Vaadates ja kogedes nüüdistantsumaastikul toimuvat, käib aina tihedamini mu mõtteist läbi märksõna ”juhuslikkus”. Lavasituatsioonidel lastakse kesta, esmapilgul suvalisena mõjuvad lavapildid omandavad tähenduse aja jooksul. Keegi ei jookse päästma stseene, mis tunduvad kreeni vajuvat, selle asemel usaldatakse juhust ning sellest välja kasvavaid magusaid hetki. Olles õppinud juhust nautima nii vaataja kui loojana, tundsin soovi teemat põhjalikumalt avada. Selleks pöördusin Siim Tõniste poole.
Isegi Siimu jõudmine tantsu juurde on tema oma sõnul olnud juhuslik, gümnaasiumi ajal ristus tema tee Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna vilistlastega. Nähes tantsumaailma kõrvalt, paelus see teda, isegi kui ta tol hetkel sellest veel suurt aru ei saanud. Ülikooli astus ta omamata tantsutausta, lähim kokkupuude liikumisega oli akrobaatika. Ühtpidi on ta tänulik, et sai n-ö puhta lehena tantsu õppima minna, teisalt tunnistab, et päris pikalt saatis teda tunne, et ta lihtsalt lohiseb koolis järele ega suuda üleöö tantsima õppida. Pärast esimese kraadi omandamist jätkusid samas koolis ka magistriõpingud. Sellesse aega (2010-2013) jääb vahetusaasta Praha Etenduskunstide Akadeemias ning tutvumine Üüve-Lydia Toomperega, kellega koos nad juhuslikkust laval lähemalt uurinud on. Nende koostöös valminud lavastus “supersocial” (Kanuti Gildi SAAL) ning 12-tunnine kestvus-performance “Kas sa etendad iseennast?” (Kanuti Gildi SAAL ja Tallinna Kunstihoone) on suuresti meie vestluse algimpulsiks.
Kuidas te koos Üüve-Lydiaga juhuseni jõudsite? Kas tegemist oli n-ö ühise ärkamisega loomeprotsessis või ühine huvi viis koostööni?
“Juhus on mind alati intrigeerinud: kuidas inimesed ootamatustele reageerivad või kuidas saab laval toimida nõnda, et kokku on lepitud süsteemides ja reeglites, kuid ruumi on jäetud ka improvisatsiooniline. Praeguse juhuslikkuse huvini oleme jõudnud koos mingite läbitöötatud struktuuride kaudu. Väga suureks impulsiks olid Lydia “Techno Praxise” töötoad, kus ta üritas klubis levivaid fenomene stuudio- ja lavaruumi üle tuua. Küsimus: “Milliseid mehhanisme ja süsteeme saab kaasa tuua päris-maailmast ning kuidas rakendada neid kunstlikus keskkonnas?” pakkus ka mulle huvi.” – Siim Tõniste
Olles selgeks teinud, kui juhuslik juhuse juurde jõudmine oli, jätkasime vestlust ühise aruteluna, mille olulisemaid punkte allpool avan.
Kuidas luua keskkonda, kus publik saab aru, et siin on ruumi juhusele?
Toimiva juhuse struktuurini jõudmine on pikk õppimise protsess, mis eeldab etendajate omavahelist usaldust. Seega…
Võtta aega…
Võtta aega nii nende jaoks, kes ruumi tulevad kui ruumi enda jaoks.
Tulijate suhtes peaks üles näitama hoolivust, sest see loob pinnase usalduseks.
Eelkommunikatsioonis ei tohiks olla liigselt didaktiline, olulisem on olla kutsuv. Näiteks Siimu ja Üüve-Lydia töö “Kas sa etendad iseennast?” kutsus publikut saali seitsme lihtsa seinale kirjutatud lause kaudu:
“Aitäh, et tulid!
Me ootame sind.
Astu sisse.
Tunne end vabalt.
Proovi saada aru, millised on siin reeglid ning ühine teistega.
Kõik me vastutame siin toimuva eest ühiselt.
Me ei taha, et sa teeksid midagi, mida sa teha ei soovi, aga kui mitte keegi midagi ei tee, siis ei juhtugi mitte midagi.”
Samas on oluline publikule presenteerida etendusruumi võimalusi. Seda on kõige hõlpsam teha kirjeldamise kaudu. Kirjeldused võiksid panna tööle publiku kujutluse suunas, mida kõike ruumis võib, saab ja tohib teha.
Kuidas sellist keskkonda hoida, kus publikul on võimalus juhust kogeda, seda ise luua ja sellega manipuleerida?
Oluline märksõna tundub olevat küsimused. Küsimused, esindades endas valikuvabadust, annavad vaatajatele/kogejatele võimaluse vastata. Isegi suletud küsimustes säilib alati vähemalt kahe erineva tulemi potentsiaal. Hinnangud ning faktide nentimine endas seda samamoodi ei kanna. Sarnaselt kirjeldustega tunduvad küsimused olevat kujutlusvõime käivitajad.
Kuigi juhuse taha saab alati ennustada (ning mida suurem kogemus on, seda edukamalt on see võimalik), tasuks sellest hoiduda, sest eks pettumus ole kerge tulema. Laval pettumine on publikule pea alati näha ning lõhub ühiselt loodud maailma. Lähtepunktiks võiks pigem olla usk, et kõik võimalused on head: isegi need valikud, mis torgivad või on ebameeldivad, kannavad endas ikkagi potentsiaali millegi võluva tekkimiseks.
Juhuslikkuse ja suvalisuse skaala
Ma ise tajun tugevalt, et ülikooli ajal muutus mu arusaam mõistest juhuslikkus. Kui enne seostus see mu jaoks suvalisuse ja kaosega, siis praegu tajun ma seda eelkõige võimalikkusena.
“Eks see perspektiivi küsimus ole. Üsna kõike võib vaadata kui suvalist, aga kui mängureeglid on paigas ning nende mõistetavaks tegemise nimel tehakse tööd, siis varem või hiljem nullib pingutus selle suvalisuse ära.” – Siim Tõniste
Mängureeglite selgitamise, kirjeldamise ning dialoogi otsimise kaudu luuakse laval konteksti, mille mõistmine aitab kaotada suvalisust. Tundub, et ka suvalisuse nullimisel mängib olulist rolli teose kestvus. Näiteks Tallinna Kunstihoones etendunud “Kas sa etendad iseennast?” puhul leidsid Siim ja Üüve-Lydia end olukorrast, kus etenduse esimesel tunnil oli saalis mitu publikuliiget, kellel oli endal väga selge eel-arusaam sellest, mis ruumis juhtuma võiks hakata. Mistõttu hetkel, mil etendajad üritasid raamistada ruumi toimimispõhimõtteid, sõitsid osad tulijad enda agendadega sinna sisse ning sogasid teiste vaatajate jaoks vett. Ruumis oli balletitaustaga liikuja, kes soovis detailselt jagada oma senise elu haripunkte: külastatud riikidest lähedaste sõprade kirjeldusteni. Teatud plaanis oli publik tol hetkel kannataja rollis, kuna ruumis ei paistnud valitsevat kollektiivne soov tantsijat ära kuulata. Samas andsid kunstnikud endale aru, et naine järgis põhimõtteliselt talle arusaadavaid ruumireegleid ning Siimu ja Üüve-Lydia loodud struktuur ei olnud tolleks hetkeks end jõudnud veel kehtestada. Oleks tantsija näiteks kolmandal tunnil ruumi sisesenud, oleks olukord tõenäoliselt teistmoodi lahenenud.
Luues ruumi, kus kõik on viisakuse piires lubatud, peab arvestama, et aeg ajalt ikka juhtub, et mõni publiku liige võib oma kohaloluga hakata pärssima teiste kogemust. Enamasti leevendab olukorda kannatlikkus, heatahtlikkus ja avatud meel. Mäletan selgelt “supersociali” Viljandi etendust avatud noortetoa rulapargis. Etendus oli mõnda aega kestnud, kui ühel hetkel tunnetas vast kogu publik, et meiega koos oli saali tulnud tuntud teatrikriitik, kes põhimõtteliselt ruumis toimuvat otsustas boikoteerida. Kuigi kriitik ei olnud totaalselt vägivaldne kunstnike loodud struktuuri vastu (ta näiteks liikus ruumis siiski kaasa), siis tema domineeriv kohalolu ning enda seisukoha valjuhäälne väljendus tekitasid piinlikkust. Boikottimise hetkeks olid mängureeglid end jõudnud kehtestada, nende vastu võitlemine mõjus ignorantsena. Etendajad jäid sellel hetkel rahulikuks ning lasid kriitikul end n-ö nurka mängida.
Juhuslikkus ja läbikukkumine
Läbikukkumine tundub juhuse usaldamisesse sisse kirjutatud olema. Usaldades teadmatust ja selle kaudu sündivat juhuslikkust, ei saa looja kuidagi kindel olla, et juhus tööle hakkab. Samas tahaks väita, et suurim läbikukkumine sellise meetodi puhul on juhuse usaldamatus – kui etendaja või looja üritab juhuse asemel olukorda hoopis päästma hakata. Kui ka tegijad enda loodud struktuure ei usalda ega lase neil iseseisvalt tööle hakata, siis mõjub kogu tervik ebasiirana ning laguneb koost. Üheks selliseks näiteks on etendajate liigne domineerimine, see võib väljenduda näiteks publiku sõnade suust äravõtmise näol: esitatakse küll küsimus, kuid vastust ei oodata ära. Tahes-tahtmata on lihtsam usaldada ning asjadel minna lasta juhul, kui selleks on piisavalt aega. Mida väiksem on ajaraam, seda keerulisem on juhust usaldada, sest kogu aeg tiksub kuklas küsimus “Mis siis, kui ei hakkagi tööle?” ning etendaja suurim väljakutse on sellele mitte enneaegselt reageerida.
Kuidas ära tunda õige juhus?
Intuitiivselt.
Kuidas muutub ajas see, millest kinni hakatakse?
Siimu sõnutsi oli “Kas sa etendad iseennast?” puhul lihtsam usaldada nii juhust kui iseennast, sest teadmine, et tükk kestab veel tunde ning selle sees peab olema ka neid n-ö ära kukkumise hetki, mõjus rahustavalt. Värskemana toetusid etendajad rohkem teineteisele, kui saabus väsimus, otsiti tuge publiku liikmetelt, seda nii liikumise kui küsimuste näol. Vaatajana mäletan eredalt etenduse seitsmendat tundi, mil ruumis valitses letargia. Vaatajaid oli ruumis neli-viis, etendajad pingutasid, et publik räägiks ja küsiks kaasa, kuid olime kollektiivselt passiivsed. See oli korraga nii magus kui ebamugav hetk – võimudünaamika liikus publiku poole üle, korraga tajusime, et kontrollime ruumi oma passiivsuses rohkem kui etendajad oma aktiivsuses. See pooltund oli huvitav, kuna Siim ja Üüve-Lydia aktiveerusid sel hetkel esinejatena rohkem kui etendajatena: nad hakkasid otsima teistsugust ruumi- ja liikumiskompositsiooni. Sellega mängisid nad end kohati nurka, sest vahelduseks oli esinejate enda pakutud kompositsiooniline sisend ning selle sees ujumine huvitavam kui struktuur, mis end kuue tunni jooksul selleks hetkeks ammendanud oli. Vaatajate passiivsus ning etendajate esinemine möödus, kui saali jõudsid uued kogejad uue energiaga.
Juhuslikkus liikumises ning rääkimises
Küsimus “Kas sa etendad/tantsid iseennast?” läbib nii “supersociali” kui kestvuslavastust Tallinna Kunstihoones. Algselt on tegemist laste ringmänguga, mille eesmärgiks on suunata lapsed rääkima ja liikuma. Siimu ja Üüve-Lydia edasiarendatud versioon on loodud eesmärgiga saada inimesed rääkima ja liikuma viisil, kus esimene ja peamine küsimus ei oleks “Mis mulje ma endast praegu jätan?”. Kuigi seda ei ole ilmselt võimalik täielikult vältida, on samal ajal rääkides ja liikudes aju piisavalt palju töös, et mahtu olukorra analüüsimiseks lihtsalt ei jää.
Siim ja Üüve-Lydia soovisid liikujaid lahti raputada neile sisse harjutatud liikumiskombinatsioonidest. Tugeva kehakooli puhul on küllalt loomulik, et improvisatsioonis kiputakse kordama terveid elemendikombinatsioone, mida on kehasse tundide kaupa drillitud. Ühtpidi on see väga loomulik, et keha kordab ka n-ö vabaduse hetkel mustreid, mida ta on omandanud. Eks ole kehaline sõnavara samasugune nagu verbaalnegi – see, mida loeme, kuulame ja räägime, väljendub ka meie vabas suhtluses. Mu jalg astub sinna, kuhu ta on ikka harjunud astuma, nii nagu keelel on väljendid, mida olen harjunud kasutama. Nii nagu eksisteerivad parasiitsõnad, eksisteerivad ka parasiitliigutused. Kuid kehale omased parasiitliigutused ei peaks siiski võrduma kellegi teise loodud koreograafia taasesitamisena.
Küsimus “Kas sa etendad iseennast?” pakub struktuurina viljaka pinnase kahe fookuspunkti (liikumine ja verbaalne vastamine) vahel ujumiseks. Olles seda ka liikujana proovinud (siis seestpoolt kogemust kirjeldades), tundub peamine rõhk olema ikkagi sõnal ja vastamisel, kuid vaatajana on liikumine tihtipeale huvitavamgi. Kehakeelest on võimalik välja lugeda, kuidas liikuja küsimustesse suhtub, mille suhtes on ta avatud, mis viib ta sõlmpunkti või krampi. Ikka ja jälle saab kinnitust käibefraas “Keha ei suuda valetada”.
Samas on keskne küsimus üles ehitatud nõnda, et seda esitades liigub liikuja fookus automaatselt liikumisele. Liikudes ja vastates on küllalt kerge ära kaduda, seda nii teiste liikumismustritesse kui enda pähe, kui aga kostab küsimus “Kas sa praegu ikka etendad iseennast?”, muutub oluliseks see, mida ma teen, mitte see, mida ma väljendan. Selle küsimuse vastused tunduvad ebamäärased ja -kindlad, nagu oleks liikujad unustanud, kuidas oma sõnu kasutada. Struktuuri sees ajastavad Siim ja Üüve-Lydia seda küsimust kaheks peamiseks agendaks: esiteks tähelepanu juhtimiseks tõsiasjale, et tundub, et liikuja ei etenda tol hetkel iseennast, vaid pigem esineb millegagi, ja teiseks, kui nad soovivad tähelepanu juhtida sellele, et neile tundub, et liikuja tõepoolest etendab antud hetkel iseennast. See küsimus on oma olemuselt küllalt kaalukas ning robustne, mistõttu võib see kergesti lõhkuda hapra maailma, kuhu liikuja on vastamise ja tantsimise kaudu jõudnud ning nullist ehitamist tuleb uuesti alustada. Kuid eriti magusad on need hetked, kus liikuja suudab oma keskendumise vastamise ajal tõepoolest liikumisele suunata, seda analüüsida ning sõnastada, ilma, et midagi katkeks.
Soovin lõpetada ühe pooliku mõttega, mis kasvas välja meie vestlusest Siimuga. Küll on ilus, et juhusepraktika, mis aina enam lavasituatsioonides rakendust leiab, on nii tugevalt seotud usaldusega. Tahaks loota, et see usalduse ihalus ning otsimine kandub üle ka meie tavamaailma.
