Kuulasin sügisel Tantsunädalal toimunud “Omakultuuriakadeemia” loengut Evelyn Raudsepaga[1] ja mõistsin, et produtsendid kujundavad tantsumaastikku rohkem, kui aimasin. Millised aga on ühe produtsendi tööülesanded ning kuidas mõtestab ta oma kohta skeenel. Kohtusin Sõltumatu Tantsu Lava (STL) loovprodutsendi ning Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) kuraator/projektijuhi Evelyn Raudsepaga, proovisime sealt edasi minna, kus “Omakultuuriakadeemias” pooleli jäädi.
Evelyn: Saan rääkida sellest suunast, kuidas STL’is lavastuse produktsioonile läheneme. Mul täitus äsja viis aastat selles kollektiivis ning selle taustal on huvitav peegeldada küll, milliseid muutuseid olen ise märganud. Kuigi peab nentima, et alati ei ole praktilise töö kõrvalt harjumuspärane selle analüüsimine, pigem toimub mõtestamine mingite puhangutena. Kuna tegutsen paralleelselt nii tantsu kui kaasaegse kunsti maailmas, siis on hea ehk mõlemat sisse tuua, sest üritan ise mõlemale interdistsiplinaarselt läheneda ja neid valdkondi võrdlevalt analüüsida ja põimida.
Alljärgnevalt üritan kontsentreeritult kokku võtta meie omavahelisest vestlusest kõlama jäänud mõtteid.
Kuidas ja kust algab kunstniku ja produtsendi vaheline suhe?
STL’i poole pöörduvad erineva valmidusastmega kunstnikud, mõni tuleb väga kindla visiooniga, teine tutvustab värsket ideed, mida loodab laiemas ringis alles põrgatama hakata. Alati on hea, kui idees on ruumi dialoogile, mille pinnalt kontseptsioon küpseda saab ning mis koos produtsendiga lõpuks ka sisukaks KULKA (Eesti Kultuurkapital) taotluseks vormitakse.
Proovisaali võiks jõuda juba mõninga ettevalmistusega. Kuigi meetodeid on erinevaid, siis projektipõhisus soosib tegutsejaid, kellel on selgem ettekujutus laval toimuma hakkavast ning plaanist, kuidas selleni proovisaalis jõuda. Nauditav on töö esimene faas, kui ka produtsenti protsessi kaasatakse ja antakse talle võimalus peegeldusteks või ettepanekuteks. Eeltöö kaudu õpib produtsent kunstniku mõtlemist ja töötamise viisi tundma, selle järgi planeeritakse ka edasisi koostöö võimalusi ja tugevusi. Lisaks saab produtsent toetada lavastust residentuuride, taotluste/avalduste ja lavastustiimide kokkupaneku osas. Lõppsõna õigus jääb kunstnikule, kuid produtsendil on võimalus lauda tuua erinevaid pakkumisi, keda kunstnik ei tunne või kellega veel koostööd pole varasemalt teinud. Evelyn ütleb, et produtsenti ja tema kogemusi võiks heas mõttes maksimaalselt ära kasutada – nii lavastuse praktilise poole toe, kuid miks mitte ka sisulise tagasiside osas – sest see on veel üks inimene tiimis, kes soovib lavastuse õnnestumisse maksimaalselt panustada.
Kuidas küpsed ideed ära tuntakse?
Publikuni jõudev lavastus koosneb erinevatest osadest, mille üheks aluseks on põhjalik kontekstuaalne taust, mida võiks täiendada lavastusele uurimuslik lähenemine. Kui idee ettepanekus kajastub kunstniku sisuline ja süsteemne huvi teema vastu (lugemised, vaatamised), annab see märku idee potentsiaalikusest. See omakorda vähendab tõenäosust, et kunstniku huvi võiks proovisaali jõudmise ajaks raugeda. Väikese skeene üks tunnusmärk on see, et kunstnikud ja produtsendid on tihtipeale varem koostööd teinud, seega tuleb iga uue idee pakkumisega kaasa teadmine sellest, mida ja kus varem ollakse tehtud, kuidas keegi töötab jne. Ühelt poolt see teeb valdkonnas töötamise mugavamaks, teisalt pärsib ehk ootamatusi või üllatusi.
Nüüdistantsule on endiselt iseloomulik uurida oma naba, kuigi ka seda on võimalik huvitavalt ja värskelt vaatajani tuua. Võib-olla kui oma naba nokkimist oleks rohkem liikumisuurimuses/liikumistehnikates, mitte küsimustes: mis on tants või kaasaegne etenduskunst, siis oleks valdkonnas ka vähem poleemikat ja segadust. Siinkohal võib paralleeli tuua kujutava kunstiga, kus lähenetakse samamoodi uurimuslikult ja naba nokkivalt kunstitehnikatesse. Näiteks Kristi Kongi on pühendunud puhtalt värvidele, nii nende teadustaustale kui kompositsioonilisele tervikule. Ta on võtnud ühe tüki maalikunstist, mis teda huvitab ning läinud sellega süvitsi. Seesugust naba nokkimist ootaks tantsust rohkem.
Milline näeb välja ühe lavastuse projekti ajaraam?
Ajaraami on meie valdkonnas paika sättinud KULKA. Kogu STL’i sisuline tegevus on projektipõhine, mis tähendab, et iga projekti jaoks tuleb eraldi raha taotleda, sest programmiline toetus puudub. See paneb mingi ajaraami paika, mis pärsib kiiret reageerimist näiteks poliitikas või ühiskonnas toimuvale. Seda oli valusalt tunda ka pandeemia alguses, kui oleks soovinud pikkade lavastusprotsesside asemele näiteks kiirete ja teistlaadi formaatide esitlemisega välja toetada. Kõigepealt tuleb ikkagi raha taotleda ja alles mitme kuu pärast saab saali minna.
Lavastusprojekti planeerimist alustatakse üldiselt tagantpoolt ettepoole. Pannakse paika esietendus, siis prooviprotsessi ajad, siis KULKA taotlus ja siis kõik sinna vahele jäävad kuupäevad. Enamasti arvestatakse nii, et vähemalt pool aastat enne esietendust peaks avalduse ära esitama, kuigi võiks ka varem. KULKA taotluse esitamisele eelneb kunstniku, produtsendi ja maja vaheline arutelu, et teemaga sisuliselt tutvuda ning hinnata, kuidas idee potentsiaali veel avada. Mugav tempo võiks olla selline, kus dialoog kunstniku ja produtsendi vahel saab alguse umbes aasta enne esietendust. Kuigi on mõistetav, et on kunstnikke, kes just kiirete impulsside pealt töötavad ning eelistavad kompaktsemat töötempot, siis produtsendi vaatepunktist on mugavam töötada pikemal perioodil.
Kuidas mõjub aastane periood idee värskena hoidmisele?
Tegelikkuses tegeleb kunstnik ühe projekti kõrvalt enamasti veel mitme teise tegevusega ja nii möödub aasta väga kiiresti. Pigem tekib küllastumuse asemele hoopis tunne, et: “Appi, ma ei ole üldse sellega jõudnud tegeleda”. Teisalt, kui kunstnik ka ideest väsib, siis kas see on halb? Kui kontseptsioonist kuuga väsida, siis miks peaks see lavastusena üldse vaatajateni jõudma. See aastane periood loob mingi distsiplini ühele projektile. Samas on selle sees mõnusalt manööverdamise ruumi: teemat ja lähenemist saab muuta, taotluses kirjutatud plaanid ei ole kivisse raiutud.
Milliseid kokkuleppeid peaks kunstnik protsessis ise tegema, milliseid produtsent?
Kui alustada tiimi kokkupanemisest, siis esialgsed kutsed tiimiliikmetele võiksid tulla kunstnike poolt, aga siis on mõistlik praktiline vestlus üle anda produtsendile. Just selleks, et kunstnik ei peaks tingimusi läbi rääkima ning hiljem meenutama ja vaidlema, mida ja miks niimoodi sai kokku lepitud. Lühidalt kunstnikult sisuline ettepanek ja produtsent tegeleb sellega, mis puudutab paberimajandust.
KULKA rahastamise süsteemis toimunud muutuste tõttu liigume nüüd töölepingute suunas, mis muudab teatud mõttes ka kunstniku vastutust. Töölepinguga annab kunstnik tegelikult kirjaliku kinnituse, et ta saab proovides osaleda ja ei tegele selle kõrvalt kümne asjaga, mis tal lõpuks protsessile keskenduda ei võimalda. Lepingute koostamine ja tööülesannete sõnastamine teeb võimalikuks olukorra, kus töötingimused on päriselt läbi räägitud ning neist on võimalik ühtmoodi aru saada, seega laias plaanis muudavad need produtsentide töö lihtsamaks ning annab ka kunstnikele kordades rohkem kaitset ja sotsiaalseid garantiisid.
Lisaks võiks produtsent enda kätte võtta ajagraafiku ja prooviperioodi koostamise. Mida suurem ja hõivatum tiim, seda olulisem on, et kõikide aegadega arvestataks ja kõik saaks graafikutest ühtemoodi aru. Graafiku sisend tuleb lavastajalt, kus ta annab märku, millal ta soovib, et teised loomemeeskonna liikmed temaga liituksid ning kui palju ta kedagi proovi vajab, kuid korraldusliku poole eest kannab hoolt produtsent. Ja produtsent on ka see vastutav isik, kes hoiab silma peal, et töömaht oleks kooskõlas töötasuga. Juhul kui tiimiliikmed käivad kõik ühepalju kohal, aga nende palganumbrid suuresti erinevad, siis tuleb proovigraafikus teha korrektuure. Väärikas tasu on oluline ja annab märku valdkonna professionaliseerumisest.
Kui palju saab/võiks produtsent osaleda prooviprotsessis ja läbimängudel?
Eelkõige on oluline kogu tiimi jaoks olemas olla, kui neil midagi vaja võiks minna. Samas ei ole produtsendil võimalust hommikust õhtuni proovisaalis istuda, seega üritatakse kokkupuutepunkte leida mujalt, näiteks ühised kohvipausid ja vestlused. Produtsendi proovi külastuste eesmärgiks ei ole kindlasti kontrolli rakendada, vaid soov kunstnikke tundma õppida. Meeldiv on proovi-atmosfääriga ühinedes kogeda, kuidas tiimi dünaamika töötab, mis saalis sündimas on. Protsessi kulgemisega on hea kursis olla juba tulevikuperspektiivi mõttes, et aru saada, kes kuidas töötab ja kes kellega klapib. Suuresti selle pinnalt soovitatakse ka järgmiseid koostöid.
Läbimängudega on nii, et enamasti algavad need paar päeva enne esietendust. Ideaalis võiksid need toimuda umbes nädal varem, et materjal saaks settida ja säiliks võimalus detaile timmida, kui kutsutakse keegi vaatama. Aga kui kutse saabub päev enne esietendust, siis ega seal ei ole ruumi enam analüüsile ja tagasisidele. Sellisel juhul saab produtsent ainult julgustada ja toetust pakkuda.
Kas tantsukunstnikud väärtustavad produtsenti ja tema tööd?
Evelyn nendib, et visuaalkunstis on ta seda rohkem tundnud. Tõenäoliselt on see seotud eelkõige valdkondade erineva loogikaga. Kujutavas kunstis töötatakse eelkõige üksinda ja seal on väga vähe sellist produtsendi/projektijuhi rolli. Enamasti kunstnik tuleb oma stuudiost juba valmisteosega. Mistõttu on kunstnikud alati äärmiselt tänulikud, kui keegi aitab neid taotluste ja avaldustega, institutsioonidevahelise suhtlusega jne.
Teisalt ei tohiks ega tahaks tantsukunstnikele teha liiga. Etenduskunstides hinnatakse ka, kuid sellesse suhtutakse iseenesestmõistetavamalt. Produtsendi tööd peetakse projekti loomulikuks osaks ning usalduse võitmiseks tuleb natuke rohkem pingutada. Produtsent loodab protsessis olla partner, olla dialoogis – mitte jääda kuidagi teenindavasse rolli. Õnneks viimast ei kohta liiga tihti.
Millised on viimase viie aasta trendid nüüdistantsumaastikul?
Ühelt poolt etenduse formaadi struktuurne lammutamine, mida teevad nii Ruslan Stepanov kui näiteks ka trio Epner, Ulfsak ja Kangro. Mõtestatakse ümber etenduse toimumist, publikuga koos aja veetmist, tegemist ei ole enam ainult näitamisega, pigem koos kogemisega, koos olemisega. Selline piiridega mängimine iseloomustab ka kaasaegset ühiskonda.
Produtseni seisukohast – viimastel aastatel on lavakujunduslikud elemendid muutunud järjest suuremaks, mille arvelt on vähemalt STL’is laopinnaga suur kriis. See võib tulla ka tõsiasjast, et lõpuks ometi saavad tantsukunstnikud endale üldse lavakujundust lubada. Aina enam kaasatakse ka visuaalkunstnikke lavastuskunstnikena.
Ja siis lõpetuseks üks suundumus, mille üle on hea meel. Kunstimaastikul on viimasel ajal aina rohkem vahet hakatud tegema kahe mõiste vahel curator ja curatorial[2]. Curator viitab pigem ühe näituse välja toomisele keskendumist. Curatorial on aga laiendatud lähenemine kureerimisele, mis keskendub samaväärselt ka kunstnikega koostööle, mis jääb näituste vahepeale ja näitustest väljapoole, ning teistele formaatidele peale klassikalisi kinnistunud näituseid. Sellist lähenemist kannustab soov maastikku laiemalt mõtestada ja avardada. Näib, et ka etenduskunstides liigutakse selles suunas. Ei tegeleta ainult lavastuste välja toomisega, vaid laiemalt maastiku rikastamisega residentuuride, loengute, kunstniku-vestluste ja lühivormide toel. Samas on kaasaegne etendus- ja tantsukunst väga sarnased kaasaegse visuaalkunstiga ning mõlemal valdkonnal võikski olla palju teineteiselt õppida.
[1] Veisson, M. (Produtsent). 2021. Omakultuuriakadeemia - Evelyn Raudsepp. https://www.uttv.ee/naita?id=31500, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. [2]Lind, M. 2021. Situating the curatorial. – e-flux journal. https://www.e-flux.com/journal/116/378689/situating-the-curatorial/, (10.03.2022).
