Mõni aasta tagasi sattusin Zuga Ühendatud Tantsijate lavastuse “2 + 2 = 22” päevasele etendusele, kus minust ühel pool istus umbes 8-aastane poiss ning teisel pool tema vanaema. Etendajad hakkasid mängima ja toolidega jändama ning oli võluv jälgida, kuidas see lastele, endale ja vanavanematele mõjus. Mis on lastele lavastamise võti? Kui sarnane või erinev on loomeprotsess tegijate jaoks, kui nad teavad, et vaataja on viieaastane? Viieteistkümnene? Või viiekümnene? Sellest arutasime Zuga Ühendatud Tantsijate liikme ja vabakutselise tantsukunstniku ning õpetaja Tiina Mölderiga.
Zuga Ühendatud Tantsijad on eesti nüüdistantsumaastikku kujundanud 25 aastat ning selle aja jooksul on nad lavastanud nii suurtele kui väikestele, festivalidele kui kogukondadele ning seda nii saalis, laval kui linnaruumis. Nende loomingut võib kirjeldada märksõnadega mänguline, aus ja naivistlik: “Eks me algusest peale proovime taotleda mingit teatud ausust liigutuse vastu. Soovime, et liigutus ei oleks üle estetiseeritud, see tähendab, kui ma panen käe õlale, siis ma panen käe õlale, mitte ei väljenda seda,” võtab Tiina kokku. Tundub loomulik? Nähtub, et just selle loomulikkuse pealt nad enamasti minema hakkavadki, ka lastele lavastamine tuli loomulikult, kui zuugakad ise lastevanemateks said.
“Lastele lavastamine tundus huvitav ka seepärast, et neil ei peaks olema kuigi kinnistunud arusaamu sellest, mis see tants on või ei ole.” Lapsed võivad vaadata laval üksteise otsa ronivaid tantsijaid, ukerdavaid etendajaid ning fiktiivsete maailmade ehitamist ilma, et peas trummeldaks pidevalt küsimus “Kas see on siis ka tants?”. Esimene noorele vaatajale suunatud teos “Zuga lastekas” oli katsetus, kus saali lasti vaid lapsed, vanemad jäid ukse taha ning said aega veeta teatri puhvetis, kus joodi teed ja kohvi, mängiti lauamänge ning vaadati multifilme[1]. Vanemate ukse taha jätmine tundus toona hea valikuna, kuna etendajad soovisid tajuda, kuidas käitub noor vaataja, kui ema või isa tal n-ö silma peal ega kätt pulsil ei hoia. Joon lava ja publiku vahel hajus – kõik olid samal tasapinnal ning lastel oli võimalus ise mängu sekkuda, seda nii tormilise reageeringuga, mängulustiga või hoopis sõbraga arutades[2].
Paar aastat hiljem, kui ka mitmel teisel zuugakal olid väikesed lapsed, hakkas tunduma, et see lastega jahmerdamine on loomulik ning võiks proovida ka päris pisikestele (2–5-aastased) tantsulavastust teha. “Eks kodus ju kogu aeg mängid ja alateadlikult otsid, mis last käivitab.” Üheks selliseks aktiveerivaks mänguks kujunes rongimäng, kus lisaks konventsionaalsetele peatustele, nagu Kohila, Tartu ja Tallinn, tekkisid lisaks ka jalgade peatused, pea peatused jne. Lavastus oli üles ehitatud kaasvalt: etenduse lõpupoole kutsusid tegijad vaatajaid nende rongisõiduga liituma… Ja sealt edasi on Zuga loonud veel lavastused “VÕLUVÄRK”, “KÄIK”, “meeleKolu” ja “2 + 2 = 22”, mis oma erinevates temaatikates on vähemal või suuremal määral lapsi endaga mängima kutsunud.
Kaasavate lavastusvõtete puhul on tore jälgida, kuidas lapsevanemad oma noorele teatrikülastajale kaasa elavad, kas lapsel on julgust lavale minna või on veel vara… “Kui ise olime ka vanemateks saanud, siis soov vanemad kindlasti ukse taha jätta kadus ära. ” Selle asemel tekkis hoopis küsimus: miks võtta vanematelt ära see rõõm lapsega ühist teatrikogemust jagada. Teater pakub lisaks kunstilisele kogemusele kahtlemata ka sotsiaalset kogemust ning on väärtuslik ühiste jagatud kogemuste ja mälestuste loomise keskkond nii vanemale kui lapsele.
Kuidas vaatab tantsu noor ja kuidas kogenud teatrivaataja? “Kõik näitlejad ju ütlevad, et on vahe… ilmselt seda ausat ja kohest reaktsiooni on laste hulgas tõesti rohkem.” Tundub, et just osalusteatri puhul on noori kergem endaga kaasa tõmmata, lastele on omane iseeneselik etendajate peegeldamine liigutuste matkimise ja suhtumiste/emotsioonide välja näitamise näol. Täiskasvanuid ikka naljalt kaasa liigutamas ei taba, isegi kui see tantsulavastuste puhul võib tunduda loomulik ning taoline aisting ka nende kehas tekib. Usun, et teatav füüsilise vaatamise kogemus on universaalne ning kõigis ka hetketi tekkinud, kasvõi keha pingesse tõmbumise ja seejärgse lõdvestumise näol, kuid just noored vaatajad ei ürita oma reaktsioone peita, vaid lasevad vabalt juhtuda. Samas kui mõelda kahe erineva sihtrühma peale, siis juhul kui vaatajal on huvitav jälgida, mis toimub, siis tegelikult vastuvõtmisel liiga suurt vahet ole.
Noor publik käib etendustel sageli kogu klassiga. Sellisel puhul on publikus üsna suured grupid inimesi, kes teineteist teavad/tunnevad ning kus on omavahelised dünaamikad juba välja kujunenud. See tähendab, et kogu atmosfääri võivad suuresti kujundada paar klassi liidrit ning kogu klass tegeleb lisaks fiktsionaalse, kunstnike loodud maailma vastuvõtmisele veel ka sotsiaalse situatsiooni ja isikliku kuuluvusega. Nõnda võibki juhtuda, et üks klass jälgib etendust hiirvaikselt (võivad väga kaasas olla ja samas ka igavleda) ning teine samaealine klass on valmis kõike kaasa mängima, tegema ja arutama. Lapsed ise ei pruugigi tajuda, kui erinevad ühe kooli kaks paralleelklassi võivad olla.
Kuidas on aga etendajana olla noore või kogenud vaataja ees? “Lastega oled kohe avatud ja valmis nad enda maailma kutsuma.” Täiskasvanute puhul on pingeid ning eelarvamuslikkust publiku suhtes rohkem. Tõenäoliselt on selle taga sisemine ebakindlus, mida omakorda võib tingida teose ja etendaja haprus. “Laste ees on see valmisolek end täiega lolliks teha,” võib-olla seetõttu ongi lastelavastuste puhul rohkem otse publiku poole pöördumist. Sama materjali esitamine erinevatele vanusegruppidele avab teoses uusi tahke ka tegijate jaoks: tihtipeale võivad rõhuasetused etendusest nihkuda, võrreldes sellega, kuidas nad on varem paika loksunud.
Noore vaatajaga on hea kontakti saada mängu kaudu. Kui olulist rolli aga mängib mäng lavastuse protsessis? Lühidalt, väga olulist… “Minu jaoks on mäng mingisuguse kontakti loomine,” võtab Tiina kokku. Täiskasvanute puhul ei pruugi me flirti või provokatsiooni mänguks nimetada, kuigi kõik osised on neis ometi olemas. Mängu kaasamine võib toimuda nii füüsilisel kui meelelisel tasandil. Oma lastega mängides üritavad zuugakad tabada, mis neid erinevates vanustes käivitab, ning loodavad leitut hiljem lavasituatsioonides rakendada. Mängud kipuvad sageli aga võistluslikeks kujunema, mis ühtepidi on osalejatele väga aktiveeriv, sest tekib hasart, mis muudab mängu magusamaks, teisalt varjutab võistluslikkust aga pettumus ja kaotus. Oluline on leida tasakaal, sest võiduhimu vastand ei peaks olema kibe pettumus, vaid võib olla ka näiteks suutlikkus oma kaotust nautida ja sellest õppida. Oma olemuses pakuvad ju mängud ja võistlused võimalust mängida läbi neid elu situatsioone, milleks valmis ei olda või isegi kogeda ei soovita. Seetõttu on ka teatrilava (kui küllalt turvaline) keskkonnana, kus tundmatusega kohtuda, väga väärtuslik.
“Kui enda lapsed väikesed olid, siis oli üsna loomulik see, et lapsed olid proovis kaasas. Nii oli see lavakeskkond kohe loomulik ja olemas.” Zuugakad katsetavad materjali noore vaataja peal juba varases loomestaadiumis. Huvitav on tajuda, et päris pisikestele mõeldud teoste abstraktsuse tasand võib olla võrdväärne kogenud kunstnikupubliku omaga – see tähendab, et mõlemale võib suur punane veerev pall mõjuda ühtmoodi tähendusrikkalt (ühele fenomenoloogiliselt, teisele lisaks ka semantiliselt). Nõnda joonistub justkui kunstiteoste abstraktsuse parabool, kus abstraktsus on oma tipus noore (ligikaudu 1–3-aastased) ja kogenud vaataja jaoks. Üsna pea (ligikaudu 4–16-aastased) väheneb aga abstraktsuse väärtus ning selle kõrval kerkib loo jutustamine ja narratiiv, mis siis aja jooksul jälle abstraktsuse poole nihkuma hakkab.
Oma loomuliku kohalolu, kogu ruumi hõlmavate lahenduste ning liikumisrõõmuga on Zuga kahtlemata kujundanud noore publiku arusaama nii tantsust, teatrist kui liikumisest.
[1] "ZUGA lastekas” ka sellel aastal. 2005. – Postimees. https://www.postimees.ee/1512771/zuga-lastekas-ka-sellel-aastal (vaadatud 10.05.2024). [2] Karits, Christel 2004. Esietendub ”ZUGA lastekas”. – Äripäev. https://www.aripaev.ee/uudised/2004/11/11/esietendub-zuga-lastekas (vaadatud 10.05.2024).
