Kuigi meie intervjuu teema on „Fookuses on tantsuõpetaja“, siis kellena sa ennast tantsuerialases kontekstis tegelikult tunned?
Mulle tundub, et tantsukunstnik on päris hea kokkuvõte sellest, mida ma teen. Sel aastal on kuidagi nii jagunenud, et õpetan väga palju ja hästi erinevates kohtades ning eri vanustele. Samal ajal on palju projekte, kus saan etendaja, produtsendi või asjaajajana kaasa teha. Mulle tundub, et tantsukunstnik võiks selle kõik ilusti kokku võtta.
Hästi, räägi siis rida-realt, kus, mida ja kellega sa teed või mis on sinu jaoks olulisemad tegevused sel kevadel.
Minu südameasi on Lemoot kompanii, mis tegeleb Tartus täiskasvanute tantsuhuviharidusega. Kõige nooremad liikujad on seal 16-aastased ja kõige vanemad kusagil kuuekümne kandis. See on see, mida ma tõesti tahan teha ja mis on viimaste aastatega mõnusalt käima läinud. Teine suur asi on see, et kolme Soome kunstnikuga on käimas üks koostööprojekt, mille raames tuleb suvel lavastus välja, kus mina ja minu õde Helle Mari üle aastate kahekesi laval oleme.
Mis on Lemoot kompanii, kuidas seda positsioneerite, kas kunsti- või haridusprojektina?
See on kujunenud kuidagi hästi naturaalselt. Kui lõpetasin TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, mõtlesin, et Lemootist saab kunstiasutus, hakkan ainult lavastama ja kõik on tore. Siis sain aru, et niimoodi tegelikult ei jaksa. Me olime Hellega varem andnud täiskasvanute tunde Just Tantsukoolis ja kuidagi loomulikult tekkis mõte need ümber kolida omaloodud kompaniisse. Mina õpetan kompaniis kehahoolt ja taastavat liikumist, mis on mõlemad rahulikud kehalised praktikad, üks pigem jõutreeningul baseeruv ja teine lõdvestav painduvust parandav praktika. Helle Mari annab tantsulist liikumist, kaasaegse tantsu põrandatehnikat ja sellest aastast ka ballemoot`i, mis on balletistange ääres toimuv fitnesstreening. Katrin Kubber annab põrandatehnikat. Kompanii klassid jagunevadki justkui kaheks: nn tantsuliste sugemetega treeningud ja tõeline tantsutehnika. Väga tore on näha, et tegelikult on ka neid inimesi, kes tahavad teha põrandal rullimisi, mitte käia zumba’s.
Selle kõige kõrval on säilinud ka Lemooti kunstiasutuse loomus. Mõni hooaeg jõuame lavale rohkem, mõni vähem. Ent vähemalt korra aastas üritame mõne performance’i, lavastuse või muu ülesastumisega rahva ette jõuda, korraldada töötubasid, kirjutada artikleid või muul viisil skeenel kaasa mõelda.
Isegi rohkem kui kunst vs. haridus on meie sisemine võitlus see, et majanduslikus vaates oleme justkui spordiklubi. Õpetajad on EMTA-s (Maksu- ja Tolliamet) registreeritud tantsuõpetajatena, aga kuna töötame täiskasvanutega, ei ole nimetus justkui täpne. Me nimetame ennast jätkuvalt tantsuõpetajateks, kuigi täiskasvanutega töötavad tavaliselt treenerid. Täiskasvanutel ei ole huviharidust, neil on hobid. Me ei taha teha asju, mis on ainult trenn, aga paratamatult peame pakkuma tunde, mis tooks inimesi saali. Mis siis saab – spordiklubi vs. tantsukool. Õnneks oleme Tartu näitel üles leidnud just need inimesed, kes on spordiklubis ära käinud – saanud haiget või muul viisil halva kogemuse – ja tulnud meile, öeldes, et tantsutunni formaat ja kogukonna vibe toovad trenni tagasi.
Palju teil siis neid inimesi, nn kliente on?
Praeguse hetke seisuga on õpilasi viiekümne-kuuekümne vahel. Me ütleme nende kohta ikkagi õpilased, läheneme väga individuaalselt, teame kõiki nimepidi, meil ei ole anonüümsust. Kõik teavad kõiki, meil on koos jõulupeod, suvepäevad jmt. Proovime ikkagi seda kogukonnatunnet hoida.
Kui tahaksin Lemooti tulla, olen ka ju sihtgrupp, siis mis oleksid võimalused seal osaleda? Mis kooslused või süsteem teil on?
Tundidest saab osa võtta täpselt nii palju, kui on endal soovi. Meil on inimesi, kes käivad kord nädalas, aga ka neid, kes käivad kuues erinevas klassis. Süsteem on selline, et kirjutad meile ja ütled, et tahad proovima tulla. Kui proovitunnis meeldib, siis saad ennast kodulehel meie hingekirja lisada ning vastavalt sellele, mitu korda nädalas soovid trennis käia, tasud kuumaksu. Kui jääd mõnel nädalal haigeks ja ei taha, et kuutasu justkui tühja saaks makstud, siis on võimalus asendada oma puudutud tund mõnes teises kompanii klassis.
Mida Lemoot kompanii nimi tähendab ja kust see on alguse saanud?
Lemoot kompanii on tegelikult oma nime saanud päris naljakalt. Ühel hetkel tekkis arve esitamise vajadus. Mõtlesin siis, et kui raske ikka on endale ettevõte teha, kõigil ju on. Mõeldud-tehtud, aga mis talle siis nimeks panna. Ma ei tahtnud panna „tantsivad kehad“ või “tantsutähekesed” või muud sarnast. Helistasin siis isale ja küsisin, mis nüüd saab, Toomel OÜ on ju võetud, see on isa ettevõte. Ja siis isa omast arust tegi nalja – sa võid alati Lemoot panna, st tagurpidi Toomel. Tundus toredalt võõrapärane ja nii tekkiski Lemoot kompanii.
Lemooti tunnid toimuvad ju reaalselt Tartus, aga sina elad Viljandi lähedal. Ehk siis tantsuõpetajana sa sõidad kogu aeg?
Tegelikult ei sõida kogu aeg, ma olen suutnud oma asju sättida. Tavapäraselt on nii, et esmaspäeval ärkan Viljandis, sõidan Tartusse ja siis mul on Lemoot kompanii eratrennid. Siis kõnnin selles samas majas, Liiva 41, kolmandale korrusele, kus tegutseb Just Tantsukool ja annan seal laste tunnid: 1.–4. klassi akrobaatika, 4.–7. klassi tantsutehnika, siis lõpetajate klass, kellega on praegu käsil lavastusprotsess. Peale neid tunde lähen tagasi teisele korrusele ja annan ühe Lemoot kompanii klassi. Siis ööbin Tartu lähistel oma vanematekodus.
Teisipäeva hommikul sõidan Mellistesse, mis asub Tartust Räpina poole, kus on väike tantsuring, 1.–4. klass, kes saavad tantsutehnikat ja improvisatsiooni, ja 5.–7. klass, kes saavad tantsutehnikat ja koreograafiat. Linnast väljas õpetamine on väga tänuväärne töö. Linnalastel on nii palju muid stiimuleid, tihtipeale istutakse tantsutunnis sellise näoga, et kas me peame tegema, laske meid juba koju. Ja siis lähed maale õpetama, kus oled laste lemmikõpetaja. Tore on.
Peale Melliste tunde sõidan tagasi Tartusse, kus vahepealse väikese pausi ajal teen kompanii juhtimise tööd, mida on tegelikult päris palju – kirjade saatmisest vetsu koristamiseni. Õhtul annan veel kaks Lemoot kompanii tundi ja siis sõidan tagasi Viljandisse.
Kolmapäev on 2 tunni päev. Lähen alles pärastlõunal Viljandis asuvasse Tantsutsooni ja annan 2.–4. klassi lastele akrobaatikat, mis on sel aastal hästi mõnusa rütmi leidnud ja ka lastega, kellega eelmisel aastal päris sina peale ei saanud, oleme selleks aastaks ühise keele leidnud. Kolmapäeva õhtuti annan Viljandis Tantsutsoonis ka täiskasvanutele ühe tunni.
Neljapäeviti annan kolm erinevat klassi, kõik täiskasvanutele ja kõik Tantsutsoonis. Esimesena üsna intensiivne üldfüüsiline trenn. Seejärel balletone, mis on ka endale uus ja huvitav väljakutse, tants ja fitness koos. Siis mobiilsustreening, mis on üsna sarnane Tartus antava taastava liikumise tunniga.
Sel aastal olen planeerinud nii, et reeded on tunnivabad päevad. Ent vahel satuvad sinna eratreeningud. Käisin ka eratreeneri koolitusel, kuigi pole veel lõplikku eksamit sooritanud. See on aga täiesti teine maailm, nii et ei tea, kas selle eksamini kunagi jõuangi. Tulles tantsu ja tantsupedagoogika pealt, oli üsna hirmutav, mis inimesed lastakse teiste inimeste kehadega toimetama. Kõik, mis koolitusel räägiti, oli valdavalt peavoolu, salenemise ja alla võtmise kontekstis. Kui ise paremini ei oska, siis see on inimesele väga hea võimalus võtta keegi abiks. Kuid kui oled kõrgkoolis neli aastat tantsupedagoogikat õppinud, on see koolitus üsna hirmutav vaade. Fitnessmaailm on hoopis teine. Kõik on üles ehitatud sellele, kuidas iga nädal tõsta koormust: tõsta rohkem raskusi, teha rohkem kükke ja kõhulihaseid. Iga kord rohkem ja paremini. Keegi ei mõtle sellele, et võib-olla tahaks lihtsalt natukene liigutada.
No ja siis need reeded ongi selline otsade kokku tõmbamise või uue nädala plaanide tegemise aeg. Igasugused projektid vajavad ka piisavalt palju arvuti taga istumise aega ja selle leiangi tundide vahelt.
Nädalavahetustel proovin tööd mitte teha, aga aeg-ajalt on erinevad töötoad, etendamised, muud erialased tegemised ikka vaja sinna lükata.
Kas elad tantsuõpetaja palgaga ära oma suure töökoormuse juures?
Kui aus olla, siis ilmselt mitte, elukaaslane ja ühine kodu aitavad ikkagi kaasa. Sain hiljuti koolikaaslasega laste tantsulaagris kokku. Ja meie esimene küsimus teineteisele oli, et noh, tantsuõpetaja või? Ja-jah. Elad ära või? No pole hullu. Karm tõde on see, et tantsuõpetajana rikkaks ei saa. Aga kohe kindlasti ei tee ma täistöökohaga tantsuõpetajatööd, milles ilmselt kogu see konks ongi. Aeg kulub lisategevusteks, mis alati palgana ei kajastu, näiteks kompanii raamatupidajana, sekretärina, koristajana, st tehes kõike, mis vaja. Ja ehk ongi utoopiline 8 tundi päevas karata ja vehkida ja tantsu õpetada? Proovime Lemootiga igal aastal ka mõne lavastuse või performance’i teha, et käive ei peaks ainult tundide andmisest sõltuma. Praegu on käsil Tartu 2024 raames koos Soome kunstnikega juba mainitud lavastus, mis esietendub 5. juulil Tartus.
Lisaks sellele tean isiklikult, et oled ju ka Tantsunädala üks korraldajatest.
Jah, Tantsunädala korraldusmeeskonnas olen vist juba neljandat korda. Aitan programmi koostada ja just saatsin teele oma elu esimese sponsorluskirja. Sel aastal tunnen küll, et tegelen Tantsunädalaga täpselt niipalju kui vaja. Varem olen suutnud laiemalt kaasa mõelda. Sel aastal teen Tantsunädalat pigem rutiini pealt. Ei ole väga seda jaksamist, et saame kokku ja hakkame genereerima uusi asju. Kuigi tahaks.
Kas sul on mingid olulised teetähised, kuidas sa jõudsid üldse sellise elukutsevalikuni?
Ma arvan, et ma olin üksteist, kui läksin Tartus tantsima tol ajal Hetero Stuudiosse, nüüdsesse Just Tantsukooli, kus õpetas Anne Tamm-Kivimets. Mulle väga meeldis ja õe Helle Mariga õppisime seal kuni gümnaasiumi lõpuni. Pärast gümnaasiumi lõppu kolisin välismaale, läksin vabatahtlikuks ja töötasin lasteaias, hiljem au pair’ina. Helle õppis tol ajal juba Viljandi kultuuriakadeemias tantsu ja käisin tal seal päris tihti külas ning hakkasin mõtlema, et ehk võiksin isegi selle tee valida. Akadeemiasse tulin kindla plaaniga, et minust saab kunstnik. Lastega töötamisest oli tolleks hetkeks kopp ees. Siis hakkas akadeemia mind aga mudima ja kuidagi paratamatult jõudsin tantsu õpetamise juurde. Tänase päevani naudin suuremate õpetamist rohkem. Laiemas plaanis on see arusaam, et tantsuõpetaja ei pea olema ilmtingimata väikeste laste õpetaja, aidanud tasakaalu paika loksutada.
Mis siis on hoidnud selle töö juures üldse, miks sa teed seda?
Ega ei oskaks midagi muud teha. Ja mulle tõesti meeldib, täiskasvanute tunnid on sellised, et läheksid nagu tööle oma sõprade juurde. Need on inimesed, kellega mulle meeldib aega veeta, kellele meeldib minuga aega veeta, meil on koos tore. Me räägime juttu, naerame, meil on lõbus koos olla.
Kui olen kaks tundi arvuti taga ära istunud, siis on tunne, et palun laske mind liikuma. Ja kui sulle ei meeldi tooli peal istuda, siis mis võiks olla parem amet kui tantsuõpetaja.
Mis siis teeb rõõmu selles töös?
Kui sa jõuad neile lõpuks kohale. Töötad lastega, õpetad neile midagi ja saad aru, et sa lähed neile korda. Kui ma mõtlen ajas tagasi, siis mäletan oma tantsuõpetajaid nii sooja tundega. Loodan, et keegi vaatab minu tundidele samamoodi tagasi, sellise tõelise lapsepõlve rõõmuga. Ning kui õpilased saavad vanemaks, saame paljudest arvamustest ja maailmavaadetest rääkida. Siis veel vanemaks ja nad tulevad juba ise sinu juurde nõu küsima. Ja kui lähed kõige vanemate õppijate juurde, kes panevad sulle ise käe õlale ja ütlevad, et ei ole hullu, küll asjad lähevad paremaks, küll jõuad kõike veel teha. Siis saab selles õpetamises nii tore eluring täis.
Aga mis on väljakutsed selles töös?
Ma arvan, et ootuste tasakaalustamine. Kuidas akrobaatikas seletada 2. klassi lapsele, et sa ei saa veel minna tegema saltot, kui sa ei jaksa hundirattas jalgagi üles tõsta. Või kui täiskasvanud inimene tuleb trenni, kuidas öelda, et esimene kuu aega lihased valutavad ja sul ongi raske, sest sa teed oma kehaga midagi uut. Kuidas talle siis selgeks teha, et see läheb tasapisi paremaks.
Sõitmine on raske. Või see, et sulle kirjutatakse õhtul kell 22.49, et kas homme saab trenni tulla. Et ei ole kindlaid töötunde, vaid ma pean kogu aeg olema reaktsioonivõimeline.
Millist tuge sa tantsuõpetajana vajad?
Minu arust võiks igas linnas olla tantsuõpetajate foorum, kus kokku saada, kohvi juua ja arutada, et näe, mul oli selline olukord, mis oleks hea lahendus. Üldhariduskoolis on õpetajate tuba, kus saad teistelt nõu küsida, või sotsiaalpedagoog, kes aitab olukordadest aru saada, aga tantsuõpetaja võib aeg-ajalt natuke üksi jääda.
Kas sul on endal mingid erialased arenguplaanid?
Aeg-ajalt unistan sellest, et uuesti Hispaaniasse õppima minna, seal on üks aastane kursus, mis tegeleb keha ja füsioloogiaga, mis tundub väga põnev, aga eeldaks elus suuremaid ümberkorraldusi. Eks ma üritan ikka mõnda töötuppa jõuda ja Lemoot on ka tore võimalus selles mõttes, et üritame alati leida uusi praktikaid ja väljundeid oma töös.
Mida sa pead tantsu õpetades oluliseks, mida sa mitte kunagi ei jäta tähelepanuta?
Olla inimene. Mis mingis osas tähendab seda, et noorest peale sisendada, et kõik kehad on erinevad ja kõik kehad suudavad teha väga palju asju, aga võib-olla erinevas ajaraamistikus. Endaga tuleb hell olla ja kuulata, mida su keha sulle ütleb. Samal ajal tegeleda inimeseks olemisega selles mõttes, et kuidas ma tunnis teise kehaga suhestun, laiemalt teisega suhestun.
Milline on tantsu õpetamisel sinu moto või sõnum, mis võib-olla ka teistele toeks?
Ära unusta hingata! Klassides kasutan seda väljendit vist pigem tihti.
