Artikkelnr 117

Collettivo

Kristiina Vilipõld
TLÜ BFMi tantsukunsti magistrant

nr 116nr 118

Kuidas lavastada kollektiivselt ja demokraatlikult? Mida see üldse tähendab? Kas meil Eestis on selliselt lavastavaid kollektiive? Seda kõike sattusid kolm tantsu magistritudengit,  Roberta Abate, Maria Cardone ja Fabrizia Maddaloni Itaaliast Rooma Riiklikust Tantsu Akadeemiast (National Dance Academy) kaheks kuuks Eestisse uurima. Järgnevad ideed on pandud kirja vestlusest Maria, Roberta ja Fabriziaga.

Enne kui saame kollektiivsest loomest rääkida, peame rääkima sellest, kuidas Itaalia tantsutudengite külaskäik Eestisse võimalikuks sai. Projekt nimega Erasmus+ konsortsium BodySoundDivision sündis soovist luua Kõrgema Kunstihariduse võrgustik, kuhu kuuluksid kolm Itaalia ülikooli – Saint Louis College of Music (SLMC), National Academy of Dance (AND) ja ISIA Roma Design (ISIA) – ning Eestist Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut (BFM). Koostöövõrgustiku raames saavad tudengid kultuuride erinevusi silmas pidades oma ideid katsetada ja arendada.

Kui Maria, Roberta ja Fabrizia said rohelise tule BSD (BodySoundDivision) projektis osalemiseks, otsustasid nad ühendada projekti oma lõputööga. Lõputöö raames otsustasid nad uurida tantsukollektiive, kes töötavad kollektiivsel ja demokraatlikul viisil. Lõputöö esimeses osas räägivad nad oma loomepraktika ajaloost ja kujunemisest, teises osas intervjueerivad erinevaid demokraatlikult töötavaid gruppe Itaaliast ning kolmandas osas ka mõningaid loomingulisi kooslusi Eestist: ZUGA Ühendatud Tantsijad (intervjueeriti Tiina Mölderit), Külli Roosna ja Kenneth Flak, Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste, Olmeulmad (intervjueeriti Raho Aadlat), Fine 5 (interjueeriti Tiina Olleskit ja Renee Nõmmikut) ja Unholy Trinity (intervjueeriti Annabel Tanilat, Daniela Privist ja Kärt Koppelit). Samal teemal vestlesid Maria, Roberta ja Fabrizia ka Sõltumatu Tantsu Lava ja Eesti Tantsuagentuuri esindajatega. Kuna BSD projekti raames tuli nagunii partnerite koostöös luua ka lavastus, tundus see Mariale, Robertale ja Fabriziale hea võimalus praktiseerida kollektiivsel teel loometööd ja lavastuse vormimist, et tunda ennast ise collettivo´na ja lisada ka see vaatenurk lõputöösse.

Tükk aega üritasid Maria, Roberta ja Fabrizia Eestis otsida kollektiivselt ja demokraatikult töötavaid tantsukollektiive, aga Eestis ei ole selliselt töötamine väga tavaline. Nõukogude režiimi tõttu sai nüüdistants Eestis tuule tiibadesse oluliselt hiljem kui mujal Euroopas, seetõttu on nüüdistantsu arengulugu siin teistsugune kui näiteks Itaalias. Itaalias on kollektiivselt ja demokraatlikult töötamine pigem tavaline. Võib-olla on see Eestis alles arenev suundumus, sest kõik grupid, keda itaallased kohtasid ja intervjueerisid, olid sel teemal arutlemisest väga huvitatud.

Teine suur erinevus Eesti ja Itaalia kaasaegse tantsu maastike vahel on produktsioonimajad, mis Eestis on olemas, kuid Itaalias mitte. Itaalias on palju rohkem tantsijaid ja kollektiive. Harilikult on võimalus oma ideed esitleda open call`il või erinevatel festivalidel. Selliseid produktsioonimaju, kuhu oma ideega minna, nagu siin Eestis, neil ei ole. See oli väga suur üllatus neile.

Mõned tantsu collettivo´d meil siiski on. Maria, Roberta ja Fabrizia mainisid intervjuus mitmel korral, et ZUGA töötab demokraatlikult, samuti Külli Roosna ja Kenneth Flak ning Olmeulmad.

Mõnes intervjueeritud kollektiivis on siiski liider, kes juhib gruppi, ehkki see on siiski demokraatlik kooslus. Võib-olla liidriga on lihtsam otsuseid vastu võtta, sest kui liidrit ei ole, siis peab otsusele jõudma kogu grupp ühiselt ja see võtab oluliselt rohkem aega. Samuti peab valmis olema ka oma ideest loobumiseks, kui grupile sobib mõni teine idee paremini. Või tuleb kaasa minna asjaga, mida ise väga ei toeta.  Aga hea on näha, et mõned eesti grupid siiski töötavad kollektiivselt ja demokraatlikult või vähemalt üritavad nii töötada.

Lavastajate praktiline kogemus lõputöö raames

BSD raames sündinud collettivo ehk demokraatlikult töötav kollektiiv koosnes järgmistest liikmetest: Maria Cardone, Roberta Abate ja Fabrizia Maddaloni (Accademia Nazionale di Danza), Francesco Ragazzini (Saint Louis College of Music), Giulio Contessi (ISIA Roma Design), Roosmarii Sarapuu, Eveli Ojasaar ja David Truusa (TLÜ BFM-i koreograafia tudengid). Mentoriteks olid Oksana Tralla ja Alessandro Nanì (TLÜ BFM), Giovanni Capoccia (ISIA), Gabriele Petrillo ja Matteo Cristofori (SLCM), Teri Jeannete Weikel, Natalia Gozzano and Morena Malagu (ANDD).

Lavastus “diversi mondi” ehk “erinevad maailmad” on kaasaegne tõlgendus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjutust “Udumäe kuningas”. Tegemist on interdistsiplinaarse lavastusega, mis ühendab tantsu, muusikat ja disaini. Ideeni võtta aineseks Eesti muinasjutt jõuti koos, igaüks sai selles protsessis oma valdkonda silmas pidades kaasa rääkida.

Loomingulisele meeskonnale meeldis väga demokraatliku kollektiivina töötamine. Kui alguses tundus, et see on imeline koostöötamise viis, siis üheks suureks probleemkohaks oli siiski aeg. Roberta, Maria ja Fabrizia teadsid üksteist, aga muusika- ja disaini inimesed olid neile enne koostöö algust võõrad. Lisaks ei olnud viimased varem tantsijatega koostööd pidanud tegema. Näiteks oli muusik harjunud muusikat looma ainult kuulamiseks. Muusika ühe interdistsiplinaarse lavastuse tarvis on aga midagi muud. Eks kommunikatsioon erinevate valdkondade kunstnike vahel võibki olla keeruline – kuidas teha koos kunsti ja rääkida ideest sama sõnavaraga, kui kunstnike sõnavarad on täiesti erinevad.

Koreograafia enda loomine tuli valutumalt. Siiski ühes koolis õppinud inimesed. Ühisest kultuuriruumist. Kasutati palju erinevaid kompositisoonimeetodeid, mida nende akadeemias on õpetatud. Enamik koreograafiat loodi kaasautorluse meetodil. Roberta, Maria ja Fabrizia siiralt usaldavad kollektiivset demokraatlikku töötamisviisi. Lõpptulemus võib kujuneda selliselt tugevam, kui ainult liidri juhitud projektis, sest kollektiivses lavastuses on esindatud kõigi mõtted ja ideed. Proove tuli küll palju teha ja rääkida palju, aga oluline on, et kõik grupi liikmed oleksid sama pulga peal ja et iga liige saaks sõnaõiguse öelda, mida ta mõtleb, arvab ja mida tahab teha.

Mida tähendab liidrita töötamine?

Eks see oleneb. Praktilised asjad loomulikult jagatakse omavahel ära, aga kui näiteks Maria tegeleb e-mailidega, siis enne räägitakse läbi, mida ta kirjutab. See, mida ta kirjutab, peab kõigile sobima. Või siis Maria kirjutab kirja valmis ja enne saatmist näitab kõigile ning kõik peavad kirja heaks kiitma. Ja sellepärast tunduski, et kaks kuud on selliselt lavastuse loomiseks väga lühike aeg, sest läbirääkimised võtsid väga palju aega. Kuna Maria, Roberta ja Fabrizia ka elasid need kaks kuud koos, siis räägiti absoluutselt kõik läbi, alati. Hommikust õhtuni. On suur erinevus, kas elada ja töötada koos või tuleb vahepeal ka muu elu vahele.

Sellise hommikust õhtuni koos olemise ja arutamise puuduseks on jällegi see, et kogu aeg ollakse protsessis, kogu aeg ollakse selle asja sees ja puhkust ei ole. Vahel oleks hea protsessist eemalduda, et hiljem puhanuna ja uute ideedega tagasi tulla. Võib-olla kooselamine on hea lühikese protsessi juures, ent isegi koosloomes on individuaalne areng ka väga oluline.

Oluline on, et see töö peab olema nauditav kõigi jaoks. Tuleb respekteerida kõiki ja kõigi arvamusi, mida ilma usalduseta kindlasti ei saa teha. Tuleb piisavalt küpselt aru saada, et kui grupi jaoks idee ei tööta, siis siis tuleb suuta sellest ideest loobuda, kuid see on loomulikult äärmiselt keeruline. Maria, Roberta ja Fabrizia jaoks on collettivo nagu kogukond.

Maria, Roberta ja Fabrizia arvates on kollektiivselt keerulisem töötada kui liidriga. Oluline stardipunkt on, et kõik kollektiivi liikmed tahaksid töötada ja sama palju panustada. Et ei juhtuks olukorda, kus üks inimene panustab oluliselt rohkem kui teised. Samuti peab teadma ja usaldama kunstnikke, kellega koos töötad, sest kõigi tööstiilid on väga erinevad. Kõik inimesed ei sobigi omavahel töötama. Grupienergia on väga oluline. Protsessis olemisel oleneb kõik päevast, kellel mis tuju on. Mõni päev on üks väsinud, teine päev teine, seda olulisem on, et grupp suudaks ikkagi edasi liikuda. Grupidünaamika muutub kogu aeg ja igaüks peab olema valmis kollektiivi edasi viima ja võtma kanda erinevaid rolle. Selline viis töötamiseks on väga meeldiv, aga väga väsitav nii kehale kui vaimule.

Roberta arvas, et peale grupi on oluline ka indiviid ise. Individuaalsus, sest mõte tuleb sinult endalt, isegi kui koos arutades see mõte muutub. Enda individuaalsusest ei peaks loobuma. Koos luues idee võimendub, koos saab teha midagi suuremat kui üksi.

Roberta, Maria ja Fabrizia loomeprotsessis ei olnud liidrit, aga saadi aru, mis on kellegi tugevused/oskused. Loomulikul teel jagati ülesanded, kes mida teha tahab ja oskab. Kõik mõistavad üksteise oskusi, aga kindlasti arutatakse kõik ülesanded enne läbi ja otsused tehakse siiski koos. Kui kellelgi on idee, siis esmalt proovitakse seda ilma igasuguse hinnanguta. Alles hiljem arutatakse, kuidas seda ideed muuta, paremaks teha jne. Alati kindlasti ka põhjendatakse, miks midagi teha või miks miski ei toimi.

Itaalias on ütlus “Kõik on kasulikud, aga asendamatuid ei ole.” Igaüks collettivo´st saaks täita kõiki neid ülesandeid ka ise, sellisel viisil mõtlemisega häälestatakse end õigesse meeleollu. Näiteks Maria on väga hea organiseerija, mis kell ja kus peab olema. Fabriziale meeldib suhelda ja tutvuda uute inimestega. Ta väga naudib seda. Roberta oskab kõiki sõnumeid edastada väga rahulikult ja viisakalt. Ta suudab leida paljudele probleemidele lahendusi ja oskab luua kompromisse. Kõik koos on nad väga olulised. Ilma üheta ei oleks teist.

Oluline on ühine idee. Kui panna oma idee lauale, saab sellest meie idee. Iga keha on erinev ning iga idee peab sobima kõigile kehadele ja võiks olla neile kehadele ka nauditav. Kuidas leida erinevate kehadega ühist teed? Erinevus rikastab. Peab suutma muuta oma ideed, enda ego tuleb maha suruda, kunstnikena on seda muidugi raske teha, peab olema avatud kõigele, eriti arutlemisele. Mõnikord võidad, mõnikord mitte. Vahel tuleb lihtsalt usaldada.

Minu enda isiklik kogemus on, et sellisel viisil töötamine on äärmiselt keeruline, nagu Maria, Roberta ja Fabrizia ka leidsid. Võib-olla selline liidriga, aga läbirääkiv variant on lihtsam ja teostatavam, et on keegi, kes kindlalt juhib asja, aga kõiki kuulatakse ära ja räägitakse asjad ühiselt läbi. Ma küll ei toetu praegu millelegi, aga mul on tunne, et isegi kui ei ole liidrit, siis tegelikult keegi on alati juba loomu poolest liidrim. Aga eks selline koostöötamise vorm, kus oleks demokraatlikult kõiki arvestav grupp ning kõik panustaksid võrdselt, oleks ju ideaalne.