Sisenedes neli, mõni lausa viis, aastat tagasi tantsukunsti kateedrisse (loe: keldrisse) olid, ma usun, meil kõigil oma ootused, lootused, arusaamad ja arvamised. Need kõik on jäänud, kuid on läbinud meie endiga koos metamorfoosi: ootused pole enam koolile, vaid enesele; lootus, et üleminek väikesest maailmast suurde toimub valutult, miks mitte lausa imeliselt; arusaamad on ennast avardanud ja arvamused kasvanud häälekamaks.
Mõtiskleme langetatud valiku üle tulla õppima tantsukunsti erialale, jagame enda inspiratsiooniallikaid ning vaatame otsa tulevikule, täpsemalt eesseisvale viiele aastale.
Stella Kruusamägi
Ma valisin tantsukunsti eriala, sest tantsukunst on mitmekülgne ning täis avastamist. See võimaldab kombata piire nii koreograafi-lavastajana kui ka liikuja ning tantsuõpetajana. Tantsukunst võimaldab kaasata ka muid etenduskunstnikke, näiteks muusikuid, valgus- ja videokunstnikke, kelle abiga on võimalik luua midagi hoopis teistsugust, mida ei pruugita luua ainult etendaja abil. Seega mängib tantsukunstis tähtsat rolli tiimitöö, milles arvan peituvat suurt edasiviivat jõudu.
Mind inspireerib meie ühiskond – inimesed omas keerukuses. Tulevikus kavatsen tegeleda pisut kõigega: nii loomise, õpetamise kui ka etendamisega. Tahan rikastada Eesti tantsumaastikku omapoolsete kogemuste, teadmiste ning uute ideedega: õpetajana suudan kindlasti tuua uuenduslikkust loomaliku liikumisega, millega olen tegelenud juba viis aastat; kunstnikuna soovin raputada publikut ning tuua nendeni ideid, mis ei pruugi olla just kõige meeldivamad.
Minu koreograafi diplomilavastus “ANIMULUS” käsitleb puhkuseta treeningprotsessi. Lavastus uurib inimkeha püüdu tulla toime füsioloogiliste ning vaimsete stressoritega, mis kaasnevad pikaajalise treeninguga. Tantsuõpetaja kutse lõputöö raames tegelen loomaliku liikumise baasi otsimisega läbi õpilaste ning selle tehnika edasi andmiseks vajaliku struktuuri loomisega, kaasates põrandatehnikat ning juhendatud improvisatsiooni nii individuaalselt kui paarilisega, eesmärgiga jõuda mänguni loomalikus liikumises.
Maris Kahre
Ma valisin tantsukunsti eriala, sest tantsimine on ainus, mis mu elus alati püsivalt olulisel kohal on olnud. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi üldse ette kujutanud, et tants jääb ainult hobiks. Aastate jooksul leidsin armastuse ka tantsuõpetamise ja -loomise vastu. Tantsukunst oli ainus valik.
Mind inspireerib elu mu ümber – maailm, inimesed, sündmused, emotsioonid, värvid, helid. Inspireerib kõik, mis mulle mingil ajahetkel kõige rohkem korda läheb, mõnikord on selleks armastus, teinekord tühjus; mõnikord taevas, teinekord punaseks värvitud peldik.
Viis aastat on lühike aeg, kuid samas piisavalt pikk, et garanteerida enda koht tantsumaastikul. Järgmise viie aasta jooksul on minu eesmärgiks tantsumaastikul püsima jäämine. Kõige olulisem on jätkata kasvamist, edasi anda nii palju kui võimalik ja õppida nii palju kui võimalik.
Enda tantsuõpetaja lõputöö kirjutan hooaja vältel kestnud praktikast Tähtvere Tantsukeskuses. Mind huvitab kuidas trennisaal mõjutab suhteid; kuidas tantsuvõistlused tekitavad pingeid, ent samas ühendavad õpilasi ning millisel määral on tantsuõpetajal mõju oma õpilastele.
Helle Mari Toomel
Ma valisin tantsukunsti eriala, sest ei saanud Tartu Kunstikooli sisse, see on peaaegu tõsi, ainult et ma proovisin vaid ühe korra. Natuke vist selle pärast, et mulle ei meeldi paigal istuda või lugeda igavaid tekste või ärgata kell seitse. Ka selle pärast, et liikumises ja loomises on midagi erilist, midagi, mis vabastab.
Mind inspireerib tahe midagi endast välja pursata, öelda, arvata, teha kisa. Mind inspireerivad raamatud, laulud, tantsud, kesköised jutud, pisarad, Naised, Mehed, unenäod… Lood, mis mind puudutavad, ja lood, mis ei puududa. Kõik inspireerib ja miks ei peaks?
Ma tean, et ei taha põgeneda vastassuunas, kuigi õppida vist kah kohe uuesti ei taha. Minus pulbitseb endiselt mingisugune püsimatus, nii et mõte siduda end mõne kindla koha või järgmise viie aastaga tundub hirmutav. Ma tean vaid, et tahan lugeda häid raamatuid, käia reisimas, näha imelisi filme, tantsida katustel, naerda koos oma õpilastega ja rohida lõõmava päikese seltsis maasikapeenraid. Ja siis õppida midagi juurde ja kirjutada ja luua ja õpetada.
Minu koreograafi diplomilavastus kannab nime „EVER SO ROMANTIC“ ning kõneleb armastuse võimalustest ja vabadusest, mida pakub ruttamata, lihtsalt koos olemine – armsamate ja sõpradega. Tantsuõpetaja kutse lõputöös arutlen aga baastehnika olulisuse üle nii õppimisel kui vigastuste vältimisel.
Anni Zupping
Ma valisin tantsukunsti eriala, sest usaldasin oma sisetunnet ja südamehäält. Mõnikord lihtsalt ei saa enam teisiti, kui tuleb neid kahte kuulata.
Usun Pablo Picasso sõnadesse: “Inspiratsioon on olemas, aga ta peab leidma su töötamas.” Tegutsemine, uurimine, katsetamine ja kordamine – just nendes olekutes naudin kohtumist magusa inspiratsiooniga.
Enda kontekstis laiendaksin tantsumaastiku etenduskunstide maastikuks. Ennustada mulle tegelikult ei meeldi, aga ideaalversioonis naudiksin võimalust teostada ennast tegeva etenduskunstnikuna, kes loob lavastusi, teeb koostööd teiste kunstnikega, mõtestab ja räägib kaasa kaasaegse kunsti maastikul.
Minu diplomilavastus kannab nime “The Matter of Reflection”. Lavastus sai alguse obsessioonist materjali = peegli vastu. Katsetuste ja uurimise kaudu jõudsime tiimiga tervikuni, kus lavastuse teemat võib kirjeldada küsimusega “Milline on inimkeha suhestumine illusoorsesse minapilti?”
Õpetaja lõputöö osas oli mul au anda Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti esimesele kursusele kompositsioonitunde. Tegelesime esmaste lavastuslike elementide (liikumine, valgus, heli) tundmaõppimisega, nende rakendamise võimalustega ning ühtseks etenduseks komponeerimisega.
Leanika Mändma
Ma valisin tantsukunsti eriala, sest sellest ma elan ja hingan. Selle maailma sees toimivad koos irreaalsus ja reaalsus, füüsiline ja vaimne, ebakõlad ja kooskõlad, loogika ja ebaloogilisus, liikumine ja liikumatus. Tantsukunst, sest teistes maailmades tunneksin end võõrkehana.
Minu suurimaks inspiratsiooniks on minu õpilased ja nende tantsulisel pinnal kasvamise tunnistajaks olemine: pole samaväärset tunnet sellega, kui näha, et olen suutnud motiveerida ja inspireerida oma õpilasi. Lavastuste inspiratsiooni ammutan põhiliselt isiklikest kogemustest.
Katsudes elada olevikus ning seistes kahe jalaga tugevalt maa peal, pole ma enda viisaastakuplaani kindlalt paika pannud. Vahel viivad unistused mind küll paar aastat pärast kooli lõppu välismaale magistrikraadi omandama, kuid selle nimel on vaja teha tööd, tööd ja veel kord tööd. Kindel visioon on arendada end ja oma õpilasi võimalikult palju ning tutvustada tantsumaailma ka neile, kes sellega veel kokku puutunud ei ole.
Minu koreograafi praktikatöös „düstüümia.“ käsitlesin ärevushäire staadiumeid, iluideaale ja selle käsitlust ühiskonnas, enesekesksust ja enda ümber „mullide“ tekitamist. Enda õpetajatöös uurin, kuidas erinevad õpetamismeetodid mõjuvad S-Stuudio 10–14-aastastele õpilastele ning milline meetod neid kõige rohkem motiveerib: kas pidev juhendamine, ülesande kätte andmine ning siis taandumine, esialgselt lahtisema ülesande kätte andmine ning siis juhendamine või algusest lõpuni õpilastele peaaegu vabade käte andmine. Samuti uurin, kuidas toimivad need meetodid süsteemis, kus tantsukeele sõnavara on veel üpris hõre ning kas neil meetoditel saavutatud lõpptulemustel on oluline protsess või produkt.
Reelika Poroson
Ma valisin tantsukunsti, sest siia kooli tulles tahtsin sellist tulevikku, kus mu armastatud hobi ja töö käiksid üheskoos – ja nii ta ka on. Nüüd, 4 aastat hiljem, mõtlen samas ka seda, et MILLINE keha arenemine… kahemilline vähemalt.
Mind inspireerib elu, sütitavad inimesed ning otseloomulikult võivad kõik tantsijad kooris vastata, et MUUSIKA!
Järgmise viie aasta visioon: mitte manduda, mitte ära tüdineda tantsumaailmast! Esialgu on soov puhata, kuid kui jõud tagasi on, siis tahaksin näha ja avastada maailma. Mitte niivõrd visioon, kuivõrd missioon on teha täpselt seda, mida mulle endale teha meeldib, et mul oleks julgust lahti öelda kõigest, mis päriselt ei kõneta ning mis õnnelikuks ei tee. Töökoha prognoose tegema ei hakka, eks näis, mis elu toob!
Minu koreograafi praktika raames valminud lavastuse „MIKS? TEIP!“ laiemaks, aga ka kõige otsesemaks teemaks on manipulatsioon: kui ma ütlen „kassett“, siis milliseid funktsioone ja manipuleerimisvõimalusi Sina, lugeja, sellega seostad?! Nupud ja vajutused – sütitavaks päästikuks jääb siiski roheline nupp! Enda õpetajakutse lõputöö teen TÜVKA tantsukunsti III, IV ja ühtlasi välislähetusel käinud V kursusega – katsetan seoseid ning üritan luua süsteemi kaasaegse tantsu ja jõutreeningu vahel.
Laura Mander
Ma valisin tantsukunsti eriala, sest tahan olla õnnelik või vähemalt püüelda selle poole, uskudes, et ei pea hiljem kahetsema, et ei proovinud kunagi teha midagi sellist, millest unistasin.
Mind inspireerib – nagu vist kõiki – elu. Täpsemalt näiteks toredad vestlused, huvitavad inimesed ja muusika.
Minu visioon järgmiseks viieks aastaks tantsumaastikul on olla inspireeritud ja luua; näha ja avastada veelgi rohkem seda, mis sellel maailmal pakkuda on. Samuti kohata palju uusi, põnevaid ja inspireerivaid inimesi.
Minu koreograafi praktika raames valminud lavastus „Salasibulad“ oli esimene katsetus juhindudes kindla narratiivi esitamise eesmärgist. Tahtsin jutustada lugu, kaasates ning pühendades erilist tähelepanu ka video installatsioonile ja lavakujundusele. Õpetaja lõputöö teen Kultuuriakadeemia rahvatantsu segarühmaga. Seega püstitasin uurimisküsimuse lähtudes soovist ja eesmärgist pääseda tantsupeole: kuidas ja milliste vahenditega töötada erinevate tantsukogemustega inimestega, eesmärgiga jõuda võimalikult ühtlasele, sealjuures ka kvaliteetsele, tasemele?
Valeria Januskevits
Ma valisin tantsukunsti eriala, sest nägin tantsukunsti loomuliku jätkuna enda senisele elule. Hakkasin tantsuga tegelema esimeses klassis ning see eksisteeris paralleelselt kõige muu kõrval (kool ja sport), kuni ühel hetkel muutus esmatähtsaks. Kui mul oli valik minna palavikuga kas kooli või balletitundi, valisin teise. Minu hariduse omandamist see ei takistanud, pigem pani pingutama isegi rohkem, perspektiiv oli paigas, mul polnud plaanis olla rumal tantsija.
Mind inspireerib ühe sõnaga kokku võetult elu. Eks see inspireerib meid kõiki, aga täpsemalt inimesed, suhted minu elus. Kogemused ja tundmised, läbielamised, mälestused.
Ma ei eraldaks tantsuõpetajat tantsukunstnikust ja näen end mõlemana. Minu koreograafia lõputöö “AFTER|EVER|AFTER” on väga koreograafiline ning nõudis tantsijatelt head näitlejameisterlikkust ja tantsutehnilisust. Tunnen, et koreograafia on hetkel vahend, mida kasutan enda visiooni edasi andmiseks.
Tantsukunstnikuna näen end edaspidi rohkem eksperimenteerimas ning avastamas. Leian, et vara on end lahtrisse piiritleda ja ehk ei tule seda piiritlemist kunagi. Õpetaja lõputöös uurin, mil viisil peaks toimima kõrgharidustasandil balletiõpe kaasaegsele tantsijale ning see on ka teema, millega soovin edasi tegeleda ja mida uurida tantsu huvihariduslikul tasandil – kuidas anda edasi klassikalist tantsutehnikat kaasaegsele tantsijale ehk tantsijale, kes on spetsialiseerunud mõnele muule tantsustiilile.
Diane Mõttus
Ma valisin tantsukunsti eriala, sest just tantsusaalis tunnen võimalust põgeneda reaalsuse eest. Kõige rohkem inspireerib mind muusika.
Järgmisel viiel aastal mul tantsumaastikul kindlaid plaane pole, kuid siiski olen avatud kõigile pakkumistele.
Minu õpetajakutse lõputöö teemaks on ”Individuaalse kehatunnetuse arendamine nüüdistantsu abil”, mida viin läbi Saverna huvikoolis, kus tegelen õpilastega, kes pole varasemalt kunagi tantsuga kokku puutunud. Samas pean kehatunnetuse arengut ning arendamist väga oluliseks ka n-ö tavaelu kontekstis.
Istudes siin, enda Viljandi-kodu magamistoas, kirjutades seda artiklit ning nautides akna taga sillerdavat päikesepaistet, mõtlen salamisi ketsidele, mida kanda lõpuaktusel, tunnen uhkust läbitud teekonna üle ning ärevust uue ees.
Nüüd on aeg, kus astume tantsusaalidesse, õpilaste ette, loome uusi ja enda näoga lavastusi, olles päriselt-päriselt koreograafid ja tantsuõpetajad. Ja vot see on äge!
