2014. aasta Gerd Neggo nimelise tantsuõpetaja stipendiumi saaja on Anu Ruusmaa.
Anu Ruusmaad võib kindlasti pidada üheks eesti kaasaegse tantsu maaletoojaks. Olles kaasaegse tantsu esimene põlvkond, alustas ta sellealast tegevust 1991. aastal vastloodud tantsuteatri Nordic Star (hiljem Nordstar, toim) tantsija ja õpetajana ning jätkas tegevust tantsutrupis Fine5 ning Estonia teatri kaasaegse tantsu etendustes tantsija ja repetiitorina.
Anu Ruusmaa tegutseb tänaseni aktiivse koreograafi ja õpetajana Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias, Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias, T-Balletis, Ida Tantsukoolis ja Eesti Tantsuagentuuris. Ta ütleb sõna sekka eesti kaasaegse tantsu hariduse teemadel olles aktiivne liige erinevates tantsualastes töögruppides ja otsustuskogudes. Anu enda sõnul peab ta oluliseks erinevate tantsutehnikatega töötades just kaasaegset mõtlemist. Anu õpilased on tema kohta öelnud: “Anu on mõtestaja, kunstnik, õpetaja, looja.”
Ruusmaa on näinud Eesti tantsumaastikul toimuvat läbi aastate väga lähedalt ja kirjeldab järgnevas artiklis oma kogemusi selles. Terve artikkel ilmub novembri kuu jooksul Õpetajate Lehes.
E: Kirjelda oma tantsutee algust…
Ema on süüdi! Tema viis mind teatrisse balletti vaatama. Ma mäletan, et esimesel etendusel läks kõige suurem võhm sellele, et põlvi koos hoida. Järgmisel päeval olid jalad põlvede koos hoidmisest haiged. Teiseks läksin ma Nõmme Kultuuridepaleesse tantsuringi. Olin siis vist kaheksa-üheksa aastane ja sealne õpetaja soovitas mind balletikooli kuna “tüdrukul on eeldused”. Ema ei vaimustunud sellest ideest, sest „kui see tüdruk sinna läheb, siis on see tüdruk ka kadunud“. Mis vastas ka tõele. Ma olen eluaeg olnud selline fanaatik. Mis tähendas, et nädal aega koolis ballett – ballett – ballett ja nädalavahetusel teatris, kas siis laval või saalis.
Miks ema sind sinna siis ikkagi viis?
Sest ma nii väga tahtsin. Ma kuulun nende hulka, kes 10-aastaselt omale elukutse valivad. See oli ennekõike mu suur soov. Käisin balletikoolis, lõpetasin selle ja läksin Estonia teatrisse tööle.
Estonias olin tantsija 30-nda eluaastani. 1988 jõudsid Eestisse esimesed modernivood, kui Jill Miller tuli Estoniasse töötubasid andma. Seal sain moderntantsu maigu suhu ja hoobilt hakkasin ka õpetama. Saima Kranig lõi 1991 trupi Nordic Star ja kutsus ka mind sinna. Ma mäletan isegi lauset: “Anu, sind ma tahan, sul on suur liikumine“. Viis inimest trupist – Oleg Ostanin, Katrin Laur, Rene Nõmmik, Tiina Ollesk ja mina – moodustasime 1992. aastal, veel Nordstari ajal, oma trupi Fine5. Seal olin viis aastat korralikult rakkes nii tantsija kui õpetajana. Seejärel läksin tagasi teatrisse. Mul oli seal paar huvitavat rolli, mille üle siiani rõõmu tunnen. Näiteks amm Mai Murdmaa lavastuses “Romeo ja Julia”. Elukogemus oli siis ka juba teine.
Kuidas kirjeldaksid ennast õpetajana?
Mulle hullult meeldib. Tunnen ennast tõeliselt hästi. See saali töö on nii magus. Lava ei ole minu jaoks resultaat, vaid osa protsessist, mida viiakse läbi koos vaatajaga. Järgmisel hetkel lavalt maha astudes olen juba uus inimene, olen midagi endas läbi elanud ja selgeks teinud. Aga minu kui õpetaja missioon…terve keha!
Ja teine asi, mida olen lastega töötades avastanud, mis on missiooniks ka paljudel teistel peale minu, on tasakaal tehnika ja loovuse vahel. Et tantsija ei oleks väga hästi tehnikat sooritav marionett, kel kõrvade vahel vilistab tühjuses tuul. Ma tahan, et laps areneks selles tempos, milleks just tema valmis on. Inimene seal tehnika sees on minu jaoks nii suur väärtus. Ma ei viitsi ka laval vaadata suurepärast „tühja“ sooritust. Ma olen Priit Rauaga nõus, et parem üks hea etendus ja kehv tantsija kui hea tantsija ja kehv etendus.
Mida näed meie tantsumaastikul praegu toimumas?
Minu arvates on hea, et see pilt on väga kirju. On tugevaid kujusid, kes ajavad oma rida, on individuaalseid tantsukunstnikke ja on grupeeringuid, kellel on mingi ühine mõtteviis. Me peaksime rohkem õppima respekteerima teineteise individuaalsust. Kõigil meil on õigus olla see, mis sa oled. See, millest sa koosned, lähtub omakorda näiteks ajast, milles tegutsed ja elad, mida sa oled omandanud, mida õppinud.
Gerd Neggo nimeline stipendium loodi 2011. aastal eesmärgiga tunnustada oma tööle pühendunud tantsuõpetajat, kes on sisukas, isikupärane ning oma tööga mõjutanud Eesti tantsuelu. Kes on viinud edasi tantsu- ja liikumiskultuuri olles eeskujuks nii õpilastele kui kolleegidele. Iga-aastase Gerd Neggo stipendiumi on varasemalt pälvinud Raido Mägi, Rene Nõmmik ja Anne Tamm-Kivimets.
Gerd Neggo (1891-1974) oli tantsija, tantsulavastaja ja pedagoog, kelle õpingud Stockholmis É. Jaques-Dalcroze rütmilis-muusikalise pedagoogika alal ning Hamburgis R. Labani tantsustuudios päädisid Eestisse naastes moderntantsustuudio loomisega Tallinnas. Neggot peetakse õigustatult moderntantsu maaletoojaks, kes oma tööga on andnud suure panuse tantsu- ja liikumiskultuuri edendamisesse Eestis.
Eesti Tantsuhariduse Liidu poolt välja antavat stipendiumi rahastab Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital.
