Body of Dreams
Lavastajad: Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelstein
Dramaturg :Alissa Šnaider
Helikujundaja: Israel Bañuelos
Valguskujundaja: Chris Kirsimäe
Kunstnik: Pire Sova
Graafiline disainer: Jaan Evart
Projektijuht: Anu Almik
Etendajad: Marta Jamsja, Maria Solei Järvet, Pääsu-Liis Kens, Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelstein
Viis andekat liikujat, kes on harjunud tunnetama iga liigutust enne, kui selle väljenduseks vormivad. Viie etendaja personaalne liikumiskeel on komponeeritud kõikidest jälgedest, mida tantsijaks kujunemine sellesse on jätnud, aga see, millega laval tegeletakse, pole kindlasti mitte oskuste eksponeerimine. Igaühel on oma lugu rääkida sellest, kuidas liikuda kõikide meetodite, stiilide ja kehakoolide kiuste, leida üles puhas dünaamika, tunda, kuidas liikumine ja keha ühte sulavad. Või tajuda, kuidas paus kannab… sest küsimus ei ole siin ju automaatses improvisatsioonis, vaid ootuses, hetke tabamises, millal liikumata lihtsalt enam ei saa. Publikuga ei kao lavalolijatel silmside, aeg-ajalt see lihtsalt intensiivistub ja siis kaob jälle fookus. Nüüdistantsu jaoks on etenduses isegi harjumatult palju liikumisi en face[2]. Nüüdisteatrile tavapäraselt langeb korraks ka neljas sein, kui üks tantsijatest ennast publiku hulka istuma seab ja „poolt vahetades“ ülejäänud etendajaid hindavalt(?) jälgib.
Ometi on see vist kõige üksildasem tantsulavastus, mida ma näinud olen. Lavastus üksindusest, tantsija professiooni piinarikkaimast kogemusest teekonnal, mille eesmärgiks on kehalisest armetusest unistuste kehasid voolida. Teisiti ei oskaks siinkirjutaja kuidagi mõtestada tantsijate peaaegu absoluutset omavahelist kontaktitust laval. Etenduses avanes justkui rida üksildasi kehasid, mis paistsid olevat situatsiooni performatiivsusest, publiku pilgust täiesti teadlikud, kuid laval ei saanud need teiste kehade puudutuse ega isegi mitte pilgu osaliseks. Nähtu oli kui autoetnograafiline jutustus tantsijaks olemisest või ka kui poeetiline diagnoos nüüdistantsu hetkeseisule – mis see on, mis meid siia toonud on?
Mehhiko luuletaja ja esseisti Octavio Pazi jaoks on üksindus inimolemise sügavaim põhi, teatav siirdeperiood, kaaluta olek või lunastuse ootus: „Üksinduse kaksipidine tähendus – suhete katkemine ühe maailmaga ja katse luua teist – ilmutab end meie käsitluses kangelastest, pühakutest ja lunastajatest. Müüt, elulugu, ajalugu ja luuletus kajastavad mingit üksinduse ja tagasitõmbumise perioodi, mis enamasti leiab aset varases nooruses, eelnedes naasmisele maailma ja tegutsemisele inimeste keskel. Ettevalmistus- ja õpiaastad, kuid eriti ohvritoomise ja patukahetsuse aastad, uurimise, heakstegemise ja puhastumise aastad. Üksindus on lahkulöömine kõdunenud maailmast ja ettevalmistus tagasipöördumiseks ning otsustavaks võitluseks.“ (Paz 2003: 236–237)
Lavastajate Laura Kvelsteini ja Rūta Ronja Pakalne jaoks pole “Body of Dreams” esimene koostöölavastus. 2018. aastal pälvis Eesti Teatriliidu aastapreemiate tantsuauhinna nende „Connext“, mis oli „tundliku partnerlusega loodud peen ja minimalistlik liikumine“[3]. Mõlemad koreograafid on aastakümneid edukalt Eesti tantsumaastikul õpetanud, loonud ja loomeliitude kaudu ka aktiivselt tantsupoliitikat kujundanud. Eestis kipub see vist nii olemagi, et teed kõike. On võibolla märgiline, et nende kahe loominguline taaskohtumine kannab mäletamise teemat ja siinkirjutaja jaoks ka mingis mõttes puhastumise ideed, mida individuaalsele plaanile lisaks võiks laiendada ka Eesti nüüdistantsu „tervisele“: „Kas see, mis kandis meid siia, viib meid ka edasi?“ (Ilves 2014).
Kuidas ikkagi „lugeda” tantsuetendust?
Kuidas lugeda tantsuetendust, mis on täis karismaatiliste tantsijate individuaalset koreograafilist poeetikat abstraktses ruumis? Tantsulavastused meenutavad tihti unenäotööd[4], kus ärkveloleku loogiliste seoste asemel valitseb pildilise materjali intensiivsus ja sugestiivsus, semantiliste seoste asemel etendajate fenomenoloogilised plahvatushetked. Ometi on siinkirjutaja meelest paslik küsida ka tantsulavastuste puhul sündmuste järele, mis materjali struktureeriksid; seoste järele, mis ühendaksid kehakeele ja kontekstid; ehk et viimaste ühisosa leidmine ei jääks pelgalt vaataja kanda. Kohasem kui narratiivsususele rõhumine oleks tantsuetenduse puhul pigem kujundiloomest rääkimine või nagu Prantsuse filosoof ja psühhoanalüüsist lähtuva kunstiteooria rajaja Gaston Bachelard seda nimetab, „kujundi esilesööst“[5]. Ka kohtab selliseid idee äkktihenemisi kehalis-pildilisteks sündmusteks, mis siinkirjutaja jaoks ka nädalaid hiljem mälus selgelt esile kerkivad. See lavastus ei kaldu kõrvale valdavast tendentsist, et koreograaf ei vaevu sulle isegi mitte vihjet andma, kuidas tema etendusest aru saada, kuidas seda lugeda.
Seista diagonaali alguses
Nende jaoks, kes kordki elus tantsutrenni sattunud on, ei ole diagonaal enam pelgalt matemaatiline mõiste, iseloomutu sirgjoon kahe punkti vahel. Diagonaal on tantsuklassi pikim võimalik trajektoor, kus harjutus dünaamikas avanema (ja seega tants ennast ilmutama) peaks. Ühtlasi võib see kujutada ka tantsija hirmude kvintessentsi – loobutakse ju tema jaoks maleruudu[6] suhtelisest anonüümsusest ning astuda tuleb üksi kõikide hindavate pilkude alla. Eneseületus on see mitmes mõttes: esiteks tuleb püüda mitte kellelelgi jalgu jääda, teiseks on sinu sooritushetkede ajastus tingitud objektiivsetest asjaoludest, mitte subjektiivsest valmisolekust. Hetke aga teatavasti enam tagasi ei saa…
Kui silm ja vaim juba etenduse koreograafilisest küllusest veidi väsinud on, märkan tantsijat, kes seisab lava tagaseina paremas nurgas. Millegipärast tundub, et ta on seal seisnud väga, väga kaua (Kuigi siinkirjutaja ei ole selles ka tagantjärele väga kindel, sest kuidas mõõta hetke või aja kulgu unenäos või etenduses?). Diagonaali alguses, valmis soorituseks, eneseületuseks, lõplikuks pingutuseks. Aga millegipärast see viibib… Tantsija ei tee sõna otseses mõttes mitte midagi, ta ON kohal, täiesti üksi hetkes, kus „üürike subjektiivsus ühineb kujundi vahendusel tegelikkusega“ (Bachelard 1999: 13).
Hakkan neid hetki etenduses tähele panema, hetki enne sooritust. Kus vaatamata sellele, kas ollakse selleks valmis või ei, tuleb minna. Sest iga järgmine hetk võib tuua vabanemise kordamise teel kätteõpitud kehalistest mustritest. Lendamise tunde, kus kehade ja liikumise vahel piirid lõpuks kaovad….
Kasutatud kirjandus
Bachelard, Gaston 1999. Ruumipoeetika. Kirjastus Vagabund. Paz, Octavio 2003. Üksinduse labürint. Kirjastus Varrak. Ilves, Toomas Hendrik 2014. Toomas Hendrik Ilves: mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii. – Pärnu Postimees; https://parnu.postimees.ee/2707768/toomas-hendrik-ilves-mis-toond-on-meid-siia-see-enam-edasi-ei-vii; (09.02.2024). [1] Pealkiri on laenatud mehhiko luuletaja Octavio Pazi esseekogumikult. [2] en face – (pr) eest vaadates, eestvaates. [3] https://www.teatriliit.ee/auhinnad/laureaadid-aastate-jargi/laureaadid-2018. [4] Sks Traumarbeitung, Sigmund Freudi mõiste. Psüühilised protsessid, mis muudavad varjatud unenäo-mõtte manifesteeritud unenäoks. [5] Tema jaoks tähistab nähtus "kogu psüühe kontsentratsiooni ainulaadseks ja üürikeseks sündmuseks, millel on võime avaldada äkitselt mõju teistele hingedele ja südametele, hoolimata kõigist terve mõistuse barjääridest ja kõigist arukatest mõtetest" (Bachelard 1999: 12). [6] Kõige traditsioonilisem tantsijate paigutus treeningtunnis, eesmärgiga, et klassi ees harjutusi sooritav õpetaja oleks kõigile näha. Jäljendamise kaudu õppimine on tantsukunsti traditsioonis väga tugevalt tänini esindatud. [1] Toomas Hendrik Ilvese presidendikõnest pärit käibefraasiks muutunud küsimus; https://parnu.postimees.ee/2707768/toomas-hendrik-ilves-mis-toond-on-meid-siia-see-enam-edasi-ei-vii.
