Artikkel

Hunt kriimsilm, kelle tööülesannetest keegi midagi ei tea

Kärt Koppel

KUULAMISPIDUTantsutudengi pilgu läbi: liigutav ja hukkav armastus

Kui etendusega läheb väga hästi.
Lavastaja: “Me tegime ise.”
Kui etendusega läheb väga halvasti.
Lavastaja: “No, mul oli sitt dramaturg.”

Aina rohkem vaatab vastu lavastusi reklaamivatelt plakatitelt ja kavalehtedelt tiimiliige “dramaturg”. Kuid erinevalt sõnateatrist ei ole nüüdistantsulaval pea kunagi narratiivset lugu, mida dramaturg oleks võinud kirjutada. Millega tantsudramaturg tegeleb? Milline on tema roll ühes lavastuses ja valdkonnas laiemalt? Vastuste leidmiseks kohtusin Eestis tegutseva dramaturgi Alissa Šnaideriga.

Eestis on nüüdistantsumaastikul dramaturge lavastusprotsessidesse kaasatud alates nullindate lõpust. Dramaturgide sisenemine maastikule ei olnud lihtne. Esialgu suhtusid kunstnikud dramaturgidesse skeptiliselt. Nad pelgasid, et dramaturg võib tulla ja hakata “võimutsema”, mille tõttu võiks ohtu sattuda nende kunstnikuvabadus. Aja jooksul on kartus vähenenud ja dramaturge kaasatakse lavastustesse aina rohkem.

Alissa sõnutsi tuleb dramaturgil oma ego saali ukse taha jätta, sest kui dramaturgil on sisemine ambitsioon projekti enda huvide järgi kujundama hakata, siis peaks ta ise lavastama. Lavastus on nagu üks tekk, mida dramaturg ja lavastaja ei tohiks oma otsast sikutama hakata. Tekk on üks ja ega sikutades see suuremaks ei veni, vaid võib hoopis katki käriseda.

Dramaturg võiks protsessiga liituda nii varakult kui võimalik, et tal oleks võimalus jätta oma varasemad teadmised kõrvale ning hakata puhtalt lehelt otsima uut teadmist. Seda teha on muidugi keerulisem kui öelda või kirjutada, sest kogemuste unustamine ei toimu käsu peale. Ometi on see oluline, et alustada saaks nullist, sest see loob pinnase uue teadmise kujunemiseks. Dramaturgia soodustab otsinguid. Näidata lavastuses seda, mida juba osatakse ja teatakse, jääb väheks, olulisem on otsing ja seekaudu uue teadmise loomine, mitte vana taasavastamine. Sellele teekonnale on dramaturgil võimalus lavastajat juhatada. Kas see ka õnnestub, nähtub juba laval toimuvast.

Selline teadmiste ja teadmatuse vahel hüplemine on iga projektiga kaasnev väljakutse ja võitlus endaga. Kuidas näha, vaadata ja lugeda nii, et varasem teadmine pilti ei hägustaks või kirgastaks? Just see on see, mida dramaturgilt oodatakse. Dramaturg astub saalist lavale, kuid ta samm jääb poolikuks. Üks jalg ulatub lavale, seal toimuvasse, seda eelkõige lavastaja silmade kaudu. Teine jalg jääb aga mitme meetri kaugusele publikutoolide vahele. Suutlikkus mõelda kaasa lavastajaga ja samas säilitada distants, et suuta vaadata toimuvat ka distantsilt, kujuneb tihti katsumuseks. Alissa Šnaider on inspireerituna Bojana Cvejici sõnadest mõtestanud dramaturgi eriala kui katsumust leida tasakaalu teoreetilise peegelduse ja praktiliste teadmiste vahel — olla korraga väline silm ja samas kaasatud osaline —, tihtipeale mõistetakse seda teatud tüüpi esteetilise tabamatusena. Kuid tegelikult on dramaturgi paindlik töö tihedalt ühendatud nii ürituste korraldamise kui suhete loomisega. Nõnda saab dramaturgist tihti vahelüli kontseptsioonide arutamisel taju-, tähelepanu- ja vastuvõtueksperdina. See paindlikkus nende töös võimaldab neil pidevalt areneda ja tegeleda eri külgedega kunstilistes projektides.

Iga projekt algab teatud impulsist. Selle ümber hakkavad tekkima lavastaja ja etendajate loodavad seosed ja suhted, mis võivad üksteisest väga kaugele triivida. Dramaturgi rolliks on neid suhteid läbi protsessi säilitada. Omamoodi joonistab ta neist n-ö constellation´i — palju kiiri, mis kindla punkti ümber koonduvad. See on ka põhjus, miks dramaturg võiks projektis olla kaasatud algusest peale. Nõnda on tal kõige selgemini võimalik hoomata, kust teekond algab, mis suunas saab ta lavastajat toetada ning temaga kaasa mõelda. Ideaalse stsenaariumi järgi on kõigepealt olemas idee, mis loomulikult arenedes juhatab lavastaja arusaamiseni, et sellest ideest peab sündima just lavastus, mitte mõni teine projekt ning dramaturg on juba sellel teekonnal olnud lavastaja paremal käel temaga mõtteid vahetamas.

Ideaalsed stsenaariumid ei realiseeru aga üleliia tihti. Dramaturg saab saali tulla siis, kui teda kutsutakse. Tihti võetakse temaga ühendust siis, kui protsess on juba rohkem kui poolel teel ning palutakse, et dramaturg aitaks tegijatel kohale jõuda. Millegipärast ei pöörata tähelepanu tõsiasjale, kui keeruline on siseneda protsessi, mille teekonnast ja algpunktist sisenejal aimugi ei pruugi olla. Oodatakse, et dramaturg suudab protsessis orienteeruda, olenemata sellest, mis hetkel ta töösse kaasatakse. Dramaturgi saab kutsuda, soovida, meelitada, kuid kui temast saab keegi, “keda on vaja”, siis tuleb olla ettevaatlik. Tavaliselt kasutatakse seda väljendit siis, kui protsessis on tekkinud probleem või konflikt. Valitseb kaos ning usk, et dramaturgil on lahendus. Sellises olukorras saab temast aga pigem läbirääkija ja psühholoog.

Üleüldine lahenduste pakkumine näib olevat nüüdistantsu dramaturgi tööülesannetesse sisse kirjutatud: “Kuidas kirjutada KULKAle projekti?”; “Millise meetodiga võiksin käivitada proove?”; “Kuidas ma lahendan selle konflikti?”; “Kuidas loon suhteid majaga?”; “Milline plakat võiks olla?”; “Kas saad sotsiaalmeedia lahendusi mõelda?”; “Siin stseenis on vale tunne, mis võiks olla lahendus?”; “Ma ei oska seda lahendada, kas sa oskad?”. Kuna kuskil ei ole dramaturgi tööülesandeid otseselt lahti kirjutatud (ega mõtestatud) ning puudub ka sellealane eestikeelne diskursus, on need ootused mõistetavad. Dramaturgis nähakse assistenti, kes tänu oma kogemuste pagasile on suuteline lahendama väga erinevaid probleeme. Kahjuks võivad aga ülejäänud ülesanded jääda varjutama tema sisulist tööd.

Dramaturg peaks 50/50 tegelema nii sellega, mis jõuab lavale, kui sellega, mis jääb ideetasandile. Tema ülesandeks on ka tegeleda publikuga, kes tuleb saali. Küsida, kuhu lavastus maandub, mis osad võivad valusalt maanduda, millised liiga pehmelt ning kuidas neid publikuni tuua. Näha, kus on lavastuse seinad, et mõte kohale ei jõua. Kahjuks ei ole hetkel sellistele ülesannetele veel kuigi palju ruumi. Loominguline meeskond tegeleb lavastuse lavale seadmisega ning publik on jäetud produktsiooni ja turunduse valdkonnas tegutsejatele. Aga publik ei ole teatris lihtsalt vaataja, ta on külastaja, kelle jaoks on loodud tervikkogemus, mis hõlmab endas nii füüsilist kui metafüüsilist tasandit. Dramaturgia kaudu kujundatakse teatrikülastaja kognitiivset ja sensoorset rännakut ühes lavastuses. Mistõttu on dramaturgil võimalik mõjutada ka lavastuse resoneerumist publikuga, kui tal selleks aega ja ressurssi jagub.

Praegu ei saa Eestis dramaturgiks õppida ning ka tantsukunsti õppekavadel puudub õppemoodul, mis tutvustaks dramaturgilisi meetodeid või lahendusi tulevastele kunstnikele. Kuid dramaturgiliste oskuste ja teadmiste väärtus ei seisne mitte niivõrd ühe lavastuse üles ehitamises, kuivõrd ühise keele otsimises nii valdkonnasiseselt kui -üleselt. Dramaturgia vähendab valdkonna killustumist, kuna dramaturgi loodavad constellation´id seovad endas nii valdkonnasiseseid kui -üleseid teemasid ja suhteid. Kuigi tantsudramaturgidel ei ole midagi oma tööst praktilist ette näidata — ei teksti- ega liikumisraamatut, siis tema roll on siiski sõnastada ja verbaliseerida seda, kuhupoole lavastaja liigub.

Dramaturgil lasub lavastusprotsessis väga suur vastutus, sest erinevalt lavastajast saab tema vaadata asju ka kõrvalt. Dramaturgina ollakse korraga lavastaja ja lavastuse silmad. “Olla lavastuse silmad” on küll juba omamoodi meta-crap, mis eeldab väga suurt distantseerumist. Alissa ütles, et see on vaat et suuremgi väljakutse kui oma ideede lavale seadmine.

Kui seda lugedes nüüd natuke nutulaulu maik asjale külge jäi, siis tegelikult on kõikide nende vajakajäämiste taga peidus nüüdistantsu valdkonna üks huvitavamaid ameteid, mis annab võimaluse igakülgseks arenguks. Dramaturgia on iseseisev ja autonoomne kunstivorm, mis hõlmab endas pidevat otsimist ning õppimist. Lõpetuseks kaks mõttetera vestlusest:

Kui dramaturg võtta, peab teda usaldama muidu parem ära võta.

Lepime kokku, et tänapäeval ei pea kunstnik enam piinlema, kõik on juba tuhandeid aastaid meie eest ette ära piinelnud.