Novembris tähistas Eesti Tantsuhuvihariduse Liit (ETHL) oma järjekordset aastapäeva teemafoorumi ja galaõhtuga, kus esinesid liidu liikmeskonda kuuluvad tantsustuudiod ja kuulutati välja Gerd Neggo nimeline tantsuõpetaja tunnustuspreemia laureaat. Kultuurivaldkonda valusalt puudutavad kärped muudavad liitude rolli valdkonna riiklikul tasandil esindajate ja koostöö edendajatena üha olulisemaks, kuid samal ajal seavad nende tegevuse järjest suuremasse ohtu. Kellel ja kui kaua on jaksu vabatahtlikus korras kogu valdkonna koostööd eest vedada, kui enda sissetulek ja hakkamasaamine on järjest keerulisem?
2017. aastal tantsustuudiote ja -huvikoolide liiduna asutatud ETHL on tantsuhuvihariduse eestkõneleja Haridus- ja Teadusministeeriumi juures, mis arendab Eestis huvihariduse valdkonda riiklikul tasandil. ETHL teeb tihedat koostööd teiste valdkonnaliitudega, eelkõige Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liiduga (ETTL), mis ühendab tantsuga seotud üksikisikuid. Valdkonna huvikaitsele ning aastaringsetele sündmustele lisaks korraldab ETHL sügiseti enda aastapäeva, pakkudes liikmetele omalaadset esinemisväljundit ning asjast huvitunutele võimalust kokku tulla, koos mõelda ja arutada. Sündmuse formaati on 2019. aastast hoitud pidevalt arenevana, aga näib, et selle tugevaimaks osaks on alati olnud valdkonna kujundajate ja huviliste arutelud-seminarid ning noortele mõeldud interdistsiplinaarsed töötoad ja rännaklavastused.
Esinduskontserdid kui omamoodi žanr
Aastapäeva pidulik galaetendus on esinduslavastus, mis sünnib osaliselt kaugtöö vormis ja valmib lõpuks väga lühikese prooviperioodi jooksul. Selle kunstiline õnnestumine on tihti sõltunud ka õnnefaktorist, kuna protsessis jääb reaalset katsetamisruumi paratamatult napiks. Minu nähtud kolmest galaetendusest[1] tõuseb esile 2021. aasta “Kohtumine” (Ingmar ja Eliisabel Jõela, Sander Mölder, Siim Reispass). Võibolla ka põhjusel, et see oli minu esimene ETHL-i gala kogemus ja lõppeks ka üks väheseid suursündmusi tollel kummalisel veel suletud kultuuriga aastal. Vähem on minu jaoks tööle läinud kõik need etendused, kus lavastajad on katsetanud minimalismi võtetega – see näib tantsijatelt nõudvat väga tugevat lavalist kohalolu.
2024. aasta pealkirjata galaetendusel (loomegrupp Jüri Nael, Kärt Tõnisson, Liisa Laine, Tom Tristan Kidron, Muudu koos Arno Tamme, Kostja Tsõbulevski ja Kéa’ga) oli lihtne ülesehitus ning võtmeteemaks koos ehk ühine edasiminek. Tantsija elukaar joonistus välja neljas eri perioodis, nendest kolm esimest olid vormiliselt kindlapiirilised ja omavahel tugevamas seoses. Kärt Tõnissoni seatud noorema kooliastme osal oli kõige soravam struktuur ning mind võlus liikumis- ja laval olemise vabadus.
Liisa Laine lavastatud osas olid laval siirad ja pehmelt tantsulised keskmises vanuses teismelised. Jüri Naela loodud vanima kooliastme minimalistlik osa, mis viitas moelavade marsile ning keskendus edasi-tagasi ja neljas seinas kõndimisele, mõjus pigem jahedalt. Mulje nähtust sõltus suuresti iga esitaja hoiakust ja oskusest seda veenvalt edasi anda.
Neljandas ehk täiskasvanud tantsijate improvisatsiooni osas võis tinglikult näha aga erinevate tantsustiilide sõnavara abil keskpõrandale kokku jõudmist. Siinkohal pean aga vabandama teiste tantsijate (Jevgeni Grib, Jane Kensap, Marek Vetik ja Mark Monak) ees – kahjuks ei suutnud ma oma pilku pea kordagi pöörata mitmeid kümnendeid lavaga seotud armastatud tantsupedagoogilt, aga ilmselgelt ka jätkuvalt säravalt solistilt Irina Pähnilt ja tema lummavatelt liikumisviisidelt.
Tervikuna võimaldas galaetendus nautida nii suuremate kui ka väiksemate esitajate laval olemise rõõmu ja ilu, samal ajal kutsudes mõtisklema tantsukunsti laiemate teemade üle.
On ju igasugused ülevaate- ja tunnustuskontserdid oma olemuselt väga veider žanr, kusjuures ETHL-i nooruse tõttu on antud gala ka veel endale alles publikut ja huvilisi otsimas. Tihtilugu ongi sellised lavastused vaid esinduslik raam ümber õhtu põhiosa, milleks on valdkonna tunnustuspreemiate jagamine. Seekord pälvis Gerd Neggo nimelise tantsuõpetaja preemia Tallinna Muusika- ja Balletikooli MUBA balleti- ja pilatese-õpetaja Helen Veidebaum. Eelnevatel aastatel on preemia läinud samuti pikaajalistele õpetajatele: Helena Pihel, Tiina Pikas, Leili Väisa, Meeli Pärna, Elena Poznjak-Kõlar, Anu Sööt, Eve Noormets, Irina Pähn, Inna Sulg, Anu Ruusmaa, Anne Tamm-Kivimets, Rene Nõmmik ja Raido Mägi.
Kuna preemiat annab välja ETTL ning aastapäeva korraldamine toimub ühiselt Eesti Noorte Tantsu Ühinguga (ENTÜ), samuti tehakse ETTL-iga tihedat koostööd täiendkoolituste korraldamisel ja kutsesüsteemi haldamisel, võib kõrvaltvaatajal olla üsna keeruline eristada ETHL-i ja ETTL-i tegemisi. See ei ole ka liialt oluline, ent võib vahel viia teatud oma mulli kapseldumiseni, kus teemavõõrale inimesele loobitakse lühendeid, mille sisu ja tegevus – ning sellega seoses ka võimalused – päris arusaadavad ei ole. Samas on nii pisikesel põllul aktiivne koostöö tegemine liitude ja valdkonna põhimõjutajatega igal juhul hädavajalik. Lisaks näen, et ETHL-il ja ETTL-il oleks koolituste, mõtestamise ja pedagoogika vallas palju jagada ka rahvatantsuõpetajate väljaõppega tegelevale Eesti Rahvamuusika- ja Rahvatantsu Seltsile.
Rännak mööda EMTA treppe ning kiirmatk tantsuhariduse ja vaimse tervise radadel
Tagasi aastapäeva juurde. Olgu mul isiklikult tunnustuskontsertidega nii ebamäärased tunded, nagu on – rännaklavastused istuvad mulle alati. Britt Kõrsmaa oli koos tantsukoolidega seadnud gala sissejuhatuseks EMTA mitmele korrusele, treppidele ja vahekoridoridesse liikumisminiatuurid, mida ühendasid kõrvaklappidest kostuvad vahelugemised ja noorte enda arvamused tantsuga tegelemise kohta. Rännaklavastuse üldmulje oli kergelt kaootiline ja episoodiline, aga lootusrikas ning kogu ringkäik siiski parajas tempos ja hoolimata publikurohkusest kammerliku, isikliku tundega.
Aastapäeva tähistamise kõige olulisemaks osaks olen alati pidanud seal toimuvat valdkonna teemafoorumit, millel mul esimest korda õnnestus pea täispikkuses osaleda. Mitmekesisele publikule suunatud sündmus tõi tantsuvaldkonna ürituse kohta täiesti arvestatava osavõtu – päeva jooksul viibis ruumis pidevalt umbes 70 kuulajat. Nagu alaliitude koostöö oluline eestvedaja Jane Miller-Pärnamägi aasta tagasi vestluses Anu Ruusmaaga arutas: “Me tõepoolest peaksime tantsuvaldkonnas rohkem harjutama oma tegevusest, vajadustest ja probleemidest rääkimist. Oleme harjunud olema vaiksed tegutsejad ja lepime sealjuures ka oma kesise olukorraga meie kultuuriruumis.”[2]
Sellel korral avasid oma teadmisi Rita Rätsepp noorte vaimse tervise murede teemal, Mari Tikerpuu HTM-i haridussüsteemi muudatustest, Christin Taul enda liikumisteraapia praktikast, Teele Palts-Perijainen ja Jane Kensap-Künnapas tantsukooli D7 toimimisest ning Joan van der Mast ja Anu Sööt Dance and the Child International’i (https://daci2024.org/index.html) koostööst. Jäin ilma pärastlõunasest põhiosast, milleks oli Mihkel Raua motivatsioonikoolitus.
Kindlasti eristus olulise sõnumiga Rätsepa “Vaimse tervise probleemide peamised põhjused ja võimalikud lahendusteed?”. Ühe suurima üleriigilise laste ja noorte tantsusündmuse Koolitants juht Raido Bergstein sõnastas 2020. aasta intervjuus korraldajate korduvaid muresid: eakohasus, autori maitse ja nägemus, žanripiiridest, aga ka võistluslikkusest väljapoole mõtlemine. “Eesti tantsuharidus on tänapäeval väga sportlik,” toonitas Bergstein. “Mul ei ole otseselt midagi spordi vastu – olen ise eluaeg sporti teinud ja võistlustel käinud –, aga tantsu esmane eesmärk ei peaks olema sportimine. Tantsukunst on midagi muud. Hetkel aga prevaleerib paljudes tantsudes elemendikesksus. Jänese võib ka panna spagaati tegema, aga ta ei hakka sellest veel tantsima. Spagaat ei saa olla tantsu eesmärk omaette. Spagaat on tehniline oskus tantsija füüsilises leksikonis, mida koreograaf saab kasutada. Kui see üks element muutub aga nii oluliseks, et me hakkamegi hindama seda, kas spagaat oli ja kuidas see välja tuli, siis on minu meelest midagi nässus. Meie praegune tantsuhuviharidus on sellesse suunda kaldus. Mis on huvitav, sest meie professionaalne tantsuvaldkond on rohkem seal teises otsas.”[3] Ka Miller-Pärnamägi tõi oma tantsuliitude tegutsemise ülevaates tantsukoolide võistuslikkuse ja edukultuse hoiatavana välja.[4]
Psühholoog Rita Rätsepp jäi oma foorumiesitluses viisakaks, kuid oli siiski otsekohene: huvihariduse eesmärk peaks olema tekitada huvi, mitte tegeleda tippspordiga. “Kui hobi muutub tööks, siis tuleb otsida uus hobi, sest see ei ole enam hobi,” noomis Rätsepp, kelle klientide hulgas on mitmeid tantsulapsi, aga ka iluuisutajaid ja iluvõimlejaid. Tema sõnul on nendes hinnangu- ja võrdluspõhistes keskkondades lapsed ja noored vanemate ning õpetajate eeskujul kehtestanud endale väga kõrged nõudmised ning ei pea ootuste pingele vastu. Rätsepp kutsus õpetajaid korrale: lapse tervise arvelt ei saa fookusesse panna ühtegi teist eesmärki.
Rita Rätsepp ei ole ainuke noortevaldkonnaga kokku puutuv professionaal, kes toonitab, et vaimse tervise valdkonnas on huviharidusel täita oluline ennetustöö roll ning selles vaates on eesootavad huvihariduse kärped eriti karm löök laste ja noorte heaolule. Eesti inimarenguaruande 2026 peatoimetaja ja arenguseire keskuse ekspert Eneli Kindsiko sõnastas aasta lõpul ilmunud artiklis selle suuna veel mustemates toonides, näidates arvudes, kuidas huviharidusse investeerimine aitab kokku hoida nii tervise- kui sotsiaalvaldkonnas. “Noorsootööl, eeskätt huviharidusel ja huvitegevusel on väga suur potentsiaal õpetada noort eluraskuste ning enda sees toimuvaga ise hakkama saama,” selgitas Kindsiko. “Teismeliste arenguetapp on tugevalt liidritepõhine, mis tähendab, et eakaaslaste mõju on väga suur – mida rohkem noori kohtub eakaaslastega pigem huvihariduses ja -tegevuses kui tänaval noortekampades või veebiavarustes, seda odavam see ühiskonnale on. Aga ka huvitegevuse juhendaja on eeskuju. Kui juhendajal või treeneril ei ole noorte silmis liidripotentsiaali või ka piisavat kompetentsi, siis noored selles ringis ka käima ei hakka. Kui treenerid ja juhendajad on alamakstud, suureneb risk, et noortega tegelevad ebapädevad inimesed, kes võivad olla lastele nii vaimselt kui ka füüsiliselt ohtlikud.”[5] Kusjuures, juba aastaid mõjutavad rahastust vähendavad kärpekäärid ikka esmajoones neid noori, kes on pigem keskustest kaugemal, pigem väiksema sissetulekuga perekonnast või haridusliku erivajadusega. Neidsamu, kes igasugu võistlustel ka kuigi palju eduelamust ei koge, kuna lõppvoorudes figureerivad ikka ühed ja samad linnade suurstuudiote nimed.
Rätsepp pakkus lahenduste hulgas õpetajatele stressijuhtimistehnikate oskuse arendamist, et õpetajad oskaksid saalis tekkivaid keerulisi olukordi paremini hallata. Tema jaoks oli oluline ka enda valesti käitumise eest vabandust palumine: “Kui me hakkame autoritaarselt asju ajama, siis kaob rõõm, arvan ma.” Ja toonitas, et kuigi huviharidus võib viia elukutsevalikuni, on selle keskmes siiski “huvi” – õppimisprotsess peaks toetama üldist heaolu ja olema õppijakeskne. See tähendab ka ruumi loomist neile, kes pole ehk nii “tegijad” tantsijad, tuues nad esiplaanile ilma teistega võrdlemiseta.
Anu Sööt, kes on Eesti tantsuõpetajakoolituse üks juhtfiguure, analüüsis 2021. aastal eesti tantsuhariduse valdkonna hetkeseisu, nentides: “Samal ajal töötavad sadades Eesti tantsustuudiotes, klubides, rühmades tantsuõpetajad, kes on ise kas samast või mujalt rühmast välja kasvanud, osutunud natuke südikamateks nii füüsilises kui õpetamise plaanis ja asuvad või kutsutakse tantsuõpetajatena tööle. See on üks võimalus autodidaktina end arendada. Olles aga viimasel ajal koolituste käigus hulgaliselt algajate ning ka edasijõudnud iseõppinud tantsuõpetajatega kokku puutunud, võin öelda, et neil puudub laiem arusaam nii tantsust kui selle õpetamise põhitõdedest. Õpetatakse vaid seda, mida oma õpetajatelt tantsijana on õpitud, meetodil, kuidas teda oldi õpetatud. Kahjuks puudub mul arvuline ülevaade, kui paljudel Eestis tegutsevatel tantsuõpetajatel on erialane haridus või kasvõi täiendkoolituste kaudu saadud haridus. Kokkupuudete põhjal arvan, et see on suhtega 1/3 erialase, 2/3 mitteerialase haridusega õpetajad.”[6]
Ehk siis – huviharidusest tuleb suur osa tantsuhariduse noort järelkasvu, ent erialane väljaõpe jääb neil puudulikuks ning valdavalt kasutavad nad samu meetodeid, mis nende õpetajadki kasutasid. Eks peab siis lootma, et huvihariduse kaudu elukutse avastanud tantsukooli kasvandik ja noor õpetaja märkab vähemalt ETHL-i aastapäeva ja foorumit, kuhu tulla inspiratsiooni saama ja teistega kohtuma.
“Erinevatele olulistele valdkondlikele probleemidele tähelepanu pööramine peab olema tantsuvaldkonnas töötajate enda asi – peame suutma iseenda eest seista ja eeskätt iseennast ja oma tööd väärtustada,” on Miller-Pärnamäe üks juhtmõtteid tantsuvaldkonna esindamisel ja koostöö turgutamisel. “Tantsuliidud annavad selleks hea pinnase, et omavahel kohtuda, ühiselt esiplaanile tuua valdkondlikke vajadusi ning teha partneritega koostööd olukorra parandamiseks. Tugev tantsukogukond võimestab meid nii üksikisikute kui organisatsioonide tasandil.”[7] Vaadates huvihariduses ja kultuurivaldkonnas laiemalt 2025. aastal ja edaspidi ees olevaid kärpeid, mõjuvad valdkonna vedajate 2024. aasta lõpukuudel sotsiaalmeedias välja öeldud arvamused – või kurvad nentimised – pigem tumedates toonides. Liitude töö seisab pea täielikult käputäie inimeste vabatahtlikul panusel. Saab ainult loota, et neil on ehk tundetarkust ja stressijuhtimisoskusi, et valdkonnasisest koostööd jätkuvalt edasi arendada, et tantsu/tantsuvaldkonna huvide kaitse ei lööks kõikuma ka eesolevates rasketes oludes.
Minu arvates on meie kui õpetajate kõige olulisem ülesanne arendada oskust luua, nautida ja puhata. Võistlustsüklist välja astumine või selles osalemise fookuse ümberkujundamine on selle eesmärgi saavutamiseks erakordselt tõhus vahend. ETHL-i aastapäeva gala ja selle ümber olevad tegevused on üks pisike võistlusvälise väljundi pakkumise ning koos inspiratsiooni ning energia jagamise võimalus – ja sellisena sellele võimast kasvu ja palju elusid!
ETHL-i aastapäeva foorumi ettekanded on järelvaadatavad Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu Youtube’i kanalil.
[1] Lisaks ''Kohtumisele” veel ''Oma loo leian ma üles” 2023. aastal Viimsi Artiumis (lavastuse loomegrupp Teet Kask, Aneta Varts, Sander Mölder, Margus Vaigur) ning 2024. aasta lavastus, millest juttu artiklis edaspidi. [2] Ruusmaa, A. (2023). Tantsuhuvihariduse rahvas pidas aastapäeva. – Tantsu KuuKiri, nr 123. Kasutatud 25.12.2024. https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/tantsuhuvihariduse-rahvas-pidas-aastapaeva/ [3] Aadla, R. (2020). Usutlus Koolitantsu festivali peakorraldaja Raido Bergsteiniga. – Tantsu KuuKiri, nr 95. Kasutatud 25.12.2024. https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/usutlus-koolitantsu-festivali-peakorraldaja-raido-bergsteiniga/ [4] Miller-Pärnamägi, J. (2022). Tantsuhuviharidus ja Eesti Tantsuhuvihariduse Liit – kust tuleme, kus oleme ja kuhu liigume? – Tantsu KuuKiri, nr 120. Kasutatud 25.12.2024. https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/tantsuhuviharidus-ja-eesti-tantsuhuvihariduse-liit-kust-tuleme-kus-oleme-ja-kuhu-liigume/ [5] Kindsiko, E. (2024). Graafikud ja analüüs: Noortevaldkonna kärpe tõttu on tulevikus oodata kasvavaid kulusid teistes valdkondades. – Eesti Päevaleht, 30.12. https://epl.delfi.ee/artikkel/120346590/graafikud-ja-analuus-noortevaldkonna-karpe-tottu-on-tulevikus-oodata-kasvavaid-kulusid-teistes-valdkondades [6] Sööt, A. (2021). Haridusest tantsus. – Tantsu KuuKiri, nr 103. Kasutatud 25.12.2024. https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/haridusest-tantsus/ [7] Miller-Pärnamägi, J. (2022). Tantsuhuviharidus ja Eesti Tantsuhuvihariduse Liit – kust tuleme, kus oleme ja kuhu liigume? – Tantsu KuuKiri, nr 120. Kasutatud 25.12.2024. https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/tantsuhuviharidus-ja-eesti-tantsuhuvihariduse-liit-kust-tuleme-kus-oleme-ja-kuhu-liigume/
