Foto autor: Alan Proosa
Lubage mul palun kõigepealt küsida, kuidas Te tunnete ennast, mis on hetkel Teie kõige olulisemad tegevused, vastutusalad?
Hetkel on mu probleemiks vanus … On ikka tõsi, et tundsin end liiga kaua noorena. Kakskümmend esimest tantsija-aastat kehastasin ma põhiliselt noori armastajaid: noori tütarlapsi, kes on esimest korda armunud ja enamasti surevad lavastuse jooksul. Niiviisi kakskümmend aastat järjest. Ning siis, kui need kakskümmend aastat said täis, mõtlesin: „Kas nüüd ongi kõik? Kas nüüd saabki kõik läbi?“ Läbi muidugi ei saanud, õnneks. Mul oli perekond, abikaasa ja poeg – koduse eluga oli kõik hästi –, ent ometi oli aeg minu jaoks seisatanud. Tundsin end väga pikka aega tükimaad nooremana, kui ma tegelekult olin. Aga nüüd, kus avalikult räägitakse minu vanusest, siis mis ma ikka tunnen ennast enam noorena. Nüüd pean tunnistama, et olen nii vana, kui ma olen.
Kogenud!
Kogemusi on mul tõesti väga palju. Siis, kui mulle anti Gerd Neggo preemia üle, ütlesin publiku ees, et ma olen Vanemuise Teatris alates 1955. aastast, 1956. aastal hakkasin õpetama.
Mul on olnud kogu aeg sisemine vajadus õpetada. Ma ei oskagi öelda, miks. Lihtsalt on olnud huvi erinevate treeningute ja õpetamise vastu. Alguses oli mul erinevaid tantsurühmi erinevates asutustes. Tegin näiteks karaktertantse, kaasaegseid tantse, tol ajal oli moes ka twist, enne seda oli populaarne charlestone, mida kõike oli ka kerge lavastada. Ühel hetkel moodustati Teatriühingu juurde balletistuudio ja meie teatris tekkis balletirühm, keda mina hakkasin õpetama.
Mõne aasta möödudes hakkasid koolides tekkima erikallakuga klassid: matemaatika, keemia vms kallakuga klassid. See oli tol ajal väga uudne. Keegi andis mulle siis idee proovida avada mõne kooli juures balletiklass. Haarasin mõttest kinni, käisin mitmed koolid läbi, kuid suurem osa koolidirektoreid ei julgenud balletiklassi rajamise vastutust enda peale võtta. Üksainus, Tartu V Keskkooli (praeguse Tamme Gümnaasiumi) kauaaegne direktor Helve Raik, kes oli väga aktiivne, kaasaegse mõtlemisega ja ka NSVLi Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogu saadik, võttis julguse ja avas oma kooli juures balletiklassi. Minu õpilaste klassijuhataja oli väga hea emakeele ja kirjanduse õpetaja, filoloog Irene Leisner. Irene oli erudeeritud, käis alati vaatamas muusikalavastusi ja andis õpilastele ülesandeks kirjutada teatriteemalisi kirjandeid. See meetod oli õpilastele väga arendav. Peale 9. klassi saatsin ma õpilasi Tallinna Balletikooli.
Aeg läks edasi. Kord tuli mul üks mõte. Läksin Jaak Villeri juurde, kes oli tol ajal Vanemuise Teatri direktor, ja pakkusin välja idee moodustada teatri juurde balletistuudio. Ta mõtles ja vastas: „Miks ka mitte!“ Aga tol ajal ma ei teadnud, mida see üldse tähendab, organiseerida Vanemuise Tantsu- ja Balletistuudiot või -kooli. Ma arvasin, et oskan õpetada ja olin kindel, et just sellega ma tegelema hakkangi. Aga siis, kui me otsutasime avada teatri juures balletistuudio, tuli välja, et peab tegelema ka teiste asjadega – tuli luua põhikiri, pidada raamatupidamist jms, milles ma ei olnud üldse pädev. Mulle oli võõras korraldustöö, millega ma paraku olin sunnitud kõik need aastad üksi tegelema.
Kas tegelete Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli korraldusega siiamaani üksi?
Just nimelt siiamaani! Mul olid abilised siis, kui selgus, et VTBK ei tohi olla teatri all, kuna siis poleks olnud lootust saada linnalt toetust. Nii pidime saama täiesti isesesivaks. Siis olid mul abiks juristid, et moodustada MTÜ Vanemuise Tantsu- ja Balletikool. Hiljem selgus, et pidime muutma põhikirja ning ka siis olid abilised toeks. Meil on õnneks ka raamatupidaja. Aga muudes korraldusküsimustes olen siiani üksi.
Mis on VTBK ametlik algusaasta?
Ametlikult on Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli algusaasta 2001, enne oli stuudio teatri juures. Hetkel oleme aga teatriga siiski väga tihedalt seotud, mille üle mul on väga hea meel. Meie õpilased saavad teatris tõhusat lavapraktikat.
Jah, õpilased saavad siin tõesti palju kogemust ja lavapraktikat …
Tõsi küll, siis kui sinagi õppisid, saite osaleda sellistes lavastustes, nagu „Pähklipureja“, „Don Quijote“, „Exitus“, „Chopiniana“ …
„Chopiniana“ oli üldse eriline, kuna tegu oli minu esimese lennuga. Teatris oli meil parajasti Alla Shelesti „Chopiniana“, kus ma tantsisin kahte numbrit, Prelude´i ja Seitsmendat Valssi, õigemini C-moll valssi … Mare Tomingas, kes on meie teatri balletijuht, võimaldas sellist versiooni, et meie teatri solistid läksid rühma tantsima, kuna rühm ei olnud piisavalt suur.
Jah, see oli tõesti meie lõpuetenduse eripära … Huvitav, kas kuskil mujal, mingis teises teatris oleks selline olukord üldse mõeldav?
Seda pole vist tõesti mitte kunagi juhtunud.
Ma arvan, et see ongi Vanemuise Teatri demokraatia, see kohalik eripära, mille poolest on kohalik trupp ja balletijuht alati eristunud.
See oli tõesti niimoodi.
Kas praegu on see ka niimoodi, et täna oled solist, homme rühmatantsija? Kas seejuures on kõigil omavahel väga soojad ja head suhted?
Praegu olen ma teatritööst eemaldunud, kuna 97% tantsijatest on välismaalased.
Ma tahtsingi seda küsida, mis Te arvate, mis meie balletikoolidel viga on, miks meie vilistlasi teatritesse tööle ei võeta?
Seda tahaks ka mina teada.
Kas balletijuhid põhjendavad oma valikuid? Kas meie pedagoogid pole piisavalt kvalifitseeritud? Või ei ole meil andekaid lapsi?
Aeg on muutunud, ei ole midagi teha. Kui mina tantsisin, siis piisas, et jalg tõusis 120 kraadi. Siis võisid juba solist olla. Nüüd nõutakse, et jalg tõuseks 270 kraadi, see tähendab üle pea teisele poole … Ja sellist lahtist jalga igal eesti lapsel ei ole.
Ulanoval ei olnud neid kõrgeid jalgu … Helmi Puuril ei olnud neid ka ja ometi olid nad väga suured kunstnikud! Ma isiklikult arvan, ma olen veendunud, et lisaks kõrgetele jalgadele on tarvis veel palju muud. Ja ma arvan, et see „muu“ on väga oluline! Inimese musikaalsus, oskus süveneda muusikasse, interpreteerida muusikalisi nüansse … Minu nauding oli tantsida elavat muusikat mängiva orkestri saatel. Orkester on elusorganism nagu kõik meiegi. Me ei ole automaadid.
Kui olin laval ja kuulsin, kuidas ühe pilli mängul oli üks nüanss, teisel teine, oli seda väga nauditav kuulata ning alluda muusikale, interpreteerida just seda konkreetset etendust, seda konkreetset muusikat nii, nagu muusikud tunnetasid … ma vastasin neile. Vot see oligi suur nauding!
Ma tunnistan, et kui ma käisin hiljuti Vanemuise Balleti juubeligalal ja nägin laval lõike tantsuetendustest, millistes ka mina omal ajal esinesin, näiteks Mai Murdmaa „Armastuse tango“, siis pettusin. Seekord olid laval teised tantsijad. Vaatajana ei tundnud ma mitte midagi, nende esitus ei kajanud mu hinges. Nad lihtsalt tegid soorituse, hea tehnilise soorituse. Antud „Armastuse tango“ lõigus ei olnud nii palju tehnikat, kuivõrd oli peategelasel vaja tantsida oma surnud armastusega … sina kui näitleja pead nägema oma lahkunud armastust ning pead teda nii kõvasti armastama, et ka kõik teised saaksid seda tunda …
Loomulikult …
Aga siis, kui „Armastuse tangot“ tantsisid näiteks Jelena Karpova või Kaie Kõrb, Viesturs Jansons või Ruslan Stepanov, ei suutnud ma silmi lavalt pöörata … ma pidin konstüüme vahetama, aga nende tegevus, nende loodud atmosfäär pani mind iga kord seisma ja vaatama … Vanemuise Balleti juubeligalal, kontsertnumbrina esitatud osa ei avaldanud muljet, need uued tantsijad ei suutnud hoida minu tähelepanu ja ei suutnud minu arvates luua seda vajalikku atmosfääri… Ja mul tekkis tunne, et kui inimene on kohalik, kui ta elab siin, siis ta tantsib ikkagi nii, et ka järgmine aasta tuleks vaataja teda vaatama. Et publik ootaks uuestikohtumist. Aga kui ta tuleb aastaks või paariks, teda ju ei huvita, kas publik ka järgmine aasta tuleb… Kas ma eksin?
Ma ei oska öelda, mida nad ootavad publikult või mida nad vaatajast arvavad … Aga mõned tantsijad on meile ka jäänud, näiteks Hayley Jean Blackburn …
Kes hetkel on Vanemuise balleti juhtivad solistid?
Näiteks Hayley Jean Blackburn Inglismaalt, kes on siin juba 10 aastat, tal on pere ja väike tütreke Ophelia. Ja praegu jõudis tipprollideni ka Raminta Rudžionytė-Jordan, kes on Leedust pärit.
Kui Teil oleks võimalik minna ajas tagasi ja tantsida mõnd rolli, siis millist rolli Te tahaksite tantsida?
Minu lemmikroll on ikka Giselle. Romantiline stiil ja Giselle. Ma olen äärmiselt tänulik Alla Shelestile, kes hakkas sellesse rolli õpetama konkreetselt mind, kuigi mind oli pandud kolmandasse koosseisu – olin juba teistest vanem, Moskvast tuli just üks noor ja andekas, väga kõrgete jalgadega tantsija. Meid oli kokku kolm. Alla Shelest keskendus just minule. Ma olen väga tänulik talle selle eest. Alla Shelest oli Agrippina Jakovlevna Vaganova viimane õpilane ning teadis väga hästi Vaganova metoodikat, mida ta õpetas ka mulle. See ei olnud kerge, küsisin: „Alla Jakovlevna, mul on viis aastat pensionini, miks ma pean ümber õppima?“ Selle peale vastas ta: „Kas nii või mitte kuidagi!“ Aastaid hiljem mõtlesin, miks ta jäi just minuga tööle. Mul oli üks eelis, mida ma varem ei taibanud – olin väga väljapoolne. Ma arvasin, et kõigil tantsijatel on samasugused jalad nagu minul, aga tuli välja, et see ei olnud nii. Giselle´i tantsides oskasin ma kasutada Vaganova meetodit tehnilistes elementides, balanssides, tantsulistes kompositsioonides. Teistesse ballettidesse ei osanud ma neid teadmisi üle kanda. Aga hiljem, kui Alla Shelest tuli lavastama „Chopinianat“, juurdus Vaganova metoodika minus tõeliselt. Olen „Russian School´i“ austaja ja arvan, et see ON õige. Isegi praegu avastan nüansse, miks just üks või teine asi niimoodi on, sest üks harjutus valmistab ette teist ja on loomulik jätk eelmisele.
Kuidas Te etenduseks valmistusite? Kas Teil olid mingid rituaalid või näiteks maskott?
Maskotte mul ei olnud, tõepoolest. Aga etenduseks valmistusin küll – sisemiselt, hingeliselt, elasin enda sisse. Etenduse päeval ei tahtnud ma eriti inimestega suhelda. Ma olin selles ajastus, selles miljöös, selles rollis, selles inimeses, selle inimese olemuses, keda ma tantsisin. Mul olid väga täpsed kellaajad, millal ma läksin teatrisse, millal hakkasin grimmi tegema, millal soojendust tegin. Ja ma ei tahtnud mitte kellegagi suhelda, veel vähem labaselt lobiseda. Siiamaani imestan neid inimesi, kes räägivad, lobisevad, naeravad ning siis lähevad otse lavale ja ongi kohe rollis. Minu jaoks on see võlts. Ma pidin olema see inimene, keda ma tantsisin, just hingeliselt.
Et ei olnud „aktjor aktjorovichi“ meetodit, vaid psühholoogiline sisseelamine?
Absoluutselt!
Kui Te praegu vaatate meie valdkonda, praegust olukorda Eesti balletis, mida Te tahaksite kiita või esile tuua? Mis on hetkeolukorra pärlid?
See on hea, et inimesed konkureerivad Vanemuisesse tantsijaks saamise nimel. Saame teatrisse järjest andekamaid noori. Aga mul on kahju, et nad on välismaalased, mul on valus, kui nad tulevad ja varsti jälle lahkuvad. Vanasti oli meil kollektiiv, oli kollektiivitunne. Võimalik, et neil on ka praegu kollektiivitunne, aga sellegipoolest nad lahkuvad tihedamini kui vanasti. On hea, et siia tulevad erinevad andekad inimesed üle maailma: Austraaliast, Jaapanist, Inglismaalt, Saksamaalt. Igal pool on erinevad koolid. Mul oleks lähtudes Vaganova metoodikast neile siiski nii mõndagi öelda, aga kui nad lähevad lavale, siis nad tantsivad! Ja paistavad täitsa professionaalsed. Nii et müts maha, väga tublid.
Kas Te töötate teatris endiselt repetiitorina?
Töötan hetkel ainult õpilastega, mitte artistidega. Siiamaani valmistasin üksinda ette kõik õpilaste kontsertkavade numbrid. Pean haigestunud pedagooge asendama, mida juhtub nii mõnigi kord. Aga ma ei õpeta enam väikeseid. Enne peavad nad saama balleti põhialused selgeks ja siis on mul, millega töötada.
Mida Te tahaksite soovitada noortele tantsuõpetajatele? Mida Te sooviksite nendega jagada? Või hoopis küsida nendelt midagi?
Küsida ei tahagi. Ikkagi rõhun sellele, et aeg on teine. Mulle tundub, et varem oli huvi balleti vastu suurem, või ma eksin?
Ballett oli prestiižne, hetkel ei ole ju motivatsiooni, kui sa õpid üheksa aastat ja sind teatrisse ei võeta. Aga ikkagi tullakse õppima!
Ma tahan ainult oma unistusest rääkida: et mõned professionaalsed pedagoogid tuleksid ikka Tartusse ka! Tallinnas on palju neid tantsijaid, kes on läinud pensionile, kes võiksid väga hästi ja edukalt õpetada. Aga mina isiklikult ei saa neile korterit muretseda ega kõrget palka maksta. Loomulikult, arusaadav, et need, kes on ennast Tallinnasse sisse seadnud, et taha Tartusse tulla. Ka mina ei tahtnud Tartusse tulla, aga elu siiski pani kõik paika. Ma arvan, et mina sobisin Tartule ja Tartu sobis mulle, muidu mul ei oleks nii edukalt läinud. Väike inimene – väike linn.
Ma ei ütleks, et minu vastas istub praegu väike inimene. Pigem Vanemuise balleti vaim! Pidite ilmuma siia selleks, et siin ballett areneks.
Päris kindlasti, mind võeti siia lausa sundkorras. Pidin ja kõik! Soliste oli tarvis. Mind huvitasid muidugi eeskätt peaosad. Ma tahtsin väga ka pedagoogiks õppida, aga siis oleksin pidanud minema Moskvasse, ГИТИСesse, kus tol ajal ei olnud kaugõpet. Seega, selleks, et õppida kaks aastat pedagoogiks, oleksin pidanud loobuma tantsijakarjäärist. Kõik osad, mida ma siin tantsisin, olid mulle väga hingelähedased, ma ei soovinud nendest loobuda. Kui ma tulin teatrisse, siin oli primadonna Maie Maasik. Alguses tegime temaga rolle vaheldumisi. Siis jõudis Ida Urbel selguseni, et me olime igas mõttes äärmiselt erinevad natuurid, ja hakkas lavastama ballette, kus me olime erinevates osades. Näiteks „Peer Gyntis“ oli tema roheline tüdruk ja mina Anitra, „Legendis armastusest“ olin mina Širin – noor ja ilus tüdruk – ja Maie Mehmene Banu, kes oli inetu ning pidi sellega elama ja leppima. Nii et meil olid erinevad osad, mis ma usun oli nii teatrile kui publikule kasulik.
Kas Teil on plaan minna lähitulevikus vaatama mõnda lavastust?
Meie teatris püüan kõik esietendused ära vaadata, püüan siin toimuvaga kursis olla. Pean olema kohal ka kõigil etendustel, kuhu on VTBK õpilased kaasatud. Meil oli ju mitu lastelavastust, kus enamik rolle on õpilaste vahel jagatud: „Lumekuninganna“, „Tulipunane lilleke“, „Aastaajad“, „Kuldvõtmeke“, „Inetu pardipoeg“, „Klaabu“. Ma olen nende kõigiga seotud. Lapsed on kaasatud ka teatrilavastustesse, hetkel teevad nad kaasa „Romeos ja Julias“ ning „Lottes“, nii et õpilastega on mul päris suur koormus.
Mitu õpilast on hetkel VTBKs?
Lapsi on hetkel umbes sada, täiskasvanuid umbes kakskümmend. Igal nädalalõpul on mul probleem, kuidas leida treeningute jaoks saale.
Teil ei ole püsivat saali?
Ei saagi olla, sest me kasutame ainult teatritööst vabu saale. See on väga raske. Kui keegi äkki vajab saali ja ajakava muutub, siis olen sunnitud tunniplaani muutma. Mul on väga piinlik nii õpetajate kui ka lastevanemate ees, aga selles küsimuses ei sõltu ma endast, vaid teatrigraafikutest. Ja kui saalid on kinni, pean ikkagi mingi koha leidma.
Koridori?!
Igat trenni koridori üle ei tõsta. Praegu on meil flamenkotunnid. Flamenkotreeninguga olen ma korra tõesti läinud fuajeesse. See sobis sinna ilusti, saime jalgu trampida ja ruumi oli piisavalt. Aga kui imelik see ka ei oleks, siis iga kord ikkagi leian selle ruumi, kus järgmine treeningtund teha.
Nüüd tulimegi rondo vormis meie esimese küsimuse juurde tagasi: Te tegelete hetkel nii paljude asjadega korraga – alates saalide otsimisest kuni lavastuste ja kontsertide väljatoomiseni. Teil on väga palju vastutusalasid, millega tulete nii hästi toime. Mul on väga hea meel, et Gerd Neggo stipendium ja 2019. aasta tanstuõpetaja tiitel on tõesti õigetes kätes! Kui Te lubate, ma küsiks viimase küsimuse: kes on tantsuõpetaja?
Tantsuõpetaja võib olla igaüks, aga kes on tantsuõpetaja suure tähega? Just nimelt Gerd Neggo, Rachel Olbrei, need aktiivsed inimesed, kes muidugi tegelesid tantsuga, aga olid ka head korraldajad! Hoolimata sellest, kas oli raha või mitte, käisid nad välismaal õppimas, ka Labani juures näiteks. Ja nii suutsid nad Eestis organiseerida tantsuõpet, mis oli kindlasti väga raske. Aga see oli nende jaoks ainuke võimalus eksisteerida, see oligi nende hing, see oligi nende kutsumus. Absoluutne sisemine vajadus. Ma ei tea, kas ma julgen niiviisi öelda, aga mul on siiamaani olnud sisemine tungiv soov õpetada, võib-olla see ongi minu kutsumus. Teatris saab mul kevadel 65 aastat täis. Veel üks juubel. Ma ei tea, kas keegi Eestis on olnud ühe teatri juures 65 aastat järjest. Vahet pidamata. Vanasti oli auküsimus püsida ühes töökohas nii kaua, kui vastu pead. Aga praegu on vastupidi, mida rohkem reisid mööda maailma, seda parem. Kõik on muutunud. Ma olen vanamoeline inimene, kes on jäänud ühele teatrile truuks.
Suur tänu Teile, edu, jõudu, tervist, energiat! Lubage mul tervitada Teid kõikide Teie vilistlaste poolt, me oleme väga tänulikud Teile selle eest, et õpetasite meid elu armastama, uskuma endasse, olema väljakutseteks valmis ja saama raskete olukordadega hakkama. Olete meie jaoks alati olnud eeskuju!
