Artikkelnr 120

Tantsuhuviharidus ja Eesti Tantsuhuvihariduse Liit – kust tuleme, kus oleme ja kuhu liigume?

Jane Miller-Pärnamägi
Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu juhatuse liige

nr 119nr 121

Autor: Aleksandra Kiidjärv

Aastal 2005 alustasin tantsu ja huvihariduse valdkonna ühe eestvedajana Haridus- ja Teadusministeeriumi uksele koputamist, et anda märku vajadusest pöörata tähelepanu huvihariduse arendustegevustele Eestis. Olin just tööle võetud Eesti Erahuvialakoolide Liidu tegevjuhiks ning püüdsin anda endast parima, et 2005. aasta seadusemuudatustes huviharidusele oma staatus alles jääks. Nüüd tagasi vaadates teame, et siis suruti huvihariduse valdkond vaatamata huvikoolide vastuseisusele noorsootöö valdkonna alla.

2006. aasta suvel sattusin osalema daCi (dance and the Child International) tantsuhariduse konverentsile, mis tõi kokku üle maailma kogenud tantsuhariduse praktikud ning korraldajad. Teiste maade kogemusi vaadeldes ja kuulates mõistsin, kui palju vajalikke tantsuhariduse maastikku arendavaid tegevusi on Eestis puudu. Siin ei olnud ka ühtegi sellist toimivat organisatsiooni, mis võinuks seda funktsiooni tantsuhariduses tegutsevaid professionaale kaasavalt täita. Järgnevate aastate jooksul küpses selge arusaamine, et tantsuhariduse edendamiseks on vaja toimivat liitu ning koos Kristjan Kurmiga sai ette võetud oluline kogukonna kaasamise protsess, et taas ellu äratada 1996. aastal Mait Agu loodud Eesti Tantsupedagoogide Liit. Julgen väita, et 2010. aastast, kui taaskäivitati Eesti Tantsupedagoogide Liit, sai alguse süsteemsem ja tantsuvaldkonda kaasavam arendustegevus, mille käigus kaardistati vajadusi, seati sihte ning tehti muudatusi organisatsioonide toimimise tasandil. Kaks tantsuprofessionaale koondavat organisatsiooni, Eesti Tantsukunstnike Liit (asutatud 2002) ning Eesti Tantsuhariduse Liit (eelnevalt siis Eesti Tantsupedagoogide Liit), ühendasid oma jõud ning 2016. aastal alustas tegevust tänaseni tantsuvaldkonna olulisi arenguid ellu kutsuv ja tantsuloovisikute huve esindav loomeliit – Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit.

Kogu see eellugu on oluline, mõistmaks, et ükski asi ei teki tühjale kohale. Selleks, et sünniks midagi, mis loob ühiskondlikku muutust, on vajalik paljude valdkonna inimeste eelnev panus, pingutus, valmidus midagi maastikul muuta, miskit olulist kirja panna ja sõnastada ning tulevikupilti strateegiliselt visioneerida.

Erinevate tantsuliitude algatamisse, nende eestvedamisse, tegevuste elluviimisesse ja arendamisse on panustanud aastate jooksul paljud tantsuinimesed ja kõigile neile saame olla täna väga tänulikud.

Viis aastat tagasi novembris aastal 2017 sai alguse Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu (ETHL) tegevus.

ETHLi missiooniks on kaasata, arendada ja toetada tantsuhuviharidust pakkuvaid organisatsioone ning läbi selle luua kvaliteetseid võimalusi tantsuvaldkonna kõige suuremale tantsuga tegelejate osale – tantsuõppes osalejatele.

Hea oleks nüüd välja tuua andmestik selles osas, kui palju meil tantsuõpilasi on, millistel haridustasanditel nad õpivad ning milline on arvuline jaotus haridustasandite osas. Pean kõiki lugejaid kurvastama, et tantsuhuvihariduse andmete kogumine on vaatamata olemasolevale Eesti Hariduse Infosüsteemile (EHIS) raskendatud. Eeskätt just selle tõttu, et endiselt ei ole meil huvihariduse valdkonnana eraldiseisvalt tantsu olemas.

Tantsuhuvi õnneks laste ja noorte seas on ka vaatamata COVIDi kriisile jätkuv, kuid üle-eestiliselt on kindlasti tantsimise võimalused regiooniti ebaühtlased – tantsuõpe saab toimuda seal, kus on tantsuõpetajaid. Teisalt on ka küsimus, millist tantsuõpet soovitakse ja miks.

Ühel aastatagusel tantsuvaldkonna kaardistusel lugesime kokku ca 200 000 tantsuharrastajat. Sellesse numbrisse sai sisse arvestatud EHISes toodud õpilaste arv, rahvatantsu andmestikust võetud teadaolevad erinevates vanustes harrastajad ning lisaks oletuslikult huvitegevuslikul tasandil toimetavate erinevad tantsuringide ja -stuudiote õpilased, kes ei ole EHISesse registreeritud, kuid osalevad erinevates organisatsioonides, tegevustes, sündmustel. Kas see arv kuidagi ka adekvaatne on, ma ei tea, aga ehk annab kellelegi motivatsiooni, et hakata tantsuvaldkonna andmete kogumise arendamise võimalustega tööle, et saaksime igal aastal oma statistikat koondada ja olukorda numbrite keeles analüüsida.

Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu kahele asutajaliikmele lisaks on liitu tänaseks astunud 57 liiget ehk ca pool EHISesse registreeritud tantsuhuvikoolidest. Lisaks on toetajaliikmeteks ca 50 eraisikut, kes soovivad kursis olla tantsuhuvihariduse valdkonnaga. Liidu liikmeskond saab osa võtta ETHLi erinevatest tegevustest ning arendada nii ennast, oma organisatsiooni kui tantsuhuvihariduse valdkonda laiemalt. Tegutsetud on ühiselt selle nimel, et Eestis pakutav tantsuhuviharidus oleks kvaliteetsem, kogukond sidusalt koostöös toimivam ning oleks tantsunoori, tantsuõpetajaid ja tantsuhariduse organisatsioone kaasavam ja võimestavam.

Oleme liidus visioneerinud koos liikmeskonnaga tantsuhuvihariduse valdkonna tulevikku ning  seadnud sihiks tantsuhuvihariduse toimimise tervikliku haridussüsteemina, kus kõikidel huvihariduse tasanditel (vabahuvihariduses[1], põhihuvihariduse[2], eelprofessionaalses huvihariduses [3]) on tantsuõppe läbiviijateks kvalifitseeritud tantsuõpetajad ning õppetöö korraldajateks kvaliteetset õpikeskkonda loovad tantsukoolid, -stuudiod, mida kohalikud omavalitsused ja riik väärtustavad ning toetavad.

Ilus plaan, kas pole, aga kuidas selleni jõuda?

Jõudsime oma liidu arengustrateegiaid luues taipamiseni, et selleks, et rääkida süsteemsusest ja kvaliteedist teistega, peaks meil endal olema selgus, mida me selle all mõtleme.

Arusaamine ja kokkulepped ühtsete põhimõtete kaudu

2019. aastal sai Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu eestvedamisel alguse kaheaastane järjepidev tantsuhuvihariduse kvaliteedi mõtestamise protsess, eesmärgiga jõuda selguseni, mida me just praegusel ajal oma valdkonnas kvaliteetseks tantsuhuvihariduseks peame, mida väärtustame, kus me oleme ja kuhu soovime edasi liikuda. Lisaks siis oli muidugi kuklas see salaagenda, et kui ise saame aru, siis oskame ka teistele seletada, millist väärtust tantsuõppega loome ning teisalt ka vastupidi, et milline see tantsuõpe peaks olema, millega soovitud kvaliteetsete õpitulemiteni jõuda.

Algset tuge saime Soome riiklikust kunstide õppekavast ning välja jõudsime Eesti tantsuhuvihariduse kvaliteedi põhimõtete dokumendini. Kirja sai kõik, mis protsessi panustanud tantsuhuvihariduse praktikute vaates oli sellel hetkel oluline kirja panna ning tõdesime, et järjepidev kvaliteedi  mõtestamine ning paranduste ja täienduste lisamine sellesse dokumenti peab jääma loomulikuks osaks tantsuhuvihariduse kvaliteedisüsteemi edasises arendusprotsessis.

Kogu protsessi tegi keerukaks see, et huvihariduse valdkonna mõisted ja põhimõtted on ka riiklikul tasandil juba aastaid läbi rääkimata ning oluline oli ka see osa läbi mõtestada ja arusaadavalt sõnastada. Iga huviline saab ise täpsemalt uurida, mida tantsuhuvihariduse põhimõtete dokument[4] sisaldab ning ETHL ootab selles osas kõikidelt igasugust tagasisidet. Toon välja paar olulisemat põhimõtete dokumendi lähtekohta:

  • kvaliteetse tantsuhuvihariduse eeldusteks on professionaalne tantsuõpetaja, huvihariduse erinevatest tasanditest ja kolmest tantsuõppe põhikomponendist lähtuv õppesüsteem, õppijat toetav õpikeskkond ning ühine väärtussüsteem;
  • õpilaste õppe ja pühendumise valmidusest lähtuvalt eksisteerib 3 huvihariduse tasandit, mis on vabahuviharidus, põhihuviharidus ja eelprofessionaalne huviharidus, millest lähtuvalt luuakse vastav õppesisu ja -eesmärgid;
  • kvaliteetne tantsuhuviharidus sisaldab kolme põhikomponenti, mis on tantsutehnikale ja etendamisele suunatud õpe, loovusele ja eneseväljendusele suunatud õpe ning üldkultuurilisele teadlikkusele ja mõtestamisele suunatud õpe.

Iseasi on nüüd tõesti see, kuidas sõnastatu ning igapäevaelu kokku käivad ning tantsustuudiote ja -koolide õppe- ja tegevuskavades kirja pandud põhimõtted tegelikult rakendust leiavad. Eelmise aasta Noorte Tantsu Foorumil[5] Tartus arutleti nende teemade üle päris hoogsalt mitmes paneelis ning toodi välja, et kindlasti on dokumendi väärtuseks põhimõtete sõnastamine, mis loob võimalused neid arvesse võtta nii alustavates kui ka juba toimivates tantsuhuvikoolides. Teisalt peaks need põhimõtted teadvustuma tantsuõpetajate koolituses nii täiendkoolituse süsteemis kui kõrghariduse tasandil. Lisaks on loodud materjal heaks lähtekohaks ka tantsuhuvihariduse toetussüsteemides nii KOVides kui ka riigistruktuuris. Haridusmaastiku tuleviku vaates on järjest olulisemaks saamas üldhariduse ja mitteformaalse hariduse lõimimine ning teades tantsuhuvihariduse kvaliteedi lähtekohti, on võimalik ka üldharidusega lõimimist selgematel alustel ellu viia.

Ühtsesse dokumenti koondatud tantsuhuvihariduse põhimõtted jätavad tegelikult laia võimaluse igaühele oma tantsukooli, tantsutunni või -stiili vaates kvaliteeti defineerida ja omanäoliselt arendada. ETHLi soov on hoiduda ühtlustavatest raamõppekavadest või standarditest ning pigem soodustada kvaliteetset mitmekülgsust Eesti tantsumaastikul.

Peamine küsimus peaks olema igal tantsukooli pidajal, tantsukooli juhil ja tantsuõpetajal iseendale ning oma tantsukogukonnale organisatsioonis, et millist mõju ja väärtust ma oma tegevusega, pakutava tantsuharidusega, soovin luua. Kui selgineb nägemus, mis on tegevuse eesmärk, saab selgemaks ka teekond eesmärgini jõudmiseks.

Kvaliteetse tantsuhuvihariduse põhimõtete dokumenti kirja pandult täidab tantsuõpe ja tantsimine erinevaid funktsioone ühiskonnas, panustades inimese arengusse ja toimetulekusse terve elukaare jooksul:

  • vaimse, füüsilise ja sotsiaalse tervise hoidmine;
  • huvide ja annete avastamine ning süsteemne edasiarendamine;
  • rahvakultuuri hoidmine ja edasi kandmine;
  • kultuuripubliku kasvatamine;
  • tantsumeisterlikkuse arendamine ja professionaalse järelkasvu kasvatamine;
  • sotsiaalse sidususe hoidmine;
  • eeskätt noorte, eakate ning erivajadustega inimeste aktiivse eluhoiaku säilitamine ja toimetuleku toetamine;
  • lapsevanemate harimine ja oma lapse vajaduste teadvustamine.

Nüüd jõuame aga järgmise kriitilise punktini: millised üldse on tantsuhuvihariduse valdkonnas tegutsejate võimalused seatud eesmärkide tuules edasi liikuda ning oma väärtustest lähtuvalt kvaliteetset tantsuõpet pakkuda?

Tantsuhuviharidus toimub diskrimineerivates oludes

Esiteks on tantsuhuvikoolid valdavalt kõik erahuvikoolid, kuigi mitmetes munitsipaalhuvikoolides on ka tantsuõppe võimalusi. Meil puuduvad tantsuharidust pakkuvad munitsipaalhuvikoolid, nagu seda on kunsti ja muusika valdkonnas. Munitsipaalhuvikool on kohaliku omavalitsuse (KOV) halduses olev haridusasutus, mille majandamine on tema enda vastutada. Kohaliku omavalitsuse seadus (KOKS § 6, lõige 2) ütleb selgelt, et omavalitsusüksuse ülesanne on korraldada antud vallas või linnas huvikoolide ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Tõsi on aga see, et meil on Eesti Hariduse Infosüsteemis (EHIS) registreeritud 937 huvikooli, kus õpib kokku 164 459 õpilast. Munitsipaalhuvikoole on 137 (õpilasi 37 055 ning erahuvikoole 650 (õpilasi 127 704), mis näitab, et erahuvikoolidel on väga suur osa huviharidusest kanda (andmed seisuga 2021/2022 õa).

Läbi nimetatud kohaliku omavalitsuse seaduse (KOKS § 6, lõige 1) on siiski omavalitsusüksuse ülesandeks seatud korraldada vallas või linnas kultuuri-, spordi- ja noorsootööd, kuid igas KOVis on see korraldatud väga erinevalt, eeskätt just toetussüsteemide osas. Sellest lähtuvalt sõltub tantsuhuvihariduse toetamine iga KOVi poliitikast ning toetused on üle Eesti väga ebaühtlased, alates sellest, et neid pole üldse või siis on välja töötatud põhjalik visioon, mis sisaldab mitmeid erinevaid toetusmeetmeid.

Alates 2017. aastast saavad Eesti kohalikud omavalitsused riigipoolset täiendavat toetust huvihariduse korraldamiseks, eesmärgiga parandada selle kättesaadavust ning pakkuda mitmekülgseid võimalusi. Kvaliteetse huvihariduse võimaldamise temaatika praktiliselt selles KOVide kontekstis puudub. KOVidele suunatud Haridus ja Noorteameti (HARNO) koostatud juhendmaterjal aastast 2020 seab fookuse alljärgnevalt: „Arvestades, et noorsootöös ja huvitegevustes osalemine on vajalik kogemus iga noore elus, võeti riigi täiendava toetuse suunamisel eesmärgiks noorte osaluse suurendamine vanusegrupis 7-19 aastat ja noortele mitmekülgse, regulaarse, juhendatud ning loovust arendava huvitegevuse tagamine. Fondi kaudu toetatakse KOV-e, et parandada nende elanikest lastele ja noortele huvitegevuse kättesaadavust ja mitmekesisust, vähendamaks mitteosalejate osakaalu.“ Dokumendis käsitletakse, mida mõeldakse huvihariduse võimaluste kättesaadavuse ning mitmekesisuse osas, kuid kvaliteedi teema on dokumendis käsitlemata. Küsimuseks jääb, et kas KOVis võib olla toetatud igasugune huvitegevuslik või -hariduslik tegevus, olenemata läbiviija pädevusest laste ja noortega üldse töötada ning kas me soovime arendada KOVides üle Eesti toetavaid tugistruktuure huvikoolidele, et huvihariduse kvaliteet saaks üldse olla iga valdkonnas tegutseja fookuses.

Euroopa Liiduga ühinemine ning tugev Saksamaa mõju on oma rolli mänginud ka huvihariduse valdkonna poliitika kujundamisel. 2000ndate alguses vastu võetud noorsootöö seadus andis poliitika kujundajatele voli tõsta huvihariduse valdkond noorsootöö alla ning sellega kas teadlikult või teadmata otsuse mõjul ühendati huviharidus poliitilisel tasandil lahti haridussüsteemist. Huvihariduse valdkonnas tegutsejaid juhiti läbi noorsootöö strateegia ning ka huvihariduse õpetajad nimetati ümber noorsootöötajateks. Järgnevate aastate jooksul hägustusid huviharidusega seotud mõisted, erinevate valdkonnas tegutsevate inimeste ja organisatsioonide rollid, eesmärgid ja visioonid, tekkisid identiteedi küsimused ning süvenesid vastuolud nii seadusandluses kui ka valdkonna praktilises toimimises. Tagaplaanile on jäänud huvihariduse hariduslik eesmärk.

Nii nagu eelpool öeldud, on valdav osas tantsuhuvihariduse pakkujaid erahuvikoolid ehk tantsuõpetust armastavate entusiastide loodud tantsukoolid või -stuudiod, kus töötajaskonnaks võibki sageli olla ka ainult üks inimene, kes on organisatsiooni juhtimise, õpetaja, administraatori ja kõikide muude oluliste ülesannete täitja rollis.

Tantsukunstialast tantsuhuviharidust pakkuvad tantsuspetsialistid on ebavõrdselt koheldud ka võrreldes teiste liikumisvaldkondade spetsialistidega nii kutsesüsteemi arendamisprotsessi toetamisel kui selle alusel loodud riikliku palgatoetuse süsteemis. Riigi toel peetakse laulu- ja tantsupeo protsessis osalevate juhendajate ning ka treenerite registrit, mis annab võimaluse valdkondlikuks ülevaateks vastava kutse osas ja võimalused arendustegevuseks. Eelnimetatutele on loodud ka riiklik palgatoetus, kus riik maksab tööandjale 50% palgakulust kinni. Riiklik palgatoetus eelpool nimetatud kutsealadel töötajatele on riigi poolt loodud just nendel samadel põhjustel, mis on täna tantsuvaldkonna suurimaks murekohtadeks – see on tööandjate vähene ressurss, et tagada töötajatele töölepingulised töökohad. Täidame tantsuõpetajatena samu eesmärke, kuid töötingimused on täiesti erinevad ning ebavõrdset konkurentsi tekitavad. Tantsuvaldkonnas puuduvad töökohad, kuigi valdkond oleks võimeline töökohti looma sarnaselt spordivaldkonnale ja Laulu-ja Tantsupeoprotsessis töötavatele professionaalidele. Töölepingute puudumine on loonud olukorra, kus suurel osal tantsuprofessionaalidest sotsiaalsed garantiid puuduvad (töötus- ja ravikindlustus puudub, valdavad on tähtajalised lepingud, suvekuudel tööta, töötatakse lisa- või juhutöödel muudes ametites).

Loodud tantsuspetsialisti kutsesüsteem [PS29] [JM30] [JM31] ja riiklik palgatoetus on täna väga vajalik, et tagada tantsuhariduse ja tantsukunsti kvaliteet oma ala professionaalide näol ning valdkonna jätkusuutlikkus ja järelkasv tantsuõpetajatele sotsiaalseid garantiisid võimaldades, et soodustada motivatsiooni oma erialal töötamiseks. Kutsesüsteemi kohaselt on tantsuspetsialist loominguline töötaja, kes õpetamise ja/või tantsuloome kaudu kannab edasi, arendab tantsu- ja kultuuritraditsiooni ja nende väärtusi nii harrastuslikul kui ka professionaalsel tasemel. Mille poolest on tantsuõpetaja, kes tegeleb rahvakultuuri, tantsukunsti ja liikumisharrastuse edendamisega, töö vähem oluline treenerite või oma rühmi tantsupeole viivate tantsuõpetajate tööst?

2015. aastal loodi treeneritele riikliku palgatoetuse süsteem, kus tööjõu kulude osas katab riik ca 6,7 eurot ning 2021. aastast jõustus laulu- ja tantsupeoliikumises osalevate kollektiivide juhendajate tööjõukulu toetuse määrus, mille raames toetatakse rahvatantsu juhendajate palgafondi ca 10,3–20,7 euroga iga 45-minutilise tunni kohta. Äsja vastu võetud 2023. aasta eelarvega treenerite toetuse summad suurenevad ning nagu me teame, siis tööandja, kes palkab tantsukunstide valdkonnast tantsutundide läbiviija, tantsuspetsialisti kutsega professionaali, riiklikku tuge ei saa.

Siit kujunebki reaalsus, kus näiteks üks Tallinnas tegutsev eraspordiklubi saab laste ja noortega treeningtöö läbiviimiseks linnalt pearaha ja riigilt lisaks palgatoetust, aga täpselt samasugust tööd tegevad tantsuõpet pakkuvad erahuvialakoolid peavad hakkama saama vaid lapsevanemate makstud õppemaksudest.

Veelgi määramatum teema on ühiskonnas valitsevad trendid, popkultuuri tugev mõju, võistluslikkus ja edukultus.

Kuidas motiveerida sellistes tingimustes tantsuõpetajaid oma kvalifikatsiooni  tõstma ja end pidevalt arendama, tegema lisatööd, et pakkuda parimat õpikeskkonda ning tagada kvaliteetne tantsukunsti õpe, mis ei ole ühiskonnas väärtustatud – see on päris keeruline küsimus.

Eesti ajaloost tulenevalt on olnud tantsuhuvihariduse stardipakk ka kilomeetreid kaugemal mitmetest teistest huviala valdkondadest ning edasi liikumine ja loomulik areng tugevalt kammitsetud. Eesti Vabariigi algusaastatel 1918–1944 loodud pinnas tantsuhuvihariduse arenguks oli igati väärikas ja paljutõotav, kuid sellele tõmbas viiekümneks aastaks kriipsu peale nõukogude okupatsioon, mille raames määratleti selgelt, mis on lubatud, mis mitte, ning tolle aja normatiividele vastavaks jäid peamiselt vaid balleti, võistlustantsu ja rahvatantsu õppimise võimalused. Hea tausta ja konteksti mõistmise selle problemaatika valguses annab ETHLi loodud kronoloogia tantsuhariduse ajaloo erinevatest etappidest, inimestest ja organisatsioonide asutamise daatumitest (Tantsuhariduse ajajoone videot saab vaadata siin).

Erinevatele olulistele valdkondlikele probleemidele tähelepanu pööramine peab olema tantsuvaldkonnas töötajate enda asi – peame suutma ise enda eest seista ja eeskätt ise ennast ja oma tööd väärtustada. Tantsuliidud annavad selleks hea pinnase, et omavahel kohtuda, ühiselt esiplaanile tuua valdkondlikke vajadusi ning teha partneritega koostööd olukorra parandamiseks. Tugev tantsukogukond võimestab meid nii üksikisikute kui organisatsioonide tasandil.

Tallinna Kultuurikatlasse on 19. novembril 2022 taaskord kokku tulemas tantsuvaldkonnas tegutsevad noored, tantsuõpetajad, tantsukoolide ja -stuudiote juhid, erinevad tantsuvaldkonna ja huvihariduse valdkonnaga seotud inimesed, et osa saada Noorte Tantsu Foorumist, Tantsuhuvihariduse Galast ning avaldada lugupidamist Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liidu välja antava Gerd Neggo preemia saajale – kõik huvilised on väga oodatud! Selle aasta Tantsuhuvihariduse kogukonna suursündmuse üldiseks teemaks on koostöö ja kogukond – see on hea võimalus igaühele, et neil teemadel kaasa mõelda ning leida omapoolne kas või väike ülesanne, panustamaks läbi oma igapäevase tantsuvaldkonnas tegutsemise rolli.

* ETHL (Eesti Tantsuhuvihariduse Liit) alustas oma tegevust 5 aastat tagasi novembris. ETHLi tegevuste aluseks on kvaliteetse tantsuhuvihariduse mõtestamine ning tegevuste elluviimine koos kogukonna ja laiema valdkonnaga seotud võrgustikuga:

  1. arendame tantsuhuvikoole ja -õpetajaid;
  2. toome kokku (mõtestama, tegutsema, otsustama) tantsuhuvihariduse kogukonna ja sellega seotud võrgustiku, sh tantsuga tegelevad noored;
  3. esindame (tantsu)huvihariduse valdkonda riigi, KOVi ja rahvusvahelisel tasandil;
  4. kommunikeerime avalikkusele kvaliteetse tantsuhariduse tähendust.

 

 

[1] Osalejateks on erinevate huvialadega katsetajad, sobiva huvi otsijad ja harrastajad. Õppetegevuse peamiseks eesmärgiks on sihtgrupi kaasamine, üldoskuste arendamine, vaimse, sotsiaalse ja füüsilise tervise toetamine. Toimub ringitegevusena nt huvikeskuses, huvikoolis, lasteaias, üldhariduskoolis, noortekeskuses, rahvamajas vm.

[2] Osalejateks on konkreetsest huvialast huvitatud järjepidevad õppijad. Õppetegevuse peamiseks eesmärgiks on pakkuda sihtgrupile süsteemset õppekavapõhist astmelist tantsuõpet ning arendada tantsualaseid erioskusi. Toimub huviharidusliku õppena EHIS-es registreeritud huvikoolides.

[3] Osalejateks on pühendunud ja andekad noored, oma huviala meistrid, professionaalsele tasandile edasipürgijad. Õppetegevuse eesmärgiks on lisaks tantsualaste erioskuste arendamisele professionaalse praktika ning pühendumise võimaldamine, professionaalseks õppeks või tegevuseks ettevalmistamine. Toimub eelprofessionaalset tasemeõpet pakkuvates huvikoolides ja spordiklubides, kus on selleks vajalik programm, hindamissüsteem ja läbiviijatel kvalifikatsioon.

[4] Dokumendi leiab Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu kodulehelt, kust on leitav ka tutvustav lühivideo, et saada aimu või tekitada suuremat huvi, mida kvaliteetse tantsuhuviharidusena mõistame. Kvaliteetse tantsuhuvihariduse põhimõtete dokument.

Kvaliteetse tantsuhuvihariduse põhimõtteid tutvustav video.

[5] Eesti Noorte Tantsu Foorum on Noorte Tantsu Ühingu 2018. aastal algatatud traditsiooniline sündmus, mis toob kokku tantsuga tegelevad noored, tantsuõpetajad, tantsukoolide juhid, tantsuhariduse maastikul tegutsejad ja seotud partnerid. Foorumit raamistab hetkel aktuaalne olev peateema ning programm sisaldab teemale vastavaid ettekandeid, arutelusid ning noortele suunatud töötubasid. Aastast 2020 on see toimunud koostöös Eesti Tantsuhuvihariduse Liiduga ning korraldatakse samal päeval Tantsuhuvihariduse Galaga. Enam infot sündmuse kohta leiab siit.