Artikkelnr 123

Intervjuu tantsulavastuse “SIIS-SIIN-SEAL” loojatega

Katrin Kubber
Vabakutseline tantsuõpetaja ja -kunstnik ning "SIIS-SIIN-SEAL" lavastuse assistent

nr 122

Hetk lavastusest „SIIS-SIIN-SEAL”
Foto autor: Heikki Leis

Mul on olnud rõõm olla Ilieh teatri tantsulavastuse „SIIS-SIIN-SEAL” mõningate etenduste juures assistent. Olen saanud põnevusega jälgida lavastuse autorite, lavastajate, tantsijate ja koreograafide Raho Aadla ja Kalli Pikase tööd, seda, kuidas nad etendusteks valmistuvad ning publiku ja teineteisega kontakti loovad. Publikuks on peaasjalikult lapsed, lavalisteks tööriistadeks keha, liikumine ja hääl. Lavastus on loodud inspireerituna neljast kunstistiilist: kubism, sürrealism, realism ja puäntillism. Ruumi igas seinas on molbertil maal, millel on kujutatud tantsivaid kehasid. Seega põimuvad laval kaks kunstiliiki: tants ja kujutav kunst. Samuti loovad Raho ja Kalli häälega mängides ruumi heliilma. Publik istub ringis ning etenduse viimases kolmandikus on kõik oodatud tantsijatega koos liikuma ja häälelema. Lavastuse dramaturg on Helena Krinal ja produtsent Heili Lindepuu. Laval olevad maalid on loonud Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallase maaliosakonna tudengid Erika Aasa, Hedi Kuhi ja Kadri Kalve. Lavastust mängitakse erinevates mängupaikades üle Eesti ning oodatud on publik vanuses 5+.

Kohtusin Raho ja Kalliga ning palusin neil avada lavastuse sündi ning loomeprotsessi. Lisaks vestlesime publiku kaasamise teemal ning sellest, milliseid väärtusi “SIIS-SIIN-SEAL” loob ja edasi kannab.

Kuidas sündis lavastuse idee?

Kalli: Heili helistas mulle uue lavastuse loomise teemadel ja kutsus kokkusaamisele. Midagi täpsemat telefonikõnes veel ei selgitanud. Südames lootsin, et tema lavastab ja mina olen tantsija. Selgus aga, et Heili soovis, et hoopis mina lavastaksin ja ainsaks tingimuseks see, et tegu peab olema lastelavastusega. Muus osas olid mul vabad käed. Olime Rahoga viimased kaks aastat minu värvisarja viimase lavastuse “Lilla” loomeprotsessis tegutsenud ja sestap ei olnud tarvis pikalt nuputada, kellega koos lastelavastust teha tahan.

Raho: Jah, ja kui Heili mulle lastelavastuse mõtte välja käis, ütlesin mina, et tahaksin selle Kalliga teha. Heili vastas, et Kalli soovis ka koos minuga seda lavastust teha. “Lillas” olin tantsija ja toetasin Kalli nägemuse elustumist – selle kahe aasta jooksul tekkis soov midagi Kalliga kahekesi lavastada ja Heili pakkus selleks võimaluse. Aitäh! Põnev on see, et kuigi suhtleme Kalliga, siis lastelavastuse loomise teemal ei olnud me omavahel rääkinud. Lavastuse esmane sisuline alge tuli Kalli poolt.

Kalli: Jah, mõte oli valida kunstistiilid – kubism ja puäntillism tulid mulle kohe alguses silme ette – ja luua liikumine lähtudes nende stiilide iseloomulikest tunnustest. Arutluse käigus valisime lisaks veel realismi ja sürrealismi. Need stiilid on kujutamise põhimõtete ja maalimise tehnikate poolest üpriski erinevad ja eks see erinevus sai ka määravaks.

Raho: See erinevus pakub nii lavastuslikus väljenduslaadis, sisulises kulgemises kui ka liikumises võimalust mitmekülgseks tegutsemiseks. “SIIS-SIIN-SEAL” puhul sai mitmekülgsus ja iga looja loominguline omanäolisus lavastuse tuummõtteks. Ülesehituselt on lavastus vahelduv – üks stiil lõppeb ja teine algab ning mingit põhjuslikku sidet eelneva ja järgneva vahel tegelikult ei ole. On tegutsemine ja selle jooksul vastuvõetavad valikud, mis meie endi jaoks on sisuliselt põhjendatud, et etenduse ajal juhtuv oleks usutav.

Kalli: Liikumise loomisel lähtusimegi alguses lihtsalt kunstistiilide omadustest: puäntillismis on kõik punktikestest ja täppidest loodud; kubismis on kõik kandiline, sirge ja sekka mõni poolkaar; sürrealismis on kõik justnagu unenägu; realismis on oluline arusaadavus. Esmalt katsetasime ainult erinevatel viisidel liikumisega, aga üsna kiiresti hakkasid need liikumisviiside valikud lavastuse tegevustikku ja ülesehitust looma.

Raho: See oli algusest peale selge, et soovime ühel hetkel publikut tegevusse kaasata, et inimestel oleks endil võimalus lavastuses pakutavate mõtete ja liikumistega katsetada.

Kas teil ei tekkinud soovi ise neid maale luua, mis laval on?

Raho: Minul oli väga suur soov need maalid ise luua, aga siis oleks “SIIS-SIIN-SEAL” esietendus arvatavasti kümne aasta pärast olnud. Kui üldse kunagi. Ehk siis, soov oli suur, aga paraku ei olnud seekord lõputult aega ja teisi ressursse, et see oleks võimalikuks osutunud.

Kalli: Alguses ei olnud üldse kindel, et meil originaalmaalid laval on. Esmalt mõtlesime reprode peale, et võtame kunstistiili tuntuima esindaja maali ja esitleme seda. Üsna kiiresti jätsime selle mõtte kõrvale, sest nende nelja kunstistiili maalide põhiliseks temaatikaks ei ole olnud tants ja keha – “SIIS-SIIN-SEAL” puhul on see aga ülioluline.

Raho: Võrreldes mingi läikiva reproga on päris värvidega maalitud ja korralikult raamitud teos ikka kordades mõjusam. Maalid on meil päris suured ja värvilised, nii et need tekitavad publikus (eriti lastes) ikka korralikku ohoo-elamust.

Kalli: Olen õppinud, et koostöö on miski, mis viib kaugele. Olen lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maalikunsti erialal – võtsin oma endise kooli maaliosakonna juhataja Margus Meinartiga ühendust ja küsisin, kas saaks selle ülesande kuidagi maalimise kursusesse liita. Saigi!

Raho: Meie soov oli, et lisaks kunstistiili iseloomulikele tunnustele oleks maalidel kujutatud tants ja keha.

Kalli: Kadri, Hedi ja Erika olid iseseisvad loojad, mitte pelgalt meie tellimuse teostajad. Andsime neile vabad käed.

Raho: Ja maalid on imelised!

Kuidas oli koostöö dramaturg Helenaga lastelavastuse kontekstis?

Kalli: Helenal on kogemusi lastele tantsulavastuste loomisega ja seetõttu oli minu kindel soov teda kaasata, et ei peaks täitsa nullist leiutama hakkama.

Raho: Usaldasin täielikult Kalli soovi, sest olime kolmekesi TÜ Viljandi kultuuriakadeemias samal kursusel ja sestap tean, et Helena võime lavalist tegutsemist kõrvaltvaataja nägemuses peegeldada ja (ümber)mõtestada on hea. Samuti on võrratu tema oskus loomise alguses toimuvas sisuotsingus laiali olevate mõtete vahel seoseid leida. Esimesel kaks-päevakul mullusel suvel Nõuni rahvamajas oli kohe alguses kõigil kolmel selge, kuhu suunas liikuma hakkame, kuna Kalli pakutud algne mõte oli niivõrd selge – kui on kandiline, siis liigume kandiliselt, kui ümmargune, siis ümmarguselt. Küsimus ei olnud selles, mida teha, vaid ainult selles, kuidas teha. See oli tõeliselt innustav!

Kalli: Nõunis alustasime sellest, et esmalt rääkisime oma soovidest lavastuse osas. Jagasime eelnevaid laste(lavastuste) kogemusi. Raho tahtis kindlasti ise häälega heliilma luua ja mulle meeldis see mõte samuti.

Raho: Esimese päeva lõpuks jõudsime lavastuse ülesehituse (stiilide järjekord; kes-mis hetkel maali kannab; millal liikumine üksi, millal kahekesi; millal kontakt, millal sünkroon) osas ühisele selgusele ja vormiliselt oli lavastus algusest lõpuni valmis. Järgmisel päeval tuli Heili ja tegime esimese läbimängu – sisu oli siis veel ebaselge ja laialivalguv, aga vorm tugev ja töötav. Õpetasin Tallinnas elades kaheksa aastat noori vanuses kolm kuni kakskümmend ja iseomane teadmine, mis lasteaialastele ja algklassidele toimib, oli kogemustega omandatud.

Kalli: Edasistes proovides hakkasime vormi sisu looma: liikumist, häält, omavahelisi suhteid ja sisemist põhjendatust tegutsemiseks.

Raho: Omavahelises suhtluses otsisime elulisi kohtumisi ja tähenduslikke hetki. Olime tähelepanelikud selles osas, kuidas teineteisega suhestuda – mis tundeid miski tekitab.  Koostöö oli väga ladus ja lõbus. Pakkusime ja katsetasime palju. Mõtted, mis tekkisid, said kõik läbi proovitud ning lõpuks valisime eneste jaoks kõige sobilikumad viisid – soojad ja sõbralikud. Need on minu jaoks kaks lavastust iseloomustavat omadust.

Kalli: Praeguseks oleme andnud viis etendust ja rõõm on tõdeda, et suutsime üsna hästi tajuda, mis võiks lastes huvi äratada ja neile sobida. Eks iga etendusega muutub see üha selgemaks ja tänu publikuga kohtumistele on toimunud edasiarendused-täiendused. Näiteks minu kaheksa-aastane tütar oli etendust vaadates hämmingus, et kuidas vanuritest tema jaoks täiesti arusaamatult jälle noored inimesed saavad. Vana inimene peaks ju lõpuks ära surema! See ei olnud loogiline!

Raho: Jah, muutume realismi-osas vanuriteks – väga ilus hetk ajalisuse avamiseks. Vajadus ajalisuse järele tekkis tegelikult sellest, et ühel eelneval hetkel voolime käte vahel platsi keskele õunapuu ja lavastuse seisukohast oli tarvis meil see puu kuidagi ära saada. Realismis kasutame võttena pantomiimi ja pantomiimis on nii, et kui miskit on loodud, siis see on ka olemas. Ruumi loodud kujutlusest ja kujutistest ei saa lihtsalt läbi kõndida – siis on tegu halva pantomiimiga ja seda küll teha ei taha.

Kalli: Vajadus oli puu ära saada ja mõtlesime, et kui me ise vananedes esitleme aja kulgemist, siis on loogiline, et saame puu taevasse saata, sest on arusaadav, et aeg on möödunud ja puu surnud. Ise aga muutusime klõpsust vanadest noorteks tagasi.

Raho: Me ise ei julgenud ära surra – laval, mängus. Praegu mõeldes tundub väga kummaline ja naljakas, et laval ära surra ei julgenud. Eirasime paratamatust ja otsustasime ebaloogikat mitte tähele panna. Ju me siis ootasime, et keegi tähelepanelik meile seda soovitaks.

Te kaasate etenduse lõpus lavale ka publiku. Rääkige sellest.

Kalli: Publiku kaasamine võtab etendusest ajaliselt küll viimase kolmandiku, kuid sellel on lavastuse terviklikkuse seisukohalt äärmiselt oluline roll. See plaan oli kohe alguses, et peab olema osa, kus publik saab vaadata, kuulata ja süveneda, nagu tüüpilises teatrisituatsioonis kombeks, ja siis osa, kus igaüks saab ise tegutseda ja katsetada. Rahol tekkis suurepärane idee, et etenduse alguses ära rääkida, mis etenduse jooksul toimuma hakkab: millistest osadest etendus koosneb ja mida publikult ootame.

Raho: Rääkimisega alustamine on hea, sest see tõmbab tähelepanu ja toob kõik ühele lainele. Valmistab ette, et liikuvaid-häälelevaid kehasid ja maale vaadata-kuulata. Oskus tantsu, kujutavat kunsti ja üldiselt elu jälgida on õppimise küsimus – oskus oma tähelepanu suunata. Tahtsime, et kui tantsimisega alustame, ei peaks enam vahepeal sõnadega midagi seletama hakkama. Mul on imeilusa kooskõlaga kellukesed, mida õpetajatöös aeg-ajalt kasutasin, ja sestap teadsin, et lapsed on nende kõla suhtes väga vastuvõtlikud. Tilistame nendega kolm korda: alustamisel, ühisosa alguse märkimisel ja lõpu tähistamisel.

Kalli: Need märgid mõjuvad selgelt ja muudavad alati ruumis valitsevat olukorda. Põnev on kogeda, kuidas erinevatel etendustel publik reageerib, kui teist korda kellukestega tilistame. Mõnikord tullakse kohe platsile, mõnikord ollakse arglikumad. See on mõjutatud mitmetest teguritest. Üheks teguriks on see, kas etendus toimub publiku jaoks tuttavas või võõras ruumis. Samuti sõltub palju sellest, kas publikus on lapsed oma vanematega või on tegu ühe lasteaia/kooli erinevate rühmade/klassidega. Viimased tulevad üldiselt kiiremini platsile.

Raho: Muidugi mõjutab olukorda väga palju ka see, kas publikus on kolmkümmend inimest või sada kakskümmend, nagu meil Jõgeva etendusel oli. See oli ikka paras möll, mis seal lahti läks. Platsile jõudnuna peab inimene võtma vastu otsuse, mida seal teha – kuidas ja kas üldse liikuda. Õnneks on nii, et kui inimene juba jalgele saab, on suur samm tantsimise poole astutud. Kuigi alati on ka neid, kes jäävad ringi istuma ja see on ka väga hea. Viimasel etendusel Nõuni kultuurimajas tantsisid kaks memmekest mõnusasti oma toolidel istudes – neil ei olnduki tarvis platsile tulla.

Kalli: Publiku kaasamine on minu jaoks tõeliselt huvitav, sest see on tõesti iga kord uus. Ühe (vanuse)grupiga toimib paremini üks, teisega teistsugune lähenemine. Meie sõnum, mida püüame lavastusega edasi anda, on see, et igaühel on õigus ja oskus ise ja omal moel tantsida. Just nii, nagu süda juhib. Tantsimine ei ole ainult kellegi teise liikumise jäljendamine.

Raho: Kuigi see võib ka seda olla. Peegeldamine-jäljendamine on üks võimalus õppimiseks ja uue kogemiseks. Mõni platsile tulnu vajab seda väga, et minu või Kalli liikumist järele teha, mõni aga hakkab kohe ise katsetama, võtab meie liikumist kui ettepanekut ja teeb selle enda omaks. Mõni naudib lihtsalt suures saalis tekkivat vabadust ja ajab täitsa oma asja. Lõpuks oleme siiani siiski alati ühiselt kokku saanud.

Milline on selle lavastuse olulisus? Ja miks on tantsulavastuste loomine lastele oluline ka üldisemas plaanis?

Kalli: Tantsu õpetatakse tihti kindlate stiilide raamistikus ja ka see on oluline, aga ma leian, et loovat lähenemist võiks rohkem olla. Minu enda tantsuharidus oli lapsepõlves selline, kus jäljendasin õpetaja liigutusi, loovtantsu ei olnud üldse. Ma arvan, et viimane on vajalik, et lapsed leiaksid tantsus iseenda ja saaksid tantsida nii, nagu nad soovivad. On nii palju erinevaid võimalusi, kuidas tantsule läheneda. Usun, et “SIIS-SIIN-SEAL” loob arusaama, et tants on väga avar ja mitmekülgne. Selle lavastuse puhul olen seisnud selle eest, et kogu aeg ei pea toimuma midagi – tants ei ole katkematu liikumine ja tegevus, vaid ka paus. Tänapäeval on info liikumine tihe ja pidev, pause nagu ei olekski, mistõttu on hea neid aeg-ajalt siiski võtta.

Raho: Selles osas täiendasime teineteist hästi, sest mul on tahtmine ja harjumus kogu aeg tegevustikku võimalikult tihedalt täita – et oleks ikka trikki ja efekti. Aga ega trikk ja efekt ilma pausita mõjule ei pääse, nii et meie soovid tasakaalustusid omavahel ja tänu sellele on lavastust kerge vaadata ja kogeda. Kõike on täpselt parasjagu. Kuigi üldises plaanis on lavastus ikka väga tihe, sest laste võime oma tähelepanu ühel “asjal” hoida on märksa kiirema pulsiga kui täiskasvanutel. Lastelavastuses ei pane publikut maheda muusika saatel kümneks minutiks postamendile asetatud muna vaatama – enamikku lihtsalt ei huvita see. Miskit põnevat peab juhtuma, et huvi äratada. Kui huvi on äratatud, siis on võimalik tempo alla võtta ja eeldada süvenenumat keskendumist.

Kuidas tekkis lavastuse pealkiri „SIIS-SIIN-SEAL”?

Kalli: Minu esimene mõte oli „Siis. Ja siis.” Ehk siis, et midagi on minevikus olnud/juhtunud ja mis siis nüüd tulevikus edasi saab. Raho arendas sellest edasi “SIIS-SIIN-SEAL”, et võtta mängu ka olevik – praegune hetk, mis sünnib uuesti igal etendusel.

Raho: Olevik seob eneses mineviku ja tuleviku. Praegusel hetkel vastu võetud otsus määrab selle, mis olema saab. Valikud tuginevad üldjuhul minevikus kogetule-õpitule.

Kalli: Lavastuses esindavad minevikku need neli kunstivoolu, mis on loodud natuke vähem või veidike rohkem kui sada aastat tagasi. Niisamuti Kadri, Erika ja Hedi maalid ja ka minu ja Raho koreograafia ning muu lavaline tegutsemine. Olevik on see aeg, kus oleme just täna ja praegu koos samas ruumis “SIIS-SIIN-SEAL” etendusel. Tuleviku osas anname mõista, et igaüks saab luua ja ennast väljendada just selliselt, nagu soovib.

Raho: Loodame, et olevik etenduse ajal on publiku jaoks piisavalt inspireeriv, et muutub heaks mälestuseks, mis minevikust õpitud tarkusena mõjutab tulevikus sündivat loomingut.  

Kalli: Töötasime välja ka ettepanekute lehe soovituslike ülesannetega, mida õpetajad ja lapsevanemad lastega hiljem katsetamiseks kasutada saavad. Mõned ütlevad, et neil puudub loovus, aga tihtilugu on tegu lihtsalt sellega, et ei osata kuidagi alustada. Kui algus juba tehtud, siis hakkavad uued võimalused ise tekkima. Seetõttu on sellised ettepanekute lehed väga head.

Mis te arvate, kui pikk iga sellel lavastusel võiks olla?

Raho: Sada etendust tahaks küll mängida, sest lavastus on hea ja seda on tõesti tõeliselt vahva tantsida.

Kalli: Jah, see võiks jõuda võimalikult paljudeni küll.