Artikkel

Tants koreograafia ja juhuse vahel

Triin Kauber
Tantsuvaatleja, TantsuRUUMi resident

nr 137

mai, 2024

Tants koreograafia ja juhuse vahel

Foto Ruslan Stepanovi lavastusest ”Küsi minu kehalt. Floor is on Fire”.

Pealkiri: “Küsi minu kehalt. Floor is on Fire”
Autor/etendaja: Ruslan Stepanov
Kaasautorid/etendajad: Elle Viies, Maryn-Liis Rüütelmaa, Sigrid Savi, Johhan Rosenberg; Igor Lider, Karl Saks
Dramaturg/fotograaf: Alissa Šnaider
Helikunstnik: Artjom Astrov
Valguskunstnik: Mikk-Mait Kivi
Kunstnik: Linda Mai Kari
Graafiline disain: Jaan Evart
Produtsent: Annika Üprus, elektron.art
Esietendus: 04.04.2024 elektron.art kunstisaal

Ooteruumilik atmosfäär. Laes kaks tiirlevat ventilaatorit, mis ruumi terve etenduse vältel nii praktiliselt kui ka sümboolselt liikumises ja hingamises hoiavad. Kehad, mis kannavad endas tihedat informatsiooni. Heli, mis peenelt olukorda kommenteerib. Valgus, mis ühtse joonena tervikut koos hoiab.

Kui saali sisenen, on kõrgendatud lava neljas küljes toolid, millest 7 on roosa teibiga reserveeritud etendajatele. Mida enam saal täitub, seda rohkem jääb silma nendel märgistatud toolidel valitsev tühjus või pigem millegi puudumine ja ootus toolide täitmiseks. Sel hetkel teadvustan esimest liminaalset ruumi ehk üleminekukohta: toolid, millel mõne hetke pärast istuvad etendajad, on veel tühjad ning küsimus on vaid selles, millal ja kuidas nad sinna jõuavad. Sarnaselt tühjade toolidega on ka publiku keskel asetsev pruun tantsupõrand ootamas aega, mil lavale astuvad kehad küsimustele vastuseid andma hakkavad või ei hakka.

Juba algusest peale on tunne, et kuigi publik muretult omavahel vestleb, on keegi kuskil lava taga kuulamas ja ootamas hetke sisenemiseks. Seda tunnet kinnitab vilistatud viisijupp, mis publiku viimaste sõnavahetuste taustal kuuldub. Etendajad sisenevad ruumi, istuvad neile märgistatud tühjadele toolidele publiku hulgas ning sulgevad enne alustamist rituaalselt silmad. Algab mäng, koreograafiad erinevates formatsioonides: soolod, duod, triod, grupp. Üldine ülesehitus näib olevat sarnane, mis paari aasta tagusel Ruslan Stepanovi lavastusel „koreograafia” (esietendus TÜ VKA black box’is 23.03.2022). Peamine erinevus struktuuris on see, et kui “koreograafias” olid etendajad laval terve aja, siis nüüd istuvad parasjagu koreograafiat mitte esitavad etendajad publiku seas toolidel ning pikemat grupikoreograafiat sel korral ei ole.

Nagu ka etenduse kirjelduses välja toodud, tegeleb lavastus kahevaheloleku kohtadega. Struktuur seab sama olulisele kohale nii koreograafia kui ka selle, mis toimub koreograafiate vahel ja ümber. Etendajate omavahelises suhtluses on pinevust märgata enne igat soolot, duot ja grupiliikumist. Selles ootuses on huvitav jälgida etendajatevahelisi pilguvahetusi, mille põhjal saab välja lugeda, kes astub järgmisena tule kätte ning kuidas mängitakse pausidega koreograafiate sees ja vahel. Samamoodi intrigeerib teekond koreograafia lõppemise ja istuma jõudmise vahel, kui veel pilgud on etendajal ja hingamine füüsilisest koormusest taastub. Kuidas toimub üleminek tähelepanu keskpunktis olemisest pealtvaataja rolli ning kuidas etendaja sellega kohaneb?

Sellega, et etendajad istuvad publiku seas, on loodud võimalus, justkui võiks ka mõni publikuliige mingil hetkel lavale astuda. Lava on avatud. Samm-sammuline kulgemine hetkest hetke ja avatuse hoidmine erinevatele potentsiaalsetele suundadele, kuhu astuda, toob ruumi ka pineva kohalolu, sest oleme kõik tunnistajateks ja ka võimalikeks mõjutajateks, kuidas meie valikud, reaktsioonid ja tegevused ruumi ning lavastuse kulgu mikrotasandil konstrueerivad. Ka publiku reaktsioonid on oluliseks osaks lavastusest, sest istekohtade paigutuse tõttu võtan infot vastu ka teiste vaatajate kaudu.

Olles näinud nii Elektroni teist kui ka Tantsunädala etendust (etendused Elektronis 05.04.2024 ja Tantsunädalal 26.04.2024), saan kõrvutada kahte eri publikut. Meeldejäävamad on reaktsioonid, mis tekkisid, kui etendajad publikuga otsesemalt suhtlesid, näiteks see, kui Ruslan ja Igor, ise kätest kinni hoides, pakkusid oma vaba kätt publikule ning ühel korral kaks publikuliiget neile käe vastu andsid, teisel korral mitte, või see, kuidas keegi reageerib, kui talle sülle istutakse. Elektroni etendusel sai märgiliseks ka see, et publiku seas istus Elle väike õde, kelle reaktsioonid Elle liikumistele lõid laval toimuvale lisaks palju kihte. Armas oli ka moment, kui Elle lõpuks oma koreograafia kaudu õega korraks kontakti astus.

Koreograafiat, mis sulle justkui midagi öelda üritab, on huvitav jälgida. Eriti kui seda esitavad professionaalsed kehad ja isegi kui seda tekstiliselt ega alati mitte ka tunnetuslikult pole võimalik mõista. Selline koreograafiline keel on nüansirikas. Koreograafilise materjali kaudu tulid välja ühised jooned – etendajate erinevad kehakeeled ja olemused kõlasid kokku ning näisid üksteisega hästi suhelda suutvad. Igori kehakool tundus olevat teistest kõige erinevam, kuid sobitus sellegipoolest gruppi hästi ning tõi kaasa ka mõnusa värskuse. Samuti erines Johhan, kelle lavaline olek oli performatiivselt ekspressiivsem. Ülejäänud etendajate kehakeel, kuigi igaühel oma nüanssidega, näis üldpildis sarnasem – võibolla mõjutajaks Viljandi kultuuriakadeemia taust või see, et nende liikumiskeelega olen ka ise tuttavam.

Läbivalt oli liikumistes tajuda veidi vägivaldset tooni, mis küll ootamatult ei mõjunud vägivaldselt, aga mis siiski äratas minus kui vaatajas kehalisi aistinguid. Erinevad matsud, löögid ja tirimised, näiteks Sigridi põrandale sööstev küünarnukk, Ruslani löök peaga vastu maad ning Johhani juukseid pidi lohistamine, kui nimetada vaid mõned, nägid kõik välja üsna brutaalsed, kuid olid sooritatud kindlameelselt ja kontrollitult, mis omakorda muutis muidu vägivaldselt mõjuvad žestid ja liikumised osaks funktsionaalsest koreograafilisest keelest.

Navigeerides vaatajana kehatekstilistel piiridel, üritades koreograafilist materjali kordamööda vastu võtta nii mõistuse kui kehaga, leian end segadusest, sest mõned liikumised näivad olevad selged viited või žestid, näiteks Karli ja Ruslani lühike duo, mis näib viitavat Ritsema ja Burrowsi teosele “Weak dance, strong questions”, või üheselt mõistetavad žestid, mis tulid esile Ruslani ja Johhani triksterlikes etüüdides publikule sülleistumisest ja kõrvalistujale käe põlvele panemisest. Teised liikumised on aga üsna abstraktsed, ilma otsese tähenduseta ning ega ka eelmainitud tuvastatavad žestid tervikuna ühest vastust ei anna. Seega võibolla tasubki vaatajana nähtavat võtta nii, nagu see on, nagu oli mainitud ka lavastuse tutvustavas tekstis, ning mitte liigselt üritada koode muukida.

Lavastuse sidus kokku peen iroonia, mis hakkas tööle helikujunduse abil. Erinevad koreograafiad, žestid, liikumised said heliliste kommentaaridega juurde kihte, mis vastuvõetavat infot modifitseerivad. Meeldejäävaim sümbioos muusika ja keha vahel oli võibolla Maryn-Liisi soolo, kus romantiline helikeel ja keha lõid kokku ilus-koomilise pildi. Samuti toetas helikujundus Karli soolot, keerates liikumiskeele dramaatilisust täpselt parajalt üle võlli. Humoorikas toon ei olnud aga kogu aeg valdav ning navigeerimine iroonilisuse, nalja ja tõsiseltvõetavuse vahel võib aga tahtmatult luua pinnase kergeks arrogantsiks. Mulle tundub, et lavastus mängib oma valikutega üsna selle piiri lähedal, kuigi seda kordagi selgelt ei ületanud.

Etendustele tagasi mõeldes kummitab mind siiani tunne ärksast tähelepanust ja juhuslikkusest konkreetses struktuuris, millel mäng paika pandud raamides lubab tekkida. Pealtnäha turvaline vorm avab võimaluse märgata detaile, mis end selles koreografiseerituse ja juhuse vahelises liminaalsuses peidavad. Võiks öelda, et fikseeritud materjali ja juhuse vahel sünnib omamoodi tants, mida kujundavad olemasolev koreograafia ja igas hetkes tehtud otsused ning ootamatused, mida ette ennustada ei ole võimalik – selle tulemuseks on habras dialoog, mis on ühtlasi nii ilus kui ka pinevalt laetud.