Foto autor: Gabriela Liivamägi
Poker face ees, sisemine rõõm südames. Tere tulemast emotsioonitusse Eesti e-riiki!
Tumeromantilise meteoriidisajuga maal, sinikasinise liputooniga, käest kätte pekstud riigis on normaalne, et oled ehmatusest sündinud.
Olgugi 100 aastat vabadust, aga lähedane ütles mulle kuu aega tagasi, et olin soovimatu laps. De ja vu – olen ka ehmatusest sündinud.
Rahvusooper Estonia, Kanuti Gildi SAALi ja Mim Projekti ühislavastusena sündinud ooper avab publikule vaatenurga eestlaste juurtest läbi lalulurahva staatuse.
Leiutaja Manfred Mim, lavastuse läbiv tegelane, on avastanud siinsete alade vanima heli – see on Saaremaal paikneva Kaali kraatri tekkeplahvatuse kõla, mis on saare dolomiidist aluspõhja salvestunud. Heli mahamängimise võimalikkus oleks andnud vanima muusikalise etteaste, mida Eesti aladel kuuldud – üle 2700 aasta vanuse elamuse. Kahjuks see leiutaja Mimil ei õnnestunud.
Sümboolika aga säilib ja nii loob ooper pildi kraatrist kui meie hällist. Eesti laulupeo kuldkõrid on raudse veregrupiga Saare riigi maagid. Kas tõesti?
Laulukaar on tegelikult ajamasin, mis selgitab kõik. Eestlaste sisemise depressiooni mõjul toimiv suur depressaator kerib vaataja selgust andvatesse ajaloolistesse hetkedesse.
Leiutaja Mim on siinkohal õigusega ooperi läbiv tegelane: Lennart Meri „Hõbevalge“ inspiratsiooniallikas, millest lugu hingab. Millised on siis hingetõmbed?
Fragment rändur Pythease unistusest naisena maid avastada ja reaalsusest mehena see võimalikuks teha kastab kaasaega külma dušiga. See on meenutus feminismi köhivale „õrnemale soole“ sellest, kui väga vedanud meil praegu on. Ajal, kui naisi ei võetud tõsiselt, kussutas maaema Eestit oma raudses hällis ja vorpis söeste silmadega eellasi. Tahumatu ajalugu on lõpuks kõndinud punasel vaibal vabamatesse valikutesse. Tõestuseks saan ma etenduse päeval osta pileti teise rõdu eelviimasesse ritta, julgedes teatris jalad tooli peale panna, nii et silm ka ei pilgu.
„Ehmatusest sündinud rahvas“ „võtab rahulikult“, et vaatajale mõjuda. Kui oled otsustanud kohale tulla, siis ära looda passiivselt elamust lusikakaupa maitsta. Ava pigem suu ja süda, et lugu saaks sisse imbuda.
Tegevustik liigub voos, mille tempo ei pruugi kõigile sobida. Näiteks neile, kes ei ole õppinud aega maha võtma. Kuid selles peitub tegelik tuum – maha võtta aega, kiht-kihi haaval. Lugu mängitakse ka tagantpoolt ettepoole kerides, jõudes Manfred Mimi tõdemuseni – aeg on ringliikumises.
Ooperis sulanduvad orgaaniliselt elektrooniline heli ja orkestri ehtsus. Teos on oodanud senini iseenda sündi tuleviku võimalikkuses. Manfred Mim oli kirjutanud selle enne tehnilist teostust võimaldavaid olusid, mis tuli aja jooksul leiutada, märkmetest dešifreerida ja noodikirja üle kanda. Aasta 2018 kingib Eestile 100. sünnipäevaks muusikalise tekkeloo.
Manfred Mim, kes lavastuses Merile raamatu materjali toodab, rändab olulistes hetkedes, mida vaatajale illustreeritakse. Lavakeel on kujundlikult tummine, kasutades ära kogu ruumi akustikat ning vaataja silma-kõrva vastuvõtuvõimet.
Lugu läbiv trükimasina toksimise kõla on kujunemisloo meetrum, mis kord stabiilse pulsina tervikut kannab ning seejärel orkestris edevalt soleerib. Ooperiteatri esteetika hea sõber on surround sound. Muusikud loovad hetkereaalsust ka küljeloožides ja rõdul, et teravalt tajuks ka kõige tuimem tükk publikus.
Huvi äratab veel asjaolu, et isepäise saare rahva Karja kiriku konstruktsioon on ideaalne helikoda, mida rumalad ristirüütlid ei mõistnud. Dolomiidist seintes elab sama plahvatuse laul.
Mim ning Meri viibivad ehk kõige pikemalt kuuekümnendate industriaalses tuules. Lennatakse Tõravere observatooriumisse ning istutakse Juhan Liiviga kohvipausil. Kõik näitab inimlikku vastuvõtuvõimet uuendustele. Harjumiseks on vaja ainult aega. Harjud ära, hakkab meeldima, ka esmamulje nilbus – teaduslik või teadlik. Nüüd me ju armastame oma nutibeebisid! Meil on vähemalt kolm identiteeti, mida avalikult esitleda – Instagram sõpradele, Facebook riigile ja reaalsus endale.
„Ehmatusest sündinud rahvas“ on väga visuaalne teos. Eklektiline tegevustik mängib kunstnikutöö modernsele puhtusele, mis sobib eestlase stereotüübiga. Kinnine, tõsine ja töökas. Naisena ilus ka. Less is more võiks mõjuda vahendite puudusena, kuid töötab iseteadliku ja võluvana. Kompaktne libreto saab omaks läbi vanasõna „rääkimine hõbe, vaikimine kuld“. Kaval on vaataja naha alla süstida uuenduslikku traditsionaalse kaudu – isiklikud seosed ja eneseirooniline huumor. Tunne ennast nüüd ära, eestlane! Naera enda ja teise üle! Naera kord ometi südamest, et kaotada surmade kuldmedal südame- ja veresoonkonnahaiguste kujul!
Teos on isepäine sümbioos Saali põrandaalusest avangardist ja Mim Projekti ebamaisest, ahhetama panevast tehnilisest keelest, mida vormiliselt lahendavad Estonia lavalaudadel treenitud kehad. Lavastuse ruum toidab teost tõsiseltvõetava aukartusega. Seda tükki lahkudes alla neelata ei saa. Vist ei ole vaja ka, sest mõru tunne, mida alateadvus Eesti minevikust kandnud on, asendus just magushapu mitmetasandilise maitsega uuest seesmisest vabadusest.