Artikkel

Augusti KEHAfestival – XX SAAL Biennaal 2023

Kärt Koppel
Nohikust etenduskunstnik

nr 129

september, 2023

Augusti KEHAfestival – XX SAAL Biennaal 2023

Marlene Monteiro Freitas / Dançando com a Diferença ”Ôss”
Allikas: Saal Biennaal.

Disclaimer: olin kunstnik SAAL Biennaali kiudprogrammis, kus lõime koos Liisbeth Horni ja Anumai Raskaga performatiivse installatsiooni “Rõõm näha / Stalker Dance”, sellest ma aga ei kirjuta.

Augustikuu lõppes XX SAAL Biennaali festivaliga. Festivali lipul ja bänneril kasutatud XX ei tundu võrduvat vaid festivali toimumiskordade arvuga… ingliskeelses virtuaalsuhtlussfääris on väljendit aastaid kasutatud musisid tähistava hüvastijätuna. See tundlik, kohati imal, samas hoolitsev musine “XX” mõjus kui festivali programmist läbi kootud muster, mis jääb 2023. aasta biennaali meenutama.

Festival lõppes sümpoosioniga “Kollektiivne kureerimine” – sõnapaar, mis mulle varem kuigi tuttav ei olnud. Biennaali programmi olid kokku pannud üheksa inimest, kes sellel hetkel Kanuti Gildi SAALis töötasid: projektijuhid, tehnikud, teatrijuht ning endine kuraator. Toetudes Geert Hofstede kultuuride dimensioonide teooriale, kirjeldab kollektiivset kultuuri ühiste huvide leidmine ja neile keskendumine, vastastikune solidaarsus suhtluses ja selle kaudu kollektiivse identiteedi loomine. Nähtub, et seekordseks ühisosaks kujunes ülifeminiinne kunstnike ja tööde valik. Musidega välja kuulutatud juubeliprogrammi avalavastus Teresa Vittucci ja Colin Selfi “DOOM” andis sellele võimsa avapaugu, tuues teose keskmesse naise keha ja rolli kujutamise läbi ajaloo. Eeva kirjeldus piiblist ja Pandora oma Kreeka mütoloogiast on olulisel määral kujundanud meie arusaamu kaasaegsest naisest. Naiste ühiskondliku rolli lahkamine jätkus ka Kristina Normanni uuslavastuses “Orchidelirium Expanded 2.0”, kus kunstniku huviorbiidis on tema enda perekondlik taust ning Indoneesias Java saarel elanud maalikunstniku ja kolonisaatori abikaasa Emilie Rosalie Saal. Lavastuse mõiste tundub selle õhtu puhul vale vormikirjeldus olema (mis võib ka vaatajat eelhäälestuse osas eksiteele juhtida), pigem oli tegemist lavastusliku kunstnikustuudio visiidiga, mille käigus sai piiluda loomingu taha ning kunstniku pähe. Ruumi seintele kleebitud loendamatutel märkmepaberitel ning kolmes filmis põimusid kaunilt ühte naine ja aiandus: Normani verbaalsed lisakirjeldused lõid seoseid koloniseerimise ja kaasaegse agrikultuuri vahel.

Kollektiivne kureerimine meie valdavalt individuaalses ühiskonnas mõjub poliitilise seisukohana. Paolo Virno on viidanud, et just vormi mudimine ja sellega mängimine muudab teatri poliitiliseks. Näib, et Kanuti tiim on otsustanud festivalivormi sees oma peenet mängu mängida. Kõige teravamalt oli seda tunda Marlene Monteiro Freitase töös “Ôss”, mis paigutas küllalt klassikalisse lavaruumi erivajadustega kehad. Üle pika aja oli mul hea meel, et sain istuda pimedas välja valgustamata saalis – jääda vaatajana anonüümseks, sest sisemine heitlus küsimusega “Kuidas seda vastu võtta?” ei oleks kannatanud kaasvaatajate pilke. Erivajadustega etendajad olid asetatud haigla keskkonda: sinna, kuhu eelarvamuslikult neid paigutan (kuskil ajusopis keerleb ka sajanditepikkune narrikultuuri narratiiv õudkondades ja külades – selline teatud tüüpi freak-show’lik lähenemine). Endal hakkab vastik, et teadmised on nii piiratud ja seda niimoodi näha suudan. Laval toimuvale hakkavad aga järjest kihid peale kasvama, ajapikku keeratakse kõik tagurpidi: tunnen end ise friigina maailmas, mille oleme oma tobedate rollide ja reeglitega nii absurdseks ehitanud. Selline vaataja aktiveerimine, kus kogeja peab iseenda, oma vastuvõtu ja emotsioonidega tegelema, on väga tervitatav. Kui Freitase teos tõesti nihestas klassikalise teatri vormi, pannes lavale kehad, kelle ühiskond üritab ära peita, ning hakkas tööle kui eriti mahlane poliitiline tervik, siis festivali teise superstaari Meg Stuarti ja Damaged Goods’i  “Solos and duets” pani õlgu kehitama. Stuarti teoses tulid esitusele eredamad hetked tema varasematest töödest. Sama lakooniliselt ja mittemidagiütlevalt, nagu kõlas viimane lause, mõjus ka teos. Koreograafilised stseenid olid kontekstist välja rebitud – mõjusid kui üksikud tsitaadid. Lavastuse vorm oli äärmiselt lihtne: tühi must kast, stseenide üleminekud blackout’idega, pimeduses kohmitsemine ja publik anonüümselt saalis istumas. Jõudsin juba kahtlema hakata, kas see ikka on seesama Stuart, kellest lugenud ja kuulnud olen. Ilmselt oli kunstiku maine ootused liiga üles löönud. Viimane stseen, mis originaalis etendus lavastuse “UNTIL OUR HEARTS STOP” (2017) osana, aga erines. Alasti maadlevad ja mustiseerivad naised mõjusid värskelt, toimus kaua-oodatud nihestus – alastuses deseksualiseeriti kehad ning esiplaanile toodi keha kui liha. Freitase teoses nähtud absurdsus kehtestas end ka Stuarti viimases stseenis.

Seksuaalsuse muster, oma erinevate tahkudega ogarast sensuaalsusest vulgaarsuseni välja, oli festivali programmi kirjeldav. Suurepärane näide intiimsuse mõjususest oli kinos Sõprus linastunud Samiar Elagozi “Seek Bromance”, kus rullus lahti kahe ülifeminiinse minevikuga transmasc’i vaheline armastuslugu. Linateoses avaldusid kaks filosoofilist teemapüstitust: kehaline kogemus muutumises ja dokumentaalkunsti siirus ja moraalsus. 2020. aastal ülemaailmse pandeemia COVID-19 alguskuudel otsustasid kaks teineteisele pea võõrast inimest (varasem suhtlus oli toimunud vaid interneti kaudi) maailmalõpu ootuses kokku kolida ja karantiiniaja koos veeta. Elagozi soovil jäädvustasid nad oma teekonda nii dokumenteerides kui lavastades, luues kunstniku enda sõnade järgi “romantilisi pilte”. Karantiini sisenesid nad kui naine ja transmees, mõni kuu hiljem läksid oma teed aga kaks transmeest. See intensiivne intiimne pilk kellegi nii haprasse kehalisse üleminekuperioodi kosutas ja kurnas ühtaegu. Ja siiani närib mind sees arusaamatus, kui siira teosega siis tegelikult tegemist oli? Kuigi kaadrid olid toored ja tundusid isiksustele väga lähedal olema, siis aeg-ajalt jäi tunne, et Elagoz lavastab ja kavaldab oma partnerit üle. Intrigeerivale lähedusele transmaailmas pakkus pinget Ben J. Riepe rännaklavastus “CREATURE”. Tallinna Kunstihoone eri ruumides toimunud lavastuse lähtepunkt tundus samamoodi nagu “Seek Bromance’i” puhul olema lähedus, kuid antud juhul mõjus see naiivse ning võltsina. Teose ülesehitus meenutas oma olemuselt etenduskunstide üliõpilaste esimeste kursuste töid, kus avastatakse, et publikuga saab ühes hingata ja liikuda, pakkuda neile külakosti ning lasta hiljem kõik mõtted endast välja kirjutada. Rännak koosnes üheksast ruumist ja kahest videost, millest mõlemad meenutasid Jeremy Shaw “Quantification Trilogy’t”.  Ruumid üritasid kehtestada oma maailma, kus publikut kutsuti osaks saama orgastilisest kogukonnast, paaris viimases ruumis hakkas see koostöös robotitega ka tööle, kuid üldiselt mõjus teos kui seksuaalsuse ekspluateerimine. See, mis Elagozi teose puhul tugevaim oli, ei lennanud Ben J. Riepe asjas aga mitte. Võib-olla saab sellest järeldada, et Elagoz oli oma dokumentaalfilmis siiram, kui esialgu tundus.

Vaimse tervise kriis on vist kestnud kogu Z-generatsiooni eluaja, õnneks oleme jõudnud faasi, kus abi otsimine on normaalne. Ei ole enam patt oma muredega pöörduda psühholoogide, psühhiaatrite ega terapeutide poole, tundub, et oleme emotsionaalselt intelligentsemad ja suudame enda peas toimuvat paremini analüüsida ja teadvustada. Selle kõrval kipume aga unustama, et keha on samamoodi nagu meie ajugi kohal igas situatsioonis ning talletab endasse infot ja mälestusi. See tähendab, et traumad, mis ei lase meil täisväärtuslikku elu elada, on meie kehades samuti kohal ning terava pilgu all ka nähtavad. Elagozi “Seek Bromance” tõi selle eriti tugevalt esile, kui kunstnik avas oma varasemate teoste “Craigslist Allstars” ja “Cock, cock who’s there” loomisprotsessis läbielamiste mõju tema seksuaalsusele. Sõpruses linastunud filmis räägib kunstnik avatult vägistamise tagajärgedest ning millist šokki peab ta keha igasuguse intiimsuse juures ületama. Keha võib reageerida veel ka siis, kui arvatakse, et psühholoogiline blokk on ületatud.

Vägistamisega hoopis teise külje alt tegeles Audrey Bersieri, Maxine Reysi ja Marion Thomasi “Guide to surviving Masculinist Territory”, kus audiorännakuna Telliskivist läbi vanalinna Kanuti Gildi keldrisaali avatakse incel’ite mõttemaailma. Incel’id on virtuaalmaailmas leviv subkultuur, kus koonduvad eelkõige mehed, kes on tahtevastases tsölibaadis. Naised on nende jaoks samasugune inimõigus nagu joogivesi, mistõttu nad leiavad, et neil on õigus naisi jõuga võtta. Siiani kummitab peas kuuldud võrdlus: “Kui kodutu läheb poodi ja varastab suures näljas banaani, siis suudame teda mõista… miks siis vägistamisesse nii agressiivselt suhtutakse?” Ei mahu pähe, et ühte teisega õigustada või põhjendada saaks, kuid see tõi edukalt esile, et väärtused ja arusaamad on tegude põhjuseks. Teos põimis oskuslikult endasse ebamugavustunde hämarduvatel tänavatel jalutades ning “mehepilgu” – kuna liikusime grupis, kõrvaklapid peas ning aeglasel sammul, siis peatusid möödujate pilgud meil keskmisest rohkem, mis omakorda võimendas kõrvaklappides kuuldut. Pean siin ära mainima, et nägin reede õhtust kella 21 etendust, kus linnakeskkond oli ise liikumas suvelõpu viimase nädalavahetuse taktis ning see autentne keskkond andis kogemusele väga palju juurde. Olulisem kui audiogiidi sisu tundus olema kontekst, kuhu lavastus oli paigutatud.

Meie mõistuskeskses ühiskonnas ei oska ehk märgatagi, kui palju üks keha elu jooksul kogeb ning millist informatsiooni endas edasi kannab. Keha paneme tähele alles siis, kui midagi valesti on: kui kuskilt valutab, on ebamugav või teistmoodi kui tavaliselt. Kehaline eripära/muutus ei pruugi olla nii mastaapne ja selgesti nähtav nagu Elagozi testosterooni süstimine või Freitase erivajadustega kehad. See võib olla palju pikaajalisem ja üldse mitte isiklikust kogemusest tõukuv: nt piiblist või Kreeka mütoloogiast pärinev arusaam naiseks olemisest või “mehepilgust” tekkiv kollektiivne ebamugavus hämarduval tänaval. Või soov pista näpud mulda, et põgeneda oma pattude eest ja näha midagi enda istutatut kasvamas. Selle kõnekaks näiteks oli Candela Capitaini “Death at the club”, kus koreograaf-etendaja üksipäini järjepanu betoonpõrandale pandud valgel vaibal kukerpallitas. Algus oli intrigeeriv, sest on ju mõistetav, et lõputult inimene ei jõua, mis saab edasi, kui etendaja ära väsib? Vastus: ei midagi. Absoluutselt keha kuulamata kukerpallitas Capitain edasi, kui jalad enam ei kandnud, vaid tuterdasid. Kas meist enamik mitte ei käitu samamoodi? Ärkame üles, paneme oma keha proovile terve päeva vältel ja järgmine päev nõnda uuesti, kuni jääme haigeks ja oleme sunnitud puhkama ja oma kehaga tegelema. Candela punakaks tõmbuv selg ja kogu keha läbiv lihaste värisemine oli selle valus peegeldus. Lootuskiir paistis etenduse lõpus, kui 30 minutit pärast algust andis tantsija muusikule märku, et rohkem enam ei suuda. Lootusekiir seepärast, et välja oli reklaamitud 45-minutiline etendus, kuid tantsija otsustas siiski oma keha kuulata ning lõpetada varem. Seda võiks ka argipäevas rohkem olla.

Kollektiivselt ja hoolivalt kureeritud festivali programm oli tihe ning kui mitte tantsu- siis vägagi kehakeskne.

Aitäh, SAAL Biennaal!

…näeme juba kahe aasta pärast, XX