koosseis.

Einasto, H. 2019. Uus, elu rikastav kogemus. – Postimees; https://leht.postimees.ee/6779677/uus-elu-rikastav-kogemus.

Einasto, H. 2016. Eesti balleti rajaja Rahel Olbrei: loometegevus, retseptsioon, pärand. Tallinn: Tallinna Ülikool. 

Keevallik, S. 2017. Kõnelevad kehad. – Sirp; https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/konelevad-kehad/?fbclid=IwAR0ExKpXlUEMLZYpuHVTqOxvtlSXopRy584507R1fdV3VrljjBLWPy5__Jo.

Sonnenberg, M. 2018. Tennessee Williamsi „Tramm nimega Iha” teatris, kinos, muusikas ja kujutavas kunstis. – Teater. Muusika. Kino; https://www.temuki.ee/archives/1838.

Viru, L. 2020. Kavaraamat “Tramm nimega Iha”. Tallinn: Rahvusooper Estonia.