Statistiliselt on nüüdistantsu uuslavastuste arv aastas püsinud üsna stabiilselt 20–30 vahel. Tantsužürii vaatas möödunud aastal 31 lavastust, mida sai vähemalt otsapidi kaasaegse tantsu laia vihmavarju alla asetada. Meie nüüdistantsu vallas on väljendusvahendite mitmekesisus üpris suur, kuid kohe alustuseks ja üldistuseks haaran kinni tunamulluse tantsuaasta ülevaate teinud Marie Pulleritsu mõttest, mis kõlab kaasa ka möödunud aastal kogetuga: “Töös liigutusega näeb süvitsi minemist ja detailide viimistlemist uuslavastustes üleüldiselt aina vähem. (…) tõeline tundlikkus vajab aga aega, ruumi ja süvenemist.”[1]
Lavastused, mida žürii esile tõstis, eristuvadki: nende loojad on põhjalikult läbi tunnetanud, miks, kuidas ja kellele nad loovad, mida nad tahavad väljendada just läbi keha. Neist lavastustest ei jää kiirustavat kogemust ning nende lavastuste puhul, muide, on ka kultuurikajastus olnud üpriski rikkalik. Kõik esile tõstetud lavastused on saanud asjatundlikud arvustused, mitmed lausa erinevates meediaväljaannetes. Siinkohal tahaksin väita, et võrreldes aastatetaguse olukorraga on tantsukunsti nähtavus meediapildis suurenenud. See on esialgu küll vaid tunnetuslik väide, põhjalikumad uuringud peavad jääma tulevikku.
Mulle tundub, et vähemalt möödunud tantsuaastat vaadeldes pole põhjust välja tuua lavastusi ühendavaid teemasid või vormivalikuid. Torkas ehk silma, et koosseisu mõttes ei domineerigi enam soolod-duetid ning tantsustiilide ja üldiste teatrivahendite kasutamine on eriti variatiivne: nägime lavastusi tänavatantsust ja flamenkost kuni tsirkuseelementidega show-tantsuni.
Temaatiliselt tundub ka, et aastatetagusest n-ö oma naba vaatlemisest, enda sisse kinni jäämisest on tantsukunstnikud edasi liikunud: leidub ühiskonda läbi kehalisuse mõtestavaid lavastusi ja kõikvõimalikke vormikatsetusi. Kui millestki puudust tundsin, siis põhjalikumast dramaturgilisest läbitöötatusest ning juba mainitud süvenenumast ja detailsemast tööst liigutusega. Põhjalikkust saab aga saavutada, kui panustatakse oma töösse rohkem aega, aeg aga sõltub omakorda rahast. Seega, vaid majanduslike võimaluste paranemine võimaldaks tantsukunstnikel teha vähem, aga põhjalikumalt loomisesse süveneda.
Järgnevalt vaatlen žürii esile tõstetud lavastusi: nominentide valik peegeldab tantsumaastiku temaatilist, vormilist ja ka institutsionaalset mitmekesisust.
Tänavatants ja flamenko
Eesti Tantsuagentuuris aasta jooksul esietendunud valikust tõusid värsketena esile Igor Lideri “Muutus” ja Ingrid Mugu “Soledad”. Mõlemaid ühendab äärmine professionaalsus omas kindlas tantsustiilis. Nad on pühendunud just ühe stiili tutvustamisele ja vaatajale justkui ihu ligi toomisele. Need on tänavatants ja flamenko.
Igor Lideri ”Muutuses” näeme laval nelja pika kogemusega tänavatantsijat. Igor Lider, Aleksander Makarov, Valerii Zaichenko ja Edgar Budza on väga isikupärased ja meisterlikud liikujad. Tänavatantsu eri stiilide, kaasaegse tantsu ja ekstreemspordi liikumiskeelt ühendav lavastus tõusis Eesti tantsulavastuste kirjususes erakordselt värskelt esile. Sellisel viisil tänavatantsu kunstiliseks lavastuseks raamistamist (dramaturg Ruslan Stepanovi abiga) polnud ma varem kogenud. Kui midagi oleks veel soovinud, siis just pealkirja teema – muutuse – dramaturgiliselt selgemat lahti mängimist. Koreograafia oli aga mitmekesine: rõhutati iga tantsija individuaalsust ning samuti olid grupistseenid erakordselt nauditavad ja energia jõudis saali. Noogutan kaasa Iiris Viirpaluga, kes leiab, et tänavatantsijate hulgas leidub küllaga kasutamata potentsiaali, ning loodame, et kohalikud produktsioonimajad võtavad veelgi tänavatantsu laval esitleda.[2]
Ingrid Mugu jäi oma pühendumusega tehtud flamenkolavastusega “Põlemine” meelde 2021. aasta Sõltumatu Tantsu Lava Premiere’i-sarjast. Mugu trump ongi ühele konkreetsele, Eestis harva nähtavale tantsustiilile pühendumine. Uuslavastuse ”Soledad” eel ja järel mõtestas Mugu flamenko olemust ja ajalugu suisa kahes harivas artiklis: “Kuhu kadusid mustlased?” siinses väljaandes[3] ning “Milleks eestlastele flamenko?” ERRi kultuuriportaalis[4]. Sellise hariva lähenemisega kirjasõnas ja kõrge professionaalsusega lavatöös tõstab Mugu esile midagi, mis tavaliselt esil ei ole – flamenkokunsti, ühe ainulaadse kultuuri- ja tantsunähtuse.
Lavastus “Soledad”, nagu pealkirigi ütleb, kõneleb üksindustundest ning see on autori sõnutsi inspireeritud pikkadest tundidest üksi saalis ja samuti välismaal elamise kogemusest. Laval on valgete kardinatega eraldatud nelinurkne ruum, mis osutabki eraldatusele, üksindusele. Mugu tantsib kardinate vahel, ositi varjatuna (kunstnik Nele Sooväli). Mugu lähenemine on üheaegselt nii intiimne kui intensiivne, tema liikumine on pingestatud, rütmid vahelduvad, teda on põnev vaadata. Läbitunnetatud kehatöö jõuab vaatajani.
Lavastuses on erakordne tantsija ja muusikute koostöö: kitarril Dennis Duffin, vokaal Aparici Alcazar ja löökpillil Aneta Varts. Varts on tantsukunsti magister, kes muusikuna mõjus oma eriti tundliku tantsutunnetusega. Tantsija ja muusikud saavad kokku: tantsija eemaldab oma ruumilt kardinad ning saab üheks nii muusikute kui publikuruumiga. Mugu isiklik lugu mõjus justkui üksinduse uuringuna ja sellest välja murdmisena. Muusika ja liikumise ühtsus oli totaalne, suisa intiimne, moodustades tugeva terviku.
Avali kehamälu
Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelsteini lavastus „Keha. Maastik. Meeleseisund” leidis aset Koplis e‾lektroni omapärases L-kujulises saalis: osa laval toimuvast ei jõudnud kogu publiku vaatevälja. See oli muidugi kontseptsioon: lavastus tervikuna oli tõlgendustele erakordselt avali. Laval on viis erineva tausta, kehakooli ja kehamäluga tantsijat: lisaks lavastajatele ka Marta Jamsja, Maria Solei Järvet ja Pääsu-Liis Kens. Tantsijad kulgevad laval omas ajavöötmes, igaüks tegeleb oma liikumisega. Nad tunduvad meenutavat oma kehakogemusi näiteks balleti või iluuisutamisega seotud minevikust, kasutavad erinevatele spordialadele omast liikumist ning ka erinevaid kaasaegse tantsu liikumiskeeli. Tantsijad väljendavad just enda kehakogemusi. Nad viiekesi on küll samas ruumis, aga täiesti eraldunud. Nende kehad omavahel ei suhtle. Kai Valtna sõnastas selle tabavalt: “Etenduses avanes justkui rida üksildasi kehasid, mis paistsid olevat situatsiooni performatiivsusest, publiku pilgust täiesti teadlikud, kuid laval ei saanud need teiste kehade puudutuse ega isegi mitte pilgu osaliseks.”[5] Kehadevahelist juhtumist ja terviku sidusust oleks ehk oodanud enam (dramaturg Alissa Šnaider).
Võimalik, et lavastuse koreograafiline keel peegeldas seda, kuidas kaasaegses tantsus tantsija liikumisülesandele läheneb: nägime kaasaegse tantsu vahenditega loodud liikumismustreid ning kuidas tantsijad otsivad oma kehast nüansse, otsivad omaenda ajalugu. Seejuures tõusiski esile tantsijate professionaalsus ja nende isiksused, oli originaalset ja isiklikku liikumist.
Kokkuvõttes lõi lavastus omapärase omailma, mida Kärt Koppel on sobivalt kirjeldanud: „Nüüdisetenduskunstide praeguseks peavooluks on kujunenud hektiliselt vahelduvad fragmentaarsed stseenid, mis meenutavad ühismeedia pideva infovoolu läbihekseldamist. „Maastik. Keha. Meeleseisund“ („Body of Dreams“) liigub aga sellele suundumusele vastuoksa: tantsijate katkendlikke liikumisjadasid saadab sujuvalt muunduv heli- ja valgusmaailm. Ühe lavapildi teisenemist märgata on keeruline, sest teos on voolav. Esialgu voolab ta pimedusest valgusesse ning pärastpoole ringiga tagasi hämarusse.“[6]
Ekspressiivne pidu
Tanel Saare lavastus „Kabaree. Põrgu” võlus esiti oma impulsi originaalsusega: kas on veel loodud (tantsu)lavastusi, mis tuginevad kunstiteosele, graafikale? Lavastus püüab füüsilise teatri ja tantsu ekspressiivsete vahenditega edasi anda Eduard Wiiralti kahe graafilise lehe, „Kabaree“ ja „Põrgu“ meeleolu, olemust. Lavastajat käivitasid mõtted naudingust ja peost. Laval on näitlejad, mitte tantsijad. Nad jõuavad kabareesse, otsivad naudingut, pidu. See hakkab minema üle käte, sürreaalseks: naudingud hakkavad varjutama selget mõistust, piirid põrmustuvad.
Lavastus on võimendatult kehaline kogu oma terviklikkuses. „Kabaree. Põrgu“ eristus möödunud tantsuaastas ka produktsiooni mõttes, olles loodud repertuaariteatri kontekstis: on näha (erinevalt paljudest tantsulavastustest), et loomiseks oli olnud võimalus võtta aega, on olnud korralikult ressursse, mida kasutada. On keskendutud ühele konkreetsele ideele ja töötatud sellega lõpuni. Tulemus on intensiivne ja põhjalik, kõrge energiaga. Siinses kontekstis on pigem erandlik, et enamik lavalolijaid (viis etendajat seitsmest[7]) on draamanäitleja haridusega. Nende kehakasutus on veenev, nad tõesti etendavad läbi keha (koreograaf Hanna Maria Saar).
Lavastuse kehalisusele ja üldisele atmosfäärile on vältimatu Madis Muuli mitmekülgne elav muusika. Kuna Muul on lavastaja Saarega pikaajaliselt koos töötanud, siis on nende koostöö terviku loomisel tõesti orgaaniline. Auri Jürna tähelepaneku järgi: „Muusika on „Kabaree. Põrgu“ puhul lisaks atmosfääri loomisele suur väärtus ka hetkedel, mil näitlejad tarduvad kurbnaljakaisse stoppkaadritesse ning muusika neile rõhku ja fookust andes muudab nad Wiiralti kompositsioonideks.“[8]
Poeetilis-poliitiline kohtumine
Aasta tuumakaima ja terviklikuma tantsulavastuse lõi Sveta Grigorjeva, kelle lavastus „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada” valiti üksmeelselt laureaadiks. See poeetilis-poliitiline tantsulavastus on harukordne oma kõikide elementide ühtsuses ja sõnumiselguses. Mõte, et isiklik on poliitiline, tuuakse vaatajani kehalise tunnetuse kaudu. Lavastus on põhjalikult läbi töötatud, kõik elemendid – liikumine, sõna, valgus, muusika, publiku kaasamine – on omavahel täpselt doseeritud (dramaturg Kerli Ever).
Lavastuse ruumiloome on ääretult oluline (kunstnik Mara Kirchberg): publik siseneb heledate kangastega ümbritsetud ruumi, kõik, ka tantsijate kostüümid, on pastelsed. Publik lamab ruumis pehmetel patjadel. Kaja Kann teeb olulise tähelepaneku, mis näitab lavastuse vormi ja sisu ühtsust: „Mitte keegi pole võimul, ei ole esitantsijat ega taustatantsijaid, samuti pole etendus võimul vaataja suhtes. (…) Moodustatakse maailm, kus puuduvad hierarhiad ja antakse teineteisele ruumi.”[9] Lavastus käsitleb aga karme teemasid: naiste enesemääramise õigus, patriarhaadi võim, feminism, agressioon jpm. Lavastuse vormiks aga on “vaikus, pastelsus ja teatud aeglus ning mingisugune rahulikkus, mille raamistikus mõjus sõnumi poliitiline tasand võimendatult. Sõnumit ei pea alati karjuma ja üliekspressiivselt esitama,” leiab Janek Kraavi[10]. Grigorjeva ja trupp on kõikide kunstiliste vahenditega loonud keskkonna, kus hoolitakse sellest, et oleks võimalik luua kontakt, suhtlus, ruum, kus saab rääkida ka äärmiselt olulistel poliitilistel teemadel.
Kogesin etenduse atmosfääri sarnaselt Kaisa Kattaiga: “Me oleme kohal, istume, lamame, vaatame – või siis ka mitte; laseme endal lihtsalt olla. Täpselt nii, nagu tänane keha ja vaim seda soovivad – turvaliselt ja turvatult. Tantsuruum täitub piisavas koguses lõdvestava naeruga, piisavas koguses üksi- ja koosolemisega. Õhus on enesest hoolimist, enesearmastust, ligimese aktsepteerimist ja lihtsalt eksisteerimist. Austust, kus küsitakse endalt ja teistelt luba puudutuseks, ruumi sisenemiseks. Kunstnikud on loonud ühise ruumi üksteisega ning seeläbi ka vaatajaga.”[11]
Lavastuses on tõepoolest fookus kehalisusel. Seejuures luuakse kõik võimalused, et ka publik võtaks maailma vastu kehaliselt, kogemuslikult. Lavastuse koreograafia on originaalselt voolav, rahulik, tundlik, intiimne, nõtke, detailidele tähelepanu pöörav. Trupi koreograafia on “lõputu nagu jõgi, mis voolas järjest edasi, kandes teemasid endaga kaasas,” nagu tabavalt sõnastab Jaan Ulst[12].
Gigorjeva koos trupiga loodud koreograafia rõhutas mõtet jagamisest ja koosolemisest. Sõnum on selge: “Kehalisus ei ole enam tabu ega patt, keha on vooruslik ja võimas, meie kõigi oma isiklik katedraal, kus elame. Sealt ei ole võimalik põgeneda, üsna tulutu on selle vastu ka võidelda. Parem armastada, väestada ja kulgeda kui vägivallatseda. Mis siis, kui prooviksime järgmine kord kõik vastupanu osutada hoolides?”[13]
[1] Pullerits, Marie 2022. Tantsužürii kommentaar 2023. – Tantsu KuuKiri, aprill, nr 126; https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/tantsuzurii-kommentaar-2023/. [2] Viirpalu, Iiris 2023. Rulad, lukud ja flow. – ERR Kultuur, 11.03; https://kultuur.err.ee/1608912002/arvustus-rulad-lukud-ja-flow. [3] Mugu, Ingrid 2023. Kuhu kadusid mustlased? – Tantsu KuuKiri, jaanuar, nr 133; https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/kuhu-kadusid-mustlased/. [4] Mugu, Ingrid 2023. Milleks eestlastele flamenko? – ERR Kultuur, 18.10. [5] Valtna, Kai 2024. Üksinduse labürindid laval. – Tantsu KuuKiri, veebruar, nr 134; https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/uksinduse-laburindid-laval/. [6] Koppel, Kärt 2024. Kehamälu poeesia. – Sirp, 19.01. [7] Tantsivad näitlejad: Karolin Jürise, Maria Paiste, Ago Soots, Meelis Põdersoo. Laval on ka tantsutaustaga Rasmus Järvesaar ja Hanna Maria Saar. [8] Jürna, Auri 2023. Pidu on püha. – Sirp, 13.10. [9] Kann, Kaja 2024. Too tants: Grigorjeva. – Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 60–61. [10] Kraavi, Janek 2024. Sõltumatu tants Tartus. Festivalil „Sõltumatu tants Tartus'' vestlesid nüüdistantsust Hedi-Liis Toome, Jaan Ulst, Janek Kraavi ja Riina Oruaas. Vestluse kirjutas üles Kärt Kelder. – Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 55. [11] Kattai, Kaisa 2023. Ood inimeseks olemisele (ja Sveta Grigorjevale). – ERR Kultuur, 16.05. [12] Ulst, Jaan 2024. Sõltumatu tants Tartus. Festivalil „Sõltumatu tants Tartus'' vestlesid nüüdistantsust Hedi-Liis Toome, Jaan Ulst, Janek Kraavi ja Riina Oruaas. Vestluse kirjutas üles Kärt Kelder. – Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 56. [13] Koppel, Kärt 2023. Sveta Grigorjeva uuslavastus: kehalisuse uinutav katedraal. – Eesti Ekspress, 21.05.
