Artikkelnr 123

Tantsuhuvihariduse rahvas pidas aastapäeva

Anu Ruusmaa
Tantsu mõtestaja, tantsuõpetaja, koreograaf ja tantsija

nr 122

Foto autor: Ekaterina Soorsk

Anu: Mul oli võimalus  osaleda  Tantsuhuvihariduse  viiendal sünnipäeval,  19. novembril  2022 aastal . Noorte Tantsu Foorumit jälgisin kodus Zoomi vahendusel ja galakontserti Kultuurikatlas vahetu elamusena. Läbiva liinina jäi terve päeva jooksul kõlama kogukonna väärtustamine ja arendamine. Lisaväärtusena Aivar Halleri loeng, mis  oli väga sisukas ja selge viide kogukonna toimimise erinevate võimaluste kaardistamisele.

Jane: Lisaks toimusid laste töötoad, mis said ka lindistatud ning neist on samuti võimalik osa saada.

Anu: Foorumit jälgides märkasin, et tantsuõpetaja ja tantsija on ettevaatlikud, rääkides tantsust. Selge on see, et tantsija, kellel on hästi  arenenud füüsilis-kinesteetiline intelligentsus, on harjunud end väljendama läbi keha ja tal ongi keeruline istuda ühe koha peal ja rääkida. See nõuab oma tundemaailma teadvustamist ehk mõtestamist,  miks me tantsime, mida me väljendame, mida me tantsides tunneme jne. Sellised üritused, nagu Noorte Tantsu Foorum, annavad inimestele võimaluse oma mõtteruume korrastada  ning verbaalseid oskusi arendada. Kuidas sulle tundub, kas foorumil tekkisid mingid uued lähtekohad, uued suundumused?

Jane: Jah, see on meie tundlik koht. Olen sinuga hästi nõus, et vähene kogemus mõjutab eneseväljenduse julgust ning arutelu- ja analüüsivõimet. Meil on näiteks Eesti Tantsuagentuuri Tanstukoolis suunatud teadlik fookus sellele, et lastele antaks tundides palju võimalust lisaks tantsimisele rääkida, analüüsida nii enda kui teiste tegevust. Me tõepoolest peaksime tantsuvaldkonnas rohkem harjutama oma tegevusest, vajadustest ja probeemidest rääkimist. Oleme harjunud olema vaiksed tegutsejad ja lepime sealjuures ka oma kesise olukorraga meie kultuuriruumis.

Sellel aastal toimus meil juba viies Noorte Tantsu Foorum ja kolmas Tantsuhuvihariduse Gala. Me soovime seda muuta kestvaks traditsiooniks, et kord aastas valdkonnana kokku tulla, arutleda hetkel oluliste teemade üle ning terve oma kogukonnaga tähistada koos olemist ja kõikide olulist panust valdkonda. Lisaks saavad teoks mitmed noori kokku toovad töötoad ja ühistegevused, sealhulgas ka professionaalse meeskonnaga loodav tantsulavastus.

Minule jäi kõlama, et sellise kogukonnapäeva kaudu on võimalik üksteist paremini mõista, toetada ja esile tuua tantsuhariduse väärtust tänases maailmas.

Anu: Kui teadvustada, et  pole ju õiget ega valet viisi eneseväljenduseks, saaksime maha võtta hirmu esinemise ees. Võiksime olla julgemad ja vabamad, isegi kui juhtub, et adrenaliin tõuseb ja läheme närvi. Kui mõte jookseb kokku, on võimalik ennast koguda, täpsustada. Nii nagu tantsutunnis parandame vigu, nii saab ka seda verbaalselt teha. Kui me soovime tantsukunsti kommunikeerida väljapoole oma kogukonda, siis peab ka sõnas oskama enda eest seista.

Teise asjana jäi foorumil kõlama see, et kokku tulid väga eri tasandite asjaosalised: õpetajad, tantsijad, lapsevanemad, ametnikud, ülikoolide esindajad jne. See loob laiema ning mitmekülgsema vaatenurkade koosluse, mis aitab üksteist paremini mõista.

Jane Haridusministeeriumi huvihariduse valdkonna juht Tormi Kotkas oli nõus tulema, Yoko Alender esindas lapsevanemaid ning lisaks oli kohal  Aivar Haller  oma koolitaja kompetentsiga.

Anu: Me oleme seotud üle terve Eesti. Yoko Alender jäi väga meelde. Kindlustada oma lastele huviharidus polegi praeguses Eestis nii lihtne, sest see on kallis. Eriti kui peres on mitu last.

Jane: Tantsuharidust pakutakse peamisel erahuvikoolides, mis on praegu võrreldes munitsipaalhuvikoolidega väga väikses mahus toetatud või siis puudub toetus üldse. Ilma toetusteta pole võimalik tantsuõpet soodsamalt pakkuda.

Mulle valmistas rõõmu, et meie ministrid olid valmis sündmusel osalema, mis annab märku, et tantsuvaldkond läheb neile siiski korda. Kultuuriminister Piret Hartman tegi foorumile sissejuhatava videotervituse.

Tantsu mõju tänases ühiskonnas on oluliselt laiem, kui on harjutud igapäevaselt märkama. Mind kõnetas väga see, et foorumil muutus nähtavamaks vajadus oma kogukonna siseselt süsteemsemalt suhelda, et mõtestada tantsuhariduses toimuvat ning olla oma sõnumites selgem teistele osapooltele.

Anu: Ma küll töötan täiskasvanutega Eesti Teatri ja Muusikaakadeemias, kuid samuti väärtustan nii tegevuste sisu lahti seletamist kui ka analüüsimist. Miks me milleks mida teeme, kuhu me liigume, kuidas me seda teeme, miks me just sellised õpivahendid valime? Seoste loomise oskus on aina hapram praeguses ühiskonnas, kus pakutakse valmis lahendusi informatsiooni rohkuse näol. Noor inimene, tulevane spetsialist, saab TikTokis või mujal sotsiaalmeedias, kuid ka koolitundides juba valmis materjali. Infomaht, mida endast läbi laseme, on niivõrd suur, et see ei võimalda süüvida ja õpetab infost läbi jooksma. Noor paneb kõrvaklapid pähe ja eraldub kõigest, et ellu jääda. Kui neid suuname ühistegevustele ning analüüsima ennast ja enda tegevust, õpetame seoseid looma ja selgemaid valikuid tegema.

Jane: See eraldumise vajadus võib olla noortel elementaarne kaitsereaktsioon, et toime tulla paljususega, nad püüavadki olla vaid iseendaga, isoleerides ennast ülejäänud maailmast. Iseasi on, kas need valikud on just parimad.

Anu: Jah, see on noortel pigem mingi passiivne suletus sõnumiga: “Ära puutu mind!“ Me kõik püüame leida võimalusi oma sisemaastikuga erinevate vahendite kaudu ja abil mingil moel kontakti hoidmiseks, võttes spetsiaalselt aega iseendale. Lapsele tuleb pakkuda teadlikke võimalusi aru saada, mida ja miks oma ellu integreerida. Tants on väga hea võimalus olla kontaktis nii oma keha kui hingega, kuid ka teiste inimestega. Tants on eneseväljenduse võimalus, kuna see on avatud nii inimese sisemaastikele kui sotsiaalselt ning see ei suuna sulguma ja lahendusi otsima passiivsest, tuimast eemaldumisest.

Jane: Ja siit tulebki probleemne koht. Me siiski jätkuvalt arutleme, analüüsime liiga vähe. Peaksime ehk rohkem küsima, miks just selline tund ja sellised harjutused, miks just niimoodi seatud eneseväljendusviis jne. Mida see pakub konkreetsele lapsele, milliseid tema probleeme lahendab, milliseid arenguvõimalusi pakub? Avatud suhtluse kaudu tunnis saab laps võimaluse seoseid luua. Siiani on liiga palju lihtsalt tantsude tegemist, lihtsalt õpetaja jäljendamist, kus pole põhjendatud ja lahti seletatud, miks üht või teist harjutust ning liikumist tehakse ja miks just nii on ülesanne seatud.

Anu: Sellesse mustrisse võib veel lisada edukultuse, mis eeldab väljapoole elamist, et näidata teistele, olla teiste silmis edukas, isegi siis, kui süda nutab.

Jane: Mulle tundub, et sellest edukultuse lõksust on keeruline välja astuda ning ei olda valmis mõtestama, milliseid valikud me tantsukooli juhtidena ja õpetajatena teeme ning miks. Miks osaleda Noorte Tantsu Foorumil ja anda noortele võimalus osalemiseks lavastusprotsessis ja töötubades? Teisel kaalukausil on juba omaseks saanud muster osa võtta võistlustest. Kas oleme läbi mõelnud, mis väärtus on sellel võistlusformaadil konkreetsele tantsukoolile ja igale õpilasele eraldi vaadatuna? Me ise loome tantsuhuvihariduse maastikul välise edu mulli ning laseme sellel  jätkuvalt kasvada üheks energiaröövliks, mis tegelikult meie arengut ja edasiliikumist ei toeta. Kardetakse sellelt võistluste rattalt maha hüpata, sest võib kaotada õpilasi, kes on sellega harjunud, ning teisalt ei osata muid väljundeid asemele pakkuda. Aga see on jätkuv murekoht ka teistes riikides. Just suhtlesin Soome Tantsuhuvihariduse Liidu STOPP RY eestvedajaga, kes jagas täpselt sama muret.

Anu: Tantsuhuvihariduse Galal võttis selle mure väga ilusasti kokku Liina Kersna: kes on oma kehaga kontaktis, on oma hingele lähemal. Lihtsalt kedagi teist jäljendades ning kopeerides, soovides olla kellegi sarnane, edukas superstaar, elades aina enam väljapoole, toimub pigem iseendast eemaldumine. Me ju räägime, et tänapäevane tantsukunst peaks olema hästi isiklik, autoritaarsuse ajad peaksid möödas olema. See aga eeldab analüüsimist, lahti mõtestamist ja endaga kontaktis olemist.

Mul on  kogemus  ühest Soome kõrgkoolist, kus oli kokku pandud toetavate ainete programm, kuhu kuulusid mitmed tehnikad ja endas kohalolu saavutamise viisid. Ent eesmärgiks oli siiski seatud edukus. Mind pani see mõtlema, sest edukas on tegelikult iseendaga kontaktis olev tasakaalustatud inimene, mitte see, kes kõigile näitab ja demonstreerib. Fookuse seadmine praeguses maailmas on tähtis. Meil on palju katkisi inimesi, suitsiidseid lapsi ja oma üksildustundega mitte toimetulevaid inimesi. Siinkohal meenub foorumil esinenud Aivar Halleri ettekanne. Mind väga kõnetas see, et ta  suudab selgelt lahti mõtestada erinevaid inimlikke tasandeid  – seda on vaja, et kogukonnas hästi funktsioneerida. Ta rääkis väga selgelt kognitiivsetest ning emotsionaalsetest stiimulitest, kuid ka instinktidest ja tajudest ning intuitsioonist. Tänases maailmas oleme ja elame  väga tihti ainult peas, kartes kontrolli kaotada, ja surume alla kõik ülejäänud inimeseks olemise vajalikud ning loomulikud tasandid. Ma nautisin väga seda loengut, see oli kergelt jälgitav ja selgelt üles ehitatud.

Jane: See ongi praegu tantsuhariduse maastikul hirmutav, et valdavalt tehakse seda, mis on ajendatud edukultusest, mitte hariduslikest eesmärkidest toetada noore inimese arengut ja isikupära. Aivar Haller on suure elukogemusega ja väga haritud koolitaja ning mul on hea meel, et ta on valmis meie tantsukogukonda ka edaspidi toetama. Ta tõi foorumi peaesinejana kogukonna koostöö vaates kõik põhiessentsid välja ning oluline tuum jõudis kenasti  publikuni.

Anu: Huvi pärast küsin, kas sa tead, kui paljud olid Zoomis foorumit jälgimas lisaks kohalolnutele?

Jane: Kuulajaskonda oli vähevõitu muidugi, saalis oli algul 10–15 tantsuõpetajat, päeva peale kogunes 30, Zoomis oli veel kümmekond.

Anu: Paljud õpetajad on nädalavahetusel tõesti tantsutunnis, sest  tantsutunde lastele on võimalik läbi viia põhikoolist  vabal ajal.

Jane: Foorumi materjalid jäävad kõigile kuulatavaks, seega need numbrid ehk ka kasvavad. Me tantsuinimestena ei ole siiski liialt aktiivsed sarnastest foorumitest osavõtjad. Ikkagi võiks olla neid rohkem, kui arvestada, kui palju meid tegelikult on. Teisest küljest mõistan, et õpetajatöö ongi väga raske. Tantsuõpetajal ei ole noote ees või õpikut, kõik tuleb algusest peale ise ette valmistada ja lapsed on erinevad, lisaks  mitmed erivajadustega õpilased. Samuti on lapsevanemad väga erinevate ootustega. Õnneks on alati ka neid tublisid õpetajaid, kes [Pille Saa5] [Jane Mill6] vaatavad järele, kui otseülekande ajal ei saanud kohal olla.

Anu: Kas õpetajate ja tantsuvaldkonna vedajate pink on jätkuvalt lühike? Mis sa arvad, kas sinna võiks rohkem liituda nooremaid inimesi? Selles kirjus maailmas on keeruline orienteeruda ja kardetakse vastutust. Nagu sa ütled, kui hakkate mingit probleemi lahkama, siis selle  lahendamisel tuleb nähtavale veel kümme lahendamata probleemi.

Jane: Ma arvan, et noore tantsuõpetaja töö ongi õpetada, ta tahab veel ise tantsida ja koguda kogemusi. Tal on loominguliselt aktiivne eluperiood. Mulle tundub, et valdaval osal neist on pigem soov saada osa tantsutehnika töötubadest ja midagi hästi praktilist juurde õppida. Tegime Noorte Tantsu Foorumil samuti õpilastega tantsufilmi ja kaasaegse tantsu töötubasid, mille lõpus oli ka esitlus, kuid seal ei puudunud ka analüüsi ja omaloomingu osa, kuigi saadi samuti palju tehnilisi teadmisi. Me peamegi aru saama, et igas eluetapis on erinevad ootused.

Ma liidu  vaates järelkasvu osas ei muretse, meil on väga tarku ja kaasa mõtlevaid noori professionaale, kes tulevikus on kindlasti valmis valdkonna eestvedajateks olema. Näiteks Viljandist, sealsest haridustöötajate liidust on tulnud Leanika Mändma-Orasmaa, kes ka foorumil oma vaateid jagas. Järelkasv sünnib siiski loomulikku teed pidi. Forsseerida seda ei saa, sest inimese sisetunne viib teda sinna, kuhu vaja.

Anu: Leanika puhul oli näha juba siis, kui ta TÜ Viljandi kultuuriakadeemias õppis, et tal on sostiaalset tarkust ning hea närv ja haare suuremat pilti näha.

Jane: See peab tulema loomulikult, sest erinevatel inimestel on erinevad tugevused. Eks nii see proportsionaalselt liigub. Kõige suurem on tantsuõpetajate põld. Siis on väiksem osa mõtestajaid, kes püüavad maastikul toimuvat mõista ja avalikult väljendada. Sealt veel väiksem osa on neid, kes julgevad valdkonna eest seista, võtta vastutust ning valdkonda arendada.

Anu: Aga sa oled maininud, et meie tantsuhariduse püramiidis on keskmine osa ehk huvihariduse osa väga nõrgalt esindatud tantsukunsti etenduste publikuna ning noore tantsupubliku juurdekasv ei ole positiivses trendis. Tantsuetenduste külastamine peaks olema osa tantsukooli õppeprogrammist, et oleks suurem valmidus aktsepteerida ja mõista teiste loomingut. Meil on professionaalsed etenduskunstnikud, kes  teevad keerulisi kontseptuaalseid liikumis- ja tantsulavastusi ning seda vaatama jõuavad vähesed.  Enne Tantsuhuvihariduse  sünnipäeva tähistamist oli mul võimalus vaadata Liisa Laine lavastust “Ruum ruumis”. Mulle jäi silma see, et tänased tantsijad on tugevamad ja liikumiskvaliteet on muutunud paremaks. Kui võrrelda balletiga, siis seal on liigutuste leksikon väga paigas, arabesque on arabesque, piruett on piruett. Muutujaks on  rollilahendus – kuidas neid elemente konkreetses rollis kasutada. Kui võrrelda  balletti ja kaasaegset tantsu, siis kaasaegses tantsus pole omaette väärtus see, et tants peab olema tehniliselt võimalikult keerukas ja raske. Liisa Laine lavastust vaadeldes valmistab aga rõõmu see, et liigutuste leksikon on muutunud  võrreldes varasemate aegadega palju rikkamaks ja huvitavamaks. Samuti on tantsijatel paranenud kontakt oma kehaga.   Ma olen tähele pannud et, praegusel ajal valitakse domineerivalt kaasaegses tantsukunstis lavastuse muusikaliseks taustaks või siis lavastuse üheks komponendiks puhas rütm. Miks see nii on?

Jane: Kaasaegne tants käib kaasas oma trendidega ja see muusika, mis on populaarne noorte hulgas, jõuab ka lavakunsti.

Anu: Tore oli lavastuses “Ruum ruumis” see, et lavastus lõppes helgusesse, kasutades klassikalise muusika kaasaegset töötlust, mis mõjus sidusalt. Praegusel ajal on helgust vaja, sest me peaksime siiski otsima valgust seal tunneli lõpus, et iseendid tasakaalus hoida ja raskustega toime tulla.

Jane: Olen nõus, et tantsuloojad peaksid ka teadvustama, mida ühiskond vajab ja kuidas aktuaalsete teemade kaudu publikuga rohkem suhestuda. Ma tajun, et sageli on tantsukunstnikel hirm lähtuda publiku ootustest, sest kardetakse olla liiga lihtsad ja tavapärased. Mõneti võivad jääda üle vürtsitatud kontseptuaalsed teosed tantsukunstnike endi naba ümber keerlema ja kõnetavad väga kitsast ringkonda. Kaasaegse tantsu publik vajab Eestis juurdekasvu, eriti kui liigume Tallinnast välja poole, aga selleks, et seda publikut kasvatada ja kaasaegse tantsukunsti osas harida, on minu arvates vaja rohkem selliseid tantsulavastusi, mis liiguvad eesmärgistatult oma tähenduslikkuse ja puudutava olemusega vaatajaskonnale lähemale. [Jane Mill7]

Anu: Räägime nüüd ka galast, selle ülesehitusest ja laste esinemisest. Gala oli selge ülesehitusega ja lihtne jälgida. Lavastus algas päris pisikeste lastega ja lainetena tulid peale aina uued ja uued tantsijad. Sellist lavastust polnud Ingmar Jõelal üle-eestiliselt kindlasi kerge kokku panna, töövorm oli paras väljakutse ja nõudis selget tööprotsessi ülesehitust.

Jane: Lapsed olid nendes lainetes läbisegi ning erinevatest koolidest. Kogu lavastusest olid kuskil sajast tantsijast pooled, kes said siiski paaril korral ka varem kokku ja neil toimus ühine töötuba, kus tehti koreograafilise materljaliga tööd. Päris väikesed olid meil laval esimest korda koos oma suuremate paarilistega, kellega koos loodi oma koolis ette antud teemal etüüdid. Suuremad vaatasid väiksemate järgi ja lapsed pidasid pika päeva kenasti vastu. „Kasvamine homseks“ oli Ingmar Jõela, Eliisabel Jõela, tantsunoorte ja tantsuõpetajate loodud koreograafia või improvisatsioon lavastuse erinevates osades. Meil oli vaid üks teadmine, et me saame liiduna viieaastaseks ja kuidagi sooviks seda just lapse vaatega siduda – sünnipäevapidu ja kasvamine saidki lavastuse lähteteemaks. Lavastuses oli lapselikku elurõõmu ja kasvamise tunnetust. Gala muusikaline kujundaja Sander Mölder tegi ka eelmise aasta galale muusikat ning see koostöö on olnud samuti tohutult nauditav.

Anu: Trummarite paiknemine lava keskel ümaral pöördlaval ja noortepärane muusika oli siduvaks elemendiks liikumislainetele, mis kulgesid läbi pika ja avara saali. Lavastus mõjus ilusa tervikuna ja lõpuks tulid lavale ka õpetajad, ilma kelleta kogu asi ei toimuks.

Jane: Pöördlava oli Ingmari nägemus ja lisas liikuvust lavapilti. Sander Mölder pidas oluliseks meie tegevuse toetamist. Lavastuse helilooming oli tegelikult improvisatsioon, mis oli hästi läbi mõeldud ja ülesannetena paigas. Oli ka tantsijate kõrvaklappide osa, kus nad igaüks kuulsid erinevaid tekstina loetud ülesandeid ning kulgesid siis vastavalt sellele, luues oma koreograafilisi jadasid ruumis. Meil pidi olema  ka video-mapping, aga videokunstnik Aljona Movko jäi kahjuks haigeks. Video-mapping on alati huvitav, aga seekord läks nii. Lavastuse tervik oli väga naturaalne ja ilus. Olen Ingmar Jõelale ja tema õele Eliisabel Jõelale väga tänulik, sest tervik oli kasvavas joones kõige väiksematest tibudest õpetajateni ja toimis väga hästi.

Anu: Mul on hea meel Gerd Neggo preemia laureaadi Tiina Pikase üle, kes kuulutati välja Tantsuhuvihariduse galal.  Eesti tantsuõpetajad on väga erilised ning suur rõõm, kui nad saavad ära märgitud. Tiina on pikka aega olnud väga pühendunud, päeval õpetades, öösel kostüüme õmmeldes, olles pidevas loomingus ning panustades nii oma isiklikku aega lisaks tema  tantsutundidele. Ta on aastate pikkuse kogemusega õpetaja, kes oma väikese sissetuleku pühendab oma armastusele tantsu vastu. Ta on täpselt see tegjija, kes vääris tähelepanu. Mul  tekkis küsimus seoses videoga, mis tema stipendiumi saamist ilmestas. Seal oli näha, et Tiina töötab ka täiskasvanud tantsijatega. Kas on olemas mingi tervikpilt ka sellest, kui palju täiskasvanud tantsuharrastajaid meil on, eriti kui räägime elukestvast õppimisest?

Jane: Huviharidus on riiklikus süsteemis alles esimest aastat eraldiseisva valdkonnana ja kogu selle valdkonna osas puudub veel toimiv riiklik visioon ja strateegia. Siiani kuulus huviharidus noorsootöö alla (seadusandluse järgi on see praegugi nii, kuid seadusloome protsessid 2023 aastal nüüd just käivituvadki), mis määratles huvihariduse vanuserühma riiklike süsteemide kaudu 7.–26. eluaastani. Olen sellele teemale erinevate haridusministrite valitsemise ajal pikalt tähelepanu pööranud, et tantsuga tegelejaid on ka nooremaid kui ka vanemaid ning huviharidus ei ole ainult noortevaldkonna alla kuuluv. Alles eelmisel aastal tuli muutus, et Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad kinnitasid, et huviharidus on elukestev õpe. Samas toimub huvihariduse valdkonna juhtimine Haridus- ja Teadusministeeriumis noorte ande ja poliitika osakonna all, seega täiskasvanute ja laste huvihariduse osal puudub selge riiklik visioon. Elukestva hariduse kontseptsioon on siiani poliitilistes tuultes, justkui on, aga pole ka riiklikes struktuurides. Me veel ei tea, kuidas täiskasvanute tantsuharrastuse andmeid koguda saame. EHIS-esse registreeritakse vaid huvikoolid, aga huvitegevuslike tantsuringide tegevuse info ei laeku mitte kuskile. Meil on suur osa tantsuharrastajate osakaalust teadmata. Eesti Tantsuhuvihariduse Liidus on  kuuskümmend liiget tantsuhuviharidust pakkuvate organisatsioonide näol ning nende seas on mitmeid liikmeid, kes pakuvad huviharidust ka täiskasvanutele. Samuti on meil juttu olnud ka eakatele pakutavast huviharidusest. Ene Saaber on just eakate tantsuhuvi propageerimist vedanud, seda siis rohkem seltskonnatantsu ja rahvatantsu vaatevinklist. Ta on seotud ka eakate tantsuhuvi arendava rahvusvahelise võrgustikuga, mille eestvedajaks on üks Saksamaa tantsuorganisatsioon. Meil ei lahterdata Eestis hetkel täiskasvanute tantsuharrastuse osa kuidagi eraldiseisvalt, sest riigi poolt on loodud huvihariduse valdkonna andmete kogumise süsteem ainult 7-26 aastaste noorte kohta, kes õpivad huvikoolis.

Anu: Asi ei olegi lahterdamises, vaid kaardistamises. Kui me räägime elukestvast õppest ja tervislikest eluviisidest, siis huviharidus on selleks väga õige koht. Näiteks üksikutele inimestele on sotsiaalne kooskäimise võimalus erakordselt tähtis.

Jane: Tallinna Ülikoolis veab Tiina Tambaum eakate teemasid. Inna Sulg otsib teadusartiklitest välja tantsu mõju erinevatele vanustele ja teeb aktiivset taustaotsingut. Jah, see inimeste sotsiaalne kaasatus ongi oluline teema tänapäeval. Näiteks Inglismaal võibki perearst välja kirjutada riigi poolt toetatud tantsutunnis osalemise mõnele eakale, et hoida tema aktiivsust, toimetulekut, kogukonda kaasatust. Rahvusvahelisel tasandil sellega tegeletakse rohkem, aga meile Eestisse jõuab kõik mingi viivega. Kuna tantsuvaldkond [Pille Saa9] paikneb siiani mitme ministeeriumi vahelisesse hallalasse, siis peaks pöörduma ka Sotsiaalministeeriumi poole, sest Haridus- ja Teadusminiteerium selle teemaga otseselt ei tegele. Protsessi tuleks kaasata ka Kultuuriministeerium, kus kõik on justkui vägagi lahterdatud, aga tants siiski valdkonnana ei ole ühegi selle ministeeriumi osakonna all. Praegu oleme jõudnud nii kaugele, et Tantsuhuvihariduse Liit on strateegiliseks partneriks Haridus- ja Teadusminiteeriumile, mis loob sidusama koostöö riigi tasandil. Usun, et see lõppude lõpuks pika koostöö tulemusena läheb läbi ja tuleb seaduse muudatus, milles määratakse täpsemalt huvialad, sh tants eraldi huvialana.

Anu: Tantsuvaldkonnast mööda vaadata on ikka väga raske. Tantsu KuuKirjas ilmunud artiklis sa kirjutasid, et Eestis on huvihariduses tegev vähemalt 200 000 inimest. See on märkimisväärne hulk inimesi, kes tantsivad. Peab ikka oskama sellest mööda vaadata.

On sul veel midagi, mis kripeldab, mida lugejale südamele panna?

Jane: Tahaksin veel lisada ja pean oluliseks, et me tantsuinimestena suhtleksime omavahel, tuleksime aeg-ajalt kokku ja oleksime valmis väärtustama ja tunnustama teineteist. Pean omavahelist kontakti väga oluliseks. Meil on erinevaid sündmusi selleks, sealhulgas huvihariduse gala, mis igaühe kohalolekuga suurendab meie kogukondlikku ühistunnet, saame tunda, et tegelikult hoiame ja väärtustame teineteist.

Anu: Gala läks õnneks publikurohkelt. Kohal olid enamasti lapsevanemad ja laste sõbrad, kes oskavad üksteise rõõmu jagada.

Jane: Ma tahaks, et tantsuvaldkonna tegijad, nende hulgas ka tantsukunstnikud, etenduskunstimajade inimesed, kultuuri ja hariduspoliitika kujundajad ja teised tuleksid ning tunneksid huvi tantsuhariduses toimuva osas, et meil oleks loodud sild, mis näitab, et oleme teineise jaoks olemas, et meile on tähtis tanstuvaldkonna kõigi tasandite toimimine, me oleme terviklik valdkond. Selles mõttes rõõmustab mind Rahvusooper Estonia rahvusballeti juht Linnar Looris, kes tõesti tuleb ja suhtleb, räägib kaasa ja väärtustab tantsuhariduse organisatsioone ja inimesi. Ta on võimalusel alati kohal, jälgib, mis toimub, mõtleb ja räägib kaasa, millest võiksid eeskuju võtta teisedki tantsumajade töötajad.

Anu: Kaasaegsetes tantsumajades hakkavad ju tööle tulevased tantsu- ja etenduskunstnikud, need, kes alustavad oma õpinguid huvihariduses.

Jane: Ei saa nii öelda, et haridus pole minu teema, ma teen kunsti. Tantsukunstimajad ju saadavad kirju, et tooge oma õpilasi meile lavastusi vaatama ja soovivad meid näha oma publiku hulgas.  Tantsupüramiidi toimimisel on tähtis roll ja kui alumise ja ülemise otsa koostoimimine ei tööta, siis see nõrgestab kogu valdkonda. Näiteks tantsuprofessionaalina ole lihtsalt osa oma valdkondlikust liidust, ole kontaktis oma kogukonnaga. Keegi ei nõuagi mingeid ületamatuid panuseid. Peale enda isiklike loomevõitude rõõmusta ka teiste tegevuse üle. See on vastastikune lugupidamine, koostöö ja kogukonna terviklik toimimine. Näen siin veel suurt kasvuruumi.

Anu: Rohkem lugupidamist valdkonna ja kogukonna sees. Hea meel, et proua peaminister Kaja Kallas väärtustas huvihariduse galat ja leidis aja teha videopöördumine. Temagi ju on tantsuinimene.

Jane: Tantsu tähenduslikkuse väärtustamisest rääkisime hiljuti ka soomlastega, tants avab ja lähendab inimesi. Tantsitakse nii pulmas kui sünnipäevapidudel. Mind kutsuti mentoriks Loov Eesti MTÜ kogukonnas ühele Ukraina tantsukoolile. Nad püüavad ka praeguses sõjaolukorras tegutseda, hetkel Kiievi lähedal Irpinis. Arutasime, mis paneb inimesi tantsima ka sellises kriitilises olukorras. Vastus oli, et tants toetab ja aitab ennast koondada, väljuda kasvõi hetkeks muserdavatest muremõtetest. Sealses situatsioonis enam ei räägi keegi karikatest ja võitudest ning edukultusest. Lapsevanem toob lapse tantsima ja tantsib ise, et suudaks paremini tasakaalus püsida ja ellu jääda ka emotsionaales mõttes. Neil on raske, sest elektrit ja kütet ei ole. Kuid nad ikkagi püüavad tantsu elus hoida. Ma mõtlesin, et me peame taaskäivitama kampaania „Dance for Ukraine“. See on päris sõnum, mis aitab luua rasketel aegadel õlatunnet. Praegu genereerin neid võimalusi, kuidas seda toimima saada, lisades sinna ka rahvusvahelised kontaktid ja mõõtme. 2023 on meil tulemas liikumise aasta ja selle raames oleks see eriti õige sõnum. Praegu peab tegema päris asju, mis just nüüd ja praegu on olulised. Praegu vajab Ukraina  tuge. Kuna sõda venib ja kõik väsivad sellest situatsioonist, siis on vaja luua uusi laineid, mis toetavad Ukrainat raskel ajal. Tuleb edasi minna ja teadvustada, kõrvutades sõda ja tantsu, hävingut ja loomingut. Kui aastaid tagasi rääkisime, mida ja kuidas me teeme, siis tänane põhiküsimus on miks. Miks sa seda või teist teed selles paljususes, selles rööprähklevas ja rabelevas maailmas?

Tantsuhuvihariduse aastapäev 2022 materjalid:

  • Noorte Tantsu Foorum;
  • Tantsuhuvihariduse gala ja lavastus “Kasvamine homseks”;
  • Gerd Neggo preemia laureaadi 2022 Tiina Pikase video;
  • Loometöötoad noortele: tantsufilm ja kaasaegne tants.

Noorte Tantsu Foorum 2022
Videod: Sander Lebreht, Lebenrecht Films

Tantsuhuvihariduse aastapäev ja Gala “Kasvamine homseks” 2022

Tantsuhuvihariduse aastapäev ja Gala “Kasvamine homseks” 2022 treiler

Eesti Tantsuhuvihariduse Liit viis aastat

Eesti Tantsuhuvihariduse aastapäev / Kultuurikatlas / 19.11.2022 fotod:
Fotod: Ekaterina Soorsk

Gerd Neggo preemia laureaadi video 2022, video Kadi Aare

—————————

Tantsuhuvihariduse aastapäev 2022, noorte tantsuloome kaasaegse tantsu töötoa esitlus, juhendaja Kaisa Kattai
Video: Sander Lebreht, Lebenrecht Films

Tantsuhuvihariduse aastapäeval Noorte Tantsu Foorumi raames toimunud noorte tantsuloome tantsufilmi töötoa esitlused, juhendaja Rūta Ronja Pakalne
Tegemist on tantsufilmi töötoas paari tunni jookul noorte loodud tantsu lühifilmidega.

Tantsuhuvihariduse aastapäev 2022, noorte tantsuloome tantsufilmi töötoa esitlus  – “Eksinud

Tantsuhuvihariduse aastapäev 2022, noorte tantsuloome tantsufilmi töötoa esitlus – “OPPOSITES

Tantsuhuvihariduse aastapäev 2022, noorte tantsuloome tantsufilmi töötoa esitlus – “THE LOST PHONE